Eestimaa kirikud on Ukraina sõjapõgenikele abiks nii hingehoiu kui ka majutuskohtadega. Koguduste liikmed käivad põgenikke aitamas Poola-Ukraina piiril. Eelkõige aga eestpalvetega. Ukraina kreeka-katoliku koguduse tegevusest Tallinnas on teada enim ja ka ajakirjanduses kajastatud. Eestimaa katoliiklaste algatustest on kaunilt kirjutatud katoliku.ee kodulehel..
Ukraina sõjapõgenikega kohtudes tuleb ikka jutuks see, kuidas sealt tulnud inimesed muretsevad koju jäänud sugulaste eest – sageli vanad inimesed, kes ei saa reisida, ja muidugi mehed, kes jäid kodumaad kaitsma. Külainimestel maha jäetud loomad. Mõnelgi on olnud lähedaste kaotusi ja laipade nägemist pommide keskel. Siis aga ütlevad nad nagu ühest suust: et sõda lõpeks ja saaks tagasi Ukrainasse.
Seni aga on lahendada rida küsimusi, mis ei anna oodata: Eestis elamise leidmine, töö leidmine, pensioni korraldus, arstiabi, lapsed, kool. Peatselt sünnitajad. Suhete katkemine Venemaal elavate sugulastega. Teadmatus tuleviku suhtes. Muredesse seguneb ka rõõmuhetkeid: rõõm pääsemise üle ning siiras tänu Eestimaa rahvale vastuvõtu ja igakülgse abi eest.
PALVETAMINE
Alates sõja algusest on jumalateenistused iga päev kell 9.00 ja 19.00 Kolmekäelise Jumalaema kirikus Tallinnas Laboratooriumi tänaval. Pühakoda on pidevalt avatud, et kõik soovijad saaks seda külastada päeva jooksul ja veidi võtta aega palveks.
Tallinna Issandamuutmise peakirikus algas pühapäeva keskpäeval ukrainakeelne jumalateenistus. Nii on see nüüd igal pühapäeval. Kirikusse kogunevad sõja eest Eestisse jõudnud pered. Iga nädalaga on rahvast kirikus rohkem, ütleb ülempreester Aleksander Sarapik. „Sõjaga seoses ja pagendusse tulles sõja eest on see täiesti loomulik, et inimesed otsivad vaimset toetust ja liturgilist elu ja ka armulauda. On vaja inimest, kes oskab neid ära kuulata ja kuulamise käigus anda neile ka rahu,“ ütles Sarapik.
Tallinna Peeter-Pauli katedraalis palvetatakse rahu eest Ukrainas ja maailmas. „Me võtsime ühendust Ukraina Kreeka katoliku kirikuga, mis kuulub ka katoliku kiriku alla ja on idariituse katoliku kirik. Kohe esimesest päevast algasid meil palvused,“ lausus Eesti katoliku kiriku pressiesindaja Marge Paas.
VASTUVÕTT
Zoja Mellov Tallinna Peeter-Pauli kogudusest meenutab:
„Reageerisin kutsele minna vabatahtlikuks Ukraina sõjapõgenike keskusesse kohe selle avamise esimestel päevadel. Tallinnas, Niine tn keskuses juhatati mind peastaapi, kus anti kiire ülevaade toimuvast ja seejärel suunati tööle põgenike registreerimise ruumi. Esialgu registreerisin põgenikke koos teise vabatahtlikuga, järgnevatel päevadel tegin seda juba üksi ja lisaks sellele sain juhendada juba ka algajaid. Töö oli kiireloomuline, koridoris ootasid registreerimisjärjekorras sõjapõgenikud, naised väikeste lastega, suured pered, vanad inimesed, paljud abivajajad, kel seljataga pikk, väsitav ja kannatusterohke teekond Eestisse. Tuli keskenduda ja mitte lasta end kaasa tõmmata pealetulvavast emotsioonide lainest. Imestan ka ise, et suutsin jääda rahulikuks, olla tasakaalukas ja positiivselt meelestatud. Erinevad inimesed, vanuselt, ametitelt, erinevad mõtlemised, ootused, soovid ja küsimused, mis probleemidele kiiresti lahendust ootasid, kuid siiski oli neis üks läbiv joon, mis üllatas ja hinge puudutas – kannatlikkus pärast kannatusi, heatahtlikkus, pärast läbielatut, leplikkus, pärast leppimatut, soov aidata abivajajaid, olles ise abivajaja … Tund tunni järel ühed ja samad küsimused, mis siiski vahepeal uue informatsiooni saabudes kohest korrektuuri vajasid ja nii 10 tundi järjest väga väikese einepausiga. Need 4 päeva koos suurepärase põgenike vastuvõtmise tiimiga jääb õppetunniks kogu eluks. Kui väikesed ja tühised tundusid argielu probleemid suure inimliku kannatuse kõrval, kui mõttetuna näisid hinges kriipivad solvumised, kergekäelised hinnangute andmised. Oma mugavustsoonist välja tulemine nõuab teatud pingutust, abivajajate aitamine on meil inimlikus loomuses, maaslamajate aitamine nõuab enam kui füüsilist kohaletulekut, siit algab meie tee kristlastena, Jeesuse järgijatena.“
MAJUTAMINE
Sõjapõgenike majutamise võimalused on kohalikel kogudustel märkimisväärselt suured. „Tänaseks on kirikul 300 pluss voodit erinevates piirkondades. Ja see on päris hea abi,“ ütles EELK konsistooriumi diakooniatalituse juhataja Avo Üprus. Luteri kirik jagab põgenike vastuvõtupunktides abivajajatele hingehoiuabi kõrval ka infot majutuse kohta. „Meil on igas piirkonnas oma hingehoiu koordinaator ja tema juures on ka grupp hingehoidjaid, kes käivad rotatsiooni korras abi pakkumas,“ ütles Üprus.
Pirita kloostris elab kaks perekonda Ukrainast. Kloostriema Vimala räägib:
„Algul võtsime vastu ühe perekonna, hiljem veel ühe. Meie juures on emad, poisid ja üks vanaema. Leppisime kokku, et nad võivad jääda kuni maikuu lõpuni. Me ei oska nende keelt, kuid Lagle aitab üksteisest aru saada ja meid aitab ka Google mobiiliäpp. Nad on tänulikud. Vanaema oli algul kurb ja vaatas vaid kaugusse, nüüd juba ajab juttu ja naeratab. Horosho, horosho, siin on rahulik ja kevad on tulemas. Nad töötavad kaasa aias ja teeksid palju muudki. Nad on usklikud inimesed ja osalevad kloostri missadel. Me pole küsinud, millisest kirikust. Võtame neid vastu nii nagu Kristust ennast, sest eks Jeesus ju öelnud: „Kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu.“ Me ei võta neilt raha, me ei saa ka riigilt majutuskulude katmist, see on meie kloostripere annetus. Nad söövad toitu, mida me tavaliselt valmistame oma külalistele. Mis saab, kui maikuu lõpeb? Nad otsivad jätkuvalt elamist ja ülalpidamist. Ennekõike aga ootavad nad võimalust jõuda tagasi Ukrainasse oma koju, nii ruttu kui võimalik.“
HINGEHOID
Sotsiaalministeerium kutsus kokku kutseliste hingehoidjate ja kaplaniste vabatahtliku hingehoiuvõrgustiku, mille liikmed pakuvad majutuskeskustes Ukraina sõjapõgenikele hingelist tuge. Üle Eestis on registreerunud 70 hingehoidjat, vaimulikku ja kaplanit.
„Esmased kogemused hingehoiutöös Ukraina sõjapõgenikega näitavad, et vajadus hingehoiutoe järgi on suur. Hingehoidjad täidavad loomuldasa ka ettetulevaid ootamatuid ülesandeid: vahendavad ametlikest kanalitest vajalikku infot, märkavad hingeliste vajaduste kõrval ka materiaalseid probleeme, suunavad abiküsimised edasi, aga on ka lihtsalt on olemas toeks peredele, emadele ja lastele ning on pidanud palvuseid, kui inimesed on selleks soovi avaldanud. Samuti on nad olnud sidepidajaks kohaliku Ukraina kogukonna ja saabuvate põgenike vahel,“ ütles sotsiaalministeeriumi nõunik-peakaplan Katri Aaslav-Tepandi.
Kui hotellides vastuvõtmise esimene kuu sai täis, algas inimeste ümberpaigutamine üle Eesti. See oli aeg, mil hingehoidjaid vajati mitte ainult põgenikega rääkimiseks, vaid ka vabatahtlikele, kelle stressikarikas hakkas täis saama. Üks meenutus: „Inimesed hakkasid juba 10 paiku hommikul hotelli lobisse kogunema ja meie laua juurest selgust otsima. Ka ametnikel polnud hommikul teada, kuhu suur osa inimestest edasi elama paigutatakse. Kell 12 aga tuli toad vabastada. Nagu paljud ukrainlastest ütlesid, et kõige raskem on taluda teadmatust. Just nendes olukordades saime hingehoidjatena inimestega vestelda, et oma pinget kellegagi jagada, kellegi peal maandada. Tekkis olukordi, kus infolaua juures keegi puhkes nutma, sest ei suutnud kasvanud pingega ja taaskordse, „oodake, kuni me saame teada“, hakkama saada. Ametnikud siis lausa palusid, kas me saaksime temaga rääkida. Saime. Rahunedes mõistis inimene ka ise, et kõik annavad endast parima, et aidata. Aga sõjakoldesse jäänud perele mõeldes lihtsalt keeb üle. Hiljem nägin seda naist taas ja siis ta lihtsalt naeratas. Mõnes sellises olukorras andsin lõpuks Psalm 23 ukrainakeelse väljatrüki, lisades, et loen seda ka ise, kui väga raske on. Nagu palvet. Võeti tänuga vastu. Mitmed ütlesid, et palvetavad ka ise.“
SEE POLE VEEL LÄBI…
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonnast Liina-Melanie Sarapik kõneleb põgenike toetamisest, sõjatraumast, traumaatilisest stressist, sellest, mida on vaja tähele panna, mis aitab aidata. Ta on USAs sündinud Eesti pagulaste lapselaps, kes tuli 5 aastat tagasi Eestisse, on aastaid töötanud põgenikega erinevais riikides, viimati ka Süürias:
- Kuidas toetada sõjapõgenikku: https://vimeo.com/687514160
- Sõjatrauma: https://vimeo.com/687524015