Tänapäeva pereema kodus, tööl ja kirikus: kuidas leida tasakaal töö ja pereelu vahel?

Tänapäeva pereema kodus, tööl ja kirikus: kuidas leida tasakaal töö ja pereelu vahel?

Küsisime kahelt kogenud pereemalt nõu, kuidas tööl käies hoida korras kodu ja kasvatada lastest vastutusvõimelised täiskasvanud, seda kõike ettearvamatutel aegadel, kus pisipere võidakse ühel päeval järsku pandeemiaohus koduõppele saata. Nele ja Triin on selle tasakaalu leidnud.

Mille üle teie oma pereelus kõige enam rõõmu tunnete?

Nele Aus: Ikka koosolemisest ja sellest, kui perel läheb hästi, lapsed on hoolivad ning hea iseloomuga. Naudin hetki, kui pere on ühise laua taga, laud on kenasti kaetud ja me oleme seda perega koos teinud.

Triin Pajupuu: Tunnen rõõmu, et lastest on kasvanud südamlikud ja hoolivad inimesed, kellele jätkuvalt meeldib perega koos olla ja aega veeta. Tore on, et meie kodu on koht, kuhu nad ka oma sõpru tahavad tuua.

Millal ja tänu millele saite aru koduse elu rõõmudest ja väärtustest?

NA: Mulle meeldis väga lapsena teha süüa, õmmelda. Samas meeldisid mulle väga lapsed. Sain juba lapsepõlvekodus aru, et perele tuleb pühenduda.

Nele Aus
Abielus üle 30 aasta
Peres kasvab kuus last 
Amet ja haridus: õpetaja, ajaloomagister
Katoliiklane
Kaitsepühak: püha Josemaria


Minu jaoks oli märgilise tähendusega üks koolitus, mis toimus ligikaudu 12 aastat tagasi. See oli laste kasvatamise teemaline IFFD (International Federation for Family Development ) koolitus Vanalinna Hariduskolleegiumis, kus meie ees oli belglastest abielupaar. Neil oli 7 last ja nad olid umbes 60-aastased. Naise soov oli sünnitada kõik lapsed, kelle Jumal tahtis neile anda. Meie kohtumise ajaks olid lapsed juba suured, leidnud endale perekonna ja töö, said hästi hakkama, olid vastutustundlikud. Naine juhtis üht väikepanka ja oli pangajuht ka siis, kui lapsed olid alles väikesed. 

Naine armastas oma pere kõrval ka oma tööd ja koos mehega leidsid nad lahenduse, võttes enda juurde elama koduabilise. Pangajuhist ema läks natuke hiljem tööle ja oli kodus kell 16, motiveerituna ja valmis pühenduma oma perele. Enne kojujõudmist osales ta missal, et olla laetud armastusega oma pereliikmete vastu. Selle elustiili juurde kuulus muidugi mõtisklev palve hommikul ja õhtul. Samuti abikaasa toetus.

Arvan, et hästi aega planeerides, abi paludes ja abikaasaga koostööd tehes on oma võimeid võimalik ühiskonnas rakendada ka naisena. Kõige tähtsam küsimus on see, mitmendal kohal on Jumal minu elus.

TP: Perekonnale pühendumine ei ole takistanud hariduse omandamist ega tööl käimist. Minul on väga vedanud tööandjaga, kes ülikooli ajal lausa palus mul esitada oma tunniplaan, et mulle saaks sobiva töögraafiku teha. Eriti nauditav on väikeste lastega kodus olemine, kui on emapalk. See on luksus, mida mujal maailmas on väga vähe.

Ma arvan, et üks asi ei välista teist. Imetlen noori naisi, kes on tublid ettevõtjad, head abikaasad ja suurepärased emad. Olen juba ammu aru saanud, et kui kodus on kõik korras, sujub hästi ka muudes eluvaldkondades.

Kuidas jõuab käia täiskohaga tööl ja samal ajal kasvatada lapsi? Milline mõju on sellisel korraldusel lastele?

NA: On selge, et naised ja pere sissetulekud on erinevad, ja ka see, mida Jumal meilt ootab, on erinev. Kui peres on abistav vanavanem või usaldusväärne koduabiline, kui abikaasaga tehakse meeskonnatööd, kui on võimalik osaline kodukontor, paindlikkus. Sõltub ka sellest, kui suured on lapsed.

Paraku olen näinud peresid, kus emad on küll pidevalt kodus, kuid lapsed on laisad ja nende iseloomu kujundamisest ei ole vanematel aimugi – lapsed ei saa hästi hakkama ei koolis ega ühiskonnas. Mitte kodus olemine pole kõige tähtsam, vaid Jumala ligiolek, teadmised lapse arengust ja armastus pereliikmete vahel.

TP: Nelega absoluutselt nõus. Laste kasvatamine ei ole ainult see, kui palju kodus olla, vaid nende maailmavaate kujundamine ja empaatiavõime kasvatamine. Kui on peres palju inimesi, siis oleme kõik teadlikud, et igaüks panustab ja igaühel on omad ülesanded. Üksteise aitamine on hästi oluline, see aitab kindlasti kaasa ka õdede-vendade omavahelisele läbisaamisele.

Triin Pajupuu
Abielus 11 aastat
Peres kasvab neli last 
Amet ja haridus: sisulooja ja veebihaldur, germaani keelte magister
Katoliiklane
Kaitsepühak: püha Katariina Sienast


Milline võiks olla abikaasa, mehe roll? Kuidas jagada koduseid toimetusi? Või pole viga ka “vanamoodsal” elukorraldusel, kus mees vastutas majandusliku ülalpidamise ja naine kodukorra eest?

NA: Selge see, et isad abistavad kodus. Maailm on muutunud, loomulikult on vaja teha koostööd ja see on lastele hea eeskuju, kõigil on vaja kasvada oma egost ja mugavusest välja. Pere on meie tähtsaim projekt siin elus.

TP: Mul ei ole midagi vanamoodsa elukorralduse vastu, kui inimesed sellega ise rahul on. Aga mulle meeldivad mehed, kes tegelevad lastega, teevad sporti, kokkavad ja on, eriti oma poegadele, eeskujuks. Leian ka, et mõlemal vanemal on suur roll, et nende poegadest saaksid tulevikus head abikaasad ja isad.

Millist nõu annaksite vastabiellunud noorpaarile, kes kahtlevad, kas laste saamiseks ollakse valmis?

NA: Elus tuleb olla julge ja usaldav. Lapsed seovad vanemaid, aitavad mõlemal kasvada hoolivamaks, abivalmiks. Tegelikult ei olegi vist mõtet abielluda, kui lapsi ei taha saada, lapsed on “elu õied”. Vanadel eestlastel oli vanasõna, et iga laps toob kaasa oma leivakotikese. Paljud probleemid on meis kujutlusvõime vili ja ega kujutlusvõimele ja hirmule ei saa ehitada oma elu. Siin aitab tugevam side kiriku sakramentidega, siirus Jumalaga.

TP: Minult küsis kunagi üks preester: miks sa arvad, et see, mida sina tahad, on sinu jaoks parim? See pani mind mõtlema. Mõni arvab pool elu, et ei ole laste saamiseks valmis ja siis ülejäänud pool elu tegeleb sellega, et üldse rasedaks jääda. Kui jäädaksegi soovimatult või planeerimata lapseootele, ei peaks kohe hakkama mõtlema probleemidele ja kõigele sellele, mis nüüd tegemata jääb. Tegelikult avab laps tee uutele, uskumatutele võimalustele, mille peale ise ei tulegi.

Kuidas kasvatada lastest eluga hästi toime tulevad täiskasvanud?

NA: Tegelikult on parim aeg hakata kaasa aitama lapse iseloomu kujundamisele siis, kui laps on päris väike, sest siis on tema ajus nn tundlikud perioodid, mis seda soodustavad. Parim keskkond selleks on suurem pere, kus on rohkem lapsi, kellega tuleb arvestada, kellega jagada, kellele tähelepanu pöörata. Ema saab olla siis nagu väikestviisi firma juht, kes püüab jagada ülesandeid pereliikmetele, mis hõlbustavad seda, et kodu on kena ja puhas, laud kenasti kaetud jne.

Oskus delegeerida ongi üks esimesi mõtteid, mis tuleks enda jaoks läbi mõelda. Kui ma seda teen emana, siis võin olla kindel, et mu lapsed on täiskasvanuna töökad, hoolivad, oskavad teha meeskonnatööd ja saavad päriseluga hästi hakkama.

Teismeliste puhul on hea anda valikuid: näiteks saab ema koostada nimekirja ja lapsed valivad, mida teevad ja mille eest vastutavad.

Häid harjumusi saab ja peab kujundama ka seoses nutiteemaga. Ei ole võimalik alustada teismeliseeas ekraaniaja piiramisega, vaid seda tuleks kindlasti teha enne kooli. Kui on vaja, siis pool tunnikest ekraaniaega enne kooli, mitte rohkem.

Eks tänapäeval ongi osadel teismelistel üheks suuremaks probleemiks nõrk tahe, mille taga on see, et ei ole harjutud end piirama, midagi endale keelama. See on ka üks emade-isade võimalus, harjutada last väikeste “ei”-dega, et ühel hetkel elada koos teismelisega, kes ise suudab endale panna piire, loobuda asjadest, mis võivad tema hinge kahjustada.

TP: Jah, maast madalast. Et juba pisikesest peale hakkavad ise oma mänguasju kokku korjama. Kindlasti on seda lihtsam teha, kui on peres rohkem lapsi. Meil on juba aastaid tüdrukutel, kellest üks on praegu 9 ja teine 18-aastane, ülesanne panna puhas pesu ära kappidesse. Koroona ajal oleme tegelenud koos menüü planeerimise ja raha säästmisega. Suuremad teevad ka ise süüa perele ja küpsetavad. Oluline on, et ei kasvaks õed-vennad, kes omavahel läbi ei saa või kellel pole omavahel millestki rääkida. Ka koolitöödega pöörduvad nooremad lapsed juba automaatselt vanema õe-venna poole. Meil on muidugi kodus olnud alati nulltolerants omavaheliste nääklemiste ja kiusamise osas.

Kindlasti on kaasa aidanud iganädalane pühapäevakool. Samuti on oluline, et lastest ei kasvaks “üle laipade minejad”, vaid ikka head inimesed.

Mida teha, kui igapäevatoimetuste rutiini keskel kipub suhtest kaduma “säde”?

NA: See juhtub sageli siis, kui me ei adu teise vajadusi, teise “armastuse keelt”. Tihti vajab naine, et ta saab rääkida, et mees ütleks talle mõne hea sõna või aitaks teda. Mees ootab, et naine imetleks. Ka siin vajame teadmisi. Säde ei kao nii kergesti, kui inimesed on Jumalaga lähedased. Kindlasti on siis paras aeg rääkida seda pihil ja vaimulikul juhendamisel. Katoliiklastel on kõik vahendid, et elada elu armastades ja “sädemega”. Kui selline olukord ikkagi tekib, siis on aeg mõtiskleda, kas ehk Jumal ootab minult veel midagi; mõnikord on see uue lapse sünd.

TP: Tuleks meenutada, mis kunagi “sädet” tekitas. Kindlasti rääkida ja kurta, kui oled näiteks väsinud ja ei jaksa, sest kui neid asju kõva häälega välja ei ütle ja eeldad, et kõik teised peaksid sellest ise aru saama, ei juhtu midagi. “Armastuse 5 keelt” on üks tore raamat, mida kõik paarid võiksid lugeda. Sageli torisetakse, et mees ei tee seda, teist ja kolmandat, aga sealt raamatust saab palju häid nippe!

Kas laste koduõppele võtmine on hea mõte? Kuidas selleks valmistuda?

NA: Mul õpib praegu kolm teismelist poega distantsõppel ja ma imetlen õpetajate meisterlikkust, kuidas nad teevad Zoomis tunde. Kui ajamahukas on ühe tunni korralik ettevalmistamine nii, et see oleks õpilasele lihtsalt seletatav! Paljud õpetajad on meistrid. Samas maksab endalt küsida: kas suudan täita vastutust anda oma lastele hea haridus?

Kui peaksin ise koolitama oma suuremaid lapsi, arvan, et ma ei magakski! Valmistada ette ühe päeva kõik ained kõigile lastele … Ja kust tulevad nende vanemate sissetulekud? Kvaliteetsel koduõppel on vaja kahte kõrgharidusega vanemat ja terve päev pühendumist. Kindlasti ei poolda ma seda, kui kõik on ainult ema peal, ei kujuta ette, kuidas vanem annab füüsikat ja matemaatikat näiteks 9. klassis, samal ajal nooremate loodusõpetust, kõiki keeli. Sel juhul peab olema keegi, kes teeb süüa ja teisi kodutöid. Nüüd tekib küsimus: miks ma ei usalda lapsi saata kooli?

Küsimus kodu- või distantsõppest on praegu üleval kogu Eestis ja on palju vanemaid, kes saavad hakkama, kuid ekraani taga on vaja ikkagi kogemusega õpetajat. Vanem on lapse toetaja ja vajadusel abistaja, see on väga oluline. Kui vanem toetab last, saab laps hästi hakkama. Meil on vaja aidata kaasa inimese kujunemisele, kes suudab suhelda täiskasvanuna paljude inimestega ja kes saaks korraliku hariduse.

Lisaks saavad meie lapsed positiivselt mõjutada oma sõpruskonda, kui nad käivad koolis ja neil on palju sõpru.

Samas tunnistan, et tavakoolis käies on suurimaks probleemiks 8. klassi inimeseõpetus, kus kindlasti soovitan olla oma lapse kõrval ja aidata tal mõista kristlikku arusaama pakutud teemadest.

Kuidas leida koduse lapsevanemana võimalusi olla sotsiaalselt aktiivne ka väljaspool kodu?

NA: Kutsuda külla sugulasi, sõpru, korraldada mingit heategevust, näiteks organiseerida lastekasvatuse koolitusi (seda oleks ühiskonnas vaja, isadele ja emadele). Kutsuda külla laste sõprade vanemaid jpm. Minu kõige pikem kodusolemise aeg oli järjest seitse aastat, kui poisid olid väikesed. Igav ei olnud kunagi.

TP: Mul endal puudub kogemus, kuna ei ole kodune lapsevanem. Minu tuttavad, kes ei ole usklikud, on paljud kodus pigem sellepärast, et neil on oma ettevõtmine, mida nad juhivadki kodust, mitme lapse kõrvalt. Nad on oma aja peremehed, lisaks aktiivsed ka kogukonnas, sotsiaalmeedias ja mõni ka väikest viisi poliitikas.

Kuidas soodustada kodus aktiivset usuelu ja aidata lastel teha usulistes ja moraalsetes küsimustes õigeid otsuseid?

NA: Rõõmsa pereelu aluseks on kindlasti emade palveharjumused, sage sakramentide vastuvõtmine, sest rõõmus ema on perekonna vundament. Siis tunnevad lapsed, et nad on armastatud, kui ema armastab oma meest ja lapsi.

Ema ja isa hommikune mõtiskluspalve on suurepärane võimalus avarduda oma südames, palvetada iga pereliikmete eest, tuues Jumala armastust kõigi igapäevasesse ellu. Siis on lihtsam elada teenimisvalmidusega, teha maitsvaid sööke, luua ilu enda ümber. Õhtune mõtiskluspalve võimaldab kasvada tänulikkuses. Koos Jumala armuga lähevad päevased mured ja probleemid paika ja nii leiame rahu. Tänulik ema on suur kingitus perele.

Üldse aitab palveharjumus paradoksaalsel viisil kaasa naiste ratsionaalsemale mõtlemisele, mis võib muidu jääda emotsioonide ja kujutlusvõime taha peitu. Mida rohkem lapsi ja tööd, seda rohkem on vaja logistilist korraldamist. Mida rohkem logistikaalaseid väljakutseid, seda rohkem on vaja pidevat kahekõnet Jumalaga.

Samas on siis kergem ka planeerida oma nädalat, päeva, kui me palvetame, sest ilma selleta ei ole võimalik mahutada päeva ka palvetamist ja sakramente.

Seega aluseks on vanemate enda lähedus Jumalaga.

Kuidas saada lapsed puhkepäeva hommikul kirikusse missale?

NA: Kõik need protsessid algavad enne kooli. Kas ema-isa armastavad missat, kas nad on pärast missat rõõmsad ja õnnelikud? Lapsed näevad silmakirjalikkuse kohe läbi. Me teeme seda koos ja see on meie stiil. Kindlasti on raskem lastega, kes on vanemate kirikusse jõudmise hetkel teismelised.

TP: Eks ema-isa on eeskujuks. Kindlasti on kergem alustada siis, kui lapsed sünnivad, võttagi nad kohe kaasa, kui see, et sa näiteks 7-aastase kirikusse viid. Seal ta olla ei viitsi, niheleb ja tal on igav – elu sees ei taha enam kirikusse minna. Ja nii antaksegi alla. Kord istus minu ees kirikus üks ema, keda ma varem polnud näinud, kuid ilmselt oli toona mingi püha, et ta otsustas oma ligikaudu 14-aastase lapsega kirikusse tulla. See laps protesteeris ja näitas demonstratiivselt oma põlgust. Ema muudkui sosistas, et ma ei võta sind enam kunagi kirikusse, kui sa käituda ei oska.

Meie kaks esimest last olid 7- ja 9-aastane, kui nad hakkasid kirikus käima. Alguses ei saanud neid lasta kõrvuti istuda, nad sosistasid ja itsitasid. Siis ulatas Nele neile paberi ja pliiatsi. See osutus päästjaks. Ka väiksemad, kes on küll käinud kirikus alates sünnist, on esimesed 7 aastat seal missade ajal joonistanud. See saigi nende rutiiniks. Nüüd, kui nad on pisut vanemad, suudavad kenasti istuda ja kuulata. See on väga hea kool, sest nad suudavad vaikselt istuda tunde, kui vaja. Näiteks nelja-aastasega ei olnud enam kontserdil või teatris probleeme, sest ta teadis, kuidas käituda. Või, kui on vaja kuskil kaua oodata, siis on nad selleks suutelised.

Aga mis siis saab, kui laps teismeliseeas ütleb, et tema Jumalasse ei usu ja enam kirikusse ei tule?

NA: Siis tuleb temaga rääkida ja aktsepteerida lapse vabadust. Jumal tahab vabu hingi. Edasi tuleb oodata ja palju palvetada laste eest ning tänulikkusega märgata seda head, mis neis on.

TP: Siis tuleb temaga rääkida. Aga meie peres nad ikkagi tulevad kirikusse meiega, kuni nad meil elavad. Meil õnneks veel ei ole selliseid vestlusi olnud. On pigem olnud nii, et kui nad näevad, et teistel peredel on erinevaid probleeme, ütlevad nad, näe – peab ikka kristlane olema.

Andke palun mõni praktiline nipp, kuidas hoida kodu korras ja pere rõõmus, nii et aega jääb ülegi!

NA: Pole vaja otsida omaenda mugavat elu, vaid olla töökas, lüüa käed külge ja leppida sellega, et selles maises maailmas ilmselt ei jää meil palju aega üle mitte kunagi. Keskenduda tuleks lihtsate asjade tegemisele, kasvada tänulikkuses ja Jumala armastamises, püüda teha teisi õnnelikuks enda peres, märgata nende vajadusi.

Püüda emana luua eriliseks kõik pühapäevahommikud.

TP: Mina olin kunagi tõeline puhtusefriik ja kui kõik neli last olid veel väiksemad, olid närvid läbi, eriti kui kevadine päike kõik mustuse ja näpujäljed esile tõi. Eks ma olen selle kallal pidanud endaga kõvasti tööd tegema. Kristlased küll pühendavad oma raskused Jumalale, mind aitas tookord jälle taanlaste hygge. Põhimõtteliselt tähendab see “elu nautimist”. Naudi kõike, mida sa teed. Aga see ei tähenda ainult hedonismi. Mina näiteks panen hea muusika mängima ja naudin koristamist. Nüüd juba mõtlen, et äkki on ka Jumalal hea meel minu pingutuse üle.

Õues liikumine ja trenn annavad energiat, suureks abimeheks on ka planeerimine, et ei tuleks ootamatusi, oih!, homseks klassiõhtuks vaja küpsetada, oih!, trenniriided pesemata ja muud sellised väikesed asjad. Kurjajuur on ikkagi laiskus. Head asjad nõuavad pingutamist. Palju oleneb ka hommikusest ärkamisest. Küll tahaks veel 15 minutit magada, aga tean, et siis läheb kiirustamiseks, õiendamiseks, lapsed on pahas tujus ja kõik see mõjutab omakorda nende koolipäeva, minu tööd jne. Aga kui hommik sujub rahulikult, kõik jõuame kiirustamata süüa ja ennast päevaks valmis sättida, siis ongi hästi. Ja eks see eeldab ka normaalsel ajal magama minemist. Kunagi vaatasin, et lasteaia seinal oli päevarežiim, midagi sellist võiks ka kodudes olla, on kõigil lihtsam.

Toimetas Oto Tuul

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.