Intervjuu Pärt Uusbergiga. Kodu kõla

Intervjuu Pärt Uusbergiga. Kodu kõla

Käesoleva aasta ülestõusmispühade paiku andis Kolleegiumile intervjuu üks Eesti väljapaistvaimaid noori heliloojaid Pärt Uusberg. Vestluse fookuses on teema, mis iga loomeinimese tööd tugevasti mõjutab: kodu. Mõtiskledes selle üle, mis või kus on kodu, tuli juttu ka Eestist, kodu kõladest, regilaulust, heliloomest ja vaikusest, muusikast ja palvest. Uusbergiga vestles noor muusik Arno Humal.

Mida tähendab Sinu jaoks kodu, kodukoht? 

Sinu küsimus tabab paljuski seda, mis on siin ja praegu meelel. Mulle tundub, et olen selles olulises küsimuses just praegu üleminekufaasis. Tunnen, et mul on väga tugev side oma sünnilinna Raplaga ja olen tegelikult juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid võimaluse üle Raplasse tagasi kolida. Mulle meeldib väikelinna rahulik atmosfäär, ilma valgusfooride ja tipptunnita. Teisalt ei sõltu taolised otsused vaid minust. Ühest küljest on mulle kallis ja hingelähedane lapsepõlv, mille oluliseks osaks on mu perekond ning kodukoht Rapla, ent teisalt olen loomas oma perekonda inimesega, kellel on oma lapsepõlv, oma kodu. Kuidas ühendada omavahel kahe inimese lapsepõlved, kodud, on üks huvitav küsimus. See on oluline ja tundlik teema. Siinkohal soovitaksin vaadata sel suvel Saueaugu teatritalus etenduvat Priit Põldma näidendit „Kadund kodu”, mis räägib üsna vabas vormis Ernst Ennost – kodu teema on selles näidendis ka kesksel kohal. 

Üldiselt tundub mulle, et kodu on seotud eelkõige turvatundega. Kodus on inimesel hea olla. Kodus saab inimene olla 100% tema ise ja mõneti on see jõuallikas, et päevatoimetustega elu teatrilaval toime tulla. Kuigi oma südames igatsen oma sünnikodu Raplas, olen avastanud, et aeg muudab armsaks ka uusi paiku ning eelkõige on oluline kodu puhul see nähtamatu, nii-öelda vaimne ruum. 

Sinu jaoks on siis see vaimne ruum ehk kõige ehedamal kujul kodulinnas Raplas. Aga mingis mõttes ongi võib-olla kodu” see, mis inimest ümbritseb?

Mõtlen, et see vaimne ruum ei sõltu üleliia palju füüsilisest ruumist. See aspekt on avanud mu vaadet ses osas, et ei pea füüsilises mõttes kuhugi üleliia kinni jääma. Olen elanud paljudes üürikorterites ja avastanud, et kõik nad on omal kombel koduseks ja armsaks saanud ning et see ei ole üleliia tulenenud nende paikade füüsilistest aspektidest. Pigem on need paigad mulle koduseks muutnud seal veedetud aeg. Viimased viis-kuus kalli teekaaslasega kooselatud aastat on näidanud, et see vaimne ruum, mis meil omavahel on, liigub kaasa kodust kodusse – olgu selleks üürikorter Vilniuses või Tallinnas. Võib tõepoolest öelda ka nii, et „kodu” on see, mis inimest või inimesi ümbritseb, kus iganes nad ka ei oleks. Teisalt meenub siinkohal Cyrillus Kreek ja tema nii-öelda paigatruudus, millest on kõnelenud Anu Kõlar oma doktoritöös. Mulle näib, et olen Raplaga tajunud midagi analoogset. Eks aeg anna arutust, kus mu kodu püsivamalt olema saab. Nagu öeldud, on see teema minu jaoks just siin ja praegu vägagi aktuaalne.

Kristlikus traditsioonis kasutatakse sõna kodu” rääkides ka igavikulisest, mille poole oleme teel terve elu. Mida tähendab olla kodu poole teel? 

Ka see on väga huvitav küsimus. Esmalt mõtlen, et ehk on kuidagi nii, et meil kõigil on üks ühine Kodu. Oma ajalikus elus oleme selle unustanud ja mängime erinevaid rolle eluteatri laval. Pärast ajaliku elu lõppu naaseme ehk taas oma päris koju, saame üheks Tervikuga. Ma muidugi ei tea, kas see nii on. Ilmselt keegi ei saagi seda teada ega tõestada. Aga kuskilt me tuleme ja kuhugi me läheme – kust ja kuhu? Või on kõik üks lõputu geneetiline järgnevus ilma teispoolse ruumita? Kuigi ma sellele vastust ei tea, mõtlen sellest palju. Hingelähedane on tajuda elu avaramalt, kui näha vaid meie ajalikku kulgu, isegi kui see on lihtsalt romantiline fiktsioon. Igatsus millegi kõrgema järele on aga see, mis üleüldse paneb looma. Mul on tunne, et heliloojana otsin kogu aeg oma „kodu”. Kord olen sellest kaugemal, kord õige lähedal, kuid igatsus on kestev. Heliloojana püüangi väljendada oma hinge kodu. Vahel on tunne, et nooremana oli see lihtsam, kontakt oli vahetum. Mida vanemaks olen saanud, seda rohkem kihte on minusse kasvanud, mis iseenesest muudab elu huvitavaks. Aga ses pidevas muutumise protsessis on igatsus ikkagi mingisuguse allika järele, oma hinge kodu järele ja mulle tundub, et heliloojana olengi kogu aeg pikemas perspektiivis kodu poole teel. 

Võtan sõnasabast kinni – kui olekski nii, et seda teispoolset ruumi lihtsalt ei olekski, kas siis üldse oleks muusika võimalik? Mulle tundub, et mingi nähtamatu maailm on nii muusika kui ka teiste kunstide jaoks väga oluline. 

Absoluutselt nõus. Just seepärast ütlesingi, et igatsus millegi kõrgema järele on üleüldse see, mis paneb looma. Minu jaoks väga tähenduslik on näiteks Bachi puhul tema taju muusika loomisel – „Soli Deo Gloria” –, nagu ta on kirjutanud paljudesse oma partituuridesse. Ühest küljest on hingelähedane see taju, et muusika pärineb kusagilt kõrgemalt ja heliloojana on võimalus seda vahendada. Teisalt, kui seda teemat natukene kitsendada, siis peab tõdema, et helilooja olla ei ole psühholoogiliselt lihtne. Paratamatult satub loomingu aadressil eluteele väga palju erinevaid arvamusi, mille seas on nii kiitvaid kui laitvaid. Võimalik on ka sügavalt haiget saamine. Taolises pingeväljas on mind aidanud mõte kirjutada muusikat nii-öelda otse taevasse. Arvamused tulevad ja lähevad, ka muutuvad ajas. Minu hing on elus siin ja praegu ja minu taju sellest, mis mind mingil põhjusel muusikaliselt inspireerib, on just selline, nagu see on. Võiks öelda, et ses puhtas tajus puudub igasugune hinnangulisus. See taju ei ole hea ega halb. See on pigem väljendatav sõnaga „tõde”. Kellegi jaoks on minu sisemine tõde ligitõmbav, kellegi jaoks annab see võimaluse pilduda kriitikanooli. Ma ei saa muuta, mida keegi minust või minu loomingust arvab, küll aga on mul võimalus loomise ajal, kirjutades otse taevasse, lõpuni ausalt väljendada oma tõde. 

Peaaegu kõikjal ümbritsevad meid mingisugused helid. Kas võib öelda, et kodul on ka oma kõla, muusika? 

Kui inimese tõeline kodu on tema enda sees, siis võib seda just muusika minu arvates kõige paremini väljendada. Iga helilooja oma ilm, oma „kodu” ongi tema tõde. Need tõed kõlavad erinevalt, nii nagu ka inimesed siin ilmas on igaüks pisut omamoodi. Aga kui helilooja on enda vastu lõpuni aus, siis kõlab tema „kodu” tõeliselt. „Tõeline” on huvitav sõna – tuleneb see ju sõnast „tõde”. Kui miski on tõeline, on see järelikult kantud tõest. 

Kui nüüd aga võtta kodu rohkem kui üht füüsilist paika, nt minu jaoks Rapla linn, siis tundub, et ka seda on võimalik muusikasse tõlkida. Tõsi, ilmselt võivad erinevad inimesed sõltuvalt oma tajust sama paika väljendada helides vägagi erinevalt.

Kas Eestil on oma kõla, helid? 

Mulle tundub, et on. Ja tundub, et see on muusika puhul üldse hästi põnev, et erinevad paigad peegelduvad helides erinevalt. Kui rääkida nii-öelda kunstmuusikast, siis kuulen vägagi selgelt eestimaist koloriiti näiteks Mart Saare koorimuusikas. See on minu jaoks väga sügavalt Eesti muusika. Kui näha aga meie regiooni natukene laiemalt, siis ei ole ju ka Soome meist kuigi kaugel. Seetõttu on minu jaoks üks hingelähedasemaid heliloojaid soomlaste suur sümfoonik Jean Sibelius. Arvan, et Sibeliust mõistab eestlane võib-olla sügavamalt kui näiteks hispaanlane. Olgugi et ma ei ole soomlane, on Soome kliima Eestiga suures plaanis küllalt sarnane ja see taju peegeldub ka Sibeliuse sümfooniates. 

Eesti kõlaga seostuvad muidugi ka regilaul, parmu- ja torupilli ning väikekandle kõla. Loodushelidest seostub mulle tugevasti Eestimaaga sookure hääl, äikesevihm, lume krudin. Viimastel aastatel on hinge kasvanud ka musträsta, metsvindi ja ööbiku laul.

Loodusel on vist ikkagi suur roll meie muusika ja kõlade kujundamisel. Isegi kõik muusikainstrumendid tulevad ju otseselt loodusest: puit, metallid jne.  

Kahtlemata. Eriti, ma usun, nende jaoks, kes on seotud klassikalise või laiemalt akustilise muusikaga, mille ilu peitubki sügavas loodusläheduses. Mida vanemaks olen saanud, seda ihulisemalt olen hakanud muusikat tajuma. Olla samas ruumis ja kuulda, kuidas pillikeel võngub, hoida käes puidust viiulit ja tajuda pillimeistri loomingu imet. Seda on raske sõnades edasi anda, aga arvan, et kes muusikat sügavalt armastab, mõistab, mida üritan väljendada. Olen mitmel korral istunud sümfooniaorkestri kontserdil orkestri kohal rõdul ja imetlenud, et inimkond on taolise nähtuseni nagu sümfooniaorkester jõudnud! Et keegi on tulnud selle peale, et leiutada taolised pillid ja sujuvalt ajas on kujunenud välja klassikalise sümfooniaorkestri koosseis oma hõrkudes kõlavärvide võimalustes. Et on inimesi, kes on võtnud selle aja ja vaeva pühenduda täielikult vaid ühe pilli õppimisele ja on õpetajaid, kes neid pille õpetavad. Et on heliloojaid, kes taolisele koosseisule imelist muusikat suudavad luua. See iseenesestmõistetavuse unest ärkamise, justkui valgustumise hetk on võimas ja ilus tunne. Sügavalt tänulik tunne. 

Millist mõju avaldab Eesti kõlale praegune pandeemia?

Pandeemia pandeemiaks. Pigem on huvitav mõelda, kas tänapäeva üha enam kosmopoliitsemas maailmas on enam üldsegi olemas Eesti kõla. Kui õppisin EMTAs kompositsiooni, tuli vahel tikutulega otsida kompositsiooni üliõpilaste kontserdil eestikeelseid pealkirju. Siinjuures ma isegi ei ütle seda tingimata hinnanguliselt. Midagi on selles kõiges ilmselt paratamatut, me ei saa muuta maailma kulgu. Igasugune kultuuride segunemine paistab olevat meie ajal elu paratamatu osa. Kui mõelda kasvõi sellele, et minu endagi üks lemmikpuuvilju on banaan ja väga meeldib näiteks India toit. Kas neis toitudes on Eesti maitse? Ühesõnaga on selge see, et Eesti liigub üleilmastumise muutuste tuules. Loodan siiski, et Eesti päris ära ei lahustu ja säilib olulisim sellest: meie emakeele ainulaadne kõla, meie metsarohke loodus.

Jah, tundub, et füüsilised regioonid mängivad tänapäeva maailmas järjest väiksemat rolli. Paljugi toimub ju digitaalselt. 

Digitaalsus on tõepoolest veel eraldi teema. Teisalt ka füüsiline maailma avatus. Tänapäeval ei ole teab mis keeruline teha otsus ja kolida näiteks Austraaliasse, kuna sealne kliima meeldib ehk rohkem. Kui inglise keel on suus, miks mitte? Minul endal taolist tõmmet ei ole kunagi olnud. Pigem kumiseb kõrvus „Siin olen sündinud tasasel maal – siit on mu rahu ja tasakaal”. Eelnevalt kodu teemadel rääkides, räägin nüüd justkui endale vastu – ütlesin ennist, et vahet ei ole, kus elada, oluline on vaimne ruum. Aga jah, ses küsimuses olen ise sügavalt eestimaine inimene ja soovin elada oma sünnimaal.

Aga mis puudutab digitaalsust, siis sellega on nii ja naa. Ühest küljest on ju internet ikkagi selge ime, täiesti uskumatu nähtus. Kui keegi paari sajandi tagant rändaks meie aega, oleks ilmselt just interneti võimalused need, mis rabaksid teda kõige sügavamalt. Ühe kliki kaugusel on uskumatult palju asju. Teisalt pean tõdema, et mu hingele on digitaalsus kauge ja mind pisut isegi häirib see viimaste aastate e-Eesti imago pealelend. Selles on minu jaoks midagi vastuolulist. Pigem tahaksin, et Eesti tõmbaks ennast ligi oma muinasjutulise loodusega. Samuti teeb mind ettevaatlikuks inimeste taju, et pandeemia aeg annabki vajaliku sammu digitaliseerumise poole. Väga paljudes valdkondades ei ole see mu meelest mitte kuidagi vajalik. Näiteks ei ole jätkusuutlik lahendus koorimuusikale praegu levivad Zoomi-proovid. Kui keegi asjatundmatu otsustaja peaks kusagil võimupositsioonil arvama, et muusikasse on lõpuks saabunud asendamatu uuendus ja et ainult nii peaks edasi toimetama, siis oleks taoline arvamus väga ohtlik ja eksitav.

Kokkuvõttes ütleksin, et nagu paljude asjadega, on kõiges oluline mõõdukus. Digivaimustusega ei maksa unustada väärtusi, mis pärinevad „eelmisest” maailmast. Elektriviiul ei asenda mitte kunagi puidust viiulit. Akustiline, ilma helivõimenduseta koorilaul kaigub alati ehedamalt kui helivõimendatud.

Kontserdijärgne pilt Rapla kiriku taustal (Taimo Tammik).

Meie maa on aastasadade või isegi -tuhandete vältel kajanud meie esivanemate laulust. Lauldi põllul, köögis, külakiigul, kirikus, rõõmus ja leinas. Neidsamu vanu viise oled Sinagi kasutanud oma muusikateostes. Mida see muusika Sinu jaoks tähendab? 

Mind on väga inspireerinud juba lapsest peale regilaul. Hiljem puutusin kokku ka vaimulike rahvaviisidega, millesse samuti armusin. Nendes viisides on peidus suur vägi ja minu jaoks on paljud neist ka lihtsalt väga sügavalt ilusad. Ilu on raske sõnastada, põhjendada. Kuna olen lapsest peale olnud natukene melanhoolne tegelane, siis on mulle eriti hingelähedased olnud pisut kurblikud, meditatiivsed regilaulud. Kuulen neis Eestimaa loodust kui ka eestlase kui pisut sissepoole inimese hinge. Mind lummab regilaulude kui ka vaimulike rahvaviiside puhul neis sisalduv rahu. Pisut äreva hingena olen ikka ja jälle otsinud elus ja muusikas rahu ja neis Eesti muusika allikates, maavarades on seda omajagu. 

Ka Sinu enda koorimuusika väljendab rahu ja püüab justkui läheneda millelegi ajatule. Vähemalt mulle tundub, et nii see inimestele mõjub. Näiteks võiks võtta kasvõi hiljutise menuka Igaviku tuules”. 

Nii vististi on. Nagu ütlesin, olen tegelikult lapsest peale olnud äreva hingega ja rahu on mulle eelkõige olnud oluliseks rohuks sellega toime tulemisel. Võiks öelda, et rahu on olnud minu jaoks seetõttu ligitõmbav. Kõige esimene kuulaja mis tahes oma loo puhul olen ju alati mina ise. Seetõttu kirjutan muusikat kokkuvõttes iseendale. Nüüd, kui muusika saab avalikuks, on kuulajaid palju. Ja nagu varasemalt öeldud, on ka arvamusi palju. Usun, et need, kellele mu looming korda läheb, otsivad elus mõneti sarnaseid asju kui mina. Teatud põhjustel tõmbab neid ligi midagi sarnast, mis mindki paelub. Ja neid, kelle taju elus on erinev, tõmbab jälle ligi miski muu. Heliloojana on oluline olla iseenda vastu lõpuni aus ja kirjutada muusikat oma kõige olulisemale kuulajale – iseendale. See kõlab võib-olla vastuoluliselt. Aga kui rahulikult mõelda, ei ole selles mitte midagi imelikku. Oluline on kirjutada muusikat, mida ise igatsed kuulda. 

Kas laulupidudele muusika kirjutamine erineb Sinu tavalisest loomest? Neid lugusid kuuleb ju peaaegu terve Eestimaa. Kas arvestad laiema kuulajaskonnaga? 

Laulupeole kirjutamine on puhtalt professionaalses mõttes mõneti spetsiifiline tegevus. Arvestada tuleb raskusastmega ning teksti valides laulupeo kontekstiga. Teisalt on aga võimalik kirjutada laulupeole ka nii-öelda kogemata. Tooksin näiteks oma segakoorilaulu „Muusika“, mida kirjutades ei mõelnud ma sugugi laulupeole. Tookord ei mõelnud isegi raskusastme peale, olin lihtsalt siiralt inspireeritud Juhan Liivi luuletusest ja see suisa kutsus end viisistama. Olin tol ajal niivõrd noor ja roheline, et ma ei osanudki professionaalse heliloojana mõelda. Mõneti arvan, et nõnda sünnivadki laulud kõige puhtamalt ja laulupeole võiksidki ehk laulud ennast pigem ise laulda. Teisalt mõistan ka uudisloomingu osakaalu laulupidude repertuaaris, kuna need lisavad vajalikku värskust ja aitavad eristada laulupidusid omavahel. Olen ju ka ise tellimusena laulupeole kirjutanud, viimati „Igaviku tuules“.

Kas Sa avaksid natuke „Igaviku tuules“ tagamaid – kas tekstivalik kujunes lihtsalt? Seal tekstis tuleb juttu kodu moodi kohast, kus „kuked kulda, kanad karda“ söövad. Millest see laul kõneleb? 

„Igaviku tuules“ oli minu jaoks üsnagi pikk ja põhjalik protsess. Kõik sai alguse juubelilaulupeo kunstilise juhi Peeter Perensi telefonikõnest, kes andis mulle kohe teatud juhised. Tema soov oli, et ma kasutaksin ses teoses regilaulu, ühendades selle kuidagiviisi eesti luulega. Selle kõne ajal tekkis mingisugune esmane aimdus teosest, kus võiksid põimuda omavahel mõni maagiline regilaul ja Juhan Liivi karge, puhas, täpne luule. Lugedes uuesti läbi Juhan Liivi luuletused, olin algul natuke ehmunud, sest avastasin, et olen juba kõik oma lemmikud tema sulest viisistanud. Silm jäi aga pidama luuletusel „Sa oled kui“. Tõsi, nägin kohe, et tervikuna ma seda ei kasutaks, osaliselt aga küll. Ja nii läkski, et katked sellest luuletusest said oluliseks osaks kogu tervikust. Minu jaoks olid need Liivi lõigud justkui puhtuse palved või palvehelmed, mis hetkeks seiskasid regilaulu kulgemise. Kristjan Jaak Petersoni luulet ei olnud üldse algselt plaanis kasutada. Sattudes aga Tartusse ja jalutades mööda tema kujust, lugesin justkui uute silmadega seda ammutuntud lauset: „Kas siis selle maa keel ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“. Võiks öelda, et nägin seda lauset esimest korda helilooja silmadega. Ma ei olnud varem täheldanud, kuivõrd kaunilt ja voolavalt see lause kõlab. Selle teose kirjutamise jooksul oli veel igasugu huvitavaid momente, mis kõik kokku tekitasid tunde nagu kirjutaks lugu ennast ise.

Kokku sündiski tervik, mida on ilmselt võimalik üsna erinevalt tajuda. Üks teoloogia taustaga laulja on mulle saatnud isegi mitmeleheküljelise sisuanalüüsi, mida oli väga huvitav lugeda. Mul endal oli väga selgelt teada, mida iga lõik teosest mu enda jaoks tähendab ja see andis võimaluse laulupeo proovid mõtestatult üles ehitada. Lühidalt öeldes üritab see teos väljendada võimalikult avarat ruumi, ulatudes üle ajalike piiride – regilaulu kaudu, mida on laulnud meie esivanemad, või ka Petersoni ja Liivi, meie jaoks juba üsna kauges ajas olnud isikute abil. Samuti läbi igavikuliste sõnumite, mis peegelduvad vastu nii regilaulust kui luulest. Ühtlasi oli soov väljendada selle teosega väge! Mõeldes aga väele, siis minu jaoks ei saa olla midagi väelisemat kui taevane vägi. Ka laulupidu ise, eriti ühendkoori kontekstis on sügavalt väeline sündmus. 

Mul on tunne, et eestlane on tegelikult vägagi tundlik Jumalale, aga seejuures teatava ettevaatlikkusega. Seetõttu asusin otsima taevast, jumalikku konteksti meie oma regilaulust ja luulest, mis minu arvates on eestlasele kõige universaalsemalt hingelähedased. Nii ka mulle endale. Tagantjärgi olen väga tänulik Peeter Perensile usalduse eest – teost luua ning juhatada oli väga huvitav protsess.

1988. aasta laulva revolutsiooni kohta on öeldud, et Eesti rahvas laulis ennast vabaks. Kas see on tõsi? Kas ongi nii, et meie kodu(maa) on kord päästnud muusika? 

Esiteks tuleb tõdeda, et olin sel ajal umbes pooleteistaastane ja ise paraku teadlikult kõike seda ei ole kogenud, olgugi et oma esimesi samme siin ilmas olin juba tegemas. Aga kui mõelda veel kaugemale, 19. sajandi teise poolde, siis on võimalik näha ju Eesti rahvuslikku ärkamist seonduvalt I üldlaulupeoga 1869. aastal. Olles ise seotud 2019. aasta üldlaulupeoga, mil I üldlaulupeost möödus 150 aastat, võtsin aja ja uurisin natukene põhjalikumalt laulupeo traditsiooni sünnilugu. Lugesin raamatut Jannsenist, vaatasin kahte selleteemalist teatritükki. Ja see kõik viis mind sügava tõdemuseni, et see energia, millega nüüd juba rohkem kui 150 aastat tagasi seda pidu korraldati, oli erakordne. Läbi mindi igasugustest raskustest ja loodi tõeliselt hingeülendavad peopäevad. Minu jaoks võtavad selle tunde kõige paremini kokku Jannseni enda sõnad, mis ta lausus peolistele koduteele kaasa: „Kui see oleks minu võimuses, siis võtaks ma oma südame põuest ja jagaks selle nii mitmeks osaks, et võiks anda igaühele lauljale ühe tüki kojuviimiseks“. Ilus on ka tajuda, et Jannsenite kodus süüdatud laulupeotuli on saatnud Eesti rahvast tänase päevani. Selle tõdemuse keskmeks on Lydia Koidula aegumatu luuletus „Mu isamaa on minu arm”, mis kõlas ju juba I üldlaulupeol – seal küll Aleksander Kunileidi viisistatuna. Tänase päevani kõlab see tekst aukohal laulupidude lõpus, nüüd küll juba pikemat aega Gustav Ernesaksa muusikalise kuuega. Aga ilus on tajuda just läbi selle teksti järjepidevust, mis hoiab Eesti rahvast koos tänapäevani. 

Ühtlasi on ju kõik siin ilmas omavahel seotud. Kui 1869. aastal ei oleks sündinud Jannsenite sügava armastusega loodud laulupidude traditsiooni, ei oleks meil ka suure tõenäosusega olnud hiljem laulvat revolutsiooni. 

Iseenesest on see igal juhul ilus ja huvitav aspekt, et just laulmine on eestlaste niivõrd oluline ja olemuslik osa. Teisalt pean tõdema, et ise tunnen sügavat sidet ikkagi eelkõige muusikaga ning Eestimaaga, muusika ja poliitika omavaheline ühendamine ei ole mulle väga hingelähedane. Kuna ma ise ei ole elanud neil aegadel, kus taolised sündmused aset leidsid, ei mõista ma ka neid ilmselt nõnda nagu need, kes ise kohal olid. Olen iga päev üha sügavamalt tänulik muusikale kui fenomenile, mida siin ilmas kõige enam imetlen. Samuti tunnen sügavat hingelähedust Eestimaa looduse ja eesti keelega. Aga tegelikult ei soovikski, et muusikat peaks kasutama relvana millegi vastu või poolt. Nii et selles mõttes mulle massilaul kui selline üleliia hingelähedane ei olegi, pigem vastupidi – üha enam tõmbab mind intiimsus ja kontekst, kus ka kõige vaiksematel helidel on ruumi ennast kuuldavaks teha.

Lõpuks saabki helist vaikus. Kunagistest Sven Grünbergi filmimuusika loengutest olen saanud kaasa sügava mõtte – vaikus on potentsiaal! Vaikus võib olla ka palve. Püha Augustinus aga ütleb, et kes laulab, palvetab kahekordselt. Kas ka muusika on palve?

Vaikus on olnud mullegi hingelähedane juba pikka aega. Kui olin umbes 17-18-aastane, avastasin enda jaoks Arvo Pärdi muusika ja kuulasin seda väga palju. Tagantjärele mõeldes just tema vaikuse tundlik looming ning Rapla kui vaikse väikelinna atmosfäär pani mindki klaveri taga otsima õrnu, hapraid kooskõlasid ja nautima nende ühtesulamist vaikusega. Kirjutan igati alla Arvo Pärdi tajule, et ka üksainus noot võib olla muusika ning et justkui iga heli on elus hing ja heliloojana on oluline helidesse suhtuda samaväärse austuse ja tundlikkusega. Meenub ka mõte, et vaikus ise on kõrvadele ja meelele juba niivõrd rahustav, et peab olema väga mõjuv põhjus, kui seda üldse helidega täita. 

See küsimus on Sul väga huvitavalt ajastunud mu ellu, kuna millegipärast just hiljuti asusin lugema Aurelius Augustinuse raamatut „Pihtimused”. Nii palju, kui olen jõudnud praeguseks raamatut lugeda, jäi pilk eriliselt pidama ühel lõigul. Augustinus räägib seal selle maailma näivusest ja kaduvusest, aga ka terviku tajust, mida ei olegi antud mõista üksikule osisele. Tsiteerin: „Vooruste Jumal, pööra meid Enda poole, näita oma palet ja me oleme päästetud. Sest kuhu poole inimese hing ka pöörduks, kõikjal, kui ta jääb Sinust väljapoole, saab talle kinnitudes osaks valu, kuigi ta kinnitub Sinust ja enesest väljapoole jäävatele kaunidustele. Neidki poleks üldse, kui nad Sinust ei pärineks. Nad ilmuvad ja kaovad, ja nähtavale tulles nad justkui hakkavad olema ja kasvavad, et täiustuda, ning täiuslikuks saades nad vananevad ja hävivad; ja mitte kõik ei vanane, kuid kõik hävivad. Niisiis, kui nad ilmuvad ja püüavad olla, siis mida kiiremini nad kasvavad, et olla, seda rohkem nad tõttavad, et mitte olla. Säärane on nende viis. Ainult niipalju oled Sa neile andnud, sest nad on asjade osad, milledest kõik üheaegselt pole olemas, kuid otsa saades ja järgnedes nad kõik moodustavad kõiksuse, mille osad nad on. Niimoodi saab kõlavate märkide kaudu teoks ka meie kõne. Kõne ei saaks ju tervikuks, kui üks sõna otsa ei lõpeks, kui tema silpide kaik ei hääbuks, et teine saaks järgneda.”

Aga vastates Su küsimusele, kas ka muusika on palve, siis jah, minu jaoks on muusika justnimelt palve. Tunnen, et see on vististi minu jaoks nii olnud juba lapsest peale. Ja nüüd heliloojana veelgi enam. Ütleksin, et muusika algab sealt, kus sõnad otsa saavad. Tegelikult ma ei suudagi seda sõnastada, mida mõtlen selle all, et muusika on palve. Ma saan vastata sellele küsimusele tõeliselt vaid läbi muusika.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.