Küüditamine on üks meie rahva ajaloo tragöödiaid. Andres Söödi dokumentaalfilmis „Aegumatu” avanevad inimeste lood, kellelt võeti ära kodu, rahulik lapsepõlv ja sageli ka elu. Pärast aastakümneid sunnitud vaikimist on nüüd võimalik seda valulist teemat käsitleda. Andres Söödi sõnul ei ole see film tehtud võõrastele, kes küüditamisest midagi ei tea, ega ka neile, kaasmaalastele, kes ei tahagi sellest enam midagi teada. Film on pühendatud inimestele, kes ei saa enam enda eest kosta – ülekohtuselt hukkunuile.
Aegumatu lugu
„Aegumatu“ näol on tegemist 2008. aastal valminud filmi „Ajapikku unustatakse meie nimi“ täiendatud variandiga. Film linastus 2011. aastal ja selle režissöör on Andres Sööt. „Aegumatu“ peateema on juuniküüditamine 1941. aastal. Filmis näidatakse ajaloolisi kaadreid ja seletatakse, kuidas jõuti selleni, et tuhanded süütud Eesti inimesed viidi oma kodudest minema Siberisse, kust paljud tagasi ei tulnud. Sõna saavad ajaloolased, õigusteadlased jt, kes analüüsivad traagilist sündmust oma vaatenurgast. Siiski on kõige väärtuslikumaks materjaliks filmis intervjuud nendega, keda küüditamine otseselt puudutas. Oma lugusid jagavad juuniküüditatute lapsed. Korduvad sarnased motiivid, nagu kuldse lapsepõlve katkemine, kodust lahtikiskumine, lähedaste surm, nälg, külm, vaesus, kannatused. Filmi teeb väärtuslikuks ka see, et kuna režissöör Andres Söödi enda elu paisati samuti juuniküüditamisega segi, nii pole tegemist tema jaoks lihtsalt dokumenteerimise, vaid tema enda lugu haakub palju küsitletutega. Film „Aegumatu“ soovib pühitseda küüditatute mälestust ja hoida, et me ei unustaks neid inimesi, kes ülekohtu all kannatasid.
Küüditatute kogemused ei saa meist lihtsalt mööda minna. Oleme ju ise selle rahva liikmed, kelle keskelt nõnda paljud ära viidi. Rahvas on aga üks terviklik ihu ja kui kannatab üks liige, siis ei jäta see teisi mõjutamata. Ühel või teisel viisil puudutas nõukogude režiimi vägivaldsus pea kõiki eestlasi.
Mälestused ja kodu
„Aegumatu“ vaatamine viis minu mõtted mälu ja mälestuste juurde. Pidada mingit paika koduks, on väga vajalik, et meil oleks selle paigaga seotud mälestused ja kogemused. Me armastame meenutada mälestusi. Meenutamine on inimese jaoks väga vajalik tegevus. Filmis näidatakse Andres Söödi kodutalu Tarvastu kihelkonnas, mille kohal nüüd kasvavad nõgesed. Kõik see viib tagasi lapsepõlve, mis oli süütu ja täis helgust. Filmis kõnelevad intervjueeritavad oma lapsepõlvest. Räägitakse isadest, kes olid olnud austatud ühiskonnaliikmed, kaitseliitlased, veteranid, poliitikud jt. See aitab näha oma elu kui terviklikku ketti, millel on palju omavahel ühendatud lülisid. Me mõistame, kuidas oleme jõudnud ketti tippu ehk praegusesse hetke.
Elukett peaks loomuliku arengu puhul sisaldama selliseid sündmusi, nagu lapsepõlv, noorukiiga, kooliaeg, töökohustuste kasvamine, pere ja kodu loomine, laste saamine, sõprussuhete loomine, laste kasvatamine, vananemine jne. Küüditatutel aga justkui väänati elukett täiesti ebaloomulikku suunda, üks lüli keerati kõveraks ja see andis kogu ketile täiesti erineva kuju. Noored inimesed võeti ära turvalise kodu, lapsepõlve, koolirõõmude ja kõige muu keskelt.
Oli ka palju neid, kelle elukett jäi väga lühikeseks Siberi külma, nälja, haiguste ja raske töö tõttu. Ellujääjad pandi varakult väga suurt kannatust kandma. Aga füüsiline kannatus pole veel kõik. Inimene pole ainult ihu, vaid ka hing. Küüditamine jättis vaimsed armid, küüditatutelt võeti ära kodu. Kodu on seotud inimeste ja paikadega. Need mõlemad võetigi küüditatutelt ära. Paljud eakaaslased surid, ellujääjad aga ei pruukinud enam kohtuda. Need, kellega oleks pidanud saama nostalgitseda nooruse üle, meenutada kuldseid aegu, olid kadunud. Nõnda paljud potentsiaalsed elusaatused olid hävitatud. Tapeti paljude laste vanemad ja maetud tundmatusse hauda Siberis. Oma vanemate haudu ei saanud paljud küüditatud kunagi näidata oma lastele ja lastelastele. Eestlastele on omane hoolitseda oma eelkäijate kalmude eest. Olen seda ise pidanud alati kümne käsu neljanda käsu täitmiseks, mis kutsub austama oma vanemaid. See võimalus aga võeti paljudelt kannatanutelt ära.
Muutunud olid ka paigad. 1941. aastal küüditatud lahkusid veel vanast ilusast Eestist. Tagasi tulles oli pilt hoopis teistsugune. Sõda oli teinud oma töö. Paljud vanad hooned olid hävinud, asemele oli tulnud nõukogude arhitektuur. Maastik võis olla tundmatuseni muutunud. Lapsepõlves nähtud Eesti oli jäädavalt läinud, seda võis veel näha vanadelt fotodelt ja postkaartidelt. Kas oskame seda ette kujutada, kes me pole pidanud neid asju üle elama? Paljud lapsepõlvesõbrad on surnud või kadunud. Lapsepõlve paigad on hävitatud. Loomulik soov meenutada kodu tekitab nõnda palju valu, sest oleviku moonutatud pilt tuletab meelde seda, mis on kadunud. Ilmselt me ei oska kõike lõpuni mõista, kui pole seda valu ise kogenud.
Siiski läks elu edasi. Need, kes tulid Siberist tagasi, lõid uue kodu. Leiti elukaaslased ja uued paigad, mida koduks nimetada. Mõnikord saadi tükike vana ka tagasi. Märtsiküüditatu Lia Läst, kes viidi oma talust koos väikese lapsega minema, oodates samal ajal oma teist last, jagas mälestusi sellesama talu õuelt, kust ta ära viidi. Martin Pinka, kelle esivanemad olid vabadussõja kangelased, aga ei tulnudki Eestisse tagasi. Ta jäi elama Tomskisse, sest oli abiellunud vene-saksa juurtega naisega, kes ei soovinud Eestisse tulla. Nii jäi ka Pinka Venemaale. Intervjueerimise ajal tunnistas eakas mees, et ta küll sooviks veel Eestit külastada, aga enam pole tervist. See on ilmekas näide ajaloo keerdkäikudest, et Pinkad valasid verd selle nimel, et nende järeltulijad saaksid vabas Eestis elada, kuid Martin Pinka ise ei saa kodumaale tagasi. Tema kodu on abikaasa kaudu juba seotud Venemaaga. Vaimseid arme ja kodu kaotust tundsid kõik küüditatud.
Kallis ja püha valu
Filmis tsiteeritakse ühes stseenis ka pühakirja. Paide kiriku taustal kõlavad sõnad: „Inimese nimi unustatakse ajapikku“. „Aegumatu“ kutsub eestlasi üles mitte unustama möödunut, ja loodan, et rahvana me seda ei tee. Küüditamine on seotud ühest küljest kannatanute mälestustega, kuid see puudutab ka rahva kollektiivset mälu. Unustades polegi meil kodu, sest siis vaatleme ainult eluketi praegust lüli ja ei näe ketti kui tervikut. Me ei märka ühendust eri lülide vahel. Küüditamine on meie rahva ühine kannatus ja küüditamise ohvrite meenutamine on meie rahva ühine vastutus.
Muidugi on meenutamine valus eestlastele kollektiivselt, kuid eelkõige on see valus neile, kes kõike isiklikult läbi elasid. Meenub kallis, mis kaotati. Ometi on need mälestused hindamatu väärtusega. Need on kallimad kullast. Need on tükike paradiisi, kust meid välja aeti justkui Aadamat ja Eevat. Mälestustes on Eesti vabariik (1918–1940) ikka kuldaeg, kuigi ka siis oli probleeme. See, et meie riik ja vabadus meilt ära võeti, lisab sellele ajale veel rohkem sära. Kodutalud ja -metsad muutuvad veel ülevamaks ja ilusamaks mälestustes nende kannatuse tõttu, mis sellega seostuvad. Kannatus pühitseb.
Need, kelle jaoks on kodu seotud kannatusega, oskavad palju rohkem kodu hinnata. Võibolla mõistavad nad enam ka koduga seotud igavesi aspekte. Vana-Kreeka filosoof Platon uskus, et asjad, nii nagu inimene neid oma meeltega kogeb, on ainult peegeldus. Need ei ole päriselt. Lisaks nähtavale materiaalsele maailmale on olemas ka nähtamatu täiuslik ideede maailm. See tähendab, et kõik nähtav annab ainult osaliselt edasi täiuslikku ideed. Nii ka kodu selles maailmas ei ole täiuslik, kuid ta peegeldab täiuslikku koduideed. Seega on kusagil olemas täiuslik kodu, mida hetkel veel näha pole. Praegune on ainult eelmaitse päriskodust. Selles päriskodus on rahu ja õnn, mis on igavene. Mälestuste kaudu on ehk küüditatud ja teised kodu kaotanud inimesed kogenud kõige vahetumalt igavest päriskodu. Neil, kellele on kallid mälestused, on ka, mida oodata tulevases elus.
Teel igavese kodu poole
Kristliku arusaama järgi on olemas taevariik, kuhu Kristus on läinud omadele aset valmistama. Meie tee viib sinnapoole. Harri Haameri (1906–1987), kunagise luteri kirikuõpetaja lemmikütlus oli: „Meie elu on taevas“. Sama pealkirja kannab ka tema Siberi vangilaagri kogemustest rääkiv mälestusteraamat. Ka Haamer võeti oma pere, kodu ja koguduse keskelt ära ning saadeti Siberisse. Tema kannatuste keskel süvenenud veendumus, et meie elu on taevas, sobib hästi „Aegumatut” üldistama. Kogemused ja mälestused kodust, koduinimestest ja kodupaikadest, ehkki tihti nõnda valusad, saavad väärtuseks taevariigis. Seal saame täielikult osa sellest õndsast tundest, mis tuleb, kui mõtleme kodu peale. Selles elus aga saame kalliks pidada nende mälestust, kes on süütult kannatanud ja oma kodu kaotanud. „Aegumatu“ annab väga olulise panuse sellesse, et küüditatute mälestus jääks alles ka järeltulevate põlvede jaoks.
Film „Aegumatu“ on vaadatav ERR-i arhiivis (https://arhiiv.err.ee/vaata/140998).