Euroopat, eriti Põhjamaid, peetakse üheks maailma sekulariseerunumaks piirkonnaks. Viimastel aastatel on aga Rootsis ilmnenud tähelepanuväärne vastupidine trend: kristlike koguduste liikmeskonnad on hakanud taas kasvama. Eriti puudutab see katoliku ja õigeusu kirikuid, mille liikmeskonnad on viimase kahekümne aasta jooksul märgatavalt kosunud. Millest see tuleneb, kirjutab Kolleegiumi asutajaliige Lennart Käämer.
Viimastel kümnenditel on Euroopa ühiskonnad jõuliselt sekulariseerunud. Üha vähem inimesi peab religiooni oma igapäevaelu loomulikuks osaks ning veel vähem praktiseerib usku organiseeritud moel. Eriti selgelt paistab see välja Põhjamaades, mida peetakse maailma kõige sekulaarsemaks piirkonnaks. Just seetõttu väärib tähelepanu Rootsi ühiskonna üks nähtav eripära. Kui suurem osa Euroopast eemaldub organiseeritud religioonist, siis Rootsi katoliku ja õigeusu kogudused on viimastel aastatel liikmeskonda kasvatanud ning mitmed nendest on ärganud uuele elule. Käesolev artikkel uurib, millest selline muutus tuleneb ja millised protsessid selle taga peituvad.
Ajaliselt keskendub käsitlus peamiselt viimasele kahekümnele aastale. See periood hõlmab suuri geopoliitilisi vapustusi, nagu Araabia kevad ja sellele järgnenud Süüria kodusõda, mille tagajärjel jõudis Euroopasse ulatuslik põgenikelaine. Sellel migratsioonikriisil olid märgatavad tagajärjed Euroopa ühiskondadele, sealhulgas religioossele maastikule.
Artikli keskmes on eeskätt katoliku kirik ja õigeusu kirikud Rootsis. Vabakogudused on käsitlusest välja jäetud, kuna nende esindatus peamistes migratsiooni lähteriikides on tagasihoidlik. Samuti ei keskendu uurimus Rootsi luterlikule rahvakirikule, mille rahvuslik iseloom tähendab, et sisserändajate mõju selle üldisele statistikale on pigem marginaalne. Küll aga puudutatakse põgusalt ka luterliku kiriku arenguid ja olulisemaid murdepunkte 20. sajandil. Lisaks sellele on protestantlike konfessioonide mõju Lähis-Ida ja Aafrika riikides sedavõrd väike – kui mitte olematu –, et tähelepanu tuleb pöörata pigem universaalsematele ja ajalooliselt vanematele kirikutele.
Artikkel tugineb erinevatele teemakohastele uuringutele ning koguduste kodulehtedel ja Rootsi avalikes andmebaasides kättesaadavale statistikale. Olulisel kohal on statistilised võrdlused ja arvandmetel põhinev analüüs, mille abil on võimalik hinnata, millisel määral on migratsioon mõjutanud Rootsi kristlike koguduste liikmeskondi.
Sekulariseeruv Rootsi
Veel 1930. aastatel oli Rootsis keskseks ja kontrollivaks usuliseks organisatsiooniks Rootsi luterlik kirik (Church of Sweden). 20. sajandi esimesel poolel oli näiteks keelatud sellest lahkuda mõnda muusse kui ainult kristlikku ühendusse. Neid, kes polnud luterliku kirikuga seotud, nimetati võõrusulisteks ja dissidentideks.
1951. aastal võeti vastu usuvabaduse seadus, millega anti kiriku liikmetele vabadus lahkuda ilma varasemate piiranguteta. Esialgu see suuri muutusi kaasa ei toonud. Poliitiliselt kujunes Rootsist pärast II maailmasõda küll sisserännet soodustav avatud ühiskond, mis juhindus sotsiaaldemokraatlikest ja egalitaarsetest väärtustest, kuid traditsioonid osutusid tugevamaks kui formaalne juriidika. Esimesed 20 aastat ühiskonna religioosne profiil oluliselt ei muutunud – kuni 1970. aastani jäi 95 protsenti Rootsi elanikkonnast lojaalseks luterlikule kirikule.
Murrang saabus alles pärast 1970. aastat ning võimendus 1990. aastatel, mil sisseränne võttis varasemast suurema mastaabi ja tüdimus riigikirikust hakkas selgelt kajastuma ka statistikas. 21. sajandi suundumused on eriti kõnekad – kui 2007. aastal kuulus riigikirikusse veel 80 protsenti rootslastest, siis 2016. aastaks oli see langenud 68 protsendini. Siinkohal ei mängi siiski määravat rolli sisseränne, sest Rootsi luterlik kirik on eelkõige rootslaste enda kirik ning on sisserändest suuresti puutumata.1
Kas see tähendab automaatselt ateismi? Usun, et pilt on siiski mõnevõrra komplitseeritum, kui sellised üldised järeldused lubaksid arvata. Rootsi ühiskonna kirjeldamiseks võiks hästi sobida inglise religioonisotsioloogi Grace Davie jaotus “uskumine koos kuulumisega” ja “uskumine ilma kuulumiseta”.2 Kuigi Davie keskendub oma uuringus Briti ühiskonnale, sobib see hästi ka Rootsi tänase religioosse mosaiigi kirjeldamiseks.
Davie kirjutab, et noorem põlvkond ongi vähem religioosne kui vanemad inimesed. Samuti on noorte institutsionaalne kuuluvus leigem, kuid see ei välista tingimata spirituaalsuse või usu olemasolu – usk on lihtsalt piiritletud isikliku sfääriga. Usulised küsimused on enda jaoks läbi mõtestatud, nende suhtes on võetud seisukoht ning sellega võivad kaasneda ka teatud praktikad, kuid seda kirikuväliselt.
Uuringus The Religious Landscape of Sweden viidatakse samuti uuringutele, mis seda kinnitavad. Mitte tingimata ainult noorema põlvkonna, vaid rootslaste usuliste hoiakute kohta üldisemalt. Näiteks 15 protsenti elanikkonnast elab aktiivset palveelu ja teeb seda Jumala poole, kuid samas ei osale nad jumalateenistustel.
Teisalt ei tähenda kuulumine Rootsi luterlikku kirikusse tingimata uskumist. See võib iseloomustada pigem vanemat põlvkonda, kes on formaalselt tavadele truuks jäänud ja kuulub jätkuvalt riigikirikusse, kuid kelle igapäevaelus puuduvad usulised praktikad. Ollakse küll kirikuraamatus registreeritud, kuid välise kesta all puudub tegelik sisu. See oleks Davie edasiarendus: “kuulumine ilma uskumiseta”.
Tänaseks on 20 protsenti Rootsi elanikest sündinud väljaspool Rootsit. Nende peamised päritolumaad on Süüria, Iraak ja Soome, vähemal määral ka teised riigid, mida käsitlen allpool. Kui Soome on sarnaselt Rootsile luterlik maa, siis Süürias ja Iraagis on domineeriva islami kõrval tugevaimal positsioonil õigeusu kirikud ning samuti katoliiklased. Nende kahe konfessiooni toel ongi otsitud vastust uurimuse põhiküsimusele.
Muutused arvudes
Et anda eeltoodud hüpoteesidele kindlam alus, on järgnevalt välja toodud statistilise andmestiku üldistest sisserändenumbritest Rootsi aastatel 2000–2024. Ülal on toodud aastaarvud, all ametlikud sisserändenumbrid, nagu Statistics Sweden need oma veebilehel välja toob.3
Nende andmete põhjal võib järeldada, et sisseränne Rootsi on vaadeldaval perioodil üldjoontes märgatavalt kasvanud. Haripunkt saavutati Euroopa suure migratsioonikriisi aastatel 2014–2019. Sellele järgnes mõnevõrra rahulikum periood, mis oli tõenäoliselt seotud ka sisepoliitilise surve kasvuga, kuid 2024. aastal toimus taas selge sisserände suurenemine.
Järgnevates tabelites on välja toodud peamised sisserändajate päritoluriigid. Tabelites on arvuliselt esitatud, kui palju sisserändajaid saabus aastatel 2000–2024 erinevatest päritoluriikidest, ning selle kvantitatiivse näitaja alusel on loodud järjestus. Aususe huvides tuleb märkida, et analüüsist on välja jäetud teised Põhjamaad – Soome (mis oli tegelikult suurim sisserändajate lähteriik), Taani ja Norra – samuti Saksamaa. Kuna tegemist on valdavalt luterlike ja Rootsiga sarnaselt sekulariseeruvate ühiskondadega, ei anna need käesoleva töö eesmärki silmas pidades olulist lisaväärtust.
Samas olen EL-i riikidest tabelisse jätnud Poola, kuna tugevalt katoliikliku maana avaldab see tõenäoliselt mõju Rootsi Katoliku Kiriku liikmeskonna kasvule. Lisaks olen tabeli viimasesse tulpa märkinud peamised kristlikud konfessioonid vastavates päritoluriikides. Algandmed pärinevad Statistics Swedeni andmebaasist. Välja on toodud kaheksa suurimat päritoluriiki.
Süüria.
Süüria rändelaine algas pärast kodusõja puhkemist 2011. aastal. Sealt edasi kasvas sisseränne kiiresti ning saavutas haripunkti aastatel 2014–2016 Euroopa suure migratsioonikriisi ajal. Riigi suurim religioon on sunniitlik islam ning kristlikud kogukonnad moodustavad vaid väikese vähemuse.
Iraak.
Iraagist lähtuv sisseränne algas juba Lahesõdade perioodil, kuid tugevam laine saabus pärast USA sekkumist riigi sisepoliitikasse ja Saddam Husseini režiimi kokkuvarisemist, mis tõi kaasa pikaajalise poliitilise ebastabiilsuse ja vägivalla. Kõige intensiivsem rändeperiood Rootsi jäi aastatesse 2006–2008. Migrandid olid peamiselt nii šiia- kui ka sunniidi moslemid.
Poola.
Pärast Poola liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal algas ulatuslik tööränne Rootsi tööturule. See suurendas märgatavalt ka Rootsi Katoliku Kiriku liikmeskonda, kuna Poola on tugevalt katoliiklik maa.
Iraan.
Iraani päritolu migrandid on käesoleva töö kontekstis ühed huvitavamad ning vääriksid eraldi uurimist. Ränne on toimunud pika aja jooksul juba alates 1980. aastatest ning olnud mitmekihiline. Rootsi ja teistesse Põhja-Euroopa riikidesse on koduse režiimi eest põgenenud nii haritlasi kui ka oskustöölisi. Peamisteks põhjusteks on olnud poliitilised ja religioossed repressioonid.
Afganistan.
Afganistani peamine rändelaine jäi aastatesse 2014–2016. Põhilisteks motiivideks olid relvakonfliktid, poliitiline ebastabiilsus ja julgeolekuolukorra halvenemine.
Eritrea.
Eritrea puhul on peamiselt tegemist põgenikega, kes on lahkunud poliitiliste repressioonide ja autoritaarse režiimi tõttu. Võrreldes paljude teiste Aafrika ja Lähis-Ida riikidega on Eritrea aga tugevalt kristlik ühiskond, kus domineerib Eritrea õigeusu kirik.
Muutused katoliku ja õigeusu kirikutes
Idakiriku liikmeskonna suuremad muutused Rootsis jäid 1960.–1970. aastatesse. Sel perioodil saabus Rootsi tööturule suur hulk Ida-Euroopa migrante, kes tõid kaasa oma religioossed tavad. Õigeusklike arv kasvas järsult umbes 70 000 inimeseni. Seejuures tasub märkida, et esimene Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kiriku kogudus loodi alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1992. aastal. Seni tegutsesid Rootsis teised autokefaalsed õigeusu kogudused.4
Katoliku kiriku liikmeskonna moodustavad peamiselt poolakad ning viimastel aastatel on koguduste arv kasvanud just nende arvelt. Nende kõrval on esindatud ka teised Euroopa rahvad ning seejärel aafriklased. Seejuures on etniliste rootslaste liikumine luterlusest katoliiklusesse olnud tagasihoidlik. Rootslased ise moodustavad selles konfessioonis vähemuse. Peamiseks liikumapanevaks jõuks on olnud rahulolematus riigikirikus toimunud reformidega, mis on kirikut paljude konservatiivsemate usklike hinnangul tõuganud tugevalt ilmalikustumise ja liberaalsuse poole. Näidetena võib tuua naiste ordineerimise vaimulikeks või samasooliste suhete heakskiitmise.5
Toon siingi välja statistilised andmed, mis näitavad täpsemalt, mil määral on katoliku kiriku ja õigeusu kirikute liikmeskonnad aastate lõikes muutunud.6
Andmete kinnitamiseks on üle vaadatud ka Rootsi katoliku kiriku ametlik koduleht. Info peab paika ning kirik ise kinnitab samuti, et viimastel aastatel on liikmeskond märgatavalt kasvanud just sisserände toel.7 Samas tasub arvude tõlgendamisel arvestada teatud paindlikkusega. Näiteks nimetab Rootsi katoliku kirik oma liikmeskonna suuruseks üle 128 000 inimese, kuid tuleb arvestada, et kaugeltki kõik migrandid ei pruugi olla registreerunud kohalike koguduste ametlikeks liikmeteks. Sellest hoolimata võivad nad regulaarselt osaleda liturgilistes praktikates ning tõenäoliselt ka koguduste igapäevaelus. Seetõttu võib tegelik katoliiklaste arv Rootsis olla pigem suurem kui väiksem.
Rändeuurija Magdalena Nordin on arvud üle kinnitanud ka õigeusu kirikute puhul ning toonud välja, et liikmeskondade arv on kasvanud peamiselt migrantide arvelt. Hinnanguliselt moodustasid õigeusklikud 2020. aasta seisuga Rootsi ühiskonnast umbes 1,6%, mis tähendab arvuliselt ligikaudu 160 000 inimest.
Seejuures märgib Nordin, et kui aktiivsete praktiseerijate hulka arvata ka nende perekonnaliikmed, kellel on õigeusklik taust, võib tegelik arv olla isegi kaks korda suurem. Rootsis tegutseb kokku 17 õigeusu kirikut. Neist koguni ligikaudu üks kolmandik kõigist õigeusklikest kuulub Süüria Õigeusu Kirikusse. Suuruselt teine on Serbia Õigeusu Kirik, millel on umbes 23 000 liiget.8
Uskujate profiil
Kui töö alguses püüdsin Grace Davie teoreetilise raamistiku abil lahti mõtestada rootslaste ja Rootsi riigikiriku suhteid, siis töö viimases osas vaatlen migrantide usulist profiili lähemalt. Eelnevad leheküljed on andnud statistilise ja pigem kvantitatiivse ülevaate sellest, kuidas kirikute liikmeskonnad on arvuliselt kasvanud. Käesolevas osas vaatan aga kaugemale pelgalt arvudest, et leida vastus küsimusele, millist rolli mängib religioon sisserändajate jaoks ning kas nende religioossus erineb etniliste rootslaste omast ja milles see erinevus peamiselt seisneb.
Prantsuse sotsioloog Danièle Hervieu-Léger on sidunud religiooni kollektiivse mäluga.9 Täpsemalt toimib religioon traditsioonilisemates ühiskondades järjepidevuse loojana. Religioonil on ühiskonda korrastav mõju ning see aitab säilitada kollektiivset mälu rituaalide ja korduste kaudu. Leian, et seda teooriat saab rakendada ka migrantide kogukondadele, kes: a) saabuvad sageli traditsioonilisematest ühiskondadest; b) satuvad võõrasse, sekulariseerunud ning uute tavade ja normidega keskkonda. Sellistes tingimustes muutub religioon kogukonda koos hoidvaks ja korrastavaks süsteemiks laiema süsteemi ehk Rootsi ühiskonna sees.
Konkreetselt katoliku kirikust rääkides on seda kinnitanud ka Tema Ekstsellents kardinal Lars Anders Arborelius10, kes on Rootsi ja kogu Skandinaavia ainus kardinal. Orientaalsed katoliiklased on tema hinnangul lojaalsemad kirikuskäijad kui Rootsi enda katoliiklased. Arborelius põhjendab seda asjaoluga, et tegemist on enamasti Iraagist, Süüriast ja teistest islamimaadest pärit sisserändajatega, kelle koduriikides tuleb usuliste veendumuste eest võidelda. Kristlikud kogukonnad on seal sageli marginaliseeritud, olulistelt ühiskondlikelt positsioonidelt kõrvale tõrjutud või halvimal juhul lausa tagakiusatud. Rootsi vabasse ühiskonda sattudes on neil tekkinud paremad võimalused oma usuliste praktikate vabaks järgimiseks. Samuti võib eeldada, et kui millegi eest on tulnud võidelda, väärtustatakse seda ka rohkem. Seda seletust saab laiendada ka teistele idapoolsetele ehk õigeusu kirikutele.
Sellest võib omakorda järeldada, et vastupidiselt rootslastele endile, keda iseloomustab taandumine institutsionaalsest religioossusest, suhtuvad migrandid organiseeritud religiooni pigem positiivselt. Grace Davie käsitluse järgi võiks sisserändajate usuelu iseloomustada kui kuulumist koos uskumisega (belonging with believing).
Seda kinnitab otseselt ka käesoleva uurimuse üheks põhialuseks olev teos The Religious Landscape of Sweden. Toon tekstist välja konkreetse tsitaadi, et anda eelnevatele järeldustele täiendav empiiriline kinnitus:
“The analyses show that those that are affiliated with minority churches are the individuals that tend to most frequently visit religious activities, pray regularly to God and believe in God. Those that are affiliated with a minority church thus more frequently display habits and attitudes that go hand in hand with what is often presumed to be religiousness.”11
- “The Religious Landscape of Sweden”, 2024 updated version, Chapter 1 – The Map and the Landscape: An Introduction to the content of the report, pp. 9–26 ↩︎
- Davie, Grace (1990) “Believing without Belonging: Is This the Future of Religion in Britain?”, Social Compass 37(4), lk 455-469 ↩︎
- https://www.scb.se/en_/ ↩︎
- The denominational space of modern Sweden: christianity. Balabeykina, Olga A.; Martynov, Vasily L (lk 94 – 96) ↩︎
- The denominational space of modern Sweden: christianity. Balabeykina, Olga A.; Martynov, Vasily L (lk 92 – 94) ↩︎
- The Religious Landscape of Sweden, 2024 updated version, lk 38-39 ↩︎
- https://www.katolskakyrkan.se/parishes-in-sweden/membership ↩︎
- Nordin, M. (2020). How to Understand Interreligious Dialogue in Sweden in Relation to the Socio-Cultural Context.
Interdisciplinary Journal for Religion and Transformation in Contemporary Society, nr 6, lk 429–447 ↩︎ - Hervieu-Léger, Danièle. Religion as a Chain of Memory. Translated by Simon Lee, Rutgers University Press, 2000 ↩︎
- https://kolleegium.ee/juuli-2022/kardinal-lars-anders-arborelius-eestis-nagin-imestusega-kui-palju-on-sarnasusi-rootsi-ja-eesti-katoliiklastel/ ↩︎
- The Religious Landscape of Sweden, 2024 updated version. Chapter 4 lk 51 – 61 ↩︎