17. mail toimub peapiiskop Eduard Profittlichi (1890–1942) õndsakskuulutamise pidulik missa. Maarjamaa kirikud jäävad suursündmusele väikseks, kogunetakse Raekoja platsil. Missa viib paavsti esindajana läbi Viini kardinal Christoph Schönborn O.P1. Õndsakskuulutamine on pikema pühakukskuulutamise protsessi üks etapp. Kui Jumal tahab ja inimese palved kannavad, saab Eesti endale tulevikus esimese katoliikliku pühaku. Lääne-Saksamaal asuvas Birresdorfis (tänane Grafschaft) sündinud, kuid hiljem Eesti kodakondsuse võtnud isa Eduard võtab sisse koha püha Augustinuse, Aqunio Thomase, Johannes Paulus II ja teiste vägevate kõrval.
„Ennekõike austame peapiiskop Eduard Profittlichi kui usu kangelasliku tunnistuse kandjat nõukogudeaegse tagakiusamise ajal, kes andis oma elu, et jääda ustavaks Kristusele,“ selgitab Tallinna piiskop Philippe Jourdan.
Kuid siin on peidus rohkemgi. Profittlich jäi ustavaks mitte ainult oma usule, vaid ka Eestile, kuigi see polnud tema sünnimaa. Siia saabudes õppis ta ära eesti keele, 1935. aastast sai temast Eesti Vabariigi kodanik. Just isa Eduardi ja tema pühendunud töö teene on, et varem rahvakeeli Poola kirikuna tuntud katoliku kirikust sai ajapikku eestlaste oma kirik.
Kui Hitler II maailmasõja koidikul sünnijärgseid sakslaseid koju kutsus, oli Profittlichil valida, kas minna tagasi sünnimaale või jääda siia, kahe suurjõu vahelisse väiksesse piiririiki. Ta jäi. Selle eneseohverdusega oli otsustatud ka edasine saatus. Punaväelased arreteerisid isa Eduardi 27. juunil 1941. Ta viidi Venemaale, kus pärast mitme kuu pikkust ülekuulamist ja kannatusi mõisteti ta mahalaskmisele. Piiskopmärter suri 22. veebruaril 1942 Kirovi vanglas enne surmaotsuse täideviimist.
Kuigi Profittlich on esimene Rooma paavsti kanoniseeritav Eestimaa pühak, ei oleks tegu siiski – eeldusel, et õndsakskuulutamisele järgnev pühakuksuulutamise protsess teostub – ainsa eestimaalasest kristliku pühakuga. 1869. aastal Pärnumaal Pootsi külas sündinud õigeusu kiriku Tallinna vikaarpiiskopi püha Platoni tapsid samuti enamlased pärast piinamist 1919. aastal Tartus. 2000. aastal kuulutasid nii Konstantinoopoli kui vene õigeusu kirikud Platoni pühakuks. Mõlema Eesti kultuuriloo suurkuju konfessioon võis olla küll erinev, kuid nad teenisid sama ustavuse ja armastusega oma usku ja maad ning langesid sama vaenlase käe läbi.
Mida on meil nende märtrite surmadest õppida täna? Eesti on üks maailma sekulaarsemaid ühiskondi. Kristlikud pühakud ja märtrid võivad kõnetada kirikukauget inimest ehk ainult illustratsioonidena ajalooraamatutes, kuid vaevalt et isiklikult, eksistentsiaalselt.
Samas mõelgem tänasele poliitilisele olukorrale Euroopas. Paljude vaimulike ja oma kodumaa eest seisvate Ukraina meeste ja naiste saatus ei erine täna sellest, mida pidid kogema piiskopid Profittlich ja Platon vene kurjategijate võimu all. Venemaa brutaalne sõda kestab täiemahuliselt kolmandat aastat. Venelaste raketid tabavad tahtlikult pühakodasid ja haiglaid, kodusid ja lasteaedu, nagu need oleksid sõjaväelised objektid. Vaimulikud, võitlejad, tsiviilisikud, kes on otsustanud sõja kiuste oma kodumaale jääda, teevad piinakambrites täna läbi samu kannatusi, kui mitte hullemaid, mida pidid kandma isa Eduard ja isa Platon oma martüüriumis. Kõik nad on valinud lojaalsuse oma inimestele, kogukonnale ja maale. See on imetlusväärne ja vajab meie mitmekülgset tuge, et kurjusel ei oleks maailmas kohta.
1 O.P ehk Ordinis Praedicatorum (eesti k jutlustajate ordu) tähistab dominiiklaste ordut, mille Püha Dominicus asutas 1216. aastal.
Juhtkirja autor: Lennart Käämer