Tänapäeva Templirüütlid. Templiordu Rootsi suursaadik imetleb Eesti prioraadi arenguid

Detsembris külastas Eestit Jeruusalemma Templi Suveräänse Sõjaväeordu (OSMTH) Rootsi ambassador Owe Wagermark. Kolleegiumil oli au kohtuda ja vestelda ordu missioonist, suhetest Püha Tooliga ja Rootsi haru tugevatest sidemetest Eestiga.

Intervjueeris Lennart Käämer, vestlusringis osales ka OMSTHi Eesti Prioraadi kantsler ja Kolleegiumi nõukogu liige Andres Männart.

Alustuseks võiksite rääkida oma suhtest Eestiga ja kui tihti siin käite?

Olen Eestis külastanud väga tihti, kokku 15. korral. Eesti haru loodi 2002. aastal. Viimased aastad olen olnud terve OSMTHi suursaadik, mitte vaid Rootsi haru, vaid kogu ordu suursaadik ja kuulun meie suurmeistri lähiringi.

Mul on alati hea meel siia tulla ja tunnetada Eestit, näha siinseid arenguid. Ordu Eesti harul on kujunenud traditsioon, et tähistatakse alati Johannesepäeva, 27. detsembril (see ongi meie kohtumise ja intervjuu kuupäev – LK). Sel ajal toimub siin alati Eesti Suurprioraadi kohtumine, mis koosneb reeglina mõnest harivast ettekandest, aruteludest ja nagu tavaks on saanud, Saha kabeli külastusest. Mäletan elavalt, et kui esmakordselt kabelit 2008. aastal külastasin ja väljas oli 20 kraadi külma. Olime väikses kivist kabelis, kus tol ajal polnud ei aknaid ega midagi, vaid lumi ja külmus.

Teine kord aastas, mil Saha kabelit külastatakse, on Jüripäeval aprillis. Koosviibimised lõppevad piduliku ja heategevusliku õhtusöögiga. Külalised tulevad Skandinaaviast ja Lätist. Hetkel on Lätis küll vaid üks tegevliige – Janis.

Eestis on liikmeid üle 30, nagu aru saan?

Jah. Unustasin veel lisada, et täna õhtul tulevad külalised ka Georgiast.

Kas Ordul on Tallinnas oma kindlad ruumid?

Ei, me kasutame peamiselt renditud ruume. Naljatledes võib muidugi öelda, et mainitud Saha kabel on meile juba nagu omaks saanud.

Mitmes riigis te tegevad olete?

Oleme esindatud 40 riigis, organiseeritud kujul 33 riigis.

Mis on teie ordu missioon tänapäeva maailmas? Võiksite nimetada mõned konkreetsed projektid, mis teil hetkel käsil on.

Tõesti, Templirüütlid tänases maailmas – miks seda vaja on? Kuuleme seda küsimust väga tihti. Meie esmane eesmärk on kristliku pärandi säilitamine ja selle eest hoolt kandmine. Soovime olla inimestena kristlased. Oleme seejuures ilmselt üks suurimaid ühendusi, mis on võtnud sihiks hoolitsed väga mitmete kristlike traditsioonide eest. Meie hulgas on nii katoliiklaseid, ortodokse, protestante. Selliseid ühendusi ei ole palju, mis suudab liita erinevate konfessioonide kristlased ühtseks, hästi organiseeritud ja toimivaks organisatsiooniks.

Olgu öeldud, et me pole ajalooliste Templirüütlite järglased, kes tegutsesid 12. ja 13. sajandil. Me vaid püüame järgid samu ideaale ja häid tegusid, mida nad tegid. Toonase maailma nö ÜRO oli paavst, kes läkitas rüütlid abivajajate juurde. See on ka meie eesmärk – minna kohale teistesse riikidesse ja toetada sealseid abivajajaid.

Samas eristab meid teistest heategevuslikest organisatsioonidest see, et meil ei ole ühtset riikideülest heategevust, kõik projektid korraldatakse rahvuslikul tasandil. Viis aastat tagasi andis meie suurmeister sisendi, et peaksime ennast mobiliseerima ka ühtseks rahvusvaheliseks koondjõuks ning praegu püüame seda teha.

Skandinaavias koondamise oma jõud juba varem, Rootsi, Norra, Taani ja Soome orduvennad on viimased 15 aastat tegutsenud ühiselt. Oleme aidanud lastekodusid kõigis Balti riikides, Leedus olime toeks nunnadele nende abitöös. Meil õnnestus päästa mõnesaja noore inimese elu Baltikumis.

Samuti oleme toetanud veteraniühendusi ning paljud meie seast on veredoonorid.

Loodan, et kui kohtume viie aasta pärast, saan juba öelda, et meil on ülemaailmne ja kõigi liikmesriikide ülene heategevus. Meid on kokku 7-8000 rüütlit üle maailma, me oleme tugevad.

Kui võib küsida, kuidas te oma projekte rahastate, kust tulevad vahendid?

Ma saan rääkida vaid Skandinaavia eest, sest nagu ütlesin, toimib meie ordu ja majandamine kohaliku tasandi mudelil. Meil pole tsentraalselt juhitud rahastust ega eelarvet. See on riikide põhine.

Põhjamaades kogume nii enda liikmetelt kui meie sõpradelt kokku asju, mis sobiksid ära anda. Näiteks üks meie liige töötas Electroluxis juhatajana. See võimaldas meil paar aastat tagasi sisustada ühe lastekodu kööginurga. Alati, kui kohtume, toimuvad meil ka korjandused.

Ukrainas, Dnepri ääres, asub vana Rootsi küla, Gammalsvenskby, mille asutasid sinna küüditatud eesti-rootslased (rannarootslased – LK). Peale Venemaa kallaletungi Ukrainale saatsime neile 25 000 eurot, et toetada sealset kirikut.

Olgu märgitud, et vaadates Eesti haru tegevust ja kuidas te toetate siinseid kirikuid, on see tõeliselt muljetavaldav.

Nagu mainisite, koosneb teie ühendus erinevate konfessioonide liikmetest. Ajaloolised Templirüütlid olid, nagu teame, katoliiklik ordu. Milline on teie suhe tänasel päeval paavsti ja Vatikaniga?

Möödunud aasta juunis lahkus meie seast eelmine suurmeister Gerard Willery. Tema, koos meie peakaplan Monsegnieur Gino Di Cioccoga, kes töötab Vatikanis, mõtles pidevalt, kuidas saaksime end katoliku kiriku administratiivse keskusega tugevamalt siduda. Meie suurmeister kohtus ka paavstiga, küll eraviisiliselt, kuid seda pole kaasajal varem toimunud. See oli väga hea märk.

Meie piirkonnas, Põhja-Euroopas, mis on protestantlik, pole meil vähimatki muret kirikuga. Skandinaavias on meie ridades 40 preestrit riigikirikutest ja kaplanid, oleme ametliku kirikuga seeläbi seotud.

Tajume küll väljast poolt natukene kummastust enda suhtes, et kes nad on? Mida nad teevad? Paavst Franciscusel on endal kaks ordut, mida juhtida. Meie ametliku orduna kirjas ei ole ja eks meiega harjumine võtab natukene aega. Kuid väikeste-väikeste sammudega edendame ka oma suhteid Püha Tooliga.

Hiljuti valisite omale uue suurmeistri. Kas see toob ordule kaasa mingeid märkimisväärseid muutuseid?

Suurmeistri valimine toimus kaks kuud tagasi. Meie uus juht – šveitslane Jacques Charles Dubos – on katoliiklane, nagu oli ka eelmine suurmeister. Ordu edasine suund on lõplikult küll tema otsustada, kuid meil on tänaseks välja kujunenud kindel tööraamistik ja me ei soovi mingeid murrangulisi muutuseid esile kutsuda. Eesmärk on ikkagi ajalooliste Templirüütlite tavade säilitamine. Meil on oma statuut ja väljakujunenud tseremooniad, mida järgivad meie liikmed üle kogu maailma.

Olles šveitslane, on ta küllap natukene korrapärasem, kui mõni teisest rahvusest suurmeister (naerab). Ta hoolitseb kindlasti selle eest, et ordus oleks kõik korras (ing k to get order in order – LK). Inimesena on ta samas väga meeldiv ja sotsiaalne.

Millised on tingimused OSMTHiga liitumiseks? Kes sinna pääsevad?

Neid tingimusi pole tegelikult ülemäära palju. Esmalt tuleb olla kristlane. Samuti tuleb olla vähemalt 23 aastane. Muidugi on oluline, et igaüks meist oleks ka oma riigi aus kodanik ja saaks ka igapäevase elu praktikas aru, mida tähendab olla kristlane.

Nendele põhikriteeriumitele lisaks on erinevates riikides oma eripärad. Näiteks Skandinaavias ja ka Eestis on nõue, et liikmed – nii mehed kui naised – peavad olema mingil moel sõjaväelise või kaitsevaldkonna taustaga. Juhindume selleski osas Templiordu vanadest traditsioonidest, sest rüütlid olid eeskätt sõjamehed. Igapäevaelus on meie inimesed muidugi insenerid, õpetajad, ettevõtete juhid või muude ametite esindajad, kuid militaarne kokkupuude peab siiski olema.

Siinkohal võikski natukene isiklikumaks minna ja uurida, milline on Teie enda taust?

Ma olen Rootsi õhuväe taustaga. Mäletan, et tulin just ühe pikalt õppuselt Prantsusmaalt, ja eks tunnen, et minus on tegelikult ka natukene prantslast. OSMTHi tutvustas mulle üks vana Rootsi sõjaväelane ja mul tekkis kohe äratundmine, et jah, see on vägagi minu rida. Oktoobris 1988. saigi minust ordu liige. Tundsin, et mu süda ja uskumused ja tegevus on õige koha peal.

Milline on teie staatus Rootsi ja teistes Põhjamaade ühiskondades?

Me seisame üksinda. Me ei vaja tegevuseks kellegi luba ega nõusolekut. Rootsi kirikul ei ole vähimatki muret sellega, et oleme konfessioonide ülene ja et tegutseme ka teistes kirikutes.

Saan veel öelda, et kui kümme aastat tagasi noori rüütleid valisime, tegime õiged otsused. Tänaseks on mitmed nendest Rootsi ühiskonnas tunnustatud ja väljapaistvad sõjaväelased või tsiviilametite kandjad.

On teie ridades ka mõni tõeliselt kuulus liige, pean silmas üleilmselt tuntud?

Ei, seda ma küll ei tea, et oleks. Kuid Rootsi ühiskonna mastaabis küll. Seejuures ka naisterahvaid.

Rootsi suurprioraat loodi küll juba 1965. aastal, kuid alles viimasel 20 aastal on meiega liitunud ka naised. Algupäraselt, nagu teame, olid Templirüütlid ikkagi vaid mehed. Kuid nüüd, pea igas riigis, kuhu ma lähen, on naisrüütleid pea samapalju kui mehi.

Ja naistel peaks samuti olema sõjaväeline taust?

Skandinaavas küll, jah.

Kas soovite omalt poolt midagi lõpetuseks lisada?

Me kõik küsime endalt, kas me oleme kasulikud, kas meie tegudel on kaal. Kui olin pikki aastaid Rootsi suurprioraadi juht, avasime koostöö ÜROga ja osalesime nende rahvusvahelistel missioonidel Lähis-Idas, Aafrikas ja mujal üle maailma. Igal missioonil oli kaasas vähemalt üks-kaks meie liiget. Ma olin selle üle alati väga uhke. Tundsin alati, et kui meie seast on kasvõi üks rüütel missioonil kaasas – eriti kui tegu oli rühma- või pataljoniülematega – märgatakse tema eetilist taset ja juhiomadusi. Ma võin neile kindel olla, tegu on usaldusväärsete ja väärikate kristlastega, kes järgivad kindlaid reegleid ja tõekspidamisi.

Mõned meie rüütlid on ka täna rahvusvahelistel missioonidel kaastegevad. Mulle meeldib mõelda, et oma tegevuse kaudu oleme sillaehitajad inimeste vahel. Oma piiride ülese tööga saame paremini aru teistest ja aitame teistel ka mõista ennast. Lugupidamine rahvaste vahel on sama oluline, kui kristlaste omavaheline austus. Ajaloost teame paraku, et see pole alati nii olnud ja ka kristlased on üksteisega päris sõjajalal olnud. Nüüd on meil õnneks organisatsioon, mis suudab need erinevused kokku liita.