Ühiskondlikus debatis abielu teemal rõhuvad Eesti reaktsioonilised poliitilised jõud abielule kui mehe ja naise vahelisele liidule. Kiriklikust seisukohast on see õige, kuid ainult pool tõest. Selle kõrval unustatakse avalikus arutelus teine sama oluline printsiip – abielu lahutamatus. Rooma-Katoliku Kiriku Eesti pressiesindaja Marge-Marie Paas analüüsib seda teesi oma essees paavst Franciscuse üleskutse “Amoris Laetitia” perspektiivist.

Inimene püüdleb oma loomult ühtsuse poole. Ta otsib ühtsust nii isiklikus elus kui ühiskonnas. Näeme tänases ühiskonnas, kui palju on killustatust, laialipaisatust, isegi perekonnas on liikmete vahel vahest ühist sõna leida raske. Kuid samas me oleme ühtsuse otsijad ja soovime alati maha kukkunud vaasi parandada, mis oli meile nii kallis ja armas, igal võimalusel. Abielus, mis on saanud alguse armastusest kahe inimese – mehe ja naise – vahel, sageli me ei soovi ise purunenud suhteid taastada või lepitada. Abielupaaridel on sageli raske taasleida ühine sõna.

Kui abielu on sõlmitud kiriklikult ja Jumala plaanide järgi, on seda ühtsust palju kergem hoida. Abielu lahutamatus on tegelikkus, reaalsus, sest see on sakramentaalne.

Mida see tähendab?

Piiblile tuginedes (nt. Mt 19:6), usub ja tunnistab katoliku kirik, et abielu on Jumala plaanide järgi ühe mehe ja ühe naise lahutamatu osadus. Kirik kinnitab, et Kristus on ülendanud abielu sakramendiks. Seetõttu on ristitud inimeste abielu alati sakramentaalne. Et ristimine on alati esimene sakrament, mille inimene vastu võtab, ei ole ristimata inimese abielu sakramentaalne. Abielu sakrament loob abikaasade vahel jääva ja ainulise sideme. Jumal ise kinnitab abikaasade abielunõusoleku. Seepärast pole kahe ristitud inimese sõlmitud ja täideviidud abielu kunagi lahutatav.

Abielusakrament annab mehele ja naisele vajaliku armu, et saavutada abielus pühadus, võtta vastutustundlikult vastu neile kingitavad lapsed ning neid kasvatada (vt. Katoliku kiriku katekismus, par 1638-1642).

Sageli aga tekib küsimus luterlikus kirikus sõlmitud abielu kohta, kas seal siis see sakramentaalus ei kehti?

Luterlikud abielud

Luterlikud abielud on sakramentaalsed, kuna nad on abielud ristitud inimeste vahel.* Ristimata inimeste abielud ei ole kunagi sakramentaalsed, need on ilmalikud. Kui abielu on kehtiv, ta on ka õiguslik. Abielu ei ole primaarselt õiguslik akt, vaid inimlik reaalsus. Õiguslik akt on abielu tagajärg ning väljendab seda, et abielu ei ole ainult mehe ja naise kokkulepe, vaid on ka avalik akt mida ühiskond tunnistab ja austab. Kuna abielu on elukestev otsus, ta peab olema vaba, läbikaalutud, piisavalt küps. Muidu ta võib tõesti olla tühine otsus. Seetõttu on erinevad tingimused mille mitte-täitmine võib tähendada, et abielu on kehtetu algusest peale. Seega abielu on eelkõige reaalsus, mida sõlmivad inimesed omavahel enne kui olla õigusakt ehk ametlik liit.

*Piiskop Philippe Jourdani selgitav kommentaar luterlike abielude kohta:

Luterliku kiriku jaoks ei ole abielu sakrament, aga katoliku kiriku jaoks on. Kaks ristitud inimest ei saa olla abielus ilma, et see abielu oleks sakrament. Seda kinnitab katoliku teoloogia ja kanooniline õigus (Canon law nn. 1055 &2). See võib tunduda paradoksaalne, aga peab arvestama, et Kristus ei ole abielu kui institutsiooni loonud (inimesed abiellusid enne Kristust), vaid selle ülendanud institutsiooni sakramendiks. Seega, abielu mida sõlmivad kaks luterlast, on kehtiv abielu, ja järelikult ka sakrament, kuna nad on kehtivalt ristitud.

Amoris Laetitia

Amoris Laetitia, paavst Franciscuse sünodaalne apostellik üleskutse, räägib, kuidas võib kirik aidata inimesi, kes on lahutanud ja uuesti abiellunud. Paavst Franciscus rõhutab, et kirik võib ja peab aitama mitte ainult neid, kes elavad Kiriku õpetuse järgi, vaid ka neid kes objektiivselt elavad patuses olukorras. Seda võib teha mitmel viisil, pidades seejuures alati meeles, et abielu on lahutamatu ning, et armulauda saab vastu võtta ainult armuseisundis olles.

Paavst ei välista, et tekib olukord, kus inimene elab objektiivselt patuolukorras, ilma, et ta ise oleks selles süüdi. Sel juhul elab ta armuseisundis. Siit oluline küsimus: milline võiks olla see tegu, mis on objektiivselt patt, aga mille eest tegija ei vastuta ning järelikult ei ole ka süüdi? Seda paavst ei täpsusta, aga kontekstist võib järeldada, et tegemist on väga spetsiifilise olukorraga, mitte inimeste grupi või kategooriaga. Kirik aitab neid inimesi, kes on lahutanud ja uuesti abiellunud, aga üldiselt muul viisil kui armulaua abil, mille jagamisel on väga kindlad normid.

Riik võib valesti tunnistada reaalsusi, mis ei ole tegelikult reaalus. Abielu oli olemas enne kui seadused loodi. Seda on oluline mõista, sest tegelikult on abielu alati olnud reaalus enne kõiki inimseadusi. Uued seadused panevad meid rohkem mõtlema, mis on abielu ja kuidas seda abielu hoida, mis on juba sõlmitud.

Just tänases ühiskonnas me peame sellele rohkem mõtlema. Mis on abielu – abielu mehe ja naise vahel –, mille Jumal on loonud ja mida inimene ärgu lahutagu. Me peame palju töötama, eriti Eesti ühiskonnas, et me väärtustaks abielu ja samas peame olema ise oma abieludega eeskujuks teistele meie kultuuriruumis. Abielu peab olema selline nagu Jumal tahab, ja Tema ise annab meile armu, et kõik takistused ja probleemid ning raskused perekondades ületada. Me peame alati usaldama, et abielusakrament on loodud kahe inimese, mehe ja naise vahel, et nii on see alati olnud ja nii see ka alati jääb.

Avafoto: Frederick Shaw (Unsplash.com)