Detsembris tähistas oma sünnipäeva Theatrum. 28 eluaastat – see on nooruslik ja energiat täis iga! Tegime sel puhul juttu teatrirahva nii vanema kui ka noorema põlvkonna inimestega nende mängitud ning veel mängimata rollidest. Head lugemist ja vaatamist-kuulamist!
Lembit Peterson, Theatrumi kunstiline juht, lavastaja, võib öelda, et Theatrumi isa
Foto: Theatrum
Lennart Käämer: Milline on Teie esimene mälestus seoses Theatrumiga?
Lembit Peterson: Theatrumi nime otsimine. Ühel hetkel oli vaja uuele tekkivale teater-koolile nimi panna. Variandid olid Vaikne Teater, Näitekunsti Ateljee, Teatri Aed… Jäi lihtsalt THEATRUM, mis tähendab nii vaatesaali kui ka lava, liites seega publikut ja laval esinejaid. Nimi näib lihtne, kuid on mõistagi ülimalt nõudlik. Ladinakeelne nimi tundus sobilik sel ajahetkel ja kooskõlas selle koha vaimuga, kus tegutsemist alustasime: dominiiklaste kloostrikompleksi varemed (kõik eelmised nimevariandid elavad aga sisuliselt selle üldnime sees kuidagi oma elu edasi).
Kooskõlas paiga vaimsuse ja atmosfääriga me Theatrumi nime all ka oma tegevust seni oleme kujundanud. Mõistagi on ka nimel endal selles loov ja kujundav osa.
Lennart: Kuidas Te Theatrumiga liitusite?
Lembit: Olen üks selle idee arendajaid ja elluviijaid. Theatrum tekkis Viljandi Kultuurikolledži ja Eesti Humanitaarinstituudi teatri suuna üliõpilaste ja õppejõudude ühistegevuse viljana. Esimese juriidilise ja materiaalse toe sai ta organisatsioonina Vanalinna Hariduskolleegiumilt ja Eesti Humanitaarinstituudilt.
Lennart: Milline on Teie meeldejäävaim lavastus, milles mänginud olete ja miks? Või hoopis kontsert?
Lembit: Kõik Theatrumis tehtud lavastused ja mängitud rollid on meeles. Need on olnud väga olulised. Olen Theatrumis teinud 39 lavastust, kõik eripäraselt kallid ja tähtsad. Lavastustest ei oska eelistust välja tuua. Rollide seast samuti. Kuid võib-olla kõige enam on mind ennast puudutanud ning millegipärast kõige avastusrohkem ja tähendusrikkam on olnud Anne Vercors’i roll Paul Claudeli „Maarja kuulutamise” („L’annonce faite à Marie”) lavastuses.
Lennart: Kas Teil on unelmate roll, mida soovite mängida, või vähemalt lavastus, milles kaasa lüüa?
Lembit: Mu teatrialased unistused on seotud kõigi nende materjalidega, mis meil praegu repertuaari on võetud. Uuest aastast tahaksin Theatrumis edaspidi rohkem lavastaja kui näitlejana tegutseda.
Lennart: Mis Theatrumit ees ootab?
Lembit: Tuleval aastal saab Theatrum 29-aastaseks. Ees seisab loominguliselt väga tihe aasta. Mängime varasematel aastatel loodud lavastusi nii oma ruumides Vene 14 kui ka mitmetes saalides mitmel pool Eestimaal (teatrid, mõisad, Tallinna raekoda jm). Plaanime mängida ka väljaspool kodumaad. Uuslavastustest plaanin märtsi lõpus lavale tuua Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu”.
Seejärel esietendub aprillis üks sõna-, liikumis- ja tsirkuseelementidega rühmatööna loodav etendus (tööpealkirjaga „Pilk”), kus peategijateks meie trupiga liitunud noored näitlejad. Selle toob rühma ühistööna lavale koreograaf Hanna Junti, dramaturgina on juures ka Tambet Tuisk. Vanalinna Hariduskolleegiumi 25. lennu teatriklassi diplomitööks saab selle suve algul Kristjan Üksküla lavastuses Lope de Vega „Tantsuõpetaja” August Sanga tõlkes. Sügisel toon ma lavale Calderon de la Barca „Risti pühitsuse” Jüri Talveti hiljuti valminud tõlkes. Sügisel lavastab ka Maria Peterson, kes lähiajal langetab paljude variantide seast valides lõpliku otsuse.
Koondame mõtteid laste- või koguperelavastuse loomiseks tuleva aasta jõulude või aastavahetuse paiku. Unistame muusikalavastusest, kuna Theatrumi trupp on väga musikaalne ja seni pole me seda potentsiaali veel piisavalt avada suutnud. Jõudumööda jätkame tekstide ettekandeid sarjas „Kuulamised”, kavandame ka Theatrumi kontsertide jätkamist.
Tänumeeles loodame jätkuvale publikuhuvile ja et head plaanid igati realiseeruda saaksid. Meie koduleheküljelt www.theatrum.ee saab infot meie repertuaari ja mängukava kohta.
Üllatused aga jäägugi üllatusteks …
Erik Richard Salumäe, Theatrumi näitleja
Foto: Ülar Mändmets (“Misantroop”)
Liitumisest Theatrumiga meenutan seda, et pärast Lavakunstikooli elasin ja töötasin Viljandis. Siis võtsime abikaasa Laura ja paari sõbraga ette ühe pikema reisi ja pärast seda kutsus Lembit Theatrumi trupiga liituma. Külalisena olin kaasa teinud Theatrumi töödes juba eelnevalt. Mäletan ühte hetke, kui tulin üles seda pikka treppi mööda, mis viis vanasse Theatrumi saali ja kontorisse, ning tundsin järsku selles atmosfääris midagi väga tugevalt enda jaoks ära. Ilmselt on mingi selline hetk väga oluline, et kuskil pikemalt paigas olla ja toimetada.
Tulevikku vaadates, on Lembit alustamas „Mõõt mõõdu vastu“ proovidega. Ootan seda protsessi väga, kuna mul pole senini õnnestunud üheski Shakespeare tekstil põhinevas lavastuses kaasa teha.
Foto: Ülar Mändmets (“Iraani konverents”)
Tarmo: Esimene mälestus on Eesti Humanitaarinstituudi (EHI) sisseastumiskatsetelt, mis toimusid Theatrumi saalis 2000. aasta suvel. Esimene lavastus, mida nägin Theatrumis, oli 2000. aastal esietendunud Tšehhovi novellide ainetel „Mina. Sina. Tema. Meie. Teie. Nemad“.
Lennart: Kuidas Sa Theatrumiga liitusid?
Tarmo: 2003. aastal esietendus Theatrumis Hamlet. Õppisin siis EHI teatriõppes. Lembit Peterson kutsus mind mängima lavastusse erinevaid rolle: Osric, Marcellus ja Näitleja. Tegin Theatrumis kaasa ka tehnilisemates ülesannetes: piletimüügis, lavaehituses ning -transpordis ja välireklaamis. Theatrumi trupiga liitusin 2006. Siis oli mul suur rõõm osa võtta Dostojevski lavastusest „Valged ööd“ ja T. S. Elioti „Kokteiliõhtu“.
Lennart: Milline on Sinu meeldejäävaim lavastus, milles mänginud oled ja miks? Või hoopis kontsert?
Tarmo: Hetkel ilmselt Paul Claudeli „Maarja kuulutamine“, mis esietendus 2008. aastal – näitlejate kokkumängu, lavastuse ja näidendi teksti teemade mitmekihilisuse tõttu; meeldejääva Katariina kiriku ja lavastuse atmosfääri ühtesulamise ning kogu näiteseltskonna pühendumise pärast. Samuti kostüümide, huvitavate rekvisiitide, butafooria pärast (nt suur kamin, mille lava horisondile ehitasime) ning lava- ning muusikalise kujunduse tõttu.
Lennart: Kas Sul on unelmate roll, mida soovid mängida, või vähemalt lavastus, milles kaasa lüüa?
Tarmo: Kuna olen Theatrumis saanud mängida paljudes lavastustes, sisukate tekstidega (teemadega), heade lavastajate käe all, siis sellist ühest unistust otseselt üles märkida hetkel ei oska. Hoian veidi klassikaliste näitekirjanike poole (Calderon, Shakespeare, Moliere), kelle puhul on oluline, et lavastus sisaldaks sügavust ja koomikahetki vaheldumisi (elustades lava). Samu jooni võib leida ka terviklikes kaasaegsete näidendite tekstides. Loomulikult on huumori stiil, peidetus ja määr varieeruv.
Ma ei mäletagi oma esimest mälestust enam. Ei teagi, mitmes mu mälestus on, võib-olla viiekümnes, sest neid mälestusi on nii palju. Ja mul on alati põnev, kui keegi teine räägib ja siis äkki meenub, et see oli jah tõepoolest nii. Mäletan, et viibisime Theatrumi kunagise pööningusaali ehitamise ajal palju rohkem katusel kui praegu. Seal on ilus vaade katustele ja seda sai ikka kogu aeg imetletud. Ja kuna remondi ajal oli katusealune ka enamasti hõljuvat tolmu täis, siis oli katus ainuke koht, kus värkse õhk liikus. Ma väga sageli mõtlen, et suvel võtan selle katuseasaja uuesti ette. Lähen istun seal ja imetlen. Eelmine suvi ei jõudnud, järelikult peab tuleval suvel plaani võtma. Ma oletan, et just seal tuleb mulle meelde palju häid mälestusi korraga.
Kõik lavastused on olnud väga meeldejäävad. Aga ilmselt on minule kõige olulisem olnud kokkupuude heade tekstidega. See on mind ennastki aidanud tekste luua ja ka heas mõttes isu tekitanud neid analüüsida, et mis teeb heast loost hea loo ning tegelasest või ka inimesest laheda inimese.
Foto: Ülar Mändmets (“Iraani konverents”)