Kohtume Siim Kallase kodus. Vestlusringis osalevad lisaks majaperemehele Lennart Käämer ja Arvo Heinmaa. Kas Eesti ühiskonna tervislik seisund on kiita või oleme lagunemas? Kaugemale vaadates, milline on katoliku kiriku roll Lääne väärtusruumi kujundamisel ja kas need väärtused kannavad meid veel. Idee arutleda nendel teemadel võrsus 11. juulil Postimehes ilmunud arvamusloost „Vaimne võitja Eduard Proffitlich”, milles Siim Kallas arvustab Katrin Lauri raamatut „Tunnistaja”.
Lennart Käämer: Elame keset kriise ja tagasilööke. Koroonapandeemia alles jõudis lõppeda, kui nüüd oleme silmitsi Ukraina sõjaga. Maailm on haige – kas Lääne immuunsüsteem muutub nendest rünnakutest tugevamaks ja suudab paraneda? Millised meeleolud Teid valdavad, kui tulevikku vaatate?
Siim Kallas: Me ei tohi rääkida Läänest kui millestki kaugest ja võõrast. Meie olemegi Lääs. Kui me selle ära unustame, siis kuhu me kuulume?
Arvo Heinmaa: Me oleme vägagi Lääs. Selles me keegi ei kahtle.
Siim Kallas: Ma arvan ka, et ei kahtle. Kuid mulle torkab see silma. Võib-olla sellepärast, et olen kümme aastat näinud Euroopa köögipoolt ja näen rohkem tervikut, millest Eesti on üks osa. Ka poliitikud räägivad pidevalt, et me peame võitlema Eesti huvide eest Euroopas. Jälle! Rääkigem meie ühistest huvidest.
Küsisite kriiside kohta. Kogu 20. sajand oligi pidev kriis: maailmasõjad, diktaatorid, inimohvrid. Preisi-Prantsuse sõjast kuni esimese maailmasõjani (1871–1914) oli Euroopas belle époque – rahuaeg. Võime öelda, et Nõukogude Liidu lagunemisest kuni Ukraina sõjani oli ka meil natukene belle époque. Kriisid on kogu aeg, need käivad eluga kaasas. Küsimus on, kuidas nendele lähenetakse ja kuidas neid lahendatakse.
Lääne ühiskonnale on tõsine konkurent Hiina – kas siin võiks öelda konkurent või mingis mõttes alternatiiv, kuid me oleme siiski pigem vastandlikud oma mudelilt –, mille ideoloogiline baas on konfutsianism. Oma ülesehituselt on see hierarhiline ning inimesed peavad sellele hierarhiale alluma. See on põhimõtteline erinevus Läänega. Nõukogude kord oli ka väga hierarhiline.
Olin üle viie aasta Euroopa Liidu personalipoliitika pealik ning seeläbi osaline ka maailma personalipoliitikas. Tabasin ära ühe huvitava paralleeli. Nõukogude ajast tuleva inimesena mäletan hästi, kuidas tol perioodil oli poliitilistes ametkondades ja ajakirjanduses peamine kriteerium, mille järgi inimest hinnati, tema lojaalsus. Euroopa Liidus karjääri tegemisel see ei loe. Võid olla kriitiline igaühe suhtes, kasvõi EL-i enda. Põhiline on see, et saad oma asjaga hakkama.
Nõukogude Liit ja konfutsiaanlik ühiskonnakorraldus on selles osas sarnased – tõde on see, mis ülevalt poolt ette öeldakse.
Lennart Käämer: Hierarhia on ka katoliku kirikus selgelt esil, kuid sellega ei kaasne alluvusprintsiipi. 20. sajandil on pärast suuri kirikureforme (nt Vatikani II kirikukogu) hakatud ka ilmikuid üha rohkem kiriku elu kujundamisse kaasama. Lojaalsus ei tohikski olla alluvuspõhine, nagu Venemaal või Hiinas, see peab olema usalduspõhine. Aga usaldus eeldab omakorda vabadust, mitte kontrolli. Vabaduse, usalduse ja lojaalsuse ühildamisega on katoliku kirik hakkama saanud.
Arvo Heinmaa: Kogu Lääne ühiskond põhinebki vabadusel, mitte hierarhial. Vabadus tuleb läänekristluse õpetusest. Inimene peab olema vaba, sest muidu Jumal ei saa testida tema kvaliteeti.
Siim Kallas: Jah, vabadus – see ongi suurim väärtus! See pole mitte ainult instrument, vaid see on süsteem. Mind on sügavast Nõukogude ajast peale paelunud katoliku kiriku juures kolm asja.
Esiteks. Läbi sajandite ei ole katoliku kirik mitte kellelegi allunud. Mitte ükski riigimees, mitte ükski kuningas – kuigi nad on püüdnud – pole suutnud kirikut endale allutada. Küll aga tehakse koostööd. Poliitikuna ütlen, et Euroopas on alati eksisteerinud kaksikvõim ja ühelgi (riigi)võimul pole olnud absoluutset autoriteeti. Alati on püsinud piiskopid, kardinalid, paavst, kel on olnud voli jääda eriarvamusele.
Teiseks. Feodaalühiskonnas ei võinud kingsepa poeg kunagi saada kuningaks. Kuid ta võis saada paavstiks. Andekatele ja ambitsioonikatele noortele oli kirik võimalus, mis ei küsinud nende päritolu kohta. Vaatasin spetsiaalselt meie vestluse tarvis mõningate paavstide päritolu. Ajaloos leidub üksjagu kirikupäid, kes on kaupmeeste perekondadest, kuigi, enamik, tõesti, on ülikute seast.
Kolmandaks. Tuleme väärtuste juurde, mida ma küll tõlgendan siinkohal natukene ise. Õpetus pärispatust. Prantsuse valgustajad Claude Adrien Helvétius ja Jean-Jacques Rosseau tekitasid suhtumise, mis on tänapäevase sotsialismi aluseks – inimene pole mitte milleski süüdi, see on ümbruskonna süü. Vanas ja Uues Testamendis on täpselt vastupidi: inimene on langenud ja peab pidevalt püüdlema täiuse poole. Selle saab praktikasse panna väga lihtsalt – vaata kõigepealt peeglisse, püüdle enesetäiendamise, paremaks olemise poole. Vastasel juhul näitad sa pidevalt näpuga, et riik peab tegema seda ja teist. See ei ole õige.
Arvo Heinmaa: Kui te pärispatu juurde tulite, siis lubage öelda, et minu arvates ei ole paremat asja maailmas inimkonnaga juhtunud kui pärispatu karistamise lugu. Inimene aeti infantiilsest lillelapselikust keskkonnast ära, hüüdes talle ukse pealt järele: „Sa pead palehigis oma leiba teenima.“ Kuid just see on meie inimlikkuse käivitanud. Leiutamise, loomise, edasiarendamise läbi oleme suutnud luua endale keskkonna, kus on enam-vähem hea elada.
Siim Kallas: Jah. Näiteks vene õigeusu kirik allub tegelikult riigile. Selle poolest erineb Lääne kristlik kiriku fundamentaalselt vene õigeusust. Patriarh Nikoni aegadest on vene õigeusu kirik tsaari rüpes olnud. Ka luterluses valitseb pühakiri üksinda, mis annab selle erinevate tõlgenduste meelevalda. Kuid paavsti entsüklikad lubavad ajaga kaasas käia. Dogmast arusaamine jookseb ühel hetkel kinni, ent paavstid on oma entsüklikates suutnud neid selgitades ajaga sammu pidada.
Arvo Heinmaa: Võib öelda, et mis muud vene kirik on olnud kui üks riigiministeerium.
Kuid tuleks tagasi seaduse printsiibi juurde. Hiina puhul mainisite, et sellele allub kogu ühiskond.
Lennart Käämer: Tegelikult kehtib seaduse ülimuslikkus ka Lääne õigusriigi loogikas.
Arvo Heinmaa: Jah. Kuid siiski on meil teatud grupp inimesi, kes leiab, et seadus nende puhul ei kehti ja nad meelsamini vastanduvad.
Siim Kallas: Elame ajal, kus (sotsiaal)meedial on tohutu võim. Vale levib kiiremini ja on emotsionaalne. Emotsionaalsed vastused annavad põletavatele probleemidele kiire ja kerge lahenduse, kuid on eksitavad. Selle vastu asetub ratsionaalsus. Ent mõistuslik probleemide lahendamine vajab pingutust. Näiteks Ungari vastandub Euroopale emotsioonide põhjal. See on pärit nende ajaloost, kui Ungari jäeti Versaille’ rahulepinguga ilma kahest kolmandikust territooriumist. Viktor Orbàn ei unusta seda.
Kiriku suur pluss on see, et ta kontrollib ka emotsioonide poolt, kuid mitte neid allutades. Venemaa ja Hiina mudel oleks lihtne – panna suu kinni. Venemaal ei tule keegi rääkima Ukraina sõjast, kuna see viiks vangi. Ka meie võiksime rakendada sama mudelit ja keegi ei tuleks rääkima, et näiteks koroonavaktsiinid on kahjulikud. Kuid vastandumine on demokraatia paratamatus.
Diktatuurid saavad teha otsuseid sõrmenipsuga. Eesti on viimastel kuudel süüdistanud Euroopat selles, et relvad ei liigu piisavalt kiiresti Ukrainasse. Aga sellepärast, et meil on selja taga parlamendid, kes on piiranud sõjatööstust. Diktaator saab muidugi saata laost suurtükid kohe rindele, kuid ta saadab sinna vanad suurtükid, sest uusi tal pole. Meie demokraatia võimsus on areng. Kuid see on keerukas, eriti riikide ühenduses, nagu selleks on Euroopa Liit.
Arvo Heinmaa: Kuid mida teha siis, kui läänemaailmale usaldatud vabaduses valib nii palju inimesi emotsionaalsuse, mitte ratsionaalsuse? Kui teatud grupp inimesi ei pea enam seadusest ja teadusest midagi, trügides parlamentidesse ning riike hakatakse juhtima emotsionaalselt?
Lennart Käämer: Siia võib näitena vahele torgata Kapitooliumi ründamise 2021. aasta jaanuaris. See oli päris hirmus, mis Washingtonis toimus.
Siim Kallas: See ehmatas kogu maailma. Pärast seda sündmust – ja ka Ukraina sõda – on Marine Le Penil Prantsusmaal ja Alternative für Deutschlandil Saksamaal raskem, kuid nad on kavalad ja kohanevad. Ma arvan, et need sündmused panevad Euroopa äärmuslikke parteisid emotsionaalsusest loobuma. See on omamoodi puhastustuli.
Arvo Heinmaa: Meie EKRE puhul seda küll märgata pole.
Siim Kallas: Eesti põhiseaduse poolt hääletas 1992. aasta juunis üle 90% hääletanutest. Hiljem on kõikidel hääletamistel umbes 30% hääletanud sellise Eesti Vabariigi vastu, nagu meil täna on.
Uue aja alguses oli Keskerakond alternatiiv Isamaale ja Reformierakonnale. Nad tahtsid teha kolme asja põhimõtteliselt teisiti: nullkodakondsus, idaorientatsioon ja ei mingit omandi tagastamist. Tänaseks on EKRE rahulolematute esindamise suuresti enda kanda võtnud.
Ma hakkasin kodus uuesti Murphyt lugema. Tal on mõttekäik: „Kui faktid on sinu vastu, siis vaidlusta seadus. Kui seadus on sinu vastu, siis vaidlusta faktid. Kui seadus ja faktid on sinu vastu, siis hakka röökima.“ Täna ma näen seda Riigikogus kogu aeg (järgneb ühine naer).
EKRE puhul ma ei näe kuidagi, et nad selle klaaslae ületaksid. Mida on neil öelda? Nad kõnetavad vaid väga kindlat gruppi inimesi. Samas ka Reformierakonnal on oma piir – praegune 30+ protsenti. Sellest kõrgemale me ei tõuse. Pealegi on EKRE ka poliitiliselt pihta saanud. Kui nad valitsuses olid, siis kõik nende ministrid vahetusid peale ühe (Martin Helme – toimetaja selgitus). Korruptsioonikaasuste poolest ei jäänud nad alla Keskerakonnale.
EKREs on kaks inimest, kes kirjutavad ideoloogilisi tekste. Üks on Jaak Valge, kes on minu väga hea tuttav ja kellega ma suurepäraselt läbi saan. Ajaloolasena mõtestab ta nende poliitikat, kuid ma arvan, et ega EKRE valijad ei saa temastki aru. Teine on Ruuben Kaalep. Mõlemad on öelnud intervjuus välja ühe asja – eriti paistab see Kaalepi puhul silma: meie eesmärk on etniliste eestlaste rahvusriik. See on emotsioon. See ei ole praktikas võimalik.
Maailmas on üks mõõdupuu, mille järgi võib hinnata, kes on etniline eestlane ja kes pole – see on Hitleri Nürnbergi seaduste tabel. Ameerikas on ka Jim Crow’ seadused, kuid need keskenduvad rassilisele segregatsioonile. Hitleri tabeli järgi olen mina teise kategooria segavereline. Kuna minu vanaema oli baltisakslane, siis puhast verd eestlast on minus 75 protsenti.
Kuidas seda eesmärki siis teostada? Meil on parlamendis Mihhail Lotman (juut, isamaalane), Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja keskerakonna vene taustaga inimesed. Kas keelame nende kandideerimise edaspidi ära? See pole mõeldav.
Lennart Käämer: Tõsi. Kuid tuleme poliitikast tagasi ajatumate teemade juurde ja kui lubate, siis uuriks ka Teie vaimuelulise profiili kohta, mis on avalikkusele pigem varjul olnud. Milline on Teie suhe kiriku ja ülepea jäävaga?
Siim Kallas: Kui olin peaminister, anti mulle Toomkoguduse Maarja medal ja pidasin seal kõne. Selleks puhuks mõtlesin nende teemade peale sügavamalt. Esimesena meenus mu ema. Ma ei tea, kui usklik ta sisemiselt oli, kuid ta oli väga kiriklik inimene. Ma olen Jaani kirikus ristitud ja käisin koos temaga ka kirikus. Meeles on surnute mälestamised ja jõulud.
Minu ülikooliaastad jäid 1960ndate aastate lõppu. See oli suur mässumeelsuse aeg ja selle juurde kuulus ka kirikus käimine – mitte küll katoliku kirikus.
Taasiseseisvumisega kaasnenud murrang tõi kaasa inimeste massilise liitumise kirikuga. Teiste seas tormas sinna ka endine ülikooli parteisekretär. See kõik oli minu jaoks nii võlts ja silmakirjalik. See polnud see ehedus, mida näiteks jõulude ajal käies võis kirikus tunnetada. Usust sai justkui moeasi.
Minu tõsine läbikäimine kirikuga jäi teostumata ja ma ei saa öelda, et oleksin usklik. Kuid ma olen kiriku pooldaja, eriti katoliku kiriku. Olen andnud allkirja Eesti Kirikute Nõukogu dokumendile, millega sooviti usulise hariduse andmist koolides. Pean seda vajalikuks, et inimesed mõistaksid ajaloolisi ja kultuurilisi seoseid. Olen sada protsenti nõus, et Euroopa alusväärtused tulevad kristlusest. Oleme kunagi palju vestelnud ka Philippe Jourdaniga. Mul oli väga hea meel, kui ta siia tuli ja katoliku kirik sai tagasi legaadi maja Poska tänaval. Praegu, tõsi, on meie suhtlusesse tekkinud pikem paus ja me pole viimastel aastatel kohtunud.
Arvo Heinmaa: Lõpetuseks küsiks päris isikliku asja. Räägime Teie tütrest (Kaja Kallas – EV peaminister) – kas olete tema üle rohkem uhke või mures, et ta praegusel keerulisel ajal sellist rasket koormat vedama peab?
Siim Kallas: Eks ikka uhke. Elame abikaasa Kristiga mõlemad Kajale väga kaasa ja tema mured on ka meie mured. Peaministri amet ei ole lihtne, eriti praegu, mil on uskumatu hulk probleeme korraga. Peaminister on Eesti Vabariigis kõige olulisem poliitiline positsioon. Tema langetab otsuseid ja juhib riiki – see tähendab täisvastutust. Aga kui oled valinud poliitika ja soovid tõusta, siis see ju ongi see, mida oled soovinud ja pead sellega arvestama.
Mu tütrel on oma põhimõtted ja vaated. Tean Eesti poliitikuid, kellel puuduvad absoluutselt igasugused vaated. Nemad saavad teha kokkuleppeid ükskõik kellega. Minu tütar ei saa. Andrus Ansipi ajal kiruti Reformierakonda ja öeldi, et me saame sõlmida liite kõigiga. Tänase erakonna juhi puhul see enam nii pole. Kaja põhimõttelisuse tõttu on temal valikuvõimalusi vähem kui mõnelgi teisel.
Avafoto: Facebook