Möödunud aasta septembris ülendas Paavst Franciscus Eesti Apostelliku Administratuuri Tallinna piiskopkonnaks ja nimetas piiskop Philippe Jourdani Tallinna piiskopkonna piiskopiks. See oli väiksele Eestile suur sündmus, mis leidis laialdast kajastust kõikides olulisemates meediakanalites ning tõi Peeter-Pauli katedraali kokku põhjamaade ja Baltikumi piiskopid. Ajaloolise täpsuse huvides tasub seejuures siiski meeles pidada, et Eesti on kunagi kaugemas minevikus olnud katoliiklik maa ja Tallinnas on ka varasemalt oma piiskopkond olnud, mistõttu peaksime täna rääkima Tallinna piiskopkonna jätkumisest. Selle katkemise põhjustesse ja ajaloolisesse konteksti kaevub perioodi üks paremaid tundjaid Eestis, Tartu Ülikooli teadur Madis Maasing.
Sissejuhatus
Nagu teisigi Eesti ja Läti ala hõlmanud keskaegse Liivimaa piiskopkondi, mõjutasid ka Tallinna kaks 16. sajandil aset leidnud kaks olulist protsessi: reformatsioon ja Liivimaa sõda. Piiskopkond lakkas olemast sõja esimestel aastatel, kuid selle lõppu ei saa konkreetse sündmusega dateerida. Pigem toimus alates reformatsioonist selle järkjärguline kokkutõmbumine ja viimaks hääbumine. Ehkki allikaid Tallinna piiskopkonna lõpukümnendite kohta on vähe (1533., 1581. ja 1684. a Toompead tabanud tulekahjudes piiskoplik arhiiv hävis), on nende ülevaatlik kirjeldamine võimalik.
Enne seda võiks põgusa ülevaate anda ka sellest, mis õigupoolest oli keskaegne Tallinna piiskopkond. 13. sajandi I poolel Taani kuninga asutatud ecclesia Revaliensis hõlmas Harju-, Viru- ja Järvamaad, mille keskus oli Toompeal, kus asusid toomkirik koos piiskopiresidentsi ja toomhärrade majadega. Erinevalt teistest Liivimaa piiskopkondadest puudus Tallinna piiskopil ilmalik valitsejavõim. Tal olid vaid mõned elatisvaldused, millest silmapaistvaimad olid Kiviloo ja Porkuni, kuhu 15. sajandi II pooleks olid kerkinud piiskopilinnused. Samuti ei kuulunud ta koos teiste Liivimaa prelaatidega mitte Riia, vaid hoopis Lundi metropoolia alla, ehkki alates ajast, mil Põhja-Eesti läks Saksa ordu võimu alla (1346), olid tal tihedamad sidemed Riiaga.
Tallinna piiskop polnud Saksa ordu liige ning teda ei saa käsitada ka selle alamana. Sellest hoolimata püüdis ordu jätkata Taani kuningate tava piiskoppe ise ametisse nimetada. Alati see ei õnnestunud ning alates 15. sajandi lõpust valis ordusse mittekuuluv Tallinna toomkapiitel tavaliselt piiskopi. Kirikuasjades mõjukal kapiitlil oli patronaadiõigus (sh võimalus nimetada ametisse kogudusevaimulikke) mitme kihelkonnakiriku, ka Tallinna Niguliste üle, ning mitmed sealsed kirikhärrad olidki üheaegselt toomhärrad.
Tallinna piiskopkonnas asus mitu kloostrit, mis olid aga piiskopi suhtes autonoomsed, alludes enda ordu juhtkonnale. Tallinnas asunud Mihkli naistsistertslaste klooster oli lisaks veel mõjuvõimsa Harju-Viru rüütelkonna kaitse all, kuna sealsed nunnad olid reeglina aadlike lähisugulased. Jõukaim oli Padise tsistertslasmunkade klooster, mille abtil oli nii ilmalikes kui ka kiriklikes asjades üsna sõltumatu positsioon. Üsna iseseisev oli ka Pirital asunud birgitiinide klooster. Iseteadlik oli Tallinnas asunud dominiiklaste Katariina konvent, mille käekäik sõltus paljuski rae heast tahtest. 16. sajandi algul rajatud Rakvere frantsisklaste konvent järgis observantide joont, samas kui Narva 1520. aastal asutatud dominiiklaste konvent suleti juba mõni aasta hiljem. Lisaks olid Põhja-Eestis ka ulatuslikud Ojamaal asunud Roma kloostri valdused Kolga mõisa näol, mida Tallinna piiskop vahetult enne reformatsiooni tulutult endale taotles. Kolga läks hoopis Taani kuningale, kes sai hea ettekäände Põhja-Eesti asjadesse sekkumiseks.
Reformatsioon Tallinna piiskopkonnas
Reformatsiooni algusaastatel oli Tallinna piiskopiks Johannes Blankenfeld (1514–1525), kes oli ka Tartu piiskop (1518–1527) ja Riia peapiiskop (1524–1527). Blankenfeld, kel olid head sidemed nii Rooma kuuria kui Saksa orduga, püüdis Tallinna piiskopi autoriteeti kasvatada. 1520. aastate algul esitas ta rea ettepanekuid kirikudistsipliini ja hingehoiutöö parandamiseks ning tegi teisigi kirikuelu kavasid, mis suures osas sarnanesid Saare-Lääne piiskoppide Johannes Orgase (1491–1515) ja Johannes Kieveli (1515–1527) omadega. Need kavad jäid aga ellu viimata, sest Blankenfeld sattus Tallinna linnaga vaidlustesse kaubanduse ja vaimuliku kohtuvõimu piiride üle ning tülitses ka oma teiste piiskopkondade seisustega. Tülid piiskopi ja vasallide vahel olid toona õigupoolest levinud üle terve Liivimaa ning ajavahemikul 1522–1524 pidid piiskopid järele andma, laiendades Riia, Tartu ja Saare-Lääne vasallide pärimise ja kaasarääkimise õigust piiskopkonna valitsemisel. Niisiis nõrgenes Liivimaa piiskoppide autoriteet just reformatsiooni algusaastatel.
Reformatsioon jõudis Tallinna 1524. aasta kevadeks, kui on teada vastuoludest esimeste puhta jumalasõna (ambivalentne deviis, mida seostati eelkõige reformatsiooni toetamisega) jutlustajatega ning Tallinna dominiiklaste vahel, kes süüdistasid esimesi ketserliku väärõpetuse levitamises. Reformaatoritele oli tekkinud aga juba märkimisväärne pooldajaskond ning ka raad otsustas keelata dominiiklastel nende vastu sõna võtta.
1524. aasta 14. septembril toimus Tallinnas pildirüüste, mille käigus seniste kirikutavade vastaselt meelestatud rahvahulgad rüüstasid Pühavaimu, Oleviste ja dominiiklaste Katariina kirikut. Seejärel astus raad esimesed sammud uue kirikukorralduse sisseviimiseks linnas. Juba septembris määrati ametisse linna ülempastor ning maksti viimast korda palka katoliku vaimulikele. 1525. aasta jaanuaris saadeti laiali ka dominiiklaste konvent. Linna kontroll kirikuasjade üle pandi lõplikult paika 1533. aastal, kui Tallinn ja Tartu võtsid üle Riias kehtiva protestantliku jumalateenistuskorra. Nõnda lahutati linn Tallinna piiskopi ja toomkapiitli võimu alt.
Ainsaks Tallinna all-linnas tegutsevaks katoliiklikuks asutuseks jäi Mihkli klooster. 1543. aastal sai aga sellestki luterlik asutus. Küllap ka seetõttu, et kloostri patrooniks olevad Harju-Viru vasallid toetasid selleks ajaks reformatsiooni. Nõnda kadus Tallinna piiskopi autoriteet arvatavasti ka suuremast osast maapiirkondadest, ehkki reformatsiooni üksikasjadest väljaspool linnu pole peaaegu midagi teada.
Toompeal jäi katoliiklik kirikukorraldus siiski püsima. Seda kindlustas esialgu Saksa ordu kaitse, kuid 1550. aastate alguseks olid nii ordumeistrid kui ka suurem osa rüütelvendi luterlased. Seejärel peeti katoliiklikke teenistusi tõenäoliselt veel ainult toomkirikus. Pole päris selge, kas viimased Tallinna piiskopid olid katoliiklased. Friedrich von Ambten (1551–1557) olevat kroonik Johann Renneri sõnul Tallinna saabudes raelt küsinud, kas ta peaks proovijutlust pidama „vana või uue korra järgi“ ning 1540. aastate keskel väitis luterlasest Riia peapiiskop, Brandenburgi markkrahv Wilhelm, et Ambten soovis loobuda oma evangeelse usutunnistuse tõttu Tallinna piiskopi koadjuutori (abilise ja järglase) kohast. Ambteni piiskopiks saamise järel kurtis peapiiskop seevastu, et ta olevat „täielik paavstlane“. Järgmise piiskopi Moritz von Wrangelli (1557/1558–1660) usulise meelestatuse kohta teave aga puudub. Seda pole teada ka viimaste Tallinna toomhärrade puhul. Siiski võib oletada, et 1550. aastail toomdekaaniks, kapiitli juhiks olnud Jasper van Lynthem oli vähemalt esialgu katoliiklane, sest tema isa oli Uus-Pärnu bürgermeister Johann, kes hoolimata reformatsiooni sisseviimisest linnas 1526. aasta järel jäi kuni oma surmani (1548) nn vana usutunnistuse toetajaks.
Liivimaa sõja algus ja Tallinna piiskopkonna lõpp
Liivimaa sõja puhkemise järel järgis Tallinna piiskop enamiku Liivimaa seisuste poliitikat ja otsis abi Taanist. 1558. aasta suvel toetas ta koos Tallinna linna ja Harju-Viru rüütelkonnaga ka Toompea minekut Saare-Lääne piiskopi Johann von Münchhauseni nõbu või venna Christophi kätte, kes kuulutas end ise Taani kuninga asehalduriks. Aasta lõpus õnnestus ordul oma võim Toompeal taastada ning võib arvata, et piiskopi toetus orduvastasele ettevõtmisele pingestas nende omavahelisi suhteid. Piiskop lootis Taani abile aga ka seejärel, kui ordumeistriks sai Poolalt tuge otsiv Gotthard Kettler. Kui 1560. aastal saabus Liivimaale hertsog Magnus, läks piiskop Wrangell temaga Haapsallu isiklikult kohtuma, lootes muuhulgas saada abi ka Tartu piiskopkonna taastamiseks, mille viimane praost ta lisaks Tallinna piiskopi ametile oli olnud. Veidi aega enne kohtumist rüüstasid aga ordu teenistuses olevad palgasõdurid piiskopi residentsi Toompeal, pekstes puruks kõik aknad ja lõhkudes laudu ning ähvardades paavstiks kutsutud piiskopil pea otsast lüüa. Tõenäoliselt oligi tegemist eelkõige poliitilistest erimeelsustest tekkinud vägivallapurskega, kuid ei saa välistada ka usulisi vastuolusid ehk piiskopi võimalikku katoliiklikku meelestatust.
Vägivallapuhang Toompeal võis olla otsustavaks põhjuseks, miks Wrangell otsustas oma piiskopkonna Magnusele üle anda. Ehkki Taani kuninga vend oli luterlane, sai ta ametisse formaalselt korralisel moel, toomkapiitli poolt valituna ning Taani mõjusfääri sattumine poleks pidanud tähendama ka piiskopkonna kindlat lõppu, näiteks püsis samuti Taani mõju alla sattunud Lübecki piiskopkond luterliku võimkonnana 19. sajandi alguseni.
Keskaegse Tallinna piiskopkonna saatuse otsustas Põhja-Eesti üleminek Rootsi võimu alla (1561). Lisaks sellele, et tegemist oli luterliku riigiga, ei sallinud rootslased senist piiskopivõimu ka seetõttu, et see oli nende rivaali, Taani kuninga venna käes. Erik XIV pakkus sealjuures Magnusele ka tehingut, millega tollest saanuks Rootsi kuninga sõltlane, ent too keeldus sellest. Seetõttu võtsid Rootsi võimud 1562. aasta alguseks kõik piiskopivaldused enda kontrolli alla. Lootused piiskopivõimu taastamiseks lõpetas täielikult Rootsi ja Taani vahel 1563. aastal puhkenud põhjamaade seitsmeaastane sõda. Hertsog Magnus nimetas end küll kuni surmani (1583) Tallinna piiskopkonna administraatoriks, kuid tegemist oli sisutühja tiitliga.
Tallinna toomkapiitel tegutses veel 1565. aastani ning on võimalik, et kuni selle ajani toimusid toomkirikus katoliiklikud teenistused. Siis seadsid Rootsi võimud ametisse esimese luterliku Tallinna piiskopi Johannes Robertus von Gelderni, kellele anti üle ka mõningad varem katoliiklikule piiskopile kuulunud valdused, nagu Kiviloo. Gelderni surma järel (1572) langes piiskopitiitel pikaks ajaks kasutusest välja ning nõnda lakkas täielikult keskaegse Tallinna piiskopkonna eksistents.
Liivimaa sõja ajal lõpetasid oma tegevuse ka peaaegu kõik Tallinna piiskopkonna alal veel tegutsenud kloostrid. Rakvere frantsisklaste konvent lakkas tegutsemast pärast venelaste vallutust ja rüüstamist 1558. aastal ja sama saatus tabas 1577. aastal ka Pirita kloostrit. Padise kloostri sekulariseeris 1559. aastal ordumeister Gotthard Kettler, parandamaks ordu majanduslikku olukorda, ning 1561. aasta sügisel vallutas linnuseks muudetud kloostri Rootsi. Luterliku aadlidaamide hoolekandeasutusena toiminud Tallinna Mihkli kloostri tegevus lakkas 1629. aastal pärast selle viimase juhi surma ning 1631. aastal anti kloostrikompleks üle Tallinna gümnaasiumile.
Artikli autor Madis Maasing töötab 2017. aastast Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna ajaloo ja arheoloogia instituudi üldajaloo osakonnas teadurina. Ta on Akadeemilise Ajalooseltsi, Balti Ajaloo Komisjoni, Eesti Kirikuloo Seltsi, Õpetatud Eesti Seltsi ja Tallinna Ülikooli keskaja keskuse liige.