Koos maailmaga loodi endastmõistetavalt ka loodusseadused. Ilma nendeta ei saa loodu eksisteerida. Mateeria, nähtuste, elu ning elutu vahekorda reguleerivadki loodusseadused. Need annavad kõigele järjestuse, omavahelise seotuse, põhjuse ja tagajärje. See omakorda võimaldab loodut uurida ja mõista. Sellega tegeleb teadus ja iga päevaga saame rohkem aru sellest, kuidas meid ümbritsev eksisteerib ja kui seotud kõik omavahel on.
Loomulikult ei suuda tavainimene kursis olla kõige sellega, mida iga päeva avastatakse, kuid tasapisi jõuab teadlaste avastatu meieni viljadena, mis parendab meie elujärge, tervist, liikumisvõimalusi, meeli. Teadus saab eksisteerida seetõttu, et maailm on hästi korraldatud, seaduspõhine ‒ tänu sellele ka ettearvatav.
Kõike looduses toimuvat ei suuda me inimestena mõista, kuid igapäevaelu otsused teeme samuti selle seaduspära ja ettearvatavuse järgi. Nii saame olla kindlad, et õunapuu kõrval seistes kukub õun otse alla, mitte aga paremale või vasakule. Saame olla kindlad, et tavatingimustes on vesi meie klaasis alati vedel ja seega joodav, mitte kord gaasina haihtuv või siis jääkuubikuteks külmuv. Me teame, et ööle järgneb päev, mille pikkus on ette teada.
Käsud ‒ milleks neid vaja?
Ka inimühiskond vajab korrastatust. Seepärast andiski Jumal Moosese kaudu inimestele kümme käsku, et Iisrael saaks asuda looma vaba ja seadustel põhinevat ühiskonda pärast seda, kui nad pääsesid Egiptuse orjapõlvest. Siit hakkas kujunema ühiskond, milles ka meie täna elame. Kümne käsu järgi sai hakata ühiskonda formaalselt reguleerima. Täna põhinevad nendel käskudel riikide tsiviil- ja kriminaalseadused, rahvusvahelised kokkulepped – kõik see, mis on kaasaegse ühiskonna aluseks.
Tõenäoliselt olid kümme käsku üleandmise hetkel inimestele veel liiga suureks väljakutseks – käskude abil sai paika panna õiguse, aga puudu jäi inimlikkus. Kõike ei ole alati võimalik seadustega reguleerida. Kui Jumala poeg Jeesus tuli maa peale, andis Ta inimestele kõige tähtsama käsu. See käsk oli samal ajal selline, mis vanast seadusest ehk kümnest käsust midagi ei kustutanud. See käsk on: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”
Jeesus sai aru, et inimestevahelised suhted on läinud nii keeruliseks, et kõike ei ole võimalik lihtsalt käskude-keeldudega kirjeldada. Sellisel juhul aitab vaid see, kui teha teistele ainult seda, mida sa tahaksid, et sulle endale tehtaks, ja vastupidi, mitte teha seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. See on hea kriteerium, mille alusel hinnata oma tegusid ja nende tagajärgi, st lihtsustatult öeldes ‒ armastada oma ligimest.
Loomulikult on pika aja jooksul tekkinud lisaks palju reegleid ja kombeid, mida väärikas inimene püüab järgida. Seda just seepärast, et inimese käitumine oleks ettearvatav ning kaaskodanikel omavaheline usaldus ‒ üksteisele vastatakse samaga. See on ju seesama Jeesuse käsk, mis on ühiskonnas rakenduse leidnud suuresti läbi viisakuse.
Viisakus puudutab kõiki inimtegevuse alasid ja me õpime seda ennekõike kodust. Me teame, et suu täis ei räägita ja õhtumaises kultuuris me sööme noa ja kahvliga, mitte kätega, sest isegi kui meil võib olla nii mugavam, siis on teistel sellise vestluskaaslasega ebameeldiv koos olla. Lauakommete järgi on nuga asetatud taldrikust paremale poole ja kahvel vasakule, et kõik teaks, kuidas söögiriistad peavad käes olema. Inimene tunneb end kindlalt ja mugavalt, kui kõik on ettearvatav ja selge. Me järgime hügieenireegleid ja peseme ennast mitte ainult sellepärast, et nii on hea meile, vaid et ka teistel oleks meeldiv, sest olukord, kus keegi istub lauas kasimatuna, põhjustab ebamugavust kõigile.
Arvamused ja eneseõigustus
Ühiskonnas on palju reguleerimatut. Mõnes mõttes on see isekorrastuv ja ettearvatav tänu viisakusreeglitele. Keegi meist ju ei taha liftiuste avanemisel inimeste vahelt läbi pugeda, kuna lifti sisenejad ei lase väljujaid läbi. Me ei soovi ka oodata auto taga, kelle juht ei näita suunatuld, ja alles mõne aja pärast mõista, et juht on võtnud nõuks oma autot hoopis parkida. Hullem veel, kui autojuht ei anna operatiivsõidukile ristmikul teed, või kui jalakäija astub suvalises kohas auto ette, arvates, et tal on alati õigus, või kui keegi lihtsalt sülitab kellegi jalge ette. Kontserdi ajal me ju ei soovi, et keegi varjaks oma kätega vaatepilti, püüdes mõnda mälestust telefoni jäädvustada, röövides sellega teistelt võimaluse kontserti nautida. Teiste sõnadega, ühe mälestuse jäädvustamise soov võtab teiselt inimeselt võimaluse mälestusel tekkida. Keegi meist ei taha, et vanapaberi konteinerisse visataks plastikkotis prügi või et rongis asetatakse oma jalad vastasistmele. Selliseid näiteid võib tuua lõputult. Me kõik kogeme selliseid asju iga päev ja saame aru, et need ei ole armastuse teod. Selliseid tegusid innustab meie oma mugavus, teiste arvamuse kipume sealjuures unustama. Teiste arvamust mitte arvestades põlgame nad ära ja tõstame sellega end teistest paremaks.
Miks on meie arvamus teiste arvamusest tähtsamaks saanud? Miks me oma ligimest enam millekski ei pea? Kas siin on oma roll ajakirjandusel? Võib-olla on suurima päevalehe olulisimaks üksuseks saanud arvamustoimetus, mille arvamusartiklid põhinevadki ainult ajakirjaniku piiratud teadmistel. Teadmine ei maksa enam midagi, vaid pigem panustatakse arvamusliidritesse ja arvamusfestivalide korraldamisse.
Nii võib inimestele jääda mulje, et kõige tähtsam ongi kellegi isiklik arvamus. Me elame vabas ühiskonnas ja õigus vabalt oma arvamust avaldada on kahtlemata hinnaline, aga kui sellega ei kaasne hoolimist ja teiste mõistmist, siis muutub arvamus õiguseks, mis võib hakata piirama või häirima teiste inimeste elu.
Kas me mõtleme sellele, milleni võib viia see, kui me oleme nii vabad, et lähtume õigusest, mille oleme ise endale loonud, hoolides ainult sellest, mis meile meeldib. Minu keskkooliaegne ajalooõpetaja rääkis, et ei ole toredamat asja kui vabadus ‒ olla täiesti vaba ja teha ainult seda, mis sulle. Sellise vabaduse ajal lähed ühel päeval välja ja võtad esikust kaasa nuia. Tänaval käid koos nuiaga, sest seal tulevad sulle vastu teised vabad inimesed, nuiad õlal, sest keegi ei tea, kuidas vastutulija soovib oma vabadust kasutada.
Kui ühiskonnas kaob ettearvatav käitumine, kukub ühiskond sellisel kujul, nagu me oleme sellega harjunud, lihtsalt kokku, sest puudub inimestevaheline usaldus. Kõik algab pisiasjadest ehk ligimese hoolimisest.
Juhtkirja autor on Arvo Heinmaa
Avafoto: Wikimedia Commons