Gruusia otsustavad parlamendivalimised on möödas. 26. oktoobril sai selgeks, et venemeelne Gruusia Unistus on valimiste võitja. Kuid see ei tähenda, et valimised võideti ausal teel ja et erakonnal õnnestub moodustada valitsus. Asjade edasine seis on segane ja riigi tulevik veel lahtine. Seniks vaatame, milline roll on Gruusia poliitilise maastiku ja mentaliteedi kujundamisel olnud Gruusia õigeusu kirikul ja kui ühtne on maailma üks vanimaid kirikuid täna.

Kolleegium tänab kaastöö eest Euroopa Liidu laienemispoliitika ja Gruusia poliitika eksperti Tekla Gabritchidzet. Originaalartikkel saadeti toimetusele enne Gruusia valimisi, kuid et avaldame selle nüüd, esineb toimetatud tõlkes algversiooniga võrreldes erinevusi. Originaaltekst on lisatud muutmata kujul eestikeelse tõlke järel.

***

Juba enne valimisi tegi valitsev erakond Gruusia Unistus korralikku läänevastast kampaaniat. Nad on alati rääkinud traditsiooniliste väärtuste ja riikliku suveräänsuse kaitsest. Erakond on alati seisnud vastu sellele, mida nad nimetavad LGBTQ-propagandaks ja „fašistlikuks liberaalseks tegevuskavaks“ (Euractiv, 24.09.24).

See on populistlik strateegia, mida oleme juba näinud näiteks Ungaris. Gruusia valijaskond on siiski vähem polariseerunud kultuuriliste joonte järgi. Paljud grusiinid toetavad samaaegselt Euroopa-meelset protesti ja kiriku konservatiivset seisukohta, mis vaid võimendab ühiskonnas valitsevate meeleolude keerukust.

Moskva hübriidsõjas on religioon ‒ eriti Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik (edaspidi lihtsalt Gruusia kirik) ‒ mänginud avaliku arvamuse kujundamisel alati olulist rolli. Käesolevas analüüsis uurimegi kiriku mõju riigi kultuurilisele ja poliitilisele dünaamikale, selle poliitilist osalust ning positsiooni Euroopa ja Venemaa vahel.

Ajaloolised sidemed: kiriku ja riigi vahekord Gruusias

Gruusia kirikul on olnud märkimisväärne mõju ühiskonnale ja poliitikale alates Gruusia iseseisvumisest Nõukogude Liidust. Katoolikos-patriarh Ilia II juhtimisel on kirik saavutanud märkimisväärse poliitilise mõjuvõimu ja muutunud oluliseks mängijaks ühiskondlikes aruteludes. Samas on kirikut kritiseeritud selle eest, et seda mõjutavad Venemaa usulised ja poliitilised huvid, peamiselt radikaalse konservatiivse fraktsiooni tõttu, mis on läänestumise vastu.

Alates 1990. aastate algusest on kirik säilitanud orgaanilise suhte Gruusia poliitilise juhtkonnaga. Nii Eduard Ševardnadze kui ka Mihhail Saakašvili (mõlemad Gruusia endised presidendid – toimetaja) kasutasid seda suhet ära, et säilitada avalikkuse toetust. Ševardnadze kirjutas alla konkordaadilepingule (Raadio Vaba Euroopa, 16.05.01), samas kui Saakašvili, vaatamata liberaalsete-sekulaarsete reformide läbiviimisele edendas tihedaid sidemeid kirikuga ja suurendas kiriku riiklikku rahastamist (Eurasianet, 06.04.09). Gruusia Unistuse juhitud valitsus on neid privileege laiendanud, eraldades Gruusia kirikule suurt raha (Civil.ge, 13.04.24).

Kirik on varemgi olnud vastu progressiivsetele õigusaktidele ‒ näiteks 2014. aasta diskrimineerimisvastasele seaduseelnõule, mida oli vaja viisanõude liberaliseerimiseks ELiga. Samal aastal tekitas muret kiriku mõju poliitikas, kui valimistel osales piiskop Jakob. Hoolimata seadustest, mis keelavad usutegelaste poliitilise kampaania, ei järgnenud sellele mingeid karistusi. Need juhtumid lõid pretsedendi kiriku kasvavale poliitilisele osalusele, mis jätkub tänaseni. Hiljuti toetas kirik vastuolulist välisagentide seaduseelnõu*, mis õõnestas veelgi Gruusia Euroopa integratsioonipüüdlusi (Civil.ge, 27.04.24).

*Nn välisagentide seadusega peavad kodanikuühiskonna rühmitused, kes saavad rohkem kui 20 protsenti oma sissetulekust välismaalt, registreerima end „võõrvõimu huve teenindava organisatsioonina“. On selge, et seda kasutatakse korruptsiooni vastu võitlejate ja Gruusia Unistuse juhitud valitsuse kriitikute vaigistamiseks (toimetaja märkus).

Kirik ja lõppenud valimised

2024. aasta valimiste lähenedes toetas Gruusia Unistuse juhitud valitsus kirikut 35 miljoni Gruusia lariga (12 miljonit eurot, toim). Raha läks peamiselt kiriku haridusasutustele (Civil.ge, 19.03.24). Selles nähakse püüdu kasvatada valijate toetust kiriku kaudu. Kriitikute sõnul õõnestab see Gruusia ilmalikke põhimõtteid, teenides kindlat valijagruppi, juhtides samal ajal tähelepanu kõrvale pakilisematelt sotsiaalküsimustelt.

Veel valimiste eel tegi Gruusia Unistus ettepaneku muuta põhiseadust, et kuulutada õigeusk ametlikuks riigiusuks. Kuigi erakond väitis, et Gruusia kirik toetab seda, eitasid kirikuametnikud selliste arutelude toimumist. See näitab, et neile ei meeldi valitsuse poliitiline manööverdamine. Kirik oli küllap mures, et valitsuspartei soovis neid rohkem kontrollida (Civil.ge, 30.08.2024). See vahejuhtum tõi esile kiriku ja riigi keerulised ja sageli pingelised suhted poliitilisel maastikul, kus kirik püüab säilitada oma mõjuvõimu.

Navigeerimine Vene mõjuvõimu abil

Täna on kirik paljudele läänemeelsetele grusiinidele Vene mõjuvõimu bastion. Hoolimata sellest, et Gruusia üldsus peab Venemaad suures osas peamiseks vastaseks ja toetab ülekaalukalt NATO ja ELi liikmelisust (IRI, 2023), tegutseb kirik Gruusias endiselt Venemaa hübriidsõja vahendina. Üle 80% elanikkonnast identifitseerib end õigeusklikena, mis muudab kiriku Vene mõjuvõimu võimsaks kombitsaks (Myth Detector, 11.02.2022).

Pärast 2008. aasta sõda ja Lõuna-Osseetia liikumist Venemaa kontrolli alla külastas patriarh Ilia II mitu korda Moskvat ja säilitas sõbralikud suhted Venemaa usulise ja poliitilise ladvikuga (Civil.ge, 23.01.13). Patriarhaat hoidus Venemaa või Kremli avalikust hukkamõistmisest, kuid väljendas aeg-ajalt toetust NATO-le ja ELi integratsioonile. Sellest hoolimata tekitavad muret paljude kõrgete vaimulike ulatuslikud sidemed Venemaaga ja nende potentsiaalne mõju Gruusias.

2021. aastal lekkisid dokumendid, mis paljastasid vaimulikkonna ulatusliku jälgimise, ilmsiks tulid kirikujuhtide Vene-sidemed (Civil.ge, 21.09.21). Leiti, et üks metropoliit suhtles regulaarselt Venemaa kodanikuga, jagades oma teadmisi Gruusia poliitilisest maastikust ja patriarhaadi dünaamikast, samas kui teine preester suhtles Venemaa kaitse- ja välisministri asetäitjatega. Need lekked tõendasid veel kord Venemaa mõju Gruusia kirikus. Vene ärimeeste raha voolab pidevalt altkäemaksude näol kirikusse. Nii väljendavadki üha enam kõrgeid vaimulikke avalikult venemeelseid seisukohti, kujutades Venemaad kui õiget kaaslast ja venda õigeusus. Näiteks on peapiiskop Spiridon süüdistanud Ukraina sõjas läänt ja hoiatanud Gruusia integreerumise eest NATO ja ELiga, nimetades neid „teeks hävingusse“ (Civil.ge, 27.07.2021).

Usk, poliitika ja Gruusia edasine tee

Tuleb silmas pidada, et Gruusia kirik ei ole monoliitne jõud. Nooremad vaimulikud pooldavad liitumist ELi ja NATOga, mis on vastukaaluks Venemaaga seotud vanamoodsate rühmituste mõjule. Progressiivne tiib on siiski nõrgem ja poliitilises diskursuses vähem nähtav. Kuid see on vähemalt osaliselt kaasa aidanud sellele, et üldsuse usaldus kiriku vastu on viimasel kümnendil vähenenud (CRRC Georgia, 2024). Lisaks on usalduse languse põhjuseks skandaalid ja sisekonfliktid, mõjukate vaimulike külluslik eluviis ja nende tihedad sidemed valitsusega. Eriti on kiriku moraalne pale saanud kahjustada linnades.

Gruusia kiriku sisemised lahkarvamused võivad viia võimalike muutusteni tulevikus, kuid hetkel domineerivad venemeelsed fraktsioonid ja nende narratiivid. Seetõttu on kiriku joondumine Venemaa huvide järgi jätkuvalt oluline tegur Gruusia poliitika kujundamisel. Lõppkokkuvõttes ei määranud need valimised mitte ainult Gruusia välispoliitika kurssi, vaid valgustasid ka keerulist suhet usu, poliitika ja rahvusliku identiteedi vahel riigis, mis asub täpselt Euroopa ja Venemaa piiril.

Artikli autor Tekla Gabritchidze on ELi laienemise ekspert, kes oma igapäevatöös viib läbi uuringuid ja analüüse Lääne-Balkani riikide, Moldova, Ukraina ja Gruusia kohta.

Tõlkinud ja toimetanud Lennart Käämer
Keelekorrektuur: Külli Kuusk

***

Originaalartikkel inglise keeles

The Georgian Orthodox Church and Politics: Elections in the Context of European Ambitions and Russian Ties

Georgia stands at a crucial crossroads as it approaches its parliamentary elections on October 26. The choice between aligning with the EU or moving closer to Russia weighs heavily on many citizens. The ruling party, Georgian Dream (GD) has led an anti-Western campaign, emphasizing the restoration of territorial integrity and aspirations to join the EU by 2030 on its own terms. Their narrative defends traditional values and national sovereignty while opposing what they label as “LGBTQ propaganda” and a “fascist liberal agenda” (Euractiv, 24.09.24). Once viewed as Georgia’s closest ally, the West is now depicted through a lens of Russian-style disinformation targeting specific voter groups.

In a manner reminiscent of Moscow’s hybrid warfare tactics, religion—especially the Georgian Orthodox Church (GOC)—plays a significant role in shaping public opinion. This analysis examines the GOC’s influence on the country’s cultural and political dynamics, particularly regarding its current political involvement and its positioning between Europe and Russia.

Historical Ties: Church and State in Georgia

The Georgian Orthodox Church has had a significant impact on society and politics since Georgia gained independence from the Soviet Union. With Catholicos-Patriarch Ilia II at the helm, the GOC has garnered considerable political sway and has become a significant participant in political discussions. Nonetheless, it has been criticized for being swayed by Russian religious and political interests, mainly because of its radical conservative faction that opposes Westernization.

Since the early 1990s, the Church has maintained a symbiotic relationship with Georgia’s political leadership. Both Eduard Shevardnadze and Mikhail Saakashvili navigated this relationship carefully to retain public support. Shevardnadze signed the Concordat (Radio Free Europe, 16.05.01) while Saakashvili, despite pursuing liberal-secular reforms, fostered close ties with the Church and increased state funding for it (Eurasianet, 06.04.09). The GD government expanded these privileges, allocating greater resources to the GOC (Civil.ge, 13.04.24).

The Church has a history of opposing progressive legislation, such as the 2014 anti-discrimination bill that was crucial for visa liberalization with the EU. In the same year, Bishop Jakob’s involvement in the elections raised concerns about the Church’s influence in politics. Despite laws prohibiting political campaigning by religious figures, no penalties were enforced. These incidents set a precedent for the Church’s increasing political involvement, which continues today. More recently, the Church endorsed the controversial foreign agents bill, which further undermined Georgia’s European integration efforts (Civil.ge, 27.04.24).

The Church and 2024 Elections

As the 2024 elections approach, the GD government increased funding for the Church by 35 million GEL, primarily for GOC educational institutions (Civil.ge, 19.03.24). This decision, made amid political turmoil, is viewed as an attempt to gain voter support through the Church’s influence. Critics argue that it undermines Georgia’s secular principles, catering to conservative voters while diverting attention from more pressing social issues.

In the lead-up to the elections, the GD party proposed a constitutional amendment to declare Orthodoxy the state religion. Although GD initially claimed the GOC’s support, Church officials denied any such discussions had taken place, signalling discomfort with the government’s political manoeuvring. The Church seemed worried that the ruling party aimed to exert more control over the institution by aligning too closely with the state (Civil.ge, 30.08.2024). This episode highlighted the complex and often fraught relationship between the Church and the state in Georgia’s political landscape, where the church aims to maintain its power and influence.

Navigating Russian Influence: The Church’s Role

Today, for many, the Church represents a bastion of Russian influence in a population largely oriented toward the West. Despite the Georgian public largely viewing Russia as a primary adversary and overwhelmingly supporting NATO and EU membership (IRI, 2023), the Church remains to act as Russia’s hybrid warfare tool in Georgia. Over 80% of the population identifies as Orthodox Christian, making the Church a powerful tool for Russian influence in the country (Myth Detector, 11.02.2022).

After the 2008 conflict and Russia’s control of Georgian territories, Patriarch Ilia II visited Moscow several times and maintained friendly relations with Russian religious and political figures (Civil.ge, 23.01.13). The Patriarchate refrained from openly condemning Russia or the Kremlin, while occasionally expressing support for NATO and EU integration. Nevertheless, there are worries about the extensive ties to Russia held by many high-ranking clergy members and their potential influence in Georgia.

In 2021 leaked documents revealed extensive surveillance of clergy members, uncovering ties between Church leaders and Russian contacts (Civil.ge, 21.09.21). One metropolitan was found to be in regular contact with a Russian citizen, sharing insights on Georgia’s political landscape and dynamics in the patriarchate, while another priest communicated with Russia’s Deputy Ministers of Defense and Foreign Affairs. These leaks underscored the extent of Russian influence within the Church, particularly through financial bribes from Russian businessmen.

More and more high-ranking clergy openly express pro-Russian sentiments, portraying Russia as a fellow Orthodox nation. For example, Archbishop Spiridon has blamed the West for the Ukraine conflict and warned against Georgia’s integration with NATO and the EU, calling it a path to destruction (Civil.ge, 27.07.2021). This rhetoric has further fueled concerns about the Church’s role in advancing Russian interests in Georgia.

Faith, Politics, and the Path Forward for Georgia

The GD party has framed the upcoming elections as a referendum on war versus peace, with the party positioning itself as a defender of traditional values and the Church. This narrative mirrors populist strategies seen in countries like Hungary, although Georgia’s electorate is less polarized along cultural lines. Many Georgians simultaneously support pro-European protests and the Church’s conservative stance, highlighting the complexity of public sentiment.

The Church itself is not a monolithic force, with younger clergy members advocating for EU and NATO integration, countering the influence of conservative factions aligned with Russia. However, the progressive wing remains weaker and less visible in the political discourse, which may partly contribute to the declining public trust in the GOC over the last decade (CRRC Georgia, 2024). This decline is likely driven by scandals and internal conflicts, compounded by the lavish lifestyles of influential clergy and their close ties with government elites, which have further eroded the Church’s moral standing, particularly in urban centres. This declining trust could impact the GOC’s ability to sway voters in favour of the GD party, which has historically relied on the Church’s support.

Despite its internal challenges, the GOC’s alignment with Russian interests continues to be a significant factor in Georgian politics. However, as widespread anti-Russian sentiment and a growing pro-European identity shape public opinion, the Church finds itself navigating complex waters in the lead-up to this critical election. This increasing political involvement raises pressing questions about the future of secularism in Georgia and the potential impact of Russian influence on national identity. The internal divisions within the GOC suggest a potential shift in the future, but the prevailing conservative factions continue to dominate the narrative. Ultimately, the election will not only determine the course of Georgia’s foreign policy but also illuminate the intricate relationship between faith, politics, and national identity in a country situated at the crossroads of Europe and Russia.