Järgnevalt annab geograaf ja ajakirjanik, õigeusu maailma ekspert Toomas Kümmel põhjaliku ülevaate Vene Õigeusu kiriku tekke- ja ajaloost, selle suhetest Vene riigiga ning Moskva Patriarhaadi tegevusest Eestis. Alljärgnev on kaheosalise artikli esimene osa.
Noppeid artiklist:
- Olukorra sunnil nimetas Konstantinoopoli patriarh Moskva piiskopi Iiobi Moskva ja kogu Venemaa esimeseks patriarhiks aastal 1589. Nagu enamik suuri muutusi Vene kiriku elus, saadi seegi otsus tegelikult surve ja pettuse abil. Moskvasse saabunud Konstantinoopoli patriarhi hoiti praktiliselt koduarestis ja autokefaalia lubadus pressiti talt välja ähvardustega.
- Nagu Putini režiim on rajatud käputäiele tema sõpradest miljardäridest oligarhidele, sukeldus ka Vene kirik äritegevusse. Üks võimekamaid tegelasi oli patriarh Aleksi II ajal sinodi välisasjade osakonda juhtinud Kirill. Tema osakond asutas mitmeid äriühinguid, mis tegelesid kiriku poolt väljakaubeldud sigarettide ja alkoholi tollivaba impordiga Venemaale.
- Veel 2019. aastal Kremlis peetud Kirilli patriarhiks valimise 10. aastapäevale pühendatud pidulikul sündmusel esinedes peatus patriarh ka Ukraina õigeusu probleemidel: “Ukraina ei ole meie kiriku perifeeria. Me nimetame Kiievit Vene linnade emaks, meie jaoks on Kiiev see, mis paljude jaoks on Jeruusalemm. Sealt sai alguse vene õigeusk ja seda ajaloolist ja vaimset sidet ei saa me mingil juhul hüljata. Sellel vaimsel ühendusel põhineb kogu meie kohaliku kiriku ühtsus.”
Moskva patriarhaadi õigeusu kirik on alates oma asutamisest 1589. aastal üle elanud mitmeid bifurkatsioonipunkte*, kus areng oleks võinud minna ühes või teises suunas. Paraku on kirik pea kogu oma ajaloo jooksul olnud impeeriumi poliitiliste eesmärkide vahend ja seetõttu on arengusuundadest sõelale jäänud pea alati halvim võimalikest.
* Bifurkatsioonipunkt on see hetk, mil on valikuvõimalus, kas minnakse edasi ühel või teisel moel. See on hetk, kus sündmused võivad hakata arenema kas ühes või teises suunas ja lõpptulemused on absoluutselt erinevad. Sel hetkel piisab ühest väiksest tõukest ja hakkab hargnema kas üks või teine sündmuste jada.
ESIMENE BIFURKATSIOONIPUNKT – TUHANDEAASTANE AJALUGU
1988. aastal tähistati Nõukogude Liidus suure pompoossusega 1000 aasta möödumist Venemaa ristiusustamisest. Suurejooneline oli selle sündmuse tähistamine ka tollases Eesti NSVs. Ettevalmistused tähistamiseks algasid varakult. 1980. aastal määrati Venemaa ristiusustamise 1000. juubeliaasta ettevalmistamise ja läbiviimise komisjoni esimehe asetäitjaks ja 1986. aastal selle komisjoni teoloogiagrupi esimeheks Eesti juurtega tollane Leningradi ja Novgorodi metropoliit Aleksei Mihhailovitš Rüdiger, hilisem patriarh Aleksius II (Aleksi II).
Eesti NSVs kulmineerusid pidulikud sündmused 4. augusti õhtul 1988 piduliku koosolekuga Tallinnas Kaarli kirikus. Koosoleku avas metropoliit Aleksius, kes esmalt tänas Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi ja valitsust kaasabi eest pidustuste ettevalmistamisel ja teoks saamisel ning avaldas Eesti luterliku kiriku juhtkonnale tänu võimaluse eest pidada see pidulik koosolek Kaarli kirikus. Sama päeva hommikul pandi suurest juubelist osavõtjate nimel pärg punaarmee Tallinna vallutamise monumendile Tõnismäel.
See olupilt nõukogude aja lõpust ilmestab kujukalt Vene õigeusu kiriku rolli isegi sellises ateistlikus kommunistlikus riigis nagu Nõukogude Liit. Vene õigeusu kiriku tuhandeaastane ajalugu on suuresti müüt, mis on teeninud alguses Moskoovia suurvürstiriigi ja tsaaririigi, hiljem Vene impeeriumi riikliku ideoloogia huvisid ning olnud selle ideoloogia tööriist.
***
9. ja 10. sajandi vahetusel hakkas tekkima esimene idaslaavlaste riik Kiievi Russ. Kirjaliku kultuuri piirkonnaks sai Kiievi Russ pärast ristiusu vastuvõtmist umbes 988. aastal, kui suurvürst Volodõmõr lasi ennast ristida. Kiievist levis ristiusk esialgu suurematesse linnadesse ja Kiievi Russi lõunapoolsetele aladele. Kristluse laiema levikuga levis ühes sellega ka kiriklik kirjakultuur ja haridus. Ilmselt on üleliignegi mainida, et sellel riigil ei olnud mitte mingit pistmist hilisema Moskoovia riigi baasil tekkinud Venemaaga. Küll kandus sealt hilisemale Moskoovia tsaaririigi aladele kirikuslaavi kirjakeel ning sellega seotud kirjanduslik kultuur ja ortodoksne kristlus – õigeusk. 1037. aastal valminud Kiievi Püha Sofia katedraal jäljendas Bütsantsi keisririigi pealinnas Konstantinoopolis asuvat Hagia Sophiat. Kiievi Russi kiriku metropoliitkond kuulus järgnevatel sajanditel kanooniliselt Konstantinoopoli patriarhaadi alla.
1240. aastal vallutas Kuldhord (kiptšakkide khaaniriik) Kiievi Russi. Selles olukorras viidi metropoliidi aujärg 1299. aastal üle Vladimirisse ja edasi 1325. aastal Moskvasse. Vladimiris säilitas metropoliit Maksim alguses oma tiitli „Kiievi ja kogu Russi metropoliit“. 1461. aastal asendati kiriku eestseisja tiitlis viide Kiievile viitega Moskvale.
14. sajandil laienes Leedu suurvürstiriik tohutule maa-alale kagu suunas, haarates enda alla ka Kiievi Russi alad. Samuti laienes Poola kuningriik, haarates enda alla Galiitsia, praeguse Lvivi oblasti Lääne-Ukrainas. 1386. aastal sõlmisid Leedu ja Poola personaaluniooni ja 1569. aastal juba Ljublini uniooni – tekkis Poola-Leedu ühisriik Rzeczpospolita. 15. sajandil moodustus lääneslaavi metropoliitkond, mille kirikupea kandis tiitlit “Kiievi ja Galiitsia metropoliit”. Moskvasse jäänud piiskopid hakkasid kandma tiitlit “kogu Russi metropoliit”. Kujukas näide kirikuorganisatsioonist on Novgorodi vabariigi ja Moskoovia suurvürstiriigi konflikt. Pärast Suur-Novgorodi ja Pihkva piiskopi surma pöördusid novgorodlased kanoonilise Kiievi metropoliidi poole, et see pühitseks ametisse uue piiskopi. Moskoovia nõudis, et nende metropoliit pühitseks uue piiskopi ametisse. Tulemuseks oli see, et 1471. aastal tungisid Moskoovia väed Novgorodi vabariiki. Sõlmitud rahuleping nägi ette ka uue piiskopi pühitsemise Moskvas.
Rzeczpospolita ja Moskoovia tsaaririigi vahel ei olnud suuri sisulisi erinevusi, kuid nende kanoonilise kuuluvuse staatus oli erinev. Kiievis oli oma Konstantinoopoli patriarhaadile alluv metropoliitkond ja metropoliit ning nii jäi see ka pärast seda, kui Moskoovia kirik sai 1589. aastal Konstantinoopoli patriarhilt autokefaalia ja tekkis Moskva patriarhaat. Moskoovia tsaaririigis suhtuti Rzeczpospolita õigeusklikesse suure umbusuga ja peeti neid katoliiklusest liialt mõjutatuks. Nii oli Moskoovia riigis veel 17. sajandi esimesel poolel tavaks Ukraina aladelt ümberasunud õigeusklikud ümber ristida.
TEINE BIFURKATSIOONIPUNKT ‒ KOLMAS ROOMA
Kolmanda Rooma idee sõnastas Pihkvamaa Spaso-Jelizarovski kloostri munk Filofei (u 1465–1542). Ta teatas Moskva suurvürstile Vassili III-le saadetud kirjas, et Rooma ja Konstantinoopol kui Uus Rooma langesid valeõpetusse ja kolmandaks Roomaks on saanud Moskva ning neljandat Roomat enam ei tule.
Moskoovia vürstiriigi laienemine ja tugevnemine langesid kokku Konstantinoopoli, Uue Rooma e Bütsantsi impeeriumi langemisega.
Rjurikovitšite dünastiast Moskva suurvürst Ivan III ajal tõusis Moskva vürstiriik idaslaavi vürstiriikide seas kõige tugevamaks. Ivan III peamine ülesanne oli Novgorodi vabariigi vallutamine, millega ta sai ka edukalt hakkama. Moskoovia alad laiusid seejärel Läänemereni ning piir jooksis läänes mööda Narva jõge. Ivan III valtsemise ajal alustati Jaanilinna linnuse rajamist Narva jõele ja tema järgi saigi see nime. Ivan III laiendas Moskoovia valdusi jõudsalt mujalgi.
Ivan III valitsemisaeg sai oluliseks murdepunktiks ka Vene kiriku valitud teel. Ivan III abiellus Bütsantsi printsessi Zoe (Sofia) Paleologosega, Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI vennatütrega. Ivan III võttis endale tiitliks „tsaar“ ja pani aluse Moskva kui kolmanda Rooma ideoloogiale. Moskoovia järjepidevuse ja impeeriumi ideoloogia järgijate veendumusel võttis Sofia Moskva suurvürstiga abielludes kaasa Bütsantsi riikluse sümbolid, näiteks kahepäise kotkaga vapi. Seetõttu luges Moskva tsaaririik ennast õigeusu keskuse Bütsantsi järglaseks ja seega õigeusu peaeestseisjaks.
Vene kirik ise loeb oma iseseisvuse (autokefaalia) alguseks aastat 1448. Olukorda Bütsantsis ära kasutades seadis kirikukogu Moskvas Kiievi ja kogu Russi metropoliitkonna etteotsa Rjazani piiskopi Ioni. Tema kandidatuur ei olnud kooskõlastatud Konstantinoopoli patriarhiga. Loodeti, et ta saab õnnistuse oma ametisse tagantjärele Konstantinoopolist või Tsargradist, nagu seda nimetati vanal ajal Moskoovias. Kuid Ionil ei õnnestunudki Tsargradi õnnistuse järele minna. 1459. aastal otsustas aga kirikukogu metropoliidi valimise uue korra piiskoppide poolt Moskva tsaari nõusolekul. Ehkki Vene kiriku kuulumine Konstantinopoli patriarhaadi alluvusse taastati vormiliselt 1453. aastal, tegutses see kuni 1589. aastani faktiliselt sõltumatute ja Konstantinoopoli ning teiste Idakiriku patriarhaatide poolt tunnustamata metropoliitide juhtimisel. Seega ei olnud Moskoovia riigi õigeusu kirikul 141 aastat (1448–1589) oma väljakuulutatud autokefaaliale mitte mingit kiriklikku tunnustust.
Sellel ajal kerkis Moskva riigis teravalt päevakorda ka küsimus riigi ja kiriku vahekordadest. Tekkisid kaks voolu. Ühte juhtis Nil Sori jõelt ja teist Jossif Volokolamski. Nil pooldas arusaama, et kirikul, eriti aga kloostritel, ei tohtinud olla mingeid varandusi ja rikkust ja tegemist ilmaliku asjaajamisega. Selle voolu esindajad kujutasid kiriku tegevust ette vabana riigi mõju ja kontrolli alt.
Teist voolu juhtinud Jossif Volokolamski arvates pidid kirik ja riik töötama käsikäes ning kiriku võimsus ja mõju olenesid suuresti varandustest, eriti maaomandist. Just see seisukoht muutus hilisemas Vene impeeriumis valitsevaks ja avaldub Vene õigeusu kiriku tegevuses tänapäevani.
16. sajandil valitses verine tsaar Ivan IV Julm juba täies veendumuses, et Moskoovia on valitud kolmandaks Roomaks, Jumala äravalitud rahva kodumaaks maa peal. Kirik sosistas Ivan Julmale kõrva, et esimene Rooma oli langenud ketserluse ja teise Rooma patu ohvriks.
Ivan Julma nõrgamõistusliku poja Fjodor I valitsemise ajal pöördus türklaste kasvava surve alla sattunud Bütsantsi impeerium abipalvega Moskoovia poole. Seda hetke kasutas Moskva oskuslikult ära. Ekspansioonile rajatud Moskoovia riik unistas juba ammu Konstantinoopoli patriarhaadile alluva kiriku iseseisvusest ja ametlikust kinnitusest sellele.
Esimene etapp Moskva patriarhaadi loomiseks oli seotud Antiookia patriarhi Joachim VI saabumisega Moskvasse 1586. aastal. Algul külastas Joachim VI Kiievi Russi alasid, kus ta koges katoliikluse pealetungi Reszpospolita võimu alla läinud aladel ning Kiievi metropoliitkonna kirikuelu „täielikku allakäiku”. Moskvas koges ta aga suursugust vastuvõttu ja täielikku lugupidamist. Joachim VI peamine eesmärk oli annetuste kogumine, sest Antiookia patriarhaat nagu ka teised moslemite võimu alla läinud aladele jäänud Idakiriku patriarhaadid olid suurtes võlgades ja majandusraskustes. Moskoovia tsaaririigi tollasel valitsejal Boriss Godunovil küpses kohe plaan olukorda kasutada Moskva patriarhaadi loomiseks.
Suvel 1588 saabus Moskvasse Konstantinoopoli patriarh Jeremias II Tranos. Tema peamine eesmärk oli Moskoovia aladelt raha koguda. Moskvas võeti ta vastu suurte austusavalduste ja rohkete kingitustega. Kuid patriarh ei olnud sugugi valmis arutama Moskva patriarhaadi loomise küsimust. Ta teatas, et ilma kirikunõukoguta ei ole võimalik nii tähtsat küsimust arutada.
Olukorra sunnil nimetaski Konstantinoopoli patriarh Moskva piiskopi Iiobi Moskva ja kogu Venemaa esimeseks patriarhiks aastal 1589. Nagu enamik suuri muutusi Vene kiriku elus, saadi seegi otsus tegelikult surve ja pettuse abil. Moskvasse saabunud Konstantinoopoli patriarhi hoiti praktiliselt koduarestis ja autokefaalia lubadus pressiti talt välja ähvardustega. Vene kiriku iseseisvuse tunnustamise hinnaks oli siiski see, et Kiievi metropliitkond jätkas iseseisvalt ning jäi endiselt Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse. Peagi tunnustasid uut iseseisvat kohalikku kirikut ka Aleksandria, Antiookia ja Jerusalemma kiriku patriarhid Konstantinoopoli kirikukogudel. Auväärselt asetati Moskva patriarhaat viiendale kohale õigeusu kirikute reas, nelja esimese apostlite rajatud algpatriarhaadi järel. Moskva patriarhaat soovis küll olla kolmandal kohal, kuid sellele olid algpatriarhaadid kategooriliselt vastu.
KOLMAS BIFURKATSIOONIPUNKT – KIRIKULÕHE
Aastal 1613 krooniti tsaariks Romanovite dünastia esimene valitseja Mihhail I ja tema surma järel 1645 asus valitsema järgmine Romanov – Aleksei I, kes sügavalt usklikuna andis loa valida oma riigi patriarhiks Novgorodi metropoliit Nikon. Suure paastu ajal 1653 alustas Nikon oma kirikureformidega, mille sisu oli kirikuellu siginenud selliste väärtuste ja tavade eemaldamine, mis ei olnud kooskõlas algpatriarhaatide dogmade ja kaanonitega. Tänapäeval võivad need asjad tunduda tühistena, et näiteks kahe näpu asemel peab risti ette lööma kolme sõrmega. Kuid tolleaegses ühiskonnas mõjusid need plahvatuslikuna. Paljude arvates käisid Nikoni reformid risti vastu võiduka kolmanda Rooma ideele. Paljudele tundus, et Nikoni reformid viivad tagasi algpatriarhaatide alluvusse, mis harimatu usurahva arusaamas pidid oma pattude karistusena elama türklaste ikke all.
Kõigest sellest tõusis suur tüli, mis võis ajaloolises mastaabis olla järgmine saatuslik bifurkatsioonipunkt Moskva patriarhaadi kiriku valitud teel. Kui tsaar Aleksei I naasis sõjakäigult poolakatega, leidis ta eest kaose. Tsaari eemalolekul faktiliselt valitsenud Nikon oli kasutanud soodsat olukorda oma reformide maksma panemiseks. Kuid vastuseis reformidele oli samuti visa. Paljude koguduste preestrid olid samas õhutanud rahvast kiriku senistele tavadele truuks jääma. See olukord vihastas tsaari ja tüli patriarhiga lõppes Nikonile patriarhi ametist loobumisega. Vene kirik jäi kaheksaks aastaks üldse ilma patriarhita. Viimases hädas ei jäänud muud üle, kui pöörduda algpatriarhaatide poole abipalvega olukord lahendada.
1666. aastal toimus Moskvas kirikukogu Aleksandria ja Antiookia piiskoppide eesistumisel. See kehtestas Nikoni reformid ja pani anateema (kirikuvande) alla kõik need õigeusklikud, kes preestrite õhutusel olid nende vastu olnud. Sellest ajast hakati neid nimetama vanausulisteks. Ka meil Eestis elavad Peipsi ääres mitmes külas siia repressioonide eest põgenenud vanausuliste kogukonnad, kelle liikmed siiani löövad oma kogudustes risti ette kahe näpuga. Samas võeti Nikonilt preesterlikud õigused, et ta oma ameti omavoliliselt maha pani ja talle pandud kohustuste täitmisest loobus. Muidugi oli selle otsuse taga tüli tsaariga. Samas purustas see müüdi kirikust ja Moskvast kui kolmanda Rooma missiooni erilistest väljavalitutest. Impeerium vajas aga oma laienemiseks ja ametliku ideoloogia kinnistamiseks rahva seas kiriku tuge. Selle sümbioosi viis ellu akna Euroopasse raiunud Peeter I.
NELJAS BIFURKATSIOONIPUNKT – MOSKVA PATRIARHAAT VENE IMPEERIUMI JA ŠOVINISMI TEENISTUSES
Tsaar Peeter I valitsemisajal (1682–1721) sai 1690. aastal Vene kiriku patriarhiks Adrian. Ettevaatliku mehena ei meeldinud talle mitmed tsaari uuendused, kuid erilist vastuvaidlejat temast ei olnud. Ometi olid tema suhted Peetriga pingelised. Kui ta 1700. aastal suri, keelas Peeter I Vene kirikule uue patriarhi valimise ja asutas 20 aastat hiljem vaimuliku kolleegiumi. See oli riiklik organ, mis varsti nimetati ümber pühaks sinodiks. Püha sinod juhtis Vene kirikut riiklikult tasandilt ning imperaatoril oli selles viimase sõna õigus. Seega oli Vene kiriku tegelikuks eestseisjaks aastatel 1721‒1918 tsaar. Seega muutus Vene kirik riigi üheks allasutuseks ja imperialistliku poliitika ideoloogiliseks osaks, kus otsustusõigus kuulus ainuisikuliselt imperaatorile. See ei olnud enam kirik, see oli riikliku poliitika ja imperialistliku ideoloogia elluviimise tööriist kuuleka vaimulikkonna kogu näol.
Aastatel 1763–1764 kaotati kloostrimõisad ja piiskopkondade majanduslikke õigusi varadele kärbiti miinimumini. Sellega kaotas vaimulikkond oma rahalise iseseisvuse ja muutus täielikult riigikassa poolt ülalpeetavaks.
Peeter I läbi viidud kiriku täielik allutamine riikliku poliitika elluviimise üheks osakonnaks tõi kaasa tagajärjed – 18. sajandi keskpaigaks muutus vaimulikkond kinniseks suletud klassiks. Samuti Peeter I ajal tekkinud teoloogiliste koolide mudel oli samuti klassipõhine. Koolihariduse andmine vaimulikkonna laste seas kulges äärmiselt vaevaliselt ning kohtas tohutu vastuseisu. Kiriku mõju kultuuri arengule langes, haritum osa rahvastikust kaugenes kirikust. Alles 19. sajandi lõpul tõusis taas Venemaa loovintelligentsi huvi usuliste juurte vastu. Samal ajal kasutas võim kirikut aktiivselt venestamispoliitika elluviimiseks impeeriumi äärealadel.
17. sajandi keskpaigaks läks Ukraina kesk- ja idaosa, mis on tuntud ka riikliku moodustisena Zaporižžja kasakavägi või Hetmanaat, Moskoovia valitsejate mõju alla, kuniks keisrinna Katariina II seal igasuguse autonoomia likvideeris. Selles olukorras allutati osa Kiievi metropoliitkonnast (Kiievi ja Tšernihivi piiskopkonnad) 1686. aastal Moskva patriarhaadile. Konstantinoopoli patriarh andis Moskva patriarhaadi kirikule õiguse nimetada ametisse Kiievi metropoliit. Tegelikult oli 338 aastat tagasi välja antud tomose (tomos – õigeusu kirikus kohaliku kiriku autokefaalia või autonoomia väljakuulutamise või taasjõustamise dokument, mille väljastab Konstantinoopoli patriarhaadi püha sinod) sisu see, et pärast Dnepri vasakkaldal asuvate maade vallutamist ja liitmist Moskva suurvürstiriigiga tegi oikumeeniline patriarh Dionissi IV ainsa möönduse, millega lubati Moskva patriarhil pühitseda kindlaks määratud tingimusel ametisse Kiievi metropoliit – juhul kui igal liturgial mälestatakse üksnes Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhi. Vene kirik rikkus seda kokkulepet algusest peale.
Ajas ette rutates olgu öeldud, et 1924. aastal tühistas Konstantinoopoli patriarh Gregorius VII 1686. aasta akti, kui ta andis tomose Poola õigeusu kiriku autokefaalia tunnustamise kohta. Tomoses teatati muu hulgas, et Kiievi metropoliitkonna ning Leedu ja Poola õigeusklike metropoliitkondade esimene eraldamine Konstantinoopoli patriarhaadist ja nende liitumine Moskva patriarhaadi kirikuga ei toimunud kirjalike kanooniliste reeglite kohaselt. Samuti ei järgitud kõike seda, mis määrati kindlaks eksarhia tiitlit kandva Kiievi metropoliitkonna täieliku kirikliku autonoomia kohta Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses. Eksarh on piiskop, kes valitseb suurt kirikuala, mis üldjuhul asub väljaspool selle maa piire, kus paikneb patriarhaat. Eksarhaadi koosseisu võib kuuluda mitu piiskopkonda, mille piiskopid alluvad eksarhile. Eksarh ise allub aga kiriku keskvõimule – patriarhile või sinodile, kuid tal on ka teatud iseseisvus.
Lõplikult lahendas Konstantinoopoli patriarhaat olukorra aga alles 11. oktoobril 2018, kui Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi püha sinod tühistas 1686. aasta otsuse, millega oli Moskva patriarhaadile antud õigus määrata ametisse Kiievi metropoliit, ning taastas oma kirikliku jurisdiktsiooni Ukrainas. Kuni selle ajani kolm Ukrainas eraldi tegutsenud kiriklikku struktuuri pidid ühinema, sealhulgas Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirik, et tekiks ühtne õigeusu kirik, millele Konstantinoopoli patriarhaat annaks pärast asutamist autokefaalia. Ukraina kirik taastati esialgu metropoliitkonnana, mitte patriarhaadina. Kirikupeaks tiitliga “Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit” valiti Perejaslavi ja Bila Tserkva metropoliit Epifanius.
VIIES BIFURKATSIOONIPUNKT – BOLŠEVIKE NÕUKOGUDE LIIT
Tsaarivõimu lõppemisega Vene impeeriumis märtsis 1917 kerkisid kiriku ette eksistentsiaalsed probleemid, kuidas edasi olla. 15. augustil Moskvas toimunud kirikukogul vastu võetud otsustest oli kahtlemata tähtsaim patriarhi ametikoha taastamine ja valimine kiriku eestseisjaks. Siiski ei taastatud mehhaaniliselt enne 1721. aastat valitsenud olukord. Patriarhi institutsioonile lisaks asutati kaks alalist kollegiaalset organit – püha sinod (kirikuvalitsus) ja kõrgem kiriku nõukogu. 1917. aasta lõpul valiti Vene kiriku patriarhiks Moskva metropoliit Tihon.
Vene õigeusu kiriku edasine areng oleks võinud normaalsesse sängi suubuda, kui bolševikud poleks võimu haaranud. 1918. aasta jaanuaris andis uus bolševistlik võim välja dekreedi kiriku lahutamisest riigist ja kooli lahutamisest kirikust. 1920. aastate algul algas bolševike Venemaal nälg. 1922. aastal avaldas bolševistlik valitsus dekreedi, millega kohalikud nõukogud said õiguse konfiskeerida hinnalised kirikuvarad. Tihti juhtus, et agarad nõukogud võtsid näljahädaliste tarbeks kogudustelt ära kõik, mis võtta andis ning preestritel ei olnud isegi jumalateenistusi võimalik läbi viia. Loomulikult tekkis konfiskeerijatele rahva seas terav vastuseis.
Bolševike juhid Lenin ja Trotski nägid kujunenud olukorras võimalust kiriku hävitamiseks ja vaimulike vangistamiseks. Ka patriarh Tihon vangistati. 12. aprillil mõistis bolševistlik kohus Tihonile karistuseks surmanuhtluse. Pärast seda avaldasid aga ajalehed juba endise patriarhi avalduse, kus ta kahetses oma bolševike võimu vastast tegevust ja teatas, et ei ole enam nõukogude võimu vaenlane. Seejärel lasti Tihon vabaks, kuid mitte kauaks. 1925. aastal alustati tema vastu uut süüasja, teda süüdistati kirikutegelaste spiooniorganisatsiooni juhtimises. Eeluurimise vangistuses või ülekuulamisel Tihon suri.
Järgnes väga raske aeg Vene õigeusu kiriku elus – kirikud olid rüüstatud või hävitatud, vaimulikud vangistatud või tapetud. 1939. aastaks oli Vene kirik kui toimiv struktuur praktiliselt hävitatud. 1939.‒1940. aastal laienes Nõukogude Liit Stalini ja Hitleri kokkuleppel jõudsalt. Okupeeritud territooriumidel Lääne-Ukrainas, Valgevenes, Ida-Poolas, Moldovas, Leedus, Lätis, Eestis elas palju õigeusklikke, kes olid organiseeritud piiskopkondadeks ja kogudusteks, tegutsesid kloostrid, vaimulikud õppeasutused, ilmus kiriku trükisõna. Nii imelik kui see ka ei ole, võisid just need okupeeritud alad päästa Vene õigeusu kiriku lõplikust ja täielikust hävingust. Stalini režiimi kirikuvaenulik poliitika võttis tuure maha, talle oli poliitilistel kaalutlustel vaja Moskva patriarhaati. Okupeeritud alade kirikuelu allutati kiiresti Moskva patriarhaadile. See saatus tabas 1940. aastal ka näiteks Konstantinoopoli patriarhaadi alla kuulunud Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikut (EAÕK).
Pärast Hitleri Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule 22. juunil 1941 läkitas metropoliit Sergi üleskutse kõigile Vene õigeusu kiriku kogudustele, milles kutsus kõiki asuma kodumaa kaitsele.
KUUES BIFURKATSIOONIPUNKT ‒ STALINI ASUTATUD KIRIK
Vene õigeusu kiriku nimetust kasutati küll eri aegadel eri variatsioonides, kuid ametlikult sai see Vene kiriku nimeks 1943. aastal, kui Jossif Stalin praegusel kujul eksisteerivale kirikule aluse pani. Miks Stalin leebus kiriku suhtes ja organiseeris ise Vene kiriku taassünni?
Sõja ajal oli oluline rõhuda patriotismile. Rinnetel võitlevad talupoegadest sõdurid olid paljud õigeusklikud, kellele kirik oli oluline. Samal ajal olid sakslased okupeeritud aladel Vene õigeusu kiriku kogudused tegutsema lubanud. Ja vähetähtis ei olnud ka liitlaste USA ja Suurbritannia surve kirikurepressioonide lõpetamiseks. Ilmselt Stalin mõistis, et tuleb ise organiseerida võimule alluv ja kontrollitav kirik.
Stalin kohtus ellu jäänud ja veel vabaduses viibinud kolme metropoliidiga ja lubas igakülgset toetust kirikustruktuuride taastamiseks. 8. septembril 1943 toimus Saksamaa suursaadiku endises residentsis Moskvas piiskoppide kogu, kus valiti Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks Sergi ning asutati püha sinod. Samal ajal moodustas kommunistlik valitsus kiriku töö juhtimiseks ja kontrollimiseks oma organi – usuasjade valitsuse.
Patriarh Sergi suri juba 1944. aasta kevadel ja uueks patriarhiks sai 1945. aasta veebruaris Leningradi metropoliit Aleksi I, kes oli üks kolmest 1943. aastal Stalini juures käinud vaimulikust.
1948. aastal tekkis hoogu läinud Stalini režiimil vaimustav idee kolmanda Rooma müüdi taaskäivitamiseks. Plaanis oli 1948. aastal Moskvas kokku kutsuda kõigi õigeusu kirikute üldkogu, et lahendada küsimus Moskva patriarhaadile tiitli „oikumeeniline“ (üleilmne) omistamisest. Kuna seda tiitlit kannab Konstantinoopoli patriarhaat alates 6. sajandist, olid õigeusu kirikud sellele kategooriliselt vastu. Sealtmaalt Stalini huvi kiriku vastu rauges, alates 1949. aastast kuni tema surmani 1953 ei avatud Nõukogude Liidus enam mitte ühtegi kirikut. Kirikuelu elavnes alles pärast 1955.‒1956. aastat, kui Gulagi vangilaagritest sai vabaks suur hulk vaimulikke.
Õigeusu kirikute kogul Rodosel 1961. aastal jäi hukka mõistmata kommunistlik ateism just Moskva patriarhaadi vastuseisu tõttu.
Stalini järeltulija Nikita Hruštšovi poliitika oli taas äärmiselt kirikuvaenulik. Kirikutele kehtestatud kõrged maksud viisid õigeusu kirikute sulgemiseni ja nendesse kolhoosi väetiseladude rajamiseni. See vastas kommunistide ettekujutusele kirikute praktilisest tähtsusest. Kuid nagu näitasid vahetult peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991. aastal avalikustatud dokumendid, nautisid kõrgemad vaimulikud kommunistliku režiimi toetust, sest nad olid valdavas osas värvatud salateenistuse KGB agentideks. Eriti tähtis oli nende roll rahvusvahelistel kirikuüritustel, kus nad jutustasid Nõukogude Liidu rahuarmastavast poliitikast, jättes muidugi mainimata, et selle poliitika peamisteks atribuutideks oli tuumapomm ja Kalašnikovi automaat.
Samal ajal viis Vene õigeusu kirik aktiivselt ellu laienemise poliitikat väljaspoole Nõukogude Liidu piire, rikkudes korduvalt õigeusu kirikumaailma kanoonilisi norme ja reegleid. Moskva patriarhaat allutas oma mõju alla mitmed Varssavi pakti maade autokefaalsed ja autonoomsed kirikud. Eriti kehtis see näiteks Bulgaaria, Gruusia, Poola, Serbia ning Tšehhi ja Slovakkia patriarhaatide suhtes. Mõnede nende kirikute suhtes kestab see mõju praeguseni.
SEITSMES BIFURKATSIOONIPUNKT – KONKURENTS OIKUMEENILISE PATRIARHAADIGA, ÄRI JA ISIKLIK VARANDUS VÕI JUMALA TEENIMINE
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist jäi Venemaal kiriku suurpuhastus tegemata. Endised kõrged vaimulikud, kommunistliku salateenistuse agendid toimetasid tões ja vaimus edasi. 1990. aastal sai Vene kiriku uueks patriarhiks Eestist pärit Aleksius II (Aleksei Rüdiger). Tema peadpööritavat karjääri kirikus seostatakse tema sidemetega Nõukogude Liidu salateenistuse KGBga. Rüdiger värvati KGB kaastöötajaks 1958. aastal agendinimega Drozdov. 32-aastaselt sai Aleksius piiskopiks ning paar kuud hiljem Vene õigeusu kiriku välissuhete eest vastutavaks ametnikuks, mis tähendas pidevaid välisvisiite ja suhtlust välismaalastega, mis oli Nõukogude Liidus teatavasti KGB range kontrolli all olev tegevusvaldkond.
Kuna kommunistlikku ideoloogiat enam ei eksisteerinud, vajas pärast president Boris Jeltsinit tema järeltulijaks määratud endine KGB ohvitser Vladimir Putin peagi autokraatliku režiimi kehtestamiseks uut ideoloogiat. Kirik sobis selleks hästi, arvestades suurt ajaloolise kogemuse pagasit. Hulluseni kruvitud patriotism ja kolmanda Rooma vaimus Venemaa kujutamine vaenlaste poolt sissepiiratud kindlusena töötas jälle.
Kuid mõndagi on kirikuelus ka muutunud. Nagu Putini režiim on rajatud käputäiele tema sõpradest miljardäridest oligarhidele, sukeldus ka Vene kirik äritegevusse. Üks võimekamaid tegelasi oli patriarh Aleksi II ajal sinodi välisasjade osakonda juhtinud Kirill. Tema osakond asutas mitmeid äriühinguid, mis tegelesid kiriku poolt väljakaubeldud sigarettide ja alkoholi tollivaba impordiga Venemaale. See äri andis hiigelkasumeid ja monopoli selles valdkonnas. Pärast Aleksi II surma 2008. aastal patriarhiks tõusnud Kirilli varanduseks hinnatakse vähemalt neli miljardit dollarit. On teada Kirilli nõrkus ülikalliste käekellade, luksusautode ja kinnisvara suhtes.
Juba Venemaa ülemnõukogu presiidiumi komisjon uurimistulemused 1990. aastate alguses rääkisid selget keelt KGB ja õigeusu kiriku tihedatest sidemetest Nõukogude Liidus. Patriarh Kirilli agendinimi KGB agendina oli Mihhailov. 2023. aasta veebruaris avaldasid mitu Šveitsi väljaannet uurimuse, mis põhines sealse politsei dokumentidel aastatest 1969–1989. Ajakirjandusuuring kinnitas, et Kirill oli KGB agent ja ta tegeles 1970. aastatel Šveitsis spionaažiga Nõukogude Liidu kasuks agendinime Mihhailov all.
Selliselt valitsetud kirik pöördus tagasi ka juba käidud rajale, püüdlusele olla esimene ja mõjukaim õigeusu kirikute seas. Kuid mitte usulise autoriteedi kaudu ei püüta seda saavutada, vaid vana harjumuse mõjul ekspansionismi kaudu, mujal maailmas asuvate õigeusu kirikute enda alla allutamise kaudu. Kohalikele kirikutele autokefaalia andmine on õigeusu maailmas kuulunud Konstantinoopoli patriarhaadile. Esimest korda andis Moskva patriarhaat vastava tomose (kirjaliku nõusoleku iseseisva kiriku loomiseks) 1970. aastal õigeusu kirikule Ameerikas, mida muidugi teised õigeusu kirikud ei ole siiani tunnustanud. Nii tekkis ametliku nimetusega Õigeusu Kirik Ameerikas. Pärast bolševike riigipööret põgenes Venemaalt palju kirikutegelasi.
Pärast massilist põgenike väljarännet sattus eksiili umbes 30 Vene kiriku piiskoppi. Üks neist, metropoliit Platon (Roždestvenski), kolis Põhja-Ameerikasse. Tema Pühadus Patriarh Tihhon nimetas 1922. aastal metropoliit Platoni Põhja-Ameerika piiskopkonna juhiks. Järgnevatel aastatel kahanesid Moskva patriarhaadi ja metropoliit Platoni suhted miinimumini kiriku raske positsiooni tõttu kommunistlikus riigis. Kuid Põhja-Ameerika metropolis mälestati jumalateenistustel Moskva kirikuvõimu.
1988. aastal muutis Moskva patriarhaat oma põhikirja. Muutuse sisu oli see, et nüüd ulatusid Vene õigeusu kiriku piirid väljaspoole Nõukogude Liidu piire. Nii seadustasid nad õigeusu kirikute reegleid eirates justkui väljaspool nende territooriumi asuvate koguduste ja kiriklike struktuuride endale allutamise. Näiteks on Moskva patriarhaat sarnaselt Wagneri palgaarmeega väga agressiivselt käitunud Aafrikas. Moskva patriarhaat on kohalike diktaatorite ja autoritaarsete režiimide toel üle võtnud Aleksandria patriarhaadi kanoonilisel territooriumil asuvaid õigeusu kogudusi.
Pärast Nõukogude Liidu ajaloo prügikasti kadumist üritasid mitmed õigeusu metropoliitkonnad endistes vabariikides taotleda iseseisvumist ja vabanemist Moskva patriarhaadi alt. Ainsana õnnestus see enam-vähem Eestil, kus Konstantinoopoli patriarhaat tunnustas enne sõda tegutsenud Eesti apostlik-õigeusu kirikut õigusliku järjepidevuse alusel. Moskva patriarhaat seda ei tunnustanud ja moodustas Eestis oma õigeusu kiriku. Asi läks niikaugele, et 1996. aastal katkestas Moskva patriarhaat suhted Konstantinoopoli patriarhaadiga. Ruttu lepiti küll tookord ära, kui läbirääkimistel jõuti kokkuleppele kahe kiriku tegutsemispõhimõtetes Eestis. Põhiline tüliõun Vene kiriku jaoks oli see, et kõik kirikuvarad Eestis olid EAÕK omanduses. Lahendus leiti selles, et EAÕK andis tasuta riigile üle need kirikud, kus tegutsevad Moskva patriarhaadi kogudused ja riik omakorda andis need pikaajalisele rendile sümboolse tasu eest. Selge, et kahe kiriku eksisteerimine Konstantinoopoli oikumeenilisel territooriumil sai olla vaid ajutine ning nüüd ootabki Moskva patriarhaadi kiriklikku struktuuri Eestis ees likvideerimine.
Leedus on Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat loonud oma eksarhia. Segasem on seis Lätis, kus riiklikult on vastu võetud otsus Moskva patriarhaadi kirikliku struktuuri tegevuse lõpetamiseks, kuid esialgu piirdub see otsus vaid kiriku ümbernimetamisega, mitte sisulise kanoonilise alluvuse muutmisega.
Suur tüli Ukraina kiriku pärast leidis lahenduse eespool kirjeldatud viisil Konstantinoopoli patriarhi tomosega, mis tühistas Ukraina õigeusu metropoliitkonna kuuluvuse Moskva patriarhaadi alla. Pärast seda katkestas Moskva patriarhaat suhted oikumeenilise patriarhaadiga ehk asetas end väljaspoole õigeusu kiriku maailma. Pärast Venemaa täiemahulist sõjalist agressiooni Ukraina vastu 24. veebruaril 2022 lõpetati Ukrainas Moskva patriarhaadi kirikliku struktuuri tegevus. Veel 2019. aastal Kremlis peetud Kirilli patriarhiks valimise 10. aastapäevale pühendatud pidulikul sündmusel esinedes peatus patriarh Kirill ka Ukraina õigeusu probleemidel: “Ukraina ei ole meie kiriku perifeeria. Me nimetame Kiievit Vene linnade emaks, meie jaoks on Kiiev see, mis paljude jaoks on Jeruusalemm. Sealt sai alguse vene õigeusk ja seda ajaloolist ja vaimset sidet ei saa me mingil juhul hüljata. Sellel vaimsel ühendusel põhineb kogu meie kohaliku kiriku ühtsus.”
Moskva patriarhaat on järjekindlalt püüdnud eirata Konstantinoopoli patriarhaati, õigeusu maailmas esimest võrdsete seas. Venemaa võimude ametlik seisukoht püüab esitada seisukohta, et Konstantinoopoli seljataga on Venemaa kõige suurem vaenlane USA. Koostöö asemel õigeusu maailmas on Vene kirik valinud Putini režiimiga sama tee – konstrueerinud oma paralleelmaailmas kujutluse Venemaast kui vaenlastest ümberpiiratud kindlusest. Nii ei osalenud Vene õigeusu kirik näiteks juba 2016. aastal õigeusu maailma suurel kirikukogul Kreetal.
Aastal 2002 tõdes Venemaal ja endistes liiduvabariikides usuvabadust jälgiva Briti Kestoni instituudi direktor Lawrence Uzzell ajalehele Washington Post, et Moskva patriarhaat on praegusel Venemaal kõige nõukogulikum institutsioon üldse. See on tema arvates ainuke institutsioon, mille juhtkond ei ole peale Nõukogude Liidu lagunemisest muutunud.
Transinternatsionaalsed korporatsioonid, ülemaailmne rahandussüsteem, transport, mis võimaldab kiiresti ületada suuri vahemaid, internet ja liberaalsed väärtused kujundavad globaalset maailma. Vene õigeusu kirik mõtleb aga ikka, nagu 15.‒16.sajandil, kuidas omale uusi maid ja varandusi haarata, kuidas laiendada oma võimu teistele maadele ja rahvastele. Vene kiriku kolmanda Rooma vaimus ideoloogilised jutustused ei huvita peale käputäie segaste, Putini režiimile kuulekate tegelaste niikuinii enam kedagi. Mis on Vene õigeusu kirikule jäänud? Viimane võitlus kirikuvarade ja maade üle. See on praegu Vene õigeusu kiriku tegevuse ainus tegutsemismotiiv ja mootor. Kuid sellelgi rindel järgneb üks kaotus teisele, kirik jagab paratamatult üha enam end muust maailmast isoleeriva ja enesesse sulguva Venemaa saatust.
Artikli 2. osa ilmub Kolleegiumi järgmises numbris.
Avafotol Vassili Petrovi Vene kirikulõhe kujutav maal “Vanausuliste preester Nikita Pustosvjati vaidlus patriarh Joakimiga usuküsimustes” (1880).