Tartu Ülikooli professor ja orientalist Peeter Espak annab oma kaheosalises artiklis ülevaate Iisraeli riigi ajaloost ja Lähis-Ida geopoliitika jõuvahekordade kujunemisest. Jõudes oma sissevaates tänasel päeval Lääne ühiskondades hoogsalt toetust koguva Palestiina-meelsuse lahkamiseni, on põhjust küsida: kellele see kasulik on, kust saavad USA tudengimässajad oma aktsioonideks raha ja kes neid koordineerib? Kas Lääne poliitilised äärmused on ikka vastandid või hoopis sama mündi kaks külge?

Vaata taustaks:
“Kallas ja Tsahkna helsitasid enne Palestiina hääletust naabrid läbi” (ERR 24.05.2024)
“Enamik Euroopast lubab ükskord Palestiinat tunnustada. Eriti kindlalt on vastu üks riik ja väga selge põhjusega” (Delfi 03.06.2024)
“Eesti tegi Palestiina-küsimuses kannapöörde” (Urmas Reinsalu, Postimees 16.05.2024)
“European Commission President accused of complicity in Israel’s war crimes at ICC” (Middle East Monitor, 28.05.2024)

Katkeid artiklist:

• Enamus araablaste riike Ühendemiraatidest ja Bahreinist kuni Saudi Araabiani on võtnud selge sihi Iisraeliga lõplikult rahu sõlmida.
• Vastuoluline on nõuda oma riiki või iseseisvust Palestiinale. Kunagiste Rooma ja Bütsantsi Palestiina provintside aladel asub ju moslemienamusega rahumeelne Jordaania.
• Kultuurismarksistlikud ringkonnad on loonud kuvandi palestiinlaste kui põlisrahva vabadusvõitlusest USA imperialismi ripatsi – Iisraeli – vastu.

Nõukogude pärand ja Kremli käsi

Just praegu üle kogu läänemaailma toimuvate Hamasi terroristide, Iraani teokraatia ning muude islamistlike jõudude toetuseks korraldatavate, ühtlasi sageli ka vägivaldseteks muutuvate meeleavalduste tausta ei ole võimalik lahti seletada ega ligikaudugi mõista ilma lühiülevaateta Iisraeli riikluse ajaloost. Järgnevalt proovin seda teha niivõrd lühidalt ja ühtlasi kaasajaga seostatult kui võimalik. 

Kõik tänased vägivaldsed või genotsiidile üleskutsuvad seisukohad ja väljaastumised põhinevad eelkõige nii faktiliselt kui narratiivselt väga kallutatult esitletud ja ülikoolides – julgen välja öelda – sageli ka võltsitult õpetatud ajaloost. Ajaloo võltsimine ja Lähis-Ida sündmuste kõverpeeglis näitamine USA ja ka mitmetes Euroopa ülikoolides on pikkade traditsioonidega fenomen. Toimuval on mitmeid eri kombineerunud põhjuseid. 

Ühelt poolt kestab edasi Nõukogude Liidu välispoliitilise mõjutusprogrammi toime nii lääne ülikoolides, ajakirjanduses kui kultuurilises üldsuses: “Palestiina vabadusvõitlus” nii kuvandina kui päris lahinguväljal on üks kunagise KGB ja ka tänaste Vene eriteenistuste toetatav edukaim läände mahamüüdud projekt. Lühiülevaate sellest, kuidas pea kõik tänased palestiinlaste omavalitsuse juhid, sealjuures president Mahmoud Abbas ise, on KGB koolituse ning väljaõppega, on andnud Eesti orientalist Vladimir Sazonov oma Postimehe artiklis “Kremli käsi Lähis-Idas ehk Palestiina terrorism PLOst Hamasini”. 

Läänes toetasid varjatult NSVL-i projekti ideoloogiliselt sobivad teadlased ja mõjualune meedia kollektiivselt. Kultuurismarksistlikud ringkonnad on loonud edukalt kuvandi palestiinlaste kui põlisrahva vabadusvõitlusest koloniseeriva USA imperialismi ripatsi – Iisraeli riigi – vastu. Ehk oma ajaloolisel kodumaal tõestatult vähemalt 3000 aastat püsivalt tegutsenud muistset riiki, kultuuri ja rahvust soovitakse oma enda kodust välja ajada vasakäärmusliku rahvusvahelise liikumise abil. Püsivalt planeeritava genotsiidi sihtmärgist ja enne enda kodust minema aetud rahvast endast on konstrueeritud vallutaja ja genotsiidi läbiviija. Süüdlasest on tehtud ohver ja ohvrist süüdlane. 

Lühiülevaade Iisraeli riikluse ajaloost

Iisraeli riigi ligikaudu tõestatavaks algusajaks praegusel territooriumil võib üpriski suure tõenäosusega pidada kuningas Taaveti valitsemisaega umbes 1000 eKr. Taaveti isik, nagu ka tema loodud riiklik moodustis Vahemere idakaldal rohkete üksteisega vägagi sarnaseid keeli rääkinud riikide ja rahvaste keskel, oli tõenäoliselt ka päriselt olnud ning ei kuulu enam (kunst)mütoloogilise hilisema kirjandusloome konstrueeritud ajalukku. Varasemaid andmeid ühegi juutide või heebrealastena defineeritava rahva oma riikliku moodustise kohta meil tänapäeval ei ole. 930 eKr lagunes küll riik kaheks – põhjapoolseks Iisraeli (Samaaria ja Galilea koos osa Jordani idakaldaga pealinnaga Šekemis) ja lõunapoolseks Juuda kuningriigiks pealinnaga Jeruusalemmas. Iisraeli kuningriigi vallutas 720 eKr Uus-Assüüria impeerium Sargon II juhtimisel (valitses 722–705 eKr) ning pärimuse järgi küüditati kümneid tuhandeid juute oma kodumaalt Mesopotaamiasse. 

Lähtuvalt Vana Testamendi mütoloogiliste lugude esitatud ajaloost, peab muidugi suur osa juute nagu ka kristlasi juutide palju varasemateks hõimujuhtideks, vahel isegi teatava “riikluse” või “rahvusluse” alusepanijateks, Abrahami ja temast omakorda edasi Moosest. Suure tõenäosusega mõeldi aga ka Moosese väljaränd Egiptusest välja alles juutide eliidi Juuda kuningriigi pealinnast Jeruusalemmast Babüloni küüditamise järgselt alanud eksiiliaja lõppedes. Nimelt suutis Uus-Babüloonia kuningas Nebukadnetsar II  (valitses 605-562 eKr)  587 eKr pärast pikka impeeriumi laiendamise sõda lõplikult vallutada tollase Juuda kuningriigi pealinna Jeruusalemma. Tõenäoliselt oli vallutusele järgnenud küüditamise eesmärk välistada võimalus, et piirkonna juudid võiks uuesti hakata keskvõimude vastu üles tõusma ja oma vabadussõda pidama. Teisalt harituma juudi rahva oma riigi majanduse heaks tööle rakendamine kodumaast ohutus kauguses omas taaskord igati ratsionaalselt kalkuleeritud majanduslikku kasutegurit babüloonlastele. Samal kaalutlusel korraldasid varasema juutide küüditamise Iisraeli kuningriigist ka assüürlased. Iseäranis Jeruusalemma hävitamise ja juutide küüditamise tõttu muutub just Nebukadnetsar edaspidi Iisraeli prototüüpseks kurjuse kehastuseks . 

Nagu aga Ida-Vahemere alade puhul sageli juhtus, käis piirkond ühe impeeriumi käest teise kätte vastavalt jõuvahekordade muutumisele. Ka selle piirkonna varasemad iseseisvad riigid, nagu Ugarit, foiniiklaste linnriigid või ka eri juutide ja nende naaberriigid, olidki iseseisvad või vähemalt mõne suurema riigi sõltlastena pooliseseisvad alati pigem neil ajastutel, kui parasjagu ükski piirkonna suurimpeerium polnud piisavalt tugev, et konkurentsis teistega neid alasid täiesti enda kontrolli alla saada. Nagu muide Eesti puhul viimased tuhat aastat, samuti Iisraeli „soodne ja suurepärane asukoht“ ühendusteena eri piirkondade ja impeeriumide vahel ning teatava puhvertsoonina garanteeris juutide igipõlise staatuse. Juutide osaks sai olla teiste suuremate rahvaste ning riikide lahingutander ja pärast lühikesi iseseisvusperioode taas okupeeritav.

Ka Babüloonia impeeriumi vallutuste järel kerkis peagi esile Pärsia impeerium Kyros II Suure (600–530 eKr, valitses 550–530 eKr) rajatud ahhemeniidide dünastia riigiga. Kyros hävitas Uus-Babüloonia impeeriumi ning vallutas ka pealinna Babüloni 539 eKr ning tõukas troonilt babüloonlaste viimase kuninga Naboniduse (valitses 556–539 eKr). Pärast pärslaste Babüloonia impeeriumi kukutamist lubati küüditatud juutidel oma kodumaale tagasi minna. Ligikaudu  515  eKr taastati pärslaste loal ja kaasabil ka juutide püha Jahve tempel Jeruusalemmas ning ahhemeniidide Pärsia impeeriumi koosseisu asutati autonoomne Juuda riik või provints. Pärsia impeerium oli muistse maailma kontekstis erandlikult humanistlik ja eri rahvuste ja kultuuride iseolemist austav nähtus. Pärsia impeerium oli omalaadne Euroopa Liitu meenutav föderatiivne nähtus, kuigi vabatahtlikult keskriigist lahkumist poleks kindlasti nii kergelt andestatud kui brittidele Brexitit. 

Kui babüloonlased ja kuningas Nebukadnetsar hävitajate ja vallutajatena said juutide jaoks kurjuse kehastajateks, siis pärslased (tänapäeva iraanlaste eellased) ja ka kuningas Kyros omandasid juutide edasises ajalootunnetuses pigem positiivse või isegi õiglust ja headust sümboliseeriva kuvandi. See sõprus väljendus ka Kyrost oma riigi alusepanijaks ja monarhia rajajaks pidanud Iraani kaasaegse šahhi (meie mõistes keisri) Mohammad Reza Pahlavi (valitses 1941–1979) ideoloogias. Enne islamistide riigipööret ja vägivaldset võimuhaaramist aastal 1979 pidas Iraan Iisraeli ja ka juute oma sõpradeks. Iraan oli tollal sisuliselt ainuke riiklik Iisraeli liitlane islamimaailmas, mis kõikjal samal ajal eriti NSVL-ist takkaõhutatuna tegeles salaplaanidega, mille tuum oli sageli eelkõige Iisraeli ja juutide lõplik hävitamine üleüldise USA ning lääne  imperialismi vastase võitluse raames. 

Teise templi ajastu

Perioodi ligikaudu 515 eKr kuni 70 pKr kutsutakse juutide ajaloos teise templi ajastuks. See tähendab kuningas Taaveti poja Saalomoni ligi 500 aastat varem ühendatud Iisraeli riigi ja monarhia ajastul rajatud ja babüloonlaste hävitatud juutide keskse Jahve pühakoja aastaks 515 pärslaste kaasabil taastamisest kuni selle hävitamiseni Rooma keiser Vespasianuse poja ja tulevase keisri Tituse poolt Esimeses juudi sõjas aastal 70 pKr. 

Iisraeli ajaloo õppejõud ja pikaajaline Tartu Ülikooli külalisprofessor Jan Alberto Soggin (1926-2010) pakkus välja ühe vägagi võimaliku variandi – juudid suure tõenäosusega ei soovinudki väga usinalt pärast pärslaste antud luba oma ajaloolisele kodumaale tagasi rännata. Maailma kultuuri, jõukuse ja ka meelelahutuse toonane metropol suurlinn Babülon oli elupaigana sealkandis omale kodu loonud juutidele ilmselgelt ahvatlevam kui toonase maailma mõistes kolkalik Jeruusalemm. Oma kodust oldi küll toona juba mitu põlvkonda varem sunnitud lahkuma sunniviisiliselt. Ennemuistne emamaa oli kindlasti ka armas juttude ja mälestuste ideaalse keskpunktina. Mitte sugugi aga nii atraktiivne päris elupaigana inimestele, kes suurlinna võlusid ja rikkusi pidasid juba oma enda elu keskseks osaks. Olukord oli äkki isegi mõnevõrra sarnane meie enda väliseestlaskonnale, kelle valdav enamus ei hakanud mitte sugugi võõrvõimu hävitatud kunagisele Pätside ja Laidoneride ideaalmaale pärast Eesti vabanemist 1991. aastal tagasi kolima. Pigem loeti meile Toronto, New Yorgi või Stockholmi hubastest korteritest või eramajadest moraali selle kohta, kuidas Nõukogude ajal kohapeale jäänud õiget elu elada ei oska: kuritegevus ja vaesus, linnad on lagunenud, majad koledad. Aga meil siin Torontos on teisiti ja asjad korras!

Ongi üpriski tõenäoline, et nii Abrahami kui ka Moosese lood kuskilt teisest kaugest piirkonnast väljarändamisest Püha Maa poole ja suunas, mis päädisid lõpuks ka tulevaste põlvede muistsele tõotatud maale kohalejõudmisega, olid just inspireeritud soovist panna juudi rahvas kõikjalt üle kogu toonase maailma oma kunagise muistse pealinna ja riigi poole tagasi rändama. Pärast babüloonlaste vallutussõda olid paljud juudid põgenenud nii Egiptusse kui küüditatud Babülooniasse. Ilmselt oli nad liikvel ka kõikjal Mesopotaamias. Lood vangipõlvest tõotatud maale jõudmisest pärinevad tõenäoliselt juutide eksiili lõpu järgsest ajastust.

Abrahami sünnipaik, Kaldealaste Ur ja Moosese Egiptus on just täpselt sellisena kirjeldatud kohad, kust juudid oleks saanud kodumaale tagasi rännata kirjeldatud perioodidel pärast eksiili 6. sajandil eKrl ja hiljem. Ajastutel, kuhu Abraham ja Mooses on aga iidsesse minevikku lugudes Püha Maa suunas rändama pandud, puudub loogiline seos ja ka ajaloolised tõendid mistahes päris juutide väljarändamistega kirjeldatud ajaloolistel varasematel ajastutel. Seega võimegi suhtelise tõenäosusega väita, et juutide tänaseni kestev rahvuslik komme “rännata tagasi oma ajaloolisele kodumaale pärast sealt vägivaldselt minemaajamist” on sellel rahval tuhandeid aastaid kultuurilises geneetilises koodis sees umbes samamoodi nagu eestlastel tänasel päeval näiteks laulupeole minek.

Kui juudid hakkasid üha rohkem oma ajaloolisele kodumaale ka 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses tagasi rändama, ei toimunud võõrrahva sissetungi kellegi teise kodumaale. Juudid olid põlisrahvana seal ikkagi elanud koguaeg ja ka koloniseeritud vähemusrahvana oma enda ajaloolisel territooriumil alati kohal olnud. Vasakäärmuslastest meeleavaldajad kui ka palestiina aktivistid üritavad aga näidata, et juudid on sissetungijad. Kuigi aset leidis hoopis põlisrahva kultuurilises ja ajaloolises mälus tugevalt sees olev ning ka juba enne teistes oludes ja aegadel toimunud iseenda koju tagasi rändamise sündmuse kordusvaatus. Moraalses plaanis oli selline tegevus samavõrra õigustatud ja ka õige kui on tänastel väliseestlastel otsuse tegemine, et ta soovib USAst või Rootsist ümber asuda oma enda rahva maale või näiteks Eesti kodanikuna läbida siin ka sõjaväeteenistus. See, et vahepeal ollakse abiellunud või ka segunenud eri teiste rahvaste ja kultuuridega, ei võta ju ära eesti esivanematega inimeselt õigust tulla elama oma enda seaduslikule kodumaale seetõttu, et näiteks kellelegi siia vahepealsel ajal elama asunud kolonistile see ei meeldi. 

Vallutajate tõmbetuultes

Loomulikult on eelpoolkirjeldatud Iisraeli ajaloo tõlgendamine eelkõige tõenäoline hüpotees, aga mitte “teaduslikult tõestatud” viimane tõde. Muistsete tekstide ja kangelaslugude autorid ei põhjendanud oma motiive eessõnades, ei jätnud meile ka oma teoste kujunemisloost kirjutuslaua sahtlisse märkmeid või päevikuid ega kasutanud ka viitesüsteeme. Autorid panid muistsed lood kirja sageli ja isegi enamasti propagandistlikel-ideoloogilistel kaalutlustel. Samas uskusid autorid ise, et vahendavadki jumalikult inspireeritud tõde ja tõelust. Kuigi sageli mõeldi sündmused meie tänapäevase teadusliku loogika seisukohalt lihtsalt “välja”, siis muistne autor seda enda jaoks niisugusel moel ei tõlgendanud. Tema jaoks andis talle mõtted ja sündmuste kronoloogia kätte jumalik soov ja ilmutus, mis aga tähendaski tollases religioosses keskkonnas “tõde”. Sellist ilmutuslikku või kaemuskikku tõde omab tegelikult iga rahvas, kes omale riigi on suutnud rajada. Sest ükski riik ja organiseeritud kultuur ei ole siiani saanud toimida ilma oma rajamismüütide ja ka loomislugudeta.

Oma sügavamalt olemuselt pole need lood mitte “vale”, vaid rahva, kultuuri või ka riigi enesekaemuse loomingulised ning ka inspireeritud väljendused. Ajaloolise teadusliku tõena saame aga faktiliselt välja tuua asjaolu, et Iisraeli riiklus on tänaseks juba vähemalt 3000 aastat vana, mitmed vallutajaimpeeriumid küüditasid ja ajasid juudid oma kodumaalt välja, kuid juutidel on nüüdseks juba 2500 aastat vana komme oma õiguspärasele kodumaale tagasi rännata. Kaananimaa vallutamise lood juutide poolt on eelkõige hilisem kunstmütoloogia ning oma riike loonud juudid pärinesid suure tõenäosusega antud territooriumil tuhandeid aastaid püsivalt elanud läänesemiidi hõimudest. Puudub ajalooline argument, nagu oleks juudid kunagi enda riigi alad kelleltki teiselt vallutanud. Juudid on oma kodumaal samamoodi püsi- ja põlisasukad nagu soomlased või eestlased. 

Pärast pärslaste all elatud enam-vähem vabadusperioodi toimunud sündmused Iisraeli ajaloost on ka juba Eesti haritumale üldsusele veidi enam teada kui varasemad perioodid. See tuleneb asjaolust, et Kreeka ja Rooma ajalugu on üldiselt kuulunud ka meie üldhariduskoolide õppekavadesse. Kasvõi Lion Feuchtwangeri (1884-1958) eesti keeles 1981. aastal ilmunud tõlge ajaloolisest romaanist “Juudi sõda” ja mitmed teised teemakohased raamatud, olgu ilukirjanduslikud või populaarteaduslikud ülevaated, on meie kultuuris laialt levinud. Ning loomulikult teab iga eestlane Iisraeli ajaloost üht-teist ka Jeesuse eluloo eri tõlgenduste kaudu. 

Aleksander Suur vallutas lõplikult pärslaste ahhemeniidide dünastia impeeriumi 332 eKr ning ka muistse Iisraeli alad sattusid peatselt Aleksandri kindralite rajatud riikide Ptolemaioste Egiptuse ja Seleukiidide riigi mõjuvälja. Ligikaudu aastaks 200 eKr satuvad juudid Seleukiidide impeeriumi koosseisu. Algselt sõbralikud suhted aga halvenevad ning üha rohkemad piirangud juutidele oma iseseisvate tavade praktiseerimisel ning juutide kultuurilisel helleniseerimisel viivad Makabeide ülestõusuni oma põhilises faasis ajavahemikul 166-160 eKr. Ka paljud juutide enda ringkonnad pigem toetasid toona juutide kultuuri hellenismi sulandumist, mis omakorda tekitas lisapingeid.

Hasmoneide dünastia valitsuse all saavutasidki juudid taaskord algselt autonoomse omavalitsemise ning lõpuks täieõigusliku iseseisva riigi staatuse tollases “rahvusvahelise õiguse süsteemis”. Juudid sõlmisid sõjalise liidu roomlastega ning Rooma Vabariigi senat tunnustas juudiriiki oma liitlase ja iseseisva täielikult sõltumatu riigina. Seda tõenäoliselt aastal 139 eKr sõlmitud lepingut ja tunnustamist kirjeldab meile Esimene Makkabite raamat, peatükk 8, 17-32. Leping oli tegelikult üpriski sarnane NATO aluspõhimõtetega ja isegi artikkel 5-le. Omavahel liidu teinud iseseisvad riigid kohustusid üksteist kelle iganes rünnaku puhul sõjaliselt toetama ja vastastikku appi minema ja ühiselt vaenlasega võitlema. 

Juutide sisemine elu muidugi sisaldas rohkelt omavahelisi konflikte ning intriige ja eri liite välisjõududega, mis päädis lõpuks tülliminekuga roomlastega, kes aastal 63 eKr Pompeiuse juhtimisel Jeruusalemma vallutasid. Viimase Hasmoneide dünastia ajal lõpuni iseseisvuse säilitanud monarh kuninganna Salome Aleksandra (valitses 76–67 eKr) poeg Hyrcanus II aga kaotas poliitilise võimu. Ta määrati algselt peapreestriks, kuniks Julius Caesar andis talle aastal 47 eKr tagasi ka osa poliitilist riigivõimu. Aastaks 37 või 36 eKr sai aga roomlaste vasallkuningaks hoopiski Heroodes I Suur, keda tunneme ka piiblilugude kangelasena Jeesuse sünniajast. Iisraeli ainsast oma säilinud riigist sai roomlaste suunatud pool- või veerandiseseisev riik. Perioodil 6–4 pKr oli Rooma Juuda provints (Provincia Iudaea) otsese Rooma prefekti kontrolli all, kelledest tuntuim on kahtlemata Jeesuse ristilöömise heaks kiitnud või pigem seda mitte takistanud Pontius Pilatus. Aastatel 41–44 pKr määras keiser Claudius Heroodes II Agrippa, Heroodes I pojapoja korraks taas Juuda kuningaks, seda loomulikult Rooma asehalduri funktsioonis. Pärast tema surma aastal 44 valitsesid provintsi Rooma prokuraatorid. 

Aastal 66 algas juutide ülestõus roomlaste vastu. Selle sõja kõige traagilisemaks tulemuseks juudi rahvale oli kahtlemata see, kui hilisem keiser Titus vallutas Jeruusalemma ja hävitas juutide teise templi aastal 70. Ülestõusu üheks viimaseks tänaseni üle kogu maailma rohkete dokumentaalfilmide järgi tuntud oluliseks sündmuseks oli Masada kindluse piiramine ja alistamine aastal 73. Juudi ajaloolase Josephuse kohaselt lõppes kindluse piiramine viimaste kaitsjate massienesetapuga vangilangemise ja alistumise asemel. Viimased arheoloogilised uurimused seda tõlgendust otse siiski ei tõesta. 

Viimane juutide katse taastada oma riiklust Rooma impeeriumis toimus aastatel 132–135 Simon bar Kokba ülestõusu nime all tuntud sõja raames. See ülestõus suruti maha veelgi katastroofilisemate tagajärgedega kui eelmine juudi sõda. Peetakse tõenäoliseks, et Juuda provintsi piirkonnas suurem osa juute hävitati või oli sunnitud põgenema. Selle sündmuse oletatava järelmõjuna nimetati ka Rooma Juuda provints ümber Süüria Palestiina provintsiks (Provincia Syria Palaestina), mis omakorda aastal 390 jagati kolmeks eraldi Palestiina I, II ja III nime kandvaks provintsiks. Provints püsis sellise nime ja haldusjaotusega Bütsantsi koosseisus, kuni Rašiduni kalifaadi vallutuseni vahemikus 634–638. Sealjuures Jeruusalemm alistus uutele vallutajatele aastal 637. Ühtlasi arvatakse ekslikult, et juudid pärast 132–135 ülestõusu mahasurumist kogu piirkonnast ära aeti või ajalooline juutide asuala oma põlisasukatest täiesti tühjaks jäi. Juute rändas eri sõdade tõttu välja kõikjale toonasesse tuntud maailma, kuid püsiasustus (sh Galileas) jäi alles ikkagi järjepidevalt kuni meie kaasajani. 

Huvitav asjaolu on ka see, et roomlased nimetasid muistse juutide riigi ala Iudaea nime ära justnimelt juutide kunagise põlisvaenlase vilistide rahva või riigi nime järgi Palestiinaks. Vilistid olid suure tõenäosusega 1200 eKr paiku piirkonda sisse tungima asunud ja muuhulgas Egiptust rünnanud mererahvaste järeltulijad, kes ligikaudu tänase Gaza sektori aladele oma riigi lõid. Iisraeli ja vilistide riigi omavahelisest arveteklaarimisest pärineb ka Taaveti ja Koljati mõõduvõtmise lugu lahinguväljal. Nimelt hiiglasemõõtu Koljat oli vilisti sõdalane ning Iisraeli arhetüüpne kuningas ning riigi võimsuse rajaja kuningas Taavet oli ühtlasi ka vilistide alistaja. Niisiis juutide elualaks olev piirkond nimetati ümber juutide ajaloo ühe kõige ohtlikuma naaberrahva nime järgi. Eestlaste vaatevinklist oleks tegu ehk tõenäoliselt millegi samavõrra häbistavaga, kui näiteks Eesti oleks Nõukogude perioodil liidetud Pihkva oblastiga ning ka vastavalt ümber nimetatud. Ning maatasa tehtud Tallinna või Tartu asemel oleks kohalikuks regionaalseks pealinnaks valitud hoopiski Paldiski või Ivangorod. 

Ristisõdadest Türgi impeeriumini

Pärast eri ajaloosündmusi ja moslemite võimu all olekut olid perioodil 1099–1291 juutide alad vahelduva eduga ristisõdijate kuningriikide hallata. 1291–1516 oli piirkond ristisõdijad alistanud mamelukkide riigi võimu all. Edasi aga nelisada aastat Türgi Ottomani impeeriumi koosseisus 1517–1917. Sealjuures juba 19. sajandi keskpaigast edasi hakkasid juudid nii omal maal kui ka Euroopas üha rohkem intellektuaalselt-poliitiliselt kui ka füüsiliselt organiseeruma Sajandi lõpuks oli sionistlike juutide ringkondades juba üles kerkinud idee oma kodumaal oleva riigisarnase üksuse taastamisest. Põliselanikest juudid olid Iisraelis kolonisaatorite võõrvõimu all elava vähemusena (nagu ka kristlased kogu piirkonnas koloniseeritud vähemusena ja samuti juudi algsest sektist välja kasvanud põlisasukatena) endiselt alles.

Juba 19. sajandi lõpul alguse saanud juutide tagasirännu lainet Iisraeli ei saa seega mitte kuidagi tõlgendada mingi läänest tulnud kolonisaatorite või lääne imperialistide sissetungina, nagu seda sageli aga Palestiina vabadusvõitluse perspektiivist tehakse. Tollane Palestiinaks kutsutud territoorium oli hõredalt asustatud mahajäänud provints ning ka Jeruusalemm kõigest väikelinn, kuigi endiselt püha usulise staatusega nii kristlastele, juutidele kui ka moslemitele. Kodumaale naasnud juutide käivitatud majandus muide meelitas piirkonda ka rohkelt sisserändajaid eri moslemitest araablaste seast, kes nn võõrtöölistena Iisraeli riigi aladele tegutsema asusid. Ka tänaste „põliste palestiinlaste“, kes oma ajaloolist iidset kodu tagasi nõuavad, kaaluka osa moodustavad omakorda sisserändajate järeltulijad mujalt Lähis-Idast. 

Ka Briti impeeriumi abistatud araablaste vabanemine Türgi ülemvõimu alt Esimese maailmasõja ajal oli tegelikult omalaadne rõhuva Türgi koloniaalvõimu vastane ettevõtmine. Kuigi enamus Palestiina vabadusvõitluse ideolooge süüdistab kõiges kurjas Briti impeeriumi ja lääne kolonialismi, oli just Briti impeerium jõud, kes vabastas moslemitest araablased piirkonna superkolonisaatorist ehk Türgi impeeriumi ikkest. Seega on ka antud aspektis ajalugu pea peale pööratud – araablastele vabaduse toonud välisjõust konstrueeriti rõhuja, kui see endine liitlane polnud enam lõpuni nõus araablaste ja moslemite poliitiliste ambitsioonidega. Siis saigi hoopis Briti impeeriumist kuri koloniseerija ja vihaobjekt, millisena püsib see tänaseni. 

Ka tänase Liibanoni riigi aladel järjepidevalt põliselanikena oma ajaloolisel kodumaal toona enamuse moodustanud maroniidi kristlased olid juba Louis XIV perioodil võetud  Prantsuse riigi omalaadse eestkoste alla. Juba enne Rahvasteliidu mandaadi andmist Prantsusmaale tänase Liibanoni ja Süüria alade üle kahe maailmasõja vahelisel perioodil olid prantslased pikka aega olnud vennalikes suhetes ka praegu Rooma katoliku kiriku koosseisu kuuluvate maroniitidega. Selleks, et türklased ei võimaldaks maroniitide tagakiusamist ja nendega käitutaks austavalt, anti ka Ottomani impeeriumile mõista, et “meie usuvendi ei puututa”. Ka prantslased ei tunginud pärast Esimest maailmasõda Lähis-Itta põlisrahvaste tahte vastaselt sisse, vaid ka Liibanoni riik moodustati ikkagi sealsete ajalooliste kultuuride enda soovil. Moslemi enamuse ja kristlike põliskultuuride vähemustega Süüria sai samamoodi iseseisvaks moslemi enamusega riigiks. Britid omakorda aga lubasid oma kodumaad ja riiki nii juutidele kui ühtlasi araablastele, kes olid vabanemas Türgi kolonisaatori haardest. Asjaolu, et britid ja prantslased kaitsesid ka põliselanikest juutide ja kristlaste huve ning andsid ka neile võimaluse omal kodumaal iseseisvate riikidega ellu jääda ja mitte kellegi teise kolonisaatori armust saada maha tapetud, ongi suure solvumise ja reetmise põhjus, mida väljendas panarabistlik liikumine II maailmasõja eel, ajal ja järel . 

Milleks Palestiina kui on antud Jordaania?

Üpriski vastuoluline on üldse nõuda oma riiki või iseseisvust Palestiinale. Eksisteerib ju iseseisev, kunagiste Rooma ja Bütsantsi Palestiina provintside aladel asuv moslemienamusega rahumeelne Jordaania riik. Juudid ei pretendeerinud tervele Palestiina provintsile, vaid ainult oma rahva ajaloolisele kodumaale, jäädes nende ligikaudsetesse piiridesse. Juudid jäid ikkagi nõusse ka oma suure osa tuumikalade loovutamisega moslemitest araablastele teise Palestiina riigi loomiseks juba olemasoleva Palestiina Jordaania riigi kõrvale. Seda vastavalt pärast Teise maailmasõja lõppu tekkiva ÜRO plaanidega.

Tänases võitluses Iisraeli vastu on Palestiina liikumised aluseks võtnud väidetava brittide poolt aset leidnud araablaste reetmise ning eriti juutidele oma kodumaad lubanud välisminister Arthur Balfouri deklaratsiooni aastast 1917. Brittide käitumine juutidele oma ajaloolise riigi ja kodumaa lubamisel oli samavõrra aumehelik kui prantslaste lubadus maroniitidele neile omal ajaloolisel kodumaal Liibanoni riigi moodustamiseks. On ilmselge, et kumbki tollastest Euroopa impeeriumitest ei saanud lubada olukorda, kus pärast araablaste türklaste koloniaalvõimust vabastamist antakse kõik teised põlisrahvad üheainsa moslemite rühma kätte valitseda. Loomulikult pidid Euroopa riigid juba toona arvestama üha enam avalikkuses teadvustatud olukorraga, et isepärastel rahvustel ja kultuuridel siiski on õigus enesemääramisele ning otsene koloniaalne rõhumine või teise rahva vallutamine ongi olemuslikult vale.

Nii britid kui prantslased tegid oma Rahvasteliidu mandaadi haldamisel kahtlemata ka rohkesti vigu ning isegi kolossaalseid eksimusi, et mitte öelda sigadusi. Sealjuures üksteise vastu oma geopoliitiliste huvide ja muidugi ka just ärihuvide edendamise nimel intriigitsedes. Aga üldjoontes said isemääramise araabia moslemid nii Süürias, Jordaanias, Iraagis, Saudi-Araabias kui ka mujal. Paratamatult tuli aga oma riik anda ka põliselanikele Ida-Vahemere regioonis, sest ilma oma riigita oleks nii juutidest kui kristlastest põliselanikud varem või hiljem moslemi enamusele täielikult allutatud. Nad oleks taas sattunud uue koloniaalvõimu alla. Lisaks – milline moraalne õigus oli aga üldse brittidel mitte lubada oma põlisel kodumaal juutidele enda riigi moodustamist? See otsus kuulus ikkagi moraalselt maa ajaloolistele omanikele ehk juutidele, mille nad ka realiseerisid. Samamoodi nagu kuulus otsus Eesti liitumisest NATOga eestlastele ja ainult eestlastele, mitte aga Venemaale, venelastele või Vladimir Putinile. 

Tänaste äärmusluse apologeetide üheks argumendiks on ka väide, nagu oleks Iisraeli riigi rajamise käigus 1947–1949 toimunud teadlik sadade tuhandete palestiinlaste väljaajamine oma kodudest. Tuuakse ka argument, et Iisrael üritavat nüüd sama korrata, ajades palestiinlased genotsiidi vormis välja oma viimastelt aladelt Gazast ja Läänekaldalt. Kunstlik termin mitte kunagi mitte kuskil päriselt eksisteerinud rahva kohta nimega “palestiinlane” oli veel ka sellel samal Iisraeli riigi asutamise perioodil 1948. a ja Briti Rahvasteliidu mandaadi ajal käibel kõikide vastava piirkonna asukate kohta. Rahvanimetus “palestiinlane” kehtis juutide ehk põlisrahva enda kohta, samuti juudi sektina alguse saanud põlisasukatest kristlaste kohta. Terminit “palestiinlane” kasutati ka hiljem saabunud araablastest moslemite kohta ning samuti druuzide ja teiste võimalike rahvakildude nimetamiseks, kes tänase Iisraeli riigi ja Jordaania kuningriigi aladel elasid. Seda territooriumi kutsutigi üle maailma geograafilise piirkonnanimega Palestiina, sest nii oli alates roomlaste nime äremuutmisest peale seda ala  mujal maailmas nimetatud.

Olukord ongi sama paradoksaalne või totter, kui liivlaste järgi kunagise Liivimaa haldusüksusliku territooriumi kõiki asukaid oleks hakatud mingil põhjusel nimetama kuskil rahvusvahelises üldsuses liivlasteks. Ning näiteks venelased hoopiski kaasajal seletaksid, et nemad kui kõige õigemad ja parimad liivlased tahavadki Liivimaa vabastada Peipsi järvest kuni Läänemereni. Mingid kahtlased tšuudid lääne imperialistide toel aga kiusavat neid taga. Kunagise mitte mingisugust reaalsust peegeldanud juhusliku nime Liivimaa ellukutsumise tõttu peaksimegi nüüd seletama koos lätlaste, setude ja võrokestega rahvusvahelisele üldsusele, et siin pole mitte mingisuguseid liivlasi. On vaid ühe kunstliku geograafilise nimetuse alla kuulunud mitmete eri rahvuste ja kultuuride esindajad, kellest tõelise ja kõige õigema liivlase peitenime taga tegutseb täna suur vene rahvas, kes üritab kõiki põliskultuure välja süüa. Oleks ju totter olukord? Isegi Putin ei tuleks millegi nii naeruväärse peale oma võltsajalookäsitlustes. Kuid just miskit täpselt sarnast toimubki Iisraeli-Palestiina küsimuses juba pikka aega üle kogu rahvusvahelise vaidlusvälja. 

Iisraeli riigi ametliku asutamise perioodil toimus moslemitest araablaste verine rünnak juutide vastu. Selle eesmärk oli põlisrahva kultuur oma ajaloolisel kodumaal hävitada ja sealt lõplikult välja ajada. Iisraeli ründasid koordineeritult kõik piirkonna araabia riigid ühiselt. Ligi miljon juuti aeti oma kodudest välja üle kogu Lähis-Ida moslemi enamusega riikidest ja piirkondadest, kuhu nad omakorda olid varasemalt sunnitud oma kodumaalt põgenema. Neist paljud asusid ümber läänemaailma, paljud aga kolisid tagasi ka Iisraeli riiki. Juutide esimene kaasaegne sõda iseseisvuse eest 1948.aastal võideti otsustavalt. Seda muide oludes, kus juudid ise olid jäänud nõusse ÜRO plaaniga Iisraeli jagamises kaheks eraldi iseseisvaks riiklikuks territooriumiks. Mitte juudid ei keeldunud rahumeelsest kahe riigi kokkuleppest, vaid toonane panarabistlik imperialism tegi seda. 

20. sajandi II poole veretööde põhjused

Kuid sõnade “Palestiina” ja “palestiinlane” kasutamine eksklusiivselt erineva taustaga moslemitest araablaste kohta, mis välistas “palestiinlase” varasema tähenduse kõikide piirkonna elanike kollektiivterminina, sai alguse alles pärast Kuuepäevast sõda. Araabia riikide järjekordne panarabistlik katse 1967. aastal Iisraeli riiki hävitada ja juute oma ajalooliselt kodumaalt välja ajada ebaõnnestus veelgi suurema lüüasaamisega kui 1948. aastal. Juudid said enda kätte toona Jordaania halduses olnud Jeruusalemma ja Läänekalda ning ka kogu Siinai poolsaare ja Golani kõrgendikud. 1968. aastal Palestiina Vabastusorganisatsiooni vastu võetud Palestiina Rahvusharta defineerib palestiinlased kui vanematelt lastele päranduva päris rahvusidentiteedi.

Ühtlasi saab selle uue väljamõeldud palestiina rahvuse missiooniks jagamatu Palestiina riigi loomine, kust omakorda tuleb sionistid ehk “USA imperialistide toel tegutsevad kolonisaatoritest juudid” lõplikult välja ajada.  Palestiina ja teised äärmusliikumised peavad peamiseks kurjuse kehastuseks ja Suureks Saatanaks eelkõige USA-d ja “kollektiivset läänt”. Iisraeli ja juute tõlgendatakse kui hävitamisele või läände tagasiajamisele kuuluvaid väikseid põrgulisi, kes on USA imperiaalse  koloniaalvõimu eelpost pühal islamistlikul kodumaal. 

1973. aasta Yom Kippuri sõjas olid araablased juba veidi edukamad, kuid sõda lõppes ikkagi Iisraeli võiduga. Egiptuse toonane president Anwar Sadat otsustas mõlemat riiki kahjustavale ja mitte kellelegi kasulikule sõjaolukorrale lõpu teha. Ta alustas hoopiski Iisraeli peaministriks saanud Menachem Beginiga diplomaatlist läbikäimist rahu sõlmimiseks. USA president Jimmy Carteri vahendusel sõlmitigi 1978. aastal Camp Davidi lepped ning 1979. aastal ka rahuleping. Egiptus sai tagasi Siinai poolsaare ning Iisrael lubas, et palestiina araablased saavadki edaspidi algusest peale lubatud enesemääramisõiguse, mida muide ka juudid pole kunagi eitanud või välistanud. Asjaolu, et juudid ja araablased on läbi mitmete ajastute saanudki elada ka sõbralikult teineteise kõrval, on ju samuti kõikidele teada. Nagu ka see, et loomulikult sündiski paljudele tõepoolest samuti piirkonna ajaloolisteks elanikeks kvalifitseerunud araablastele ka tohutult ülekohut, milles nad ise süüdi polnud.

Kodudest väljaajamised ja rohked tragöödiad ning mõlema poole kuriteod ei toimunud mitte seetõttu, et keegi tavaline inimene või ka Iisraeli riigijuht oleks seda soovinud. Põhjused tulenevad eelkõige ajaloo paratamatusest ning laiematest geopoliitilistest oludest ning äärmuslike ideoloogiate levikust. Kui poleks olnud väljastpoolt ässitavat panarabistlikku (ja ka islamistlikku) äärmuslust, mida kandsid endas mingil perioodil kõik Iisraeli naaberriigid ning keda õhutas hiljem tagant ning ka rahastas Nõukogude Liit, oleks tõenäoliselt nii rahu kui kõiki osapooli rahustavad kokkulepped saavutatud juba võimalik et paar aastakümmet peale Iisraeli riigi loomist. Kuid igasugune võimalus mistahes rahumeelse lahenduse otsimiseks või leidmiseks polnud ega pole ka võimalik täna, kui vastaspoole nõudeks on Iisraeli riigi kadumine ning juutide ja kõikide Iisraeli kodanike  – usust sõltumata  – sealjuures moslemitest Iisraeli kodanike füüsiline hävitamine. 

Egiptusega sõlmitud rahu tuules 1993–1995 allkirjastatud Oslo lepped koostati aga oludes, kus Palestiina Vabastusorganisatsiooni liidri Yasser Arafati selja tagant oli ära langenud kogu kommunistliku bloki ja NSVL-i toetus. Tekkinud oli geopoliitiline olukord, kus USA president Bill Clinton ja Venemaa president Boris Jeltsin üritasid vähemalt alguses leida mingeid mõlemaid pooli rahuldavaid kompromisse. Palestiinlaste organisatsioonide rahastamiseks ja sõjaliseks abiks polnud toona venelastel ei tahet ega ka raha. Arafat oli sundseisus ning pidi mingi kokkuleppe sõlmima. Kasvõi selleks, et mitte kaotada enda isiklikku rahvusvahelist mõju ja tõsiseltvõetavust. Enne justkui Kremli ja idabloki riikide püsiva seltskonnadaamina kõikidel olulistel üritustel kohal ja pildis olnud Arafatil ei olnud enam seljatagust, et võitlust lõpliku võidu nimel kohe jätkata.

Arafati eesmärgiks ei olnud suure tõenäosusega aga mitte päris rahu sõlmimine ja Iisraeli riigina tunnustamine, vaid eelkõige aja võitmine kuni soodsamate olude tekkeni tulevikus, mil võitlust täiel mahul taaskäivitada. Kohe, kui selleks võimalus tekkis, seda juba Arafati enda eluajal ka tehti. Gazas tuli aga 2007. aastal pärast Iisraeli lahkumist kaks aastat varem valimiste kaudu võimule terroriorganisatsioon Hamas, Egiptuse Moslemi Vennaskonna üks harusid. Araabia kevade terrorilaine kaudu sai ka Egiptuses korraks sunni islamistlik terroriorganisatsioon Moslemi Vennaskond Mohamed Morsi presidendiks oleku ajal (2012-2013) lääne heakskiidul võimu enda kätte. Šiia enamusega Iraan võttis selge suuna tuumariigiks arenemise poole ning on siiani suutnud karmide repressioonide ja karistustega hoida kontrolli all rahvast, kes igatseb vanu vabaduse aegu, mil oldi sõbrad nii Iisraeli kui USA-ga.

Iisraeli tulevik ja kurjuse telg

Samas enamus araablaste riike Araabia Ühendemiraatidest ja Bahreinist kuni Saudi Araabiani välja on siiski võtnud selge tulevikusihi Iisraeliga lõpliku rahu sõlmimiseks. Loodetakse sisimas, et Iisrael tegeleks võimalikult kiiresti ja otsustavalt ka araabia riike kõige ohtlikuma timukakirvena ähvardava Hamasi ja teiste islamistlike terroriorganisatsioonide likvideerimisega. Läbi pika siseriikliku arengu on lõpuks jõutud pärast sadat aastat vaenu arusaamiseni, et kõikidele on kasulikum kogu regioonis juute võtta nii äri- kui sõjapartneritena. Rõhutud palestiinlase kattevarjus tegutsevate terroristide ja islamistide tekitatud kaosest ja vägivallast ollakse tüdinud. Keegi ei soovi toetada ei rahaliselt ega vaimselt terroriideoloogiat, mille eesmärgiks polegi rahukokkuleppe saavutamine, vaid igavene sõda mitte millegi nimel. Samuti ei soovita kõikide araabia riikide mõõdukate valitsuste kukutamist ja suunamist äärmuslaste pühasse sõtta. Hoolimata nende riikide sees endiselt laialdaselt valitsevast ühiskondlikust tagurlusest, on juhtkondades üldjoontes aru saadud, et iseenda normaalne areng ja sõbralik koostöö teistega on olulisemad kui 1400 aastat tagasi loodud usundi sõjalis-ekspansionistlikud sihid kogu maailma koloniseerimisel. 

Võib öelda, et tänaseks on tekkinud Venemaa-Hiina-Iraani geopoliitiline ja ka sõjaline liit. Koos väiksemate liitlastega (sh Gazat valitsev Hamas) on nende eesmärk Lääne nõrgestamine. Ühe abinõuna kasutatakse sõja ja terrori mahitamist Iisraeli vastu. Seejuures saab see kurjuse telg mõistmist Lääne enda nii vasak- kui paremradikaalsetest jõududest, kes on esindatud Euroopa Liidus, Ameerika Ühendriikides, ÜROs kui ka Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Maailmavaated võivad erineda, kuid seisukohad Palestiina-küsimuses jõuavad välja samadele positsioonidele (nagu ka näiteks NATO laienemise osas itta – sellele on vastu nii vasak- kui paremäärmuslased). Suhtluses araabia riikidega on Lääs ettevaatlik, vajadusel teevad esimesed endiselt diile hiinlaste, venelaste kui Iraaniga. Samas on enamik araabia riike oma eelistuse Lähis-Ida tuleviku osas tänaseks teinud – selleks on head suhted ja edasine kooseksistents vaba maailma ja Iisraeliga. Selle tõestuseks tasub meenutada, et vältimaks saudide ja Iisraeli vahelist kokkulepet rahu saavutamiseks, algatatigi Iraani ja ülimalt tõenäoliselt Venemaa toetusel Hamasi ja edasi otseselt Iraanile käsuliinis alluv Hizbollah rünnak Iisraeli vastu möödunud aasta oktoobris. 

Artikli 2. osa avaldub Kolleegiumi järgmises numbris.