Püha Tooli senine apostellik nuntsius Baltimaades, Tema Ekstsellents Monseigneur Petar Rajič asus oma ametiülesandeid Eestis, Lätis ja Leedus täitma 2019. aastal. Tänaseks on paavst ta nimetanud apostellikuks nuntsiuseks Itaalias ja San Marino Vabariigis. Oma viimase jutluse Maarjamaal pidas Monseigneur Rajič palmipuudepüha missal. Kolleegium avaldab jutluse täies mahus.

Palmipuudepühal, 24. märtsil 2024, Peeter-Pauli koguduses Tallinnas

Teie Ekstsellents, piiskop Philippe, kallid vennad preestrid, kallid vennad ja õed Kristuses,

Tänase missa pühitsemisega alustame liturgilise aasta kõige pühamat nädalat. Seda pühapäeval, mida tavaliselt tuntakse palmipuudepühana. Palmioksad või lilled, mida me täna õnnistame ja endaga kaasas kanname, sümboliseerivad meie osalust Jeesusega, keda me heal meelel Päästja ja Rahuvürstina oma ellu vastu võtame, samamoodi nagu juudid võtsid Jeesuse vastu Jeruusalemmas Messia ja oma Kuningana. Palmipuudepüha tähistamine pole siiski üksnes ajaloolise sündmuse meenutamine, vaid meeldetuletus, et Kristus kannatas ja suri meie pattude eest ning et ta ohverdas end, et saaksime Isaga lepitatud.

Kõige selle ajendiks, mida Jumal on inimkonna heaks teinud minevikus, mida ta meie heaks praegu teeb, on armastus. Tema armastus on nii suur, et ta peab iga meest ja naist endast tähtsamaks, seda kuni oma elu loovutamiseni meist igaühe eest. Meie olemegi see mees ja naine, keda Jumal armastab isiklikult ja võrdselt. Jumal ei tegutse enda, vaid meie pärast. Ta on meie igavene Isa, kes ei saa olla õnnelik enne, kui kõik tema rändavad lapsed on koju jõudnud. Jeesuse kannatuse kaudu mõistame, et Jumal ei sunni meid teda järgima, vaid ta tõmbab meid enda juurde oma ohvriarmastuse kaudu.

See evangeeliumi lõik Issanda kannatusest annab meile võib-olla rohkem kui ükski teine vastuse küsimusele „mida tähendab armastada?” Vastuse leiab ühes lihtsas tegusõnas – andmine. Armastamine on andmine. Isa andis meile oma Poja Jeesuse. Poeg andis meie eest oma elu. Isa ja Poeg on andnud meile Püha Vaimu. Meie usu alus põhineb sellel, et Jumal on enda meile andnud. Nagu Püha Johannes meile õpetab: „Sellest me tunneme armastust, et ta andis oma elu meie eest; ja me peame andma oma elu vendade eest” (1Jh 3:16). Tõeline armastus saab käegakatsutavaks tegudes, mida tehakse vabatahtlikult, ennastsalgavalt ja heldelt meie ristilöödud ja ülestõusnud Issanda Jeesuse kombel.

Märk Püha Isa armastusest ja pastoraalsest hoolitsusest kohalike kirikute ja rahvaste vastu kogu maailmas on tema saadikud, keda tuntakse apostlike nuntsiuste nime all – nemad on tema esindajad ja Püha Tooli saadikud. Umbes viis aastat tagasi määras paavst Franciscus mind oma esindajaks siin Eestis, samuti Lätis ja Leedus. Hiljuti otsustas Püha Isa nimetada mind apostellikuks nuntsiuseks Itaalias ja San Marinos, mis omakorda tähendab seda, et minu tööreis siin Eestis ja Balti riikides on lõppemas. Iga nuntsiuse roll on võrreldav silla või vahendaja omaga, kes ühendab paavsti ja Püha Tooli osakirikute ja tsiviilvõimudega, kuhu nad on saadetud, tugevdades seeläbi ühtsussidemeid ja diplomaatilisi suhteid nende vahel. Need viimased viis aastat on pakkunud meie kõigi jaoks tõsiseid väljakutseid, sest oleme pidanud tegelema ülemaailmse pandeemia ja selle tagajärgedega, samuti vägivalla ja sallimatuse suurenemisega maailma erinevates piirkondades, mis on murettekitavad.

Samal ajal on teinud läänemaailm mitmete aastate ja isegi aastakümnete jooksul läbi süstemaatilise kultuurirevolutsiooni, mis üha enam eitab Jumalat, Tema ilmutust ja kiriku traditsiooni ning asendab need uute seaduste ja ühiskonnaelu vormidega,millel pole kristlusega mingit pistmist. Saabub ja on juba saabunud aeg, mil kristlased peavad ärkama letargiast, leigusest ja passiivsusest nii religioonis kui ühiskondlik-poliitilises tegevuses, et säilitada läänetsivilisatsiooni aluseks olevat kristlikku pärandit ja väärtusi.

Siinkohal soovin tänada teid, kõiki siinviibijaid ja kogu Eesti katoliiklaste “väikest karja” teie pideva usu eest Jeesusesse Kristusesse kui Jumala Pojasse ja maailma Päästjasse, aga ka teie ustavuse eest Tema maapealsele vikaarile, paavstile. Issand ega kirik ega ka mina ei unusta teid kunagi –  teie truudust, hoolimata teie piiridest ja raskustest.

Avaldates teile kõigile oma tänu, julgustan teid uuendama oma pühendumust meie Issandale ja Päästjale Jeesus Kristusele, Rahuvürstile. Ärgem lihtsalt imetlegem Teda, vaid järgigem Teda oma elus, aktsepteerides oma olemasolemise raskusi ja kandes ustavalt oma risti, meenutades alati, et “oleme paranenud Tema haavade läbi” (vrd Js 53:5). Jeesuse surma ja ülestõusmise tervendav ja eluandev jõud on andnud uue elu ja eesmärgi paljudele inimestele, kes temasse usuvad. See andis julgust ja jõudu paljudele mineviku suurmärtritele ja tunnistajatele, näiteks Jumala sulasele, peapiiskop Eduard Profittlichile, kes – loodame ja palvetame -, et peagi õndsaks kuulutatakse. Seesama usk ja usaldus Jumala vastu võivad meid tänapäeval muuta inimesteks, kes on võimelised üksteisele tegema suuri eluandvaid armastustegusid, mis toovad meile rõõmu ja rahu ning ühendavad meid ühtseks Issanda Kristusega. Issand, meie Jumal, õnnistagu teid kõiki ja õnnistagu Eestit!

Fotod: Olev Mihkelmaa (vt Galeriid siit)