Peeter I-st alates on toimunud Eesti alal Moskva Patriarhaadi okupatsioon. See jätkus Stalini ajal. Nüüd see viimaks lõppeb! Kohalik Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAOK) on teinud läbi märtrisurma ja taaselustunud, ütleb isa Aivar Aleksander Sarapik usutluses Kolleegiumile.
Intervjuu toimus õigeusu kalendri järgi ülestõusmispühade ajal Tallinna Issanda Muutmise peakiriku koguduses. Vestlus toimus metropoliit Stefanuse heakskiidul ja teksti lõppversiooni on enne avaldumist üle vaadanud EAOK ülempreester Mattias Palli. Isa Sarapikuga vestles Arvo Heinmaa.
- Moskva kiriku silmis pole Konstantinopolit olemas. Nad väldivad seda teadlikult. Nende arusaama järgi on Eestis ainult nemad.
- Moskva kirik on saanud patriarh Kirilli näo. 1500 teoloogi on selgelt välja öelnud, et tegemist on hereesiaga.
- Hereesia mõiste tähendab, et õpetus ei ole algne, see eristub kiriklikust õpetusest ja on kaugenenud evangeeliumi vaimust.
Endine EAOK vaimulik Orenti Kompus on süüdistanud Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) koostöö pärast Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK) ja nõudnud, et EKN vabandaks selle pärast. Kuidas teie seda nõudmist näete?
Kui vaadata inimest, kes seda ütleb – Kampust -, siis ta oli Eesti Õigeusu Kiriku preesterkonnas. Küsimus pole mitte selles ühes sõnavõtus, vaid tema käitumises pikema aja jooksul. Ta on rünnanud otseselt kõiki, kes ei ole mõelnud nii, nagu tema ja tal on kalduvus olla kõigiga pahuksis. Muidugi annab see võimaluse talle pakkuda ka lahendusi, aga need lahendused on alati sellise värvinguga, nagu just tema seda soovib.
EKN-i juhatuses on kolm kirikut (EELK, Rooma-Katoliku Kirik ja EAK – toimetaja märkus) ja seal lahendatakse teemasid, mis on ühised. Üksikute kirikute siseasjadesse ei sekkuta. EKN reageeris Ukraina sõjale, küll mitte võib-olla nii teravalt, kui Orenti seda oleks oodanud…
Ka avalikkus vist ootas natukene teravamat sõnavõttu?
Me võime sõja hukka mõista, aga kas me mõistame ka hukka ka – täpselt sõnastades – erioperatsiooni või sõjategevuse Ukraina pinnal Vene Föderatsiooni poolt? Sealt edasi tapmise, vägistamise ja kõik muu, mis seal toime pannakse? Alati saab minna sügavamale. EKN nii sügavale ei läinud ja piirdus oma sõnavõtus sõjategevuse tasandiga.
Kuidas mõista Viilma leebeid sõnavõtte selles protsessis ja tema mõne aasta tagust patriarh Kirilli külastamist?
Taustaks: Aprilli lõpus kuulutas Riigikogu Moskva Patriarhaadi Venemaa sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks ning mõistis karmilt hukka selle tegevuse Ukrainas peetava verise sõja õigustamisel ja õhutamisel (vt Postimees 23.04 – toimetaja märkus)
Meenutagem, et diskussioon selle teema osas tekkis (sotsiaal)meedias Suure Nädala Vaiksel Neljapäeval. Urmas Viilma andis üheselt mõista, et Riigikogu avaldus on õige, kuid sellekäsitlemise aeg ei ole õige – sest käimas oli Kannatuse Nädal. Viilmale vastati, et riik ja kirik käivad lahus ja riik ei pea kiriku käest küsima, millal mõni dokument parlamenti sisse antakse. Riigiprotsessid käivad omasoodu ja see dokument vastu võeti. Mina seal vastuolu ei näinud, see tekitas vaid emotsiooni, kes on poolt ja kes on vastu.
Tervikporotsessi osas – EKN on kristlikus kontekstis ainus pind, kus saavad kokku erinevad konfessioonid ja ka ortodoksi kohalik kirik ning MPEÕK struktuur. EKNi presidendina peab Urmas Viilma hoidma joont, et see ühine pind püsiks, kus kõik saaksid kohtuda.
Nüüd peab toimuma mingi muutus. Kus on selles kriisis lahendus?
Siseministeerium on öelnud selle selgelt välja. See on sisekaemus, mida MPEÕK liikmed peavad nüüd tegema. Kui nende juht ütleb välja selle, mida ta on välja öelnud (see on nimetada genotsiid Ukrainas “Pühaks Sõjaks” – toimetaja märkus), siis peavad nad otsustama, kas see on nende jaoks kiriku õpetus. Kui jah, siis nad määratlevad ennast väga selgelt agressiooni osana. Vaimuliku puhul on see igaühe südametunnistuse küsimus.
Minister Läänemets on selgelt öelnud, et selle kiriku tegevus läheb sundlõpetamisele. Eesti riik ei saa toetada oma territooriumil selliseid agressiooni toetavaid organisatsiooni. Enne sundlõpetamist on antud võimalus MPAÕK-l end ümber registreerida, korrastada ära oma struktuur, et see poleks Moskva patriarhaadiga seotud.
Vaimulike puhul – tundes kiriku kanoonikat –, kui tegemist on hereesiaga, siis on võimalik sellest hereesiast välja tulla ja taotleda täiskanoonilist seost mitte Moska patriarhaadiga, vaid Eesti kohaliku kirikuga, mis siin juba sada aastat on olnud. Kuid seda peavad otsustama nemad ise. Kui vaimulikud siiski soovivad jätkata vanaviisi, siis jääb küsimus, et mis on positiivne lahendus. Kui nad õigustavad oma edasist kuuluvust sellega, et emakirikust nad lahkuda ei saa ja veresidemeid nad ei murra, siis see on mitte-kiriklik terminoloogia. Sellega loovad nad endast ebaselge õigeusu traditsiooni. Sõnastused on ikka väikse nurga alt. Avalik kiri kasutas fraasi “Ukrainas lahvatas sõda”. Ei olnud nii – Ukrainas toimus agressioon, mis läks kiiresti üle täiemahuliseks sõjaks Ukraina riigi ja rahva vastu.
Vene kontekstis me kipumegi rääkima umbmääraselt, umbisikuliselt ja see on ilmselt Nõukogude aja jäänuk. Kasvõi näiteks küüditamised Eestis. Räägime küll, et siin küüditati, viidi ära, viidi Siberisse, aga kes täpselt küüditas, seda me konkreetselt välja öelda nagu ei oska või ei taha. Seda tegi vene riik ja selle organid.
Jah, selle koha pealt peame olema konkreetsed. Märter-piiskop Platoni puhul me ütleme selgelt välja, et ta tapeti. Ja me teame, kes ta tappis ja kellelt see käsk tuli – see ahel on tuvastatav ja see jõuab kommunistliku riigikorrani ja nende soovini ennast Eestis kehtestada. Tol ajal oli see Vene riigi struktuur. Ka tänased kuriteod võib viia Vladimir Putinini, kes on andnud nendeks käsu või patriarh Kirillini, kes on andnud nendele õnnistuse. Õnnistusahel on täpselt samasugune nagu käsuahel. Teame ka, et Moskvas pidas preester hingepalve Aleksei Navalnõile, pärast mida võeti temalt ära vaimuliku staatus ja teda alandati. Järelikult kiriku haldusstruktuuris ei peetud seda õigeks, samas kui inimene tegi oma kõige tavalisemat tööd.
Konstantinoopoli patriarh nimetas Moskva kiriku õpetust hereesiaks – mida see õigeusu maailmas tähendab? Kas hereesia võib tähendada, et nad pole enam kristlased?
Hereesia mõiste tähendab, et õpetus ei ole algne ja eristub kiriklikust õpetusest. Sel juhul võib tõesti öelda, et õpetuslikult ei ole tegu enam kirikuga. Selle on välja öelnud ka MPEÕK kiriku piiskopid – nad ei tunnista seda, sest see pole kiriku õpetus. See on esimene julge samm, kuid nad ei nimeta seda hereesiaks, nende sõnastus on, et see “ei ole evangeeliumi vaimus”. Moskva kirik kaugeneb väga selgelt kristlusest.
Õigeusu maailm on üles ehitatud autokefaalsete kirikute* liiduna, millest Konstantinoopoli kirik on esimesel aujärjel. Kas MPEÕK liikmed peavad end ainult MPEÕK liikmeks ja Konstantinoopol ei tähenda neile midagi?
* autokefaalne kirik – see on täielikult ise ennast valitsev ja juhtiv, teistest kohalikest kirikutest administratiivselt sõltumatu õigeusu kirik (toimetaja selgitus).
Õigeusu maailmas on kirikud üles ehitatud kohalike kirikutena ja need on autofekaalsed või autonoomsed. Eesti ja Soome kirikud on autonoomsed. Kui vaatame Moskva patriarhaadi õigeusu kogudusi Eestis, siis, jah, nemad moodustavad Narvas piiskopkonna ja teised kogudused on vikaarpiiskopide kaudu hoitud. Vikaarpiiskopid koos Narva piiskopiga moodustavad kohaliku sinodi ehk kiriku valitsuse ja nemad alluvad otseselt Moskvale. Nende järjepidevus on läbi selle ja neid on 30 aastat nii õpetatud – et Konstantinopolit pole olemas. Neil on väga raske teha isegi 15-kraadist pööret, rääkimata 180-kraadisest. Nende arusaama järgi on Eestis ainult nemad ja nemad on need õiged.
Eesti ajal kas oli samuti Narva kogukond, mis oli Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sees?
Jah, ja sinna koondati Vene kogudused. Põhjus väga lihtne – Eestisse tuli päris palju Vene valgekaartlasi. Neil olid isegi oma piiskop ja preestrid ja neile anti võimalus olla kanooniliselt seotud.
Setud olid ka seal?
Ei olnud. Setu kogudused allusid alguses Tallinna metropoliidile. Sinna aega jääb ka struktuurimuutus. Petserisse pühitseti ka piiskop Peeter, kes haldas sealset kogudust küll lühikest aega. Petseri ja Narva olid teineteisest täiesti eraldi.
Petseri klooster allus Petseri piiskopile?
Ikka. Ja Petseri piiskop oli sinodi liige.
Seega Moskva kirik ei taju või ei taha tajuda, et Moskva kirik on osa suuremast õigeusklikust maailmast, mille esimene aujärg asub Konstantinoopolis?
Nad väldivad seda teadlikult. See on puhas konstruktsioon. Nad teavad, et ühel territooriumil ei saa olla kahte kirikut. Sellest ka pidev võitlus siin – nende jaoks asub isand Moskvas. Kuid kes on rohkem ringi reisinud, õppinud ajalugu ja kirikulugu, teab, et Konstantinopol on esimene võrdsete seas. Tema kutsub kokku kirikukogu, kus kõigil on küll vaid üks hääl, kuid tema on programmi välja töötaja ja tema hoiab kätt pulsil, et õigeusu kanooniline järjepidevus ja õigus oleksid korralikult järgitud. Selles seisneb ka oikumeenilise patriarhi roll.
Mida võiks tähendada iguumenja* Filareta jutt “veresidemest”? Kas vene õigeusk ongi hoopis rahvusliku üleoleku ideoloogia?
* Iguumenja – õigeusu nunnakloostri ülem. Iguumenja Filareta on Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse* Naiskloostri ülem.
*Stavropigiaalne staatus – otsealluvus (Moskva) patriarhile
(toimetaja selgitused)
See ei ole kiriklik, vaid rahvuspõhine. Ta ise on pärit Venemaalt ja see tähendabki veresidemeid. Kuid me ei saa perekondlikku suhtlust kanda üle kiriklikku-kanoonilisse mõttemaailma, need kaks ei käi koos.
Vene maailmas käib tõesti nii, et kes on sünnijärgne, õigeusklik ja räägib vene keelt – see kuulub vene maailma, on vene maailma rahvamoodustaja. Seal pole usuküsimustega mitte midagi pistmist.
Miks eestlased on Moskva kiriku juures? Kirikus on nad kirillinduse pooldajad, aga ilmalikus elus on nad vaevalt Venemaa poolt ja Ukraina vastu. Kuidas seda skisofreeniat seletada?
Osa on seal juba Nõukogude ajast. Samas tuleb vaadata nende kogudusi. Nevski katedraalis hakati esimesi jumalateenistusi pidama juba aastakümneid tagasi ja neid viib läbi preester, kes on eestlane. Või vaadates Nõmme kogudust, kus käib ka Arvo Pärt ja mitmed kultuuritegelased. Nad käivad seal liturgilise elu pärast, mitte kirikuideoloogia pärast. Nad on suutelised seda kuulama eesti keeles ja kirikuslaavi keeles, õpetus on sama. Vahe saab teha sellele preester, kes ütleb, et ühel on õnnistust ja teisel pole.
Mina julgen selja sirgu lüüa ja öelda, et kui 1851. aastal trükiti esimene eestikeelne liturgiaraamat, siis see tähendab, et ka meie traditsioon on nii pikk, et sellel on oma õnnistus. Teha keele või rahvuse põhjal erisus ja väita näiteks, et eesti keeles ei kõla liturgia õigelt, oleks hereesia. Kiriku teke läbi rahvuse on valeõpetus, kuid just see on üks osa praegusest Russki Mirist. Kiriklik õpetus on keeleülene.
Miks nad seal käivad? Küllap on neil isiklik suhe selle vaimulikuga või muud põhjused. Ma ei ole seal koguduses ja oskan vaid aimata.
Liturgia ei ole ju Kreeka õigeusu ja Vene õigeusu kirikutes erinev?
Ei, see on sama. Armulaua seadmine, armulaua ettevalmistus, sõnaliturgia, hingepalved, eestpalved, matuseteenistus, ristimine, kõik salasused, mida toimetame – me teeme neid sarnaselt. Eesti puhul eriti, on meie liturgia struktuur sarnane slaavi traditsioonile – see on saanud sealt oma esimesed tõlked. Hiljem on tõlkeid täpsustatud ja võetud arvesse ka kreeka traditsiooni. Meie liturgia on trükis olnud aastatel 1852, 1873, 1883, 1940 ja 2014. Elame keelemuutuse kolmandas faasis, mis puutub meie liturgilisi elusid.
Kas on mingit trendi märgata, et keegi tuleks Moskva kiriku juurest teie juurde?
Jah, see trend on. Kuid neid ei saa avalikult käsitleda enne, kui see on faktiline. Preestrina saan küll öelda, et paljud on sõjaga üle tulnud, kuna Moskva vari neile ei meeldi. Seejuures pole ületulijad sugugi ainult eestlased. Koorilauljad on meie koguduses rahvuselt venelased, samuti on meil ukrainlaseid. Tartus on meil Ukraina preester, teenistused toimuvad kirikuslaavi keeles, Võrus ja Valgas samuti.
Kuidas neid numbreid täpselt lugeda? Kui suur on venekeelsete ja eestikeelsete koguduste arv?
See on rahvaloendus. Rahvaloendus räägib 187 000.
Mis on muidugi jama. See on vene identiteedi osa ja see ei anna tõest pilti.
Jah. Eesti Aposltik-Õigeusu Kiriku kohta teame – nende andmete põhjal, mis meil on kasutada – on liikmete arv on 33 000 ringis. Ja selle hulgas on nii eestlased kui venelased, aga meil on ka soomlasi, kreeklasi, rahvusi on rohkem. Kui me kiriku 1996. aastal taastasime, oli meid 7000 pluss, kolmekümne aastaga siis selline kasv. Kui võtan enda preestriks olemise aja, siis selle 24 aasta jooksul on olnud üle 500 ristimise ja kuskil 300 matust. Need viimased arvud pole muidugi tuhandetes. Kui vaimulikke oli kiriku taastamise järel 10, siis täna peaaegu 50.
Kas teil on mingi aimdus ka Moskva kiriku kohta, et palju seal reaalselt liikmeid on?
Kui võtame 187 000-st need 33 000 maha, siis see arv jääbki sinna 140 000 kanti. Aga see pole muidugi täpne. Venemaa kodanikke on Eestis 80 – 90 000 vahel. Halli passi omanikke, kes pole ennast määratlenud, on umbes samas suurusjärgus. Vene keelt kõnelev kogukond Eestis on 260 000 – 300 000, kuid kindlasti ei saa öelda, et nad kõik on õigeusklikud. Nende seas on üle 30 000 ukrainlase ja 15 – 20 000 valgevenelast, siis on veel poolakad. Vene kogudused on olemas baptistidel ja luterlastel, eriti palju on neid adventistidel. Raske öelda, aga ma lõpparvestusena pakun, et kuskil 100 000 vene õigeusklikku on meil.
Ma käin igal pühapäeval Vene tänaval. Katoliku kiriku lähedal asub MPEÕK Nikolai kirik. Visuaalselt vaadates käib rohkem inimesi katoliku kirikus.
Kindlasti. Me ei saa ära unustada, et Tallinnas on seitse õigeusu kirikut. Kaks nendest kuuluvad Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku juurde (Suur-Kloostris ja püha Siimeoni ja Hanna kirik sadama juures). Viis kirikut on Moskva Patriarhaadi kirikud – Nikolai, Nevski katedraal, Kaasani kirik, Koplis on Nikolai kirik ja Kõikide Kurbade Rõõm, mis on samuti seal kandis. Püha Johannese kirik ei ole kirikuna pühitsetud, see on kasutuses kabelina. Viimaks veel Lasnamäe kirik. Arvuliselt on neid palju, aga koguduse liikmete osas mitte nii väga. Meil on kahe koguduse peale paarsada perekonda. Kui korrutame selle kolme või neljaga, siis on see arv kuskil 800 kandis. Eestlastest õigeusulisi on Tallinnas kindlasti rohkem. Suurtel pühadel käib meie koguduses sadakond inimest, tavapühapäevadel kuskil 30 inimest.
Kas te osalete mingil moel Moskva kiriku organisatsioonide töös a la Püha Johannese kool?
Ei osale, mitte kuidagi. Ainuke kokkupuude on olnud Eesti Kirikute Nõukogus kui oleme pilke vahetanud, see on kõik. Ka koolitumine toimub neil Moskva institutsioonides. Meie teeme koostööd EELK Usuteaduste Instituudiga ja meie vaimulikud saavad sealt kätte bakalaureuse- ja magistrikraadi.
Ehk kui seda oikumeeniat Eestis on, siis teie vahel seda pole?
Nii naljakas kui see ka pole, siis nii see ongi. Kuigi me oleme sama kirik.
Katoliiklaste ja Kreeka õigeusklike vahel on Eestis oikumeenia suurem?
Kindlasti. Meil on Taize liikumine, mis saab sel aastal suurelt Tallinnas teostatud. Meie piiskopid (Philippe Jourdan ja metropoliit Stefanus – toimetaja märge) on mõlemad prantsuskeelsed ja suhtlevad omavahel vabalt.
Kas teil Kuremäega on mingi seos, kas te olete seal oodatud, milline saab olema Kuremäe tulevik?
Mina olen Kuremäel käinud ja seal lausa elanud, kolm-neli päeva. Siis, kui meie kirik oli veel Moskva patriarhaadi alluvuses ja metropoliidiks oli Aleksius II. Peale 1993. aastat olen seda vaid külastanud, kuid ööseks pole jäänud. Kas ma seal oodatud olen – kui nad saavad teada, kes ma olen, siis vaevalt. Filaretat tunnen ja olen temaga kohtunud, ta on mind sinna isegi kutsunud, aga pole seda järele proovinud, et mida see tähendab. Kuremäe tuleviku osas – kui nad soovivad jätkata Moskva Patriarhaadi alluvuses, siis Kuremäe klooster juriidilise organisatsioonina läheb likvideerimisele.
Mis siis edasi saab?
Edasi ongi läbirääkimiste koht. Nad peavad oma jurisdiktsiooni küsimuse selgusele jõudma.
Mis variandid neil on?
Neil on võimalus – mida ka preester Mattias (EAÕK ülempreester Mattias Palli – toimetaja) avalikult meedias välja ütles – olla üleilmses kirikuosaduses Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku metropoliidi kaudu, jäädes eraldi üksuseks (vikariaadiks). Nad saavad oma traditsiooni jätkata ja kuna nad on kohalik oma paikkonnas tegutsev klooster, on neil kõik võimalused selleks olemas. Nad peavad vaid ise soovi avaldama, vägisi ei saa kedagi ümber tõsta.
Kui nad ei avalda seda soovi ja lähevad likvideerimisele – mida see tähendab?
Nende juriidiline keha likvideeritakse. Põhikiri sellisel kujul läheb ümberregistreerimisele. Põhikirjas ei tohi olla ühtegi viidet Moskva Patriarhaadile ega Moskva patriarhile. Nad peavad muutuma kloostriks nii, nagu klooster on. Mitte olema eristaatuses eksterritoorium. Sundlikvideerimise käigus läheb kogu nende vara riigile, nunnadega asutakse läbirääkimistesse ja nende seast leitakse see, kes hakkab kloostrit edaspidi juhtima. Nad saavad selle inimese ise valida, see ei tule välise survega.
Aga kui nad ikkagi ütlevad, et neile see ei sobi? Ma küll utreerin natuke, aga kas nad võidakse sealt ühel hetkel lihtsalt minema ajada?
Seda ei kujuta hästi ette, sest siseminister Lauri Läänemets on väga selgelt öelnud: ühtegi kirikut kinni ei panda, ühtegi kogudust laiali ei aeta. Neile antakse võimalus ise jurisdiktsiooni valida ja ümber-valida. Midagi pole teha, 30 aastat on nad seda mängu mänginud ja see lõppeb nüüd, sellega on kõik.
Nad peavad ise sellest aru saama, et see on nüüd lõpp. Samas see lõpp on uue algus, aga seda Eesti kontekstis. Küsimus ongi, kas nad suudavad selle veresideme lõpetada.
See oleneb nendest, kes siia jäävad. Sest need, kes seda ikkagi ei suuda, need peavad tõenäoliselt Eestist ikkagi lahkuma.
Palju seal Eesti päritolu nunnasid on?
See ongi hea küsimus. Filareta ise on ka tööviisaga siin. Ja kõik tähtajad lõppevad ühel hetkel.
Saan aru, et Kuremäe on ka Venemaa kontekstis samuti väga oluline klooster?
Jah, patriarh Aleksius II kutsus omal ajal sealsed nunnad üle sajale Venemaa kloostrile iguumenjateks (nunnakloostri ülemateks – toimetaja). Seega tänu Kuremäele taastati Venemaal õigeusu traditsioon. Seetõttu ongi räige, kuidas seal Eestisse suhtutakse. Isegi aitäh ei öelda. Petseri kloostrile samuti mitte.
Kas Teil on Moskva kirikuga mingeid isiklikke suhteid ja kas Te tunnete uut piiskopi Danielit?
Moskva kirikuga mul suhted puuduvad. Piiskop Danieli tunnen ainult EKN-i kaudu. Isegi see aeg, kui ta oli Haapsalus preestriks, mul kokkupuuted puudusid.
Kuidas mõista “Püha Sõda”. Kas sellel on vahe islami “püha sõjaga”, kui, siis milline? Kas see on rahvuspõhine või usupõhine, kuidas Teie seda mõistate?
Sõda ei ole kunagi püha. Olen teinud 20 aastat kaplanitööd nii Kaitseväes kui Kaitseliidus ja tean – sõda ei saa olla püha. Mis puudutab “Püha Sõja” terminit, siis tuleb seda vaadata muslimi kogukonna kontekstis. Kuidas see kandub üle kristlikku maailma – mul on seda väga rakse kirjeldada, sest ma ei saa sellest aru. Kristlikus oikumeenias sellist mõistet lihtsalt ei kasutata. Nüüd, kus patriarh Kirill selle välja on öelnud, tekib sellele sõnale ilmselt oma etümoloogia ja sisu. Kui tagasi minna katoliku kiriku ajalukku, siis teie ei ole sõda kunagi pühaks kuulutanud. Katoliku kirik on küll teinud küll eesti keeles öeldes ristiretki, kuid see on midagi muud – see on territooriumite vabastamine. Seega, jään vastuse võlgu ja ootan huviga, millal see sõnapaar saab endale sisu.
Kole on asja juures see, et see nn “Püha Sõda” on kuulutatud ühele tsivilisatsioonile. Kui nemad on hereetikud ja eemaldunud kristlusest, siis nüüd lähevad nad oma “Püha Sõja” õigustusega tegelikele kristlastele kallale.
Oikumeeniline patriarhaat pakkus Moskva kirikule võimalust korraldada autokefaalia Ukrainas. Nad ei saanud sellega hakkama, vastupidi, see protsess läks veel suuremasse konflikti. Oikumeeniline patriarhaat sekkus ja kutsus kõik ortodoksi osapooled kokku ning andis neile võimaluse teha üks autokefaalne kirik. Kohalik Moskva patriarhaadi alluvuses olev kirik ei läinud sellega kaasa, vaid kuulutas ennast iseautokefaalseks. Tulemus on see, et meil on Ukrainas autokefaalne kirik, mida ründab Moskva patriarh ja ütleb, et kõik õigeusulised on tema omad. Mis on täiesti vale. Sest Ukrainas on autokefaalne kirik ja kõik ortodoksi kristlased ei saa kuuluda tema kirikusse. Aga tema läheb neid nüüd “vabastama”. Soomes püüti luua Ukraina kogudus nende autokefaalse kiriku kogudusena. Samas on Ukraina autokefaalne kirik on selgelt määratlenud, et ta ei loo kogudusi diasporaasse ehk väljapoole oma kirikut. Ehk ukrainlased, kes on väljaspool seda territooriumit, on selle kiriku osa. Aga Moskva püüab läbi oma struktuuri, mis ennast nüüd vabaks kuulutas, luua oma võrgustikku kogu maailmas. Ja nüüd on nad otsaga Soome jõudnud.
Kas siin on ka võimalus, et Eestis kohalik kirik kuulutab ennast autokefaalseks?
Nad võivad teha kõike, mis tahavad, aga nad ei saa tunnustust. Nad ei saa riiklikku tunnustust ühelt poolt ja nad ei saa kiriklikku tunnustust kanooniliselt. Läti kirik tegi ju nii. Läti õigeusu kirik kuulutas end autokefaalseks ja seda tunnustas ka Läti riik, mille peale Läti piiskopid lahutasid end Moskvast. Aga see ei ole lahendus. Õigeusulised peaksid olema kanooniliselt osa üleilmsest kirikust.
Eestlase teadvuses on õigeusk alati seotud Venemaaga, tihti peale nimetataksegi Vene õigeusuks, kuidas sellisest imagost vabaneda?
Ma ei ole Vene kirikusse kunagi kuulunud. Mu preestrid ja pihiisad on olnud eestlased, nad on saanud oma pühitsused enne II Maailmasõda ja olen nende poolt kasvatatud. Olen küll kokku puutunud nendega kui töötasin preestrina Ameerika Ühendriikides Bulgaaria kogukonnas ja aastatel 2006 – 2008 Bosnia- ja Hertseogoviinas Serbia Kiriku juures.
Moskva kirikust on saanud patriarhi nägu, aga õpetuslikult on nad lahkunud. 1500 teoloogi on selgelt välja öelnud, et tegemist on hereesiaga. See, et patriarh läks kuue sinodi liikme ja mitmekümne piiskopi ja vaimulikuga rahvuskogule, mille ta ise algatas ja hiljem väidab, et see ei puuduta kiriku – milline kahepalgelisus see on! See ikoon, mille nad kirikust annavad, ei ole Kristuse ikoon, kõik.
Mul on Eesti õigeusu kirikust natukene kahju. Kreeka-Õigeusu Kirikul on Eestis sama roll, mis Katoliku Kirikul, aga ekslikult arvatakse teid olevat Vene Õigeusuga seotud.
See on hariduse küsimus. Ka Saksa luteri pastorid ja teoloogid rääkisid meist kui Vene kirikust, samas kui päris 20. sajandi alguses olid 60% meie vaimulikest eestlased. Ja luteri kirikut nimetati omakorda Saksa kirikuks. Peale II Maailmasõda see tendents jätkus. Ka mulle endale on seda öeldud ja veel luteri kiriku kõrgelt haritud teoloogide poolt – et vene kirik. No kus nad seda venelast siin näevad?! Tegemist on ortodoksi kiriku ja traditsiooniga. Rahvus ei ole ju kirik ja kirikut ei saa kujundada rahvuse järgi. Me räägime ikkagi Kristuse kirikust.
Imagost rääkides, siis sellega on lood lihtsad. Inimene vahetab sotsiaalset keskkonda kuskil 5-7 aastat, tegelik muutus on aga terve põlvkond ehk 15-20 aastat. Seega ma ei muretse liialt selliste nimetamiste pärast. Ma küll kutsun inimesi korrale, et me ei ole mingi “Vene kirik”, aga ma ei võta seda ka liiga hinge. Kui keegi ka sel viisil meid nimetab, siis ütlen talle naljatledes vastu, et “Saksa kirik”. Ja siis kuulen pahameelt, et mis mõttes? Ikkagi Luteri kirik!
See puhastumine, mis nüüd ehk aset leiab, see võtab ikkagi aega.
See võtab aega, jah. Hääleõigus võetakse neilt ka ära, siis pole neil ilmselt tõesti põhjust enam Eestis olla. Milles on väljakutse? Niipea, kui kirik liigub vaimulikus ja teoloogilises kontekstis policy making’usse, kui kirikus ilmnevad võimu elemendid ja ta hakkab ilmalikul viisil võimu tarbima ja põhjendama seda kirikliku eluga, siis on ta valel teel. Kreeklased läksid ju ka, seal hulgas piiskopid, relv käes, türklase vastu, ja nii see Kreeka riik tekkis. Kui vaadata autokefaalaid, siis need kõik on sündinud väga kummalises kontekstis. Ka Moskva Patriarhaat tekkis nii. Patriarh oli vangis ja enne kui ta koju jõudis, pidi ta andma allkirja.
Kui nii, siis Peeter I aegadest alates ei olegi ju Vene kirik olnud kirik selle õiges tähenduses?
Ei ole, jah. Kusjuures, ka Peeter Suur kirjutas Konstantinopolisse ja taotles patriarhaadi asendamist sinodaalkirikuga, mille ta ka sai. Samuti taotles ta Rootsilt sõjaga vallutatud põhjaalade liitmist. Ta taotles siia ka oma kirikut, aga talle öeldi “ei”. Seejärel pöördus ta Antiookiasse. Sealt öeldi samuti talle ära, sest see on kaanonite vastane. Ütlen selle must-valgelt välja: Peeter I-st alates on toimunud Eesti alal Moskva Patriarhaadi okupatsioon. See jätkus Stalini kokku pandud kirikuga, mis likvideeris Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku. Paraku pole nad ajaloost õppinud.
1996. aastal andsid oikumeeniline patriarhaat ja Eesti riik neile võimaluse siin olla. Ja täna me näeme, mida nad teevad Ukrainas. Nüüd viimaks ütleb Eesti riik, et rohkem te ei saa kogudustena siin riigis olla. Oikumeeniline patriarhaat võtab seisukoha, et see, mida Moskva kirik siin teeb, on hereesia. Kohalik Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik on teinud läbi märtrisurma ja nüüd taaselustunud. See okupatsioon viimaks lõppeb. Ka vaimne okupatsioon, mis kasutab kanoonikat ära territooriumi valdamiseks ja haldamiseks.
Intervjueeris: Arvo Heinmaa
Toimetanud: Lennart Käämer