Iseloomu kasvatamisest endise Tallinna Pedagoogikaülikooli professori Maie Tuulikuga vestles Heiki Haljasorg. Avafotol: Maie Tuulik

Te olete kirjutanud raamatu “Iseloomu kasvatamine” (2022). Kuidas Te selle teemani jõudsite?

Meil on laialt levinud seisukoht, et iseloom on sünnipäraselt kaasa antud ja seda muuta ei saa. Kui seda usuvad ka õpetajad ja lapsevanemad, on kuri karjas. Tuletan meelde, et läbi aegade on iseloomu kasvatamist peetud kõige tähtsamaks kasvatusülesandeks üldse, seda nii kodus kui koolis.

Iseloom on inimese vaimne selgroog. Inimene on vaimselt tugev, kui tal on iseloomu, ja vaimselt nõrk, kui tal seda pole. Iseloomuta inimest ei saa usaldada, sest ta on iga tuule kõigutada. Ta süüdistab oma hädades teisi ja õigustab end käsi laiutades – mis ma teha saan, mul juba kord on selline iseloom!

Sünnipärasele bioloogilisele karakterile peab kasvatusega lisanduma vaimne tasand – mõistus ja kõlblus. Kuna iseregulatiivne areng on liikumine ühest elufaasist teise, siis lähtusin lapse kolmest arengujärgust: eelkoolieast, nooremast koolieast ja vanemast koolieast. Lapsepõlves on arengu põhirõhk psühhomotoorika väljakujunemisel st. keha kui tervikorganismi funktsioneerimisel, nooremas koolieas on arenguloogikat järgides nn. tuliseks alaks mõistuse ja tahte kasvatamine (intellektuaalne areng) ning vanemas koolieas on põhirõhk sisemise väärtusmaailma väljakujunemisel. Arengupsühholoogia annab meile nendest etappidest küll vägagi detailse jaotuse, kuid üldpilt ja see, mida lapsevanemad ja õpetajad saaksid oma mõjutustegevusega teha, kipub detailirohkuses ähmastuma

Te olete olnud Tallinna Pedagoogikaülikooli professor, aga olete ka ema. Kas see, mida teate teoorias, see alati töötab ka praktikas?

Meie peres on neli last ja seitse lapselast. Nemad ongi me elutöö, ehkki kaua aega pidasin kõige olulisemaks asjaks oma elus teadustööd (kaitsesin kaks doktorikraadi). Lapsed kasvasid otsekui iseenesest muude tähtsate tööde kõrval.

Teooria ja praktikaga on mul omamoodi äraspidine suhe. Oma laste kasvatamisel oli enne praktika, kus järgisin oma ema eeskuju ja nõuandeid ja alles tagantjärele leidsin sellele teoreetilised põhjendused. Rõõmsa üllatusena olen avastanud, et paljud kaasaja aju-uuringud kinnitavad traditsiooniliste kasvatusviiside õigsust.

Millised avastused aju-uuringutes ja psühholoogias aitavad paremini mõista iseloomu kujunemise mehhanisme?

Iseloom kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega, õpetas Aristoteles. Inimesed muutuvad õiglasemaks, kui nad tegutsevad õiglaselt. Nad muutuvad vapramaks, kui tegutsevad vapralt. Nad muutuvad mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust. Nad muutuvad mõistlikeks, kui toimivad mõistlikult. Nad muutuvad kindlameelsemaks, kui saavad üle lõtvusest ja laiskusest. Igaüks on just see, kelleks ta on iseenda teinud. Kui üksikud teod on inimese poolt kontrollitavad igal konkreetsel juhul, siis iseloom on kontrollitav vaid alguses. Kord juba moodustunud iseloom muutub iseseisvaks tegudele sundijaks. Halva iseloomuga inimene ei saa jätta tegemata halba, isegi kui ta vannub vastupidist. Inimene vastutab oma iseloomu eest, sest vähemalt alguses sõltus see temast endast.

Võtame näiteks harrastused. Kui tundub, et harjutamine ei kanna vilja, sunnivad emotsioonid nii mõnigi kord harrastusest loobuma. Ajus on palju piirkondi, mis negatiivsetele kogemustele reageerivad, näiteks mandeltuum ja terve rida limbilisi struktuure. Neid struktuure juhivad aju kõrgema taseme piirkonnad, mis võivad aktiveerida ajukoore pidurdavad struktuurid ning saata välja sõnumi rahunege maha, me saame midagi ette võtta. Selleks et ajus uued vajalikud ühendused tekiksid, tuleb aktiveerida ühtaegu nii kontrolliva süsteemi kui madalama taseme piirkonnad. See juhtub vaid siis, kui samal ajal kogetakse nii ebasoodsat olukorda kui ka olukorra valitsemise tunnet. Nii õpitakse, et tegevus ja see, mis meile osaks saab, on omavahel sõltuvuses. Näiteks vihareaktsioon. Kui see vallandub, voolavad aju poolt vallandatud kemikaalid läbi keha ja inimesel tekib füsioloogiline kogemus. Kui vallandumishetkest on 90 sekundit möödas, on viha keemiline komponent verest kadunud ja automaatne reaktsioon on lõppenud. Kui inimene aga nende 90 sekundi möödudes on ikka veel vihane, siis tuleneb see sellest, et ta on otsustanud lasta sel närviringel edasi töötada. Aga ta võib lasta sel füsioloogilisel reaktsioonil hoopis vaibuda. Meil on vaja õppida, et meie tegevused ja see, mis meile osaks saab, on omavahel sõltuvuses – kui ma midagi teen, siis juhtub midagi.

Aristotelese “Nikomachose eetika” esileht. Foto: Wikimedia Commons

Antiikajast on tuntud seitse kardinaalvoorust (üheks tervikuks formuleeriti keskajal): tarkus (prudentia), õiglus (iustitia), vaprus (fortitudo), mõõdukus (temperantia), usk (fides), lootus (spes) ja armastus (caritas). Esimest nelja mainivad oma teostes Platon ja Aristoteles ning kolme viimast Püha Paulus. Kuidas neid kardinaalvoorusi endas arendada?

Kardinaalvoorused kui väärtused pole sünnipärased. Voorused on ideaalid, mis annavad hingele õige suuna ülespoole. Aristotelese „Nikomachose eetikast“ ja Seneca moraalikirjadest Luciliusele saab hea ülevaate nelja kardinaalvooruse olemusest. Samasugust abi teoloogilistest voorustest arusaamisel pakub Clive Lewise raamat „Lihtsalt kristlus“ Just neid raamatuid võiks alustuseks lugeda, et mõista, millest ülepea jutt käib. Ameerika filosoof ja psühholoog William James kinnitas, et meie närvisüsteem on nagu paberileht. Seda saab üha uuesti ja uuesti kokku murda ning üsna pea on sellel joon, mis kestab igavesti. Korduva mustriga kogemusel on suur mõju aju arengule

Need iseloomujooned, mida me nimetame voorusteks, pole midagi muud kui omandatud harjumused.

Keskajast on tuntud on seitse surmapattu. Tavaliselt loetakse nende hulka ülbus (superbia), ahnus (avaritia), iha (luxuria), kadedus (invidia), aplus (gula), viha (ira) ja laiskus (acedia). Kuidas nendest surmapattudest endas jagu saada?

Mõistan pattu kui eemaldumist Jumalast. Elu ilma Jumalata teeb ähmaseks ka headuse ja kurjuse eristamise. Kas selle üheks põhjuseks pole mitte kõrkus, iseenda kõige kõrgemale upitamine ja teistele ülalt alla vaatamine? Paraku kultiveerib meie kaasaeg just seda omadust kui ühte alusväärtust, ilma milleta pole võimalik elus edasi jõuda. Esimene samm võiks olla kõrkusele ja uhkusele miinusmärgi andmine. Lootust on. Näiteks nimetas selle suve noorte laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg laulupeo olulisteks märksõnadeks hoolivust, teineteise märkamist, alandlikkust, tänulikkust, tähelepanelikkust, pühendumist ja ümbritsevast keskkonnas lugupidamist. Ühtlasi avaldas ta lootust, et see aitab maailma antukenegi puhtamaks pesta.

Kui puudub teadmine voorustest, mille abil ülespoole pürgida, siis on loomupärastel instinktidel ja ihadel vaba tee inimest allapoole tirida. Kogu iseloomukasvatus ongi oma vaimse selgroo järk-järguline teadlik tugevdamine.

Keskajal oli kloostrites väga range päevaplaan ja selle tõttu jõuti seal teha palju. Üks pühak on öelnud: “Kui sul pole päevaplaani, ei saa sul iialgi olema korda. Kui sa ei ärka kindlal kellaajal, ei täida sa iial oma päevaplaani.” Miks on hea, et inimesel on päevaplaan ja väljakujunenud rutiinid?

Rutiin ja kindlad harjumused loovad väliselt korrastatud maailma. See on omakorda eelduseks sisemisele korrastatusele. Rütmitu elu loob stressi ja pingeid. Rutiin aitab igapäevaelu viia rütmi, nii nagu on kindel rütm päevade, kuude ja aastate järgnevuses.. Koduse elu rütm on väga võimas vahend, mis tekitab lapsel turvatunde.

Paljud meie igapäevased toimingud põhinevad harjumustel. Harjumus tähendab teatud toimingute fikseerimist nii, et neid tehakse mehaaniliselt. Peeter Põllu arvates on harjumuse omandamise eelduseks vaade, et on väärtusi, mille täitmise kohta ei tohi olla kahtlust ja mis teatavais korduvais oludes ikka peavad teostuma. Niipea, kui vajalikud oskused on aju võrgustikku sisse söövitatud, saab neid kasutada ilma neile mõtlemata ja ilma teadliku pingutuseta. Sarnaselt käimise või jalgrattasõiduga, millele pole vaja teadlikult mõelda. Harjumus, mis kord juurdunud, mõjub iseenesest ja loomulikult ilma meeldetuletuseta.

Mida peaksid isa ja ema silmas pidama eelkooliealiste laste (0–7 aastat) kasvatamisel?

Väikelast mõjutab enam see, mida ta mingis olukorras tunneb, kui see, mis täpselt toimub. Fjodor Dostojevskilt on meelde jäänud ütlus: „Parim kasvatus on see, kui lapsel on kodust kaasa võtta häid ja helgeid mälestusi.” Mida rohkem neid on, seda kindlamini on laps päästetud kogu eluks. Laps, kes pole tundnud ema käte soojust ega kuulnud helli sõnu, on konfliktis iseenda ja ümbritsevatega. Armastust kasvatatakse armastusega. Inimesele on vaja armastust nagu vett, õhku ja toitu.

Lapsepõlv on psühhomotoorika väljakujunemise tundlik ja ”tuline” aeg. Nägemise, kuulmise, kompimise, haistmise, maitsmise ja liikumise kogemused aktiveerivad vastavaid ajustruktuure. Igapäevane kogemus muudab aju. Vastsündinu ajus on olemas peaaegu kõik närvirakud, kuid nende omavahelised ühendused hakkavad alles välja kujunema. Päevast päeva korduvad sarnased kogemused loovad neuronite vahel tugevaid ja püsivaid ühendusi, samas kui vaid korra juhtuv ebaoluline sündmus püsib vaid mõne aja ja siis kustub. Peale kallistamise ja lohutamise vajab kasvav laps ka distsipliini ja reegleid. Ta vajab kedagi, kes ütleb „Ei“. Tänapäeval kutsutakse lapsevanemaid üles loobuma sõnakuulelikkuse müüdist. Klassikalise pedagoogika järgi peab sõnakuulamist lausa õpetama: sõnakuulmiskool on kõikidest koolidest esimene. Lapsest, kes ei ole õppinud kuulekust, kasvab õnnetu inimene, keda kogu ta eluaja valitsevad isekus ja kannatamatus. Kõige tundlikum iga sõnakuulamise õpetamiseks on 2.−3. eluaasta. Sõnakuulamine on vahend, mitte eesmärk omaette. Kui laps õpib vastu võtma väljastpoolt tulevaid käske, juhiseid ja keelde ning neid järgima, saab ta oma käsutusse uued närviteed. Kuulekus aktiveerib närvisüsteemi selle osa, mida laps vajab iseennast käskides ja keelates

Lapsepõlv on kommete õppimise kuldaeg. Maria Montessori järgi ”hea lastetoa” kommete õpetamine meeldib lastele ja omandatu jääb nendega elu lõpuni. Kui õpitud kombeid järjekindlalt harjutada, muutuvad need meeldivateks iseloomujoonteks. Viisakad kombed aitavad arendada taktitunnet. Hea lastetoaga lapsed ei kaldu äärmustesse. Sissejuurdunud viisakus teeb nendega suhtlemise kergeks. Kombed mõjutavad ka vaimset arengut. Viisakus mõjutab lapse sisemise “mina” kujunemist. Viisakas käitumine näitab lugupidavat suhtumist teistesse inimestesse Et viisakad kombed on peamiselt harjutamise ja eeskuju järgimise tulemus, tuleks lapsi seada olukordadesse, kus seda saab harjutada, näiteks asjade küsimine, tänamine, teretamine, vabandamine jms. Vastavalt eale tuleks anda ka seletusi. Vältida tuleks ülearuseid targutusi. Lähtuda tuleks eelkõige lapsest ja tema ümbrusest, kasutades ära momendid ja sündmused, mida elu ise pakub.

Mida peaksid isa ja ema silmas pidama nooremas koolieas (7–14 aastat) laste kasvatamisel?

See on intellekti ja tahte kasvatamise kuldaeg, mida ei tohiks looderdamise ja logelemisega lasta raisku minna. Laiskus on meie loomusesse sügavalt sisse ehitatud. Üldine „vähima pingutuse seadus“ kehtib nii vaimse kui ka füüsilise pingutuse kohta. Kaloreid põletavad jõupingutused on miski, mida evolutsioon on vorminud meid võimaluse korral vältima. Teismelised on laiskusele, tüdimusele ja mittemidagitegemisele teistest vanusegruppidest neuroloogiliselt vastuvõtlikumad. Nad ei suuda tunda mõnu niisuguste asjade tegemisest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. Tüdimus painab mitte ainult neid noori, kellel on palju vaba aega, vaid ka väga aktiivsed lapsed võivad tüdimust tunda. Seda siis, kui neil puudub sisemine motivatsioon. Tegevus peaks olema lapsele nii huvitav kui ka pingutav.

Laisklemise vasturelv on tegusus, erinevate harrastuste katsetamine ja oma huvidele vastava õige asja otsimine ja leidmine. Ajus toimuvad muutused iga kord, kui midagi uut õppida. Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud muutuvad üha nõrgemaks. Ühendused, mida enam ei kasutata, kaovad lõpuks. Aju võib end korduvate kogemuste põhjal ümber seadistada. Harrastustega tegelevatel lastel on paremad hinded, parem enesehinnang ning nad sattuvad väiksema tõenäosusega pahandustesse, näitavad uuringud. Aktiivne harrastustega tegelemine prognoosib paremaid tulemusi igas eluvaldkonnas. Columbia ülikooli teadlased uurisid 11 000 Ameerika teismelist kuni 26 aasta vanuseni, et selgitada, millist mõju avaldab täiskasvanuea edule keskkooliaegne vähemalt kaks aastat kestnud harrastustega tegelemine. Lapsed, kes tegelesid mõne harrastusega rohkem kui kaks aastat, lõpetasid suurema tõenäosusega ülikooli ning osalesid vabatahtlikuna kogukondlikus töös.

Mida peaksid isa ja ema silmas pidama vanemas koolieas (14–21 aastat) laste kasvatamisel?

Inimese arengu siht on tema enda kõlbeline loomus, õpetas juba Aristoteles. Immanuel Kant pakkus välja moraali mõõdupuu, karmi joonlaua, mida saab kasutada, kui keegi tahab ja julgeb kaaluda, kas tema tegu on kõlbeline või mitte.

Südametunnistus on kõlbluse joonlaud, mis on nii mõõtevahend kui kohtumõistja. Ta on meiega ka siis, kui ühtegi teist järelevaatajat pole. Seadusesilm ei jõua igale poole, meie sisemine kohtunik ei jää aga meist kunagi maha. Sündides on see mõõtevahend juba meie sees. Lastel on eriti tundlik süda ja erk õiglustunne. Elu jooksul võib süda kalestuda ja loomulik õiglustunne tuhmuda ja kaduda. Juurde õpitud kõlbelised väärtused aitavad hoida algse sädeme elavana.

Vanem kooliiga on kõlbelise eneseteadvuse ehk moraalse arengu kõrgeimale astmele – vabale otsustamisele jõudmise aeg. Seda, et füüsiline areng nõuab inimesepoolset aktiivset tegutsemist, ei vaidlusta keegi. See, et ka mõistuse areng nõuab tõsiseid pingutusi, pole paljudele enam nii selge. Et aga inimese sisemise väärtusmaailma väljakujunemine on pikaajalise ja kõige vaevalisema arengu tulemus, on enamusele meist üsna ähmane. Kõlbeline eneseteadvus on sisemise väärtusmaailma väljakujunemine. Mitte seadused ja välised normid ei ole enam hea ja kurja, tõe ja vale üle otsustamise kriteeriumiks, vaid selleks on sisemiselt omaksvõetud kõlbelised väärtused. Kõlblust on raske järgida, kui ühiskond surub peale oma ideaale – rikkust, võimu, kuulsust ja naudinguid. Näiteks kuulutati taasiseseisvumisel Eestis korduvalt, et omand on püha. Mitte isamaa, mitte inimesed, mitte rikkust loov töö, vaid omand, surnud, hingeta asi. Rikkus ilma aadeteta on umbtee.

Eneseteadvus on iseenda määratlemine ajas ja ruumis. See on teadlikkus oma eesmärkidest ja püüdlustest. Alustada tuleks enesevaatluse oskuste arendamisest. Eneseanalüüs peaks algama küsimustest: kes ma tegelikult olen? kelleks tahaksin saada ja kuidas pean end selleks muutma? See tähendab, et kujuneb välja aktiivne valikuline suhtumine oma mina erinevatesse külgedesse. Lapsevanemad võiksid julgustada noori jõupingutusi mitte kartma ja enesedistsipliinist kinni pidama, sest muidu ei teostu ükski soovitud tulevikupilt. Sihile ei jõuta, kui oma unistuste nimel püsivalt tööd ei tehta. Kui on nähtud vaeva ja loodud selge tulevikupilt, on selle saavutamiseks vaja distsipliini ja jõupingutusi, mis aitavad sellele nägemusele truuks jääda Benjamin Bloomi ja tema meeskonna intervjuud maailmatasemel sportlaste, kunstnike ja teadlastega näitasid ühemõtteliselt, et tippu jõudmisel on nõudlik ja toetav kodune kasvatus ülioluline. Pea ilma ühegi erandita olid selles uuringus osalenud nõudlikud vanemad oma lastele kõige imetlusväärsemaks ja mõjukamaks eeskujuks. On suur õnn just sellises perekonnas üles kasvada.

Kas liiklusohtlikke olukordade tekitamine või prügi maha tänavale ja metsa alla viskamine või vanalinna seinte sodimine on iseloomu kasvatamisega seotud? Kas selline käitumine on koduse kasvatuse puudujääk või mõjutavad seda valed sõbrad ja eeskujud popkultuurist või on vaadatud kehvasid multifilme lapsepõlves?

Sageli algab kõik kodust pihta, kui lapsele pole õpetatud käitumisreegleid. Kuid tegu võib olla ka teadliku protestiga käibivate normide vastu. Eriti teismeeas on laps äärmiselt konformistlik ja omasuguste hulgas allub ta kuulekalt sellele, mida ta eakaaslased õigeks peavad. Teismeline vajab, et ta kaaslased teda märkaksid ja omaks võtaksid. Mõistagi on „nendel teistel“ ja sotsiaalmeedial tema käitumisele otsustav mõju. Näiteks kui kaaslased tunnustavad nõrgema löömist, temalt asjade äravõtmist, narrimist jms, siis on vahetu tunnustus äärmiselt võimas asi ja lapsevanema õpetussõnad jäävad sellele alla. Kes täidab vanemate reegleid, on ju memmekas. Valmisolek täiskasvanuid trotsida annab tegijale sõltumatuse aupaiste ja muudab ta olemuslikult vanemaks. Need on aga teismeliste seas äärmiselt ihaldatud omadused. Adam Grant kirjeldab oma raamatus „Originaalsus“ ühte juhtumit, mis sai näiteks Jackie Robinsoni elus esimeseks suureks pöördepunktiks. Tänavajõugu juhina pildus Robinson autosid poriga ja viskas kive akendesse, näppas golfipalle ja müüs neid mängijatele tagasi ning varastas poodidest toitu ja muud kaupa. Kord kutsus üks mehaanik ta kõrvale ja ütles, et massi sabas sörkimine ei nõua julgust ning et vaprus ja arukus peituvad valmiduses olla teistsugune. Ta selgitas, kui palju haiget selline käitumine poisi emale teeb. Mõeldes sellele, kuidas tema käitumine ema mõjutab, tuli Robinson jõugust tulema.

Millised on head kogemused iseloomukasvatusel Ameerika koolis?

USA riiklikus koolihariduses levib koolitüüp, kus õpetatakse vaesema elanikkonna lapsi programmi „Teadmine on jõud“ järgi, et lapsed pääseksid ülikoolidesse edasi õppima. Õpilastes arendatakse lisaks akadeemilistele teadmistele ka visadust ja vastupidavust, oskust ülesandeid lõpule viia, raskustega toime tulla, julgust uusi väljakutseid vastu võtta ja uudseid lahendusi leida. Neis koolides on kõikjal seintel ja tahvlitel eesmärgid otse silme ees: „Ära kunagi anna alla“, „Ole töökas. Käitu viisakalt“,„Me ei jäta sind iialgi hätta!”. „Me kõik õpime”,„Leia oma kirg!”, „Igaüks on oluline”, „Abi on alati käeulatuses”, „Üks bänd, üks sound” jms. Praegu tegutseb USA 20 osariigis ja Washingtonis kokku ligi 200 sellist kooli. Neis koolides ühitatakse iseloomuõpe teadmiste õppega nii, et õpilasi hinnatakse mitte ainult akadeemiliste tulemuste, vaid ka visaduse, enesekontrolli, entusiasmi, sotsiaalse intelligentsuse, tänulikkuse, optimismi ja uudishimu järgi. Ja kas pole üllatav, et teadlaste poolt välja selekteeritud 7 iseloomuomadust, mille järgi õpilasi suunatakse ja hinnatakse, kattuvad sisuliselt antiigi nelja kardinaalvooruse ja kolme teoloogilise voorusega? Veenduge selles ise: visadus – kardinaalvoorus mehisus; enesekontroll – kardinaalvoorus mõõdukus, entusiasm – kardinaalvoorus mõistlikkus, sotsiaalne intelligentsus – kardinaalvoorus õiglus, tänulikkus – teoloogiline voorus usk, optimism – teoloogiline voorus lootus, uudishimu (esialgu oli selle asemel armastus) – teoloogiline voorus armastus.

Mida kasulikku leiab kiriku õpetusest, mis aitavad lapse iseloomu kasvatada?

Usu- ja kõlblusõpetuse puudumine jätab haridusse suure ja olulise lünga. Oleme elanud mitu inimpõlve ilma Jumalata. Kodudes me teda enamasti ei kohta ja kui kooliski ei õpetata, siis kust peaks tulema teadmine, et midagi taolist üldse on? Kaasajal veeretavad paljud vaimse tervisega hädas olevad noored süü oma vanemate kaela – neid on lapsena valesti koheldud. Mitmed teraapiad süvendavad hädasolijate viha oma vanemate vastu – vaat nemad ongi süüdlased. Kiriku õpetus – austa oma vanemaid, et su käsi hästi käiks – võiks kõlada võimsamalt, et see jõuaks ka väljapool kirikut seisvate noorte kõrvu. Kognitiivse teraapia rajaja Aaron Beck seadis kahtluse alla freudistlikul psühhoanalüüsil põhinevad järeldused, et vaimsete häirete põhjust peitub lapsepõlveaja alateadlikes konfliktides. Ta oletas, et põhjus võib olla inimese mõtetes ja sisekõnes. Tegelikult on võimalik oma sisekõnet muuta. Muuta seda, kuidas me mõtleme, tunneme ja tegutseme siis, kui olukord muutub keeruliseks. Harjutada tuleks optimistlikku sisekõnet ja seda, et meil on kindel kavatsus oma ebaõnn ületada. Lootusetuse tunne ei teki mitte kannatustega, vaid sellega, kui me seda mõjutada ei saa.

Noorteni peaks jõudma ka see teadmine, kui suur jõud on südamest tulevatel palvetel. Ja kõik lapsed peaksid oskama Meie isa palvet.

Blaise Pascal. Foto: Wikimedia Commons

Oma raamatus „Iseloomu kasvatamine“ Te tsiteerite mitmeid autoreid, näiteks Aristoteles (384–322 eKr), Platon (427–347 eKr), Seneca (4 eKr– 65 pKr), Peeter Põld (1878–1930), Lev Võgotski (1886-1934) ja Jean Piaget (1896–1980). Mida nende teoreetikute mõtetest soovitate tänastel lastevanematel panna kõrva taga?

Kõik, mida nad on kirjutanud, väärib lugemist, analüüsimist ja ka omaksvõtmist.

Inimesed otsivad õnne. Kuidas seda leida?

Blaise Pascal on öelnud, et kõik inimesed otsivad õnne ja ükskõik kui erinevaid teid nad ka ei kasuta, kõik nad püüdlevad selle eesmärgi poole.

Õnn ei sõltu jõukusest. Kehvades oludes olijale tähendab rohkem raha küll suuremat õnne, aga pikemas perspektiivis ei ole sellel mõju. See on ühiskondliku jooksulindi efekt: saades rikkaks, kolivad nad rikkasse naabruskonda ja on seal jälle vaesed, sest teised on neist rikkamad. Sellele lisandub psühholoogiline jooksulindi efekt – nad harjuvad jõukusega ja nende rahulolu langeb tagasi endisele tasemele. Raha teeb õnnelikuks üksnes teatud piirini. Prohvetid ja filosoofid mõistsid juba tuhandeid aastaid tagasi, et olemasolevaga rahulolu on palju olulisem kui see, et saad pidevalt, mida tahad. Pigem seisneb õnn selles, kas oma elu tervikuna nähakse mõttekana või ei. Tähendusrikas elu võib osutuda äärmiselt rahuldust pakkuvaks ka kõige raskemal ajal, samas kui tähenduseta elu on kohutav katsumus ka siis, kui see on väga mugav.

Põigates antiigi maailma, siis Aristotelese arvates pole olemas mingit ühtset õnne kõigi jaoks. Aristoteles pidas kõige madalamaks naudingute läbi saavutatud õnne. Sellel tasandil ei eristu inimesed muust loomariigist. Naudingud ei aita inimesel oma andeid ja potentsiaale välja arendada. Otse vastupidi: naudingutesse sukeldunud inimese võib muutuda halvemaks, inimesest võib saada hunt, eesel, siga või kes tahes.

Kõrgema taseme õnneks tuli Aristotelese arvates pingutada, eesmärgipäraselt üha professionaalsemaks muutuda, oskama ja teadma kõike, mis teatud valdkonnaks tegutsemiseks on vaja teada.

Kõige kõrgema tasandi õnneks pidas Aristoteles seda õnne, mida pakub arusaamine maailma korrast ja toimimisest. Inimene jõuab sinna, kui arendab välja oma kõlbluse ja mõistuse. Inimesel on sünnipärane sund täiuslikkusele ja sellega kaasnevale õnnele. Rõhutagem, et selline õnn on saavutatav vaid kõlbluse ja mõistuse arengu tulemusena.