Corpus Paulinum kui kristlike moraalinormide allikas

Corpus Paulinum kui kristlike moraalinormide allikas

 

Kaasaegsetes diskussioonides abielu, seksuaalsust ja ka muude inimelu aspekte puudutavate moraalinormide üle viidatakse tihti traditsioonidele ja kristlusest lähtuvale eetikale. Sageli piirduvad kaasaegse inimese teadmised traditsioonilisest eetikast pelgalt dekaloogi peamiste käskude tundmisega. Seetõttu pole liigne meenutada kristliku elu norme käsitlevaid muid allikaid, kirjutab katoliiklane ja ettevõtja Andres Männart.

Antiik-Kreeka kultuuriruumis tähistati kodaniku kasvatamist mõistega paideia. Noores kristluses sai kasvatuseks ja õpetuseks kasutatud vormeli aluseks verb παραινεω – soovitama, nõu andma, üles kutsuma. Parenees ehk didaktilise sisuga soovitused ja käsud, s.t. manitsemine õigeks toimimiseks, on igal pool suurel määral traditsioonide mõju all. Samuti ka varajane kristlus võtab osaliselt omaks päritud moraalinõuded, iseäranis Vana Testamendi ja judaismi tarkuskirjanduse omi ning hellenistliku populaarfilosoofia moraalialaseid õpetusi.1

Uue Testamendi kronoloogiliselt vanimas kirjapandud osas, apostel Pauluse kirjades ehk Corpus Paulinumis, esineb pareneesi pea kõigis kirjades ja see kajastab ilmekalt varakristliku koguduse eetilist normistikku. Pareneesil puudub Uue Testamendi tekstis kindlakujuline vorm. Siiski on tal antiikkirjanduses väljakujunenud tunnused, mis lasevad selle tekstis ära tunda – pareneesid ei ole pikalt põhjendatud eetilised otsustused, vaid lühikesed käsud ja üleskutsed. Need soovitused ei pea olema alati imperatiivis, vaid võivad esineda ka adjektiividena, partitsiipidena või infinitiivi kujul. Parenees võib olla üles ehitatud ka antiikkirjanduses esinenud kataloogi taolise skeeme või kodukorra vormi kasutades.2

Varakristliku eetika lähtekohad

Paulus sai evangeeliumi sõnumi neilt, kes järgisid Jeesust enne teda, ja vahendas seda uutele ristiusku pöördunuile Vahemere piirkonnas – nii juutidele kui teistele rahvastele. Paulus vastandas Jeesuse õpetuse paljudes aspektides juutide varasemale käsuõpetusele ehk õigeksmõistmisele käsuseaduse täitmise kaudu, nii nagu seda oli teinud ka Jeesus ise. Kristlastele ei saanud enam olla oluliseks ümberlõikamise tava, toitumis- ja sabatireeglid, vaid usk ülestõusnud Naatsareti Jeesusesse ja selle usu päästvasse jõusse.

Ometi manitses ka Paulus uute koguduste liikmeid mitmeti ja kutsus neid üles ühistest eetilistest väärtustest kinni pidama. Selles aga kajastus varasemate normide järjepidevus, sest lisaks judaistlikule käsuõpetusele vastandumisele, pidi Paulus oma kuulutustöös vastanduma ka paganlusele ja andma õpetust kristlusse pöördunud kreeklastele ja võimalik et ka teiste rahvaste esindajatele.

Paganate puhul tuli alustada dekaloogiga, neile oli tundmata Vana Testamendi käsuõpetus. Eelkõige seksuaalmoraali alal olid kristlikud nõuded kaugelt kõrgemad antiikaja üldistest kõlblustavadest. Kui juudikristlastele tuli rõhutada Jeesuse õpetuse lahknevust Vana Testamendi käsuõpetusest, siis paganatest uuskristlastele jutlustatud moraalinormid lähtusid vaikimisi varasemast traditsioonist kaasa võetud eetikaprintsiipidest. Ühelgi teisel alal pole sünagoogijutluse pärandit nii vahetult omaks võetud kui varakristlikus pareneesis. Muutmatult võeti üle pahede ja vooruste loetelud, „kahe tee õpetus“ ja kodukorra eeskirjad ja alles aegamööda kristianiseeriti need lõplikult.

Huvitav on, et Paulus toidueeskirjade üle järele mõtleb ja selles suhtes vabadusi lubab. Abieluõiguse küsimustes aga esindab ta ortodoksset juudi seisukohta, pidamata võimalikuks siin käsust vabanemise põhimõttele ruumi anda.3

Järgnevalt vaatlen olulisemaid Corpus Paulinumi pareneetilistes kirjakohtades käsitletud valdkondi.

  1. Üldised usku ja armastust puudutavad üleskutsed ja õpetused

Paulus kutsub siin usuvendi üles elama oma elu pühendades see Jumalale, elama seda kui jumalateenistust. Seejuures peab igaüks kasutama just neid andeid, mis Jumalalt saadud neid kõiki väärtuslikeks pidades.

1 Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast
tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks;
see olgu teie mõistlik jumalateenistus. 
2 Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele
uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine,
mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. 
3 Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma
igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt
selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks
sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. 
4 Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil
liikmeil ei ole sama tegevus, 
5 nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult
aga üksteise liikmed. 
6 Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid
armuande: olgu prohvetliku kuulutamise and, mida kasutatagu usu mõõtu
mööda; 
7 olgu teenimine, mis toimugu teenimisametis; olgu keegi õpetaja,
siis toimigu ta õpetajaametis; 
8 olgu keegi hingehoidja, siis toimigu ta hingehoidjaametis; kes
teistele jagab, andku siira südamega; kes teist juhatab, olgu innukas;
kes on hoolekandja, olgu oma ametis sõbralik. (Rm 12:1-8)

Seejärel kutsub Paulus üles siirale Armastusele vendade vastu, seletades lahti selle tunde ja suhtumise õige sisu.

9 Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse! 
10 Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses
austuses jõudke üksteisest ette! 
11 Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena! 
12 Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad
palves! 
13 Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla
külalislahked! 
14 Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke! 
15 Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega! 
16 Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid
laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad! 
17 Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on
hea kõigi inimeste silmis! 
18 Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi
inimestega! 
19 Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest
on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii
ütleb Issand. 
20 Veel enam: „Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on
janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi
tema pea peale!” 
21 Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri
heaga! (Rm 12:9-21)

Paulus juhib eraldi tähelepanu, et kõik varasemad käsud, s.h. dekaloogi käsud võib kokku võtta ühes kristlikus vormelis: Armasta oma ligimest nagu iseennast!

8 Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui
ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse
täitnud. 
9 Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi
varastada, sa ei tohi himustada”, ja mis tahes muu käsk on 
kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” 
10 Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse
täitmine. 
11 Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest
virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me
usklikuks saime. 
12 Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem
siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! 
13 Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega
purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega
kadeduses, 
14 vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge
tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! (Rm 13:8-14)

Kirjas filiplastele kutsub Paulus neid olema rõõmsad, leebed ja tänulikud Jumala rahus. Austama tema enda poolt õpetatut, aga ka kõike seda, mis tõene, auväärne ja puhas. Siin kõneleb ta ilmselgelt üldiselt aktsepteeritud traditsioonilistest väärtustest.

4 Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! 
5 Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! 
6 Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges
Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. 
7 Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie
südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. 
8 Viimaks veel, vennad, mis iganes on tõene, mis auväärne,
mis õige, mis puhas, mis armastusväärne, mis ülendav, ja kui
miski on vooruslik ja kui miski on kiidetav, seda arvestage! 
9 Mida te olete õppinud ja saanud ja kuulnud ja näinud minult,
seda tehke, ning rahu Jumal on siis teiega. (Fl 4:4-9)

  1. Ühiskondlikke suhteid puudutavad üleskutsed ja õpetused

Kirjas roomlastele kutsub Paulus kristlasi üles austama ja aktsepteerima legitiimseid valitsejaid. Ta ütleb, et seda tuleks teha mitte karistuse hirmus, vaid seepärast, et (legitiimne) võim on antud Jumala poolt selleks, et pidada ühiskondlikku korda ja rahu.

1 Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole
võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga 
Jumala seatud. 
2 Nõnda siis, kes paneb vastu võimule, paneb vastu
Jumala antud korraldusele, vastupanijad aga tõmbavad enese peale
nuhtluse. 
3 Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele.
Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja
sa saad tema käest kiitust, 
4 sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed
kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju
Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes
teeb kurja. 
5 Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte
ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. 
6 Seepärast te maksate ka makse. Nemad on ju Jumala
ametnikud, kes just sellega pidevalt tegelevad. 
7 Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu;
tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au,
kellele au! (Rm 13:1-7)

Heebrea kirja lõpumanitsustes kirjeldab Paulus häid ühiskondlikke suhteid – tuleb olla külalislahke, suhtuda lugupidavalt vangidesse, pidama abielu puhtust, mitte olema kasuahne jne. Eraldi hoiatab ta eksitavate valeõpetuste eest.

1 Vennaarmastus jäägu kindlaks! 
2 Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda
aimamata võtnud külalistena vastu ingleid. 
3 Pidage meeles vange, nagu te oleksite kaasvangid, ja
kurja kannatajaid, sest ka teie olete alles maises ihus. 
4 Kõikide juures olgu abielu au sees ja abieluvoodi rüvetamata, sest
Jumal nuhtleb hoorajaid ja abielurikkujaid! 
5 Teie eluviis olgu rahaahnuseta; jääge rahule sellega, mis teil
on, sest tema on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” 
6 Nii võime julgesti öelda:
„Issand on minu abimees,
minul ei ole midagi karta,
mida võib teha mulle inimene?”
7 Pidage meeles oma juhatajaid, kes teile on rääkinud Jumala sõna;
pidades silmas nende elukäigu lõppu, võtke eeskujuks nende usk! 
8 Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! 
9 Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel
õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi ja
mitte ettekirjutustega toitude kohta, neist ei ole olnud kasu nende
täitjatele.  (Hb 13:1-9)

  1. Pahede ja hüvede kataloog

Ühe traditsioonilise pahede ja hüvede loetelu on Paulus esitanud kirjas galaatlastele:

19 Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, 
20 ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine,
isemeelsus, lõhed, lahknemised, 
21 kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane,
mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes
midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki. 
22 Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus,
headus, ustavus, 
23 tasadus, enesevalitsus – millegi niisuguse vastu ei ole Seadus. (Gl 5:19-23)

  1. Isiklikke voorusi ja koguduse elu puudutavad üleskutsed ja õpetused 

Kui lugeda, milliseid üleskutseid esitab Paulus igapäevaseks laitmatuks eluks ja kui eeldada, et kogudused neist ka kinni pidasid, siis sellise voorusliku eluni oleks meil täna, pea kaks tuhat aastat hiljem veel pikk maa minna.

1 Vennad, kui inimest peaks ka tabatama mingilt üleastumiselt, siis
teie, vaimusaanud, parandage niisugust tasase vaimuga, jälgides
ennast, et te ise ei satuks kiusatusse. 
2 Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust. 
3 Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi,
see petab iseennast. 
4 Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi
iseendas, mitte teistele, 
5 sest igaühel on kanda oma koorem. 
6 Aga see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale. 
7 Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene
iganes külvab, seda ta ka lõikab. 
8 Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust
loomusest kaduvust, kes
aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. 
9 Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me
enne ära ei nõrke! 
10 Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele,
eriti aga usukaaslastele! (Gl 6:1-10)

Esimese kirjas tessalooniklastele kirjeldab Paulus taas, millistes voorustes tuleks elada Jumalale meelepärast elu:

1 Viimaks nüüd veel, vennad, me palume ja keelitame teid Issandas
Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada
ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi -, et te selles veelgi
enam edeneksite. 
2 Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses
andnud. 
3 Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite
hooruse eest, 
4 et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, 
5 mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, 
6 et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda
asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme
seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. 
7 Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele. 
8 Seepärast siis, kes on selle suhtes hoolimatu, see on
hoolimatu mitte inimese, vaid Jumala vastu, kes oma Püha Vaimu teisse annab. 
9 Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on
teid endid õpetanud armastama üksteist, 
10 ja seda teie osutategi kõigile vendadele terves Makedoonias.
Meie aga manitseme teid, vennad, et te veelgi edeneksite. 
11 Ja arvake auks elada vaikselt, ajada oma asju ning teha tööd oma
kätega, nagu meie teid oleme käskinud, 
12 nii et te elaksite kombekalt nende ees, kes on väljaspool, ega
oleks teil kelleltki midagi vaja. (1Ts 4:1-12)

Samas kirjas tessalooniklastele manitseb Paulus elama virget ja teadlikku elu, et igal tunnil olla valmis Issanda kohtu ette astuma:

1 Aegade ja tundide kohta, vennad, ei ole aga vaja teile kirjutada, 
2 sest te teate täpselt, et Issanda päev tuleb just nii nagu varas
öösel. 
3 Kui öeldakse: „Nüüd on rahu ja kindel olek”, siis langeb äkiline
hukatus nende peale nagu sünnitusvalud lapseootel naise peale, ja nad ei
pääse pakku. 
4 Teie aga, vennad, ei ole pimeduses, nii et see päev saaks
teid tabada nagu varas. 
5 Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö
ega pimeduse lapsed. 
6 Niisiis, ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, 
7 sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. 
8 Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu
ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga, 
9 sest Jumal ei ole meid asetanud viha alla, vaid pääste
saamiseks meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, 
10 kes meie eest on surnud, et meie, kas me oleme ärkvel või
magame, üheskoos temaga elaksime. 
11 Seepärast julgustage üksteist ja igaüks kosutagu teist, nagu te
seda teetegi!  (1Ts 5:1-11)

  1. Perekondlikke suhteid puudutavad üleskutsed ja õpetused 

Üheks varasemast pareneetilisest traditsioonist üle võetud vormiks on kodukorrad, mis kirjeldavad õigeid suhteid perekonnas, kodus ja majapidamises:

18 Naised, alistuge meestele, nagu on sünnis Issandas! 
19 Mehed, armastage naisi ja ärge olge karmid nende vastu! 
20 Lapsed, olge oma vanemaile kuulekad kõigis asjus, sest see on
Issandale meelepärane! 
21 Isad, ärge riielge oma lastega, et nad ei muutuks araks! 
22 Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad kõiges,
mitte silmapetteks nagu inimeste ees lipitsemiseks, vaid siira
südamega, kartes Issandat. 
23 Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu
Issandale ja mitte nagu inimestele, 
24 teades, et te saate Issandalt palgaks pärisosa. Teenige
Issandat Kristust! 
25 Sest kes teeb ülekohut, saab kätte, mis ta on teinud ülekohut,
ja ei ole mingit erapoolikust. 

1 Isandad, andke orjadele, mis on õiglane ja kohane, teades, et ka
teil on isand taevas! (Kl 3:18-4:1)

  1. Abielu ja seksuaalsuse käsitlus Pauluse manitsustes

Seda olulist moraalivaldkonda on Paulus käsitlenud esimeses kirjas korintlastele:

9 Või te ei tea, et ülekohtused ei päri Jumala riiki? Ärge
eksige: ei kõlvatud ega ebajumalateenijad, ei abielurikkujad ega
lõbupoisid ega meestepilastajad, 
10 ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega
riisujad päri Jumala riiki! 
11 Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete
puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud
Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus. 
12 Öeldakse: „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski kõigest ei
ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski miski ärgu saagu
meelevalda minu üle! (1Kr 6 : 9-12)

Hiljem kirjutatud 1Kr 7, kus Paulus puudutab juba üksikküsimusi, ilmneb, et kuna Vaimul ei tohi olla mingit sidet lihaga, siis tuleb hoiduda kõigest ihulikust. Sellest dualistlikust käsitlusest on saadud kaks vastandlikku eetilist praktikat: libertinism ja askees. Paulus ise seisab üsna lähedal askeetlikule hoiakule, kuid ometi ei taha ta teha sellest mingit kristlikku normi. Ta annab näiteks vallaspõlvele küll teatud eelistuse, kuid iseloomustab seda kui andi, mida ei tohi teha käsuks. Oma teoloogia põhimõtet, et õndsust ei saa ära teenida omaenese tegudega, peab ta kehtivaks ka iseenda suhtes. Jeesuse abielulahutamise keelul (Mk 10:11jj) laseb ta siiski kehtida piiramatult. Paulusele pole abielust ja perekonnast hoidumine mingi ideaal, vaid ohver, mis aktuaalses elusituatsioonis võib osutuda isegi nõutavaks. Paulus teab väga hästi, et perekonnaeluga kaasnevad mured ja hooled. Vallaspõlv aga ei ole iseendast mingi voorus, mida saaks õppida. See võib olla eriline and mõnele, kes seeläbi saab vabaduse, et siis takistamatult pühenduda teiste teenimisele.4

Kokkuvõtteks

Tutvudes Uue Testamendi kirjade pareneetiliste kirjakohtadega saab selgeks, milliseid moraali ja eetikat puudutavaid suuniseid andsid apostel Paulus ja teised kirjade autorid algkristlikele kogudustele. Tuleb, tõdeda, et need manitsused on puudutanud väga laia eluvaldkondade ja suhete spektrit alates üldistest usulistest tõekspidamistest ja lõpetades suunistega abielu ja koduse elu korraldamisel. Rõhuasetused on muutunud küll nii ruumis kui ajas, kuid peamistes põhimõtetes on Paulus muidugi järjekindel.

Loomulikult on varasemast juutlikust ja kreeka traditsioonist võetud üle nii pareneetilise kirjanduse žanrilisi vorme kui ka tunnustatud hüvelisi väärtusi, kuid siiski rõhutab Paulus erinevust varasemast käsuõpetusest ja „õigeksmõstmist usu läbi Jeesusesse Kristusesse“. Kahtlemata ei saa paljusid Pauluse õpetussõnu tänapäeva üle kanda sõnasõnaliselt eelkõige muutunud ühiskondlike suhete tõttu, aga taas ja mõtestatult neid pea kahe tuhande aasta vanuseid tekste lugedes saame veelkord kinnitust, kuivõrd ajatud ja isegi aktuaalsed on need põhimõtted ja üleskutsed.

Avafotol: Püha Paulus kirjutamas oma kirju, Valentin de Boulogne, valmimisaeg ca1618-1620. Allikas: Wikimedia Commons

Kasutatud ja viidatud kirjandus:

Fischer, Karl Martin 1995 Algkristlus. Logos, Tallinn

Latvus, K. 1996. Alguses on sõna. EELK UI Pedagoogika osakond

Lohse, E. 1994 Uue Testamendi tekkelugu. EÜS Kirjastus, Tartu

Piibel 2009. Eesti Piibliselts, Tallinn

Tasmuth, Randar 2012 Sissejuhatus Uude Testamenti

1 Lohse, E. „Uue Testamendi tekkelugu“, Lk. 31

2 Tasmuth, Randar „Sissejuhatus Uude Testamenti“ EELK UI kirjalik õppematerjal, Lk. 20-21

3 Fischer, Karl Martin „Algkristlus“ Lk. 83

4 Fischer, Karl Martin „Algkristlus“ Lk. 117-119

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga