Kas monogaamia on inimesele loomulik, inimese loomusele omane? Lühike vastus oleks, et mitte eriti. Aga milleks siis meile monogaamia?
Inimese jaoks on näiteks loomulik kõndida kahel jalal. Inimene käib loomuldasa kahel jalal. Selleks, et ta liiguks muul moel, näiteks käpuli või roomates, on vaja sundi või erandlikke olusid. Kahel jalal käimist ei ole vaja populariseerida. See ei kipu moest minema, see ei vaja oma elujõulisuse säilitamiseks tabusüsteeme või institutsioone.
Kahejalgsus on veel selles mõttes toredasti õpetlik analoogia, et sobib valgustama tõsiasja, et see liigiomane loomulikkus pole läbinisti tore, puhas pluss − sellel on oma hind. Pole sugugi juhus, et selline kentsakas kehahoid on kogu looduse liigirikkuses nii haruldane. Lindude kahejalgsus on insenertehniliselt palju paremini lahendatud. Inimese bipedaalsuse kaasnähuks on näiteks suur soodumus seljavaludeks, põlve- ja puusaliigeste probleemideks, hemorroidideks ja songaks, nimetades vaid pinnapealsemaid vaevusi. Samuti on püstine kehahoid oluliseks põhjuseks, miks inimesel on kitsas sünnikanal ja seega sünnitamine nii piinarikas, lausa tapvuseni eluohtlik nii emale kui lapsele.
Ometi see, et inimene „on loodud” püsti liikuma, on nii ilmne, et keegi ei vaidle selle üle. Debatt puudub. Kuid kas saame ka inimese kehaehitust tähelepanelikult uurides aimu sellest, milline on tema loomulik seksuaalsus ja peremudel? Saab ikka, aga sellega satutakse kohe kultuurilis-ideoloogilisele miiniväljale.
Uus klassivõitlus
Olen muigamisi nimetanud praegust kultuurisõda uueks klassivõitluseks, sest selle protestiteravik on suundunud klassikuuluvuse vastu. Kuulub ju inimene (Homo sapiens) imetajate klassi (Mammalia). Imetajad on aga loomad, kes oma elu algetapil toituvad eksklusiivselt ühe sugupoole ihust. Ei pea rohkem ütlemagi aimaks, milline koletu sooline ebavõrdsus selle taga paistab! See on taksonoomiliselt klassitasemele võimendunud vorm sellisest täiesti ebaegalitaarsest nähtest nagu seksuaalne dimorfism, liigi sooline kaheksjaotus. Ükski bioloog siin mõistagi kulmu ei kergita, vastupidi, evolutsioonilisest perspektiivist vaadatuna oleks ülimalt pentsik oodata, et pärast miljard aastat kestnud seksuaalse paljunemise evolutsioneerumist hüppab selle ühest harust välja loomuldasa sootu liik (Homo sapiens). Aga ometi peab soolisi erinevusi käsitlev teadus tänapäeval käima lausa kikivarvul ja läbi n+1 tingimuse on vaja tõestada hoopis soolise erinevuse bioloogilisust, mitte aga vastupidi! Ei pea olema kuigi teravapilguline ühiskonnavaatleja, et märgata, et praegu eksisteerib ülitugev nõudlus selle järele, et inimene oleks loomuldasa sootu olend. Vahemärkusena olgu ka märgitud, et pean seda sootusenõudlust kristluse hereesiaks, st just nimelt kristliku algupäraga nähteks (vt „Inimene on alasti ehk tõde ja õigus inimjumala ja inimlooma vahel”, PM 17.5.2023)
Inimene – see linnulik loom
Kuid ka imetajate klassi sees on vabadust ja seega ka peremudeleid palju. Tõsi, enamiku imetajaliikide (julgelt üle 90%) isased järglastega ei tegele. Inimene on tõepoolest paljuski ebatüüpiline. Näiteks on ta sündides pretsedenditult abitu – no võrrelge või põdravasikaga, kes on pool tundi pärast sündi jalul – ja pretsedenditult aeglase arenguga (suguküpsuseni läheb üle kümne aasta!). Inimene ei jääks muidu ellu, kui tema eest ei hoolitsetaks palju. Ja ütleme – linnulikult. Lindudel ei ole ühel sugupoolel beebitoitmisorganeid ja seega on nendel väikeste ja väetite lapsukeste eest hoolitsemine sooliselt palju võrdõiguslikum. Inimene on siin käitumiselt pigem linnulik kui imetajalik (muide, ka musikaalsusega on nõnda – lindudel sage, imetajatel üliharuldane). Samuti peetakse inimese menopausijärgset elu kinnituseks sellele, et vanavanematel on oluline roll laste paremale elulootusele. Olgu, last kasvatab kogu küla, imetajaliikidele muidu nii sagedasti omane üksikemadus on inimesele väga ebamugav ja ka sellega on vähe vaidlust. Aga seksuaalne truudus, monogaamia?
Väline ja sisemine sarnasus
„Puht ökoloogiliste nõudmiste vaatepunktist arenesid emased täpselt parajalt suureks,” kirjutab maailmakuulus primatoloog Frans de Waal värskes teoses „Teistsugune. Soolisus primatoloogi pilgu läbi” (2022, ee 2023). Evolutsioon nihutas isased puhtkeskkondlik-ökoloogilisest optimumist rohkem või vähem välja nende omavahelise võitluse läbi.
Samasugune ebaoptimaalsus peegeldub neurootilisuses ja ohutajus, kinnitab evolutsioonipsühholoog David Buss. Kui vaadata riskikäitumist ja varajasi surmasid, siis on selge, et naistel on vaikeseadistus adekvaatsem. Mitte naised ei ole liiga tundlikud ja arad, vaid mehed liiga hulljulged (samas hind selle adekvaatsuse eest on naiste suurem soodumus depressiooniks ja ärevushäireteks). Soolise dimorfismi laad annab küll viiteid seksuaalkäitumise laadile. Vaatame näiteks gorillasid. Gorilladel on väga suur seksuaalne dimorfism – isased on emastest nii palju suuremad ja tugevamad, et võivad mitteteadjale tunduda lausa teisest ahviliigist. Isaste omavaheline mõõduvõtt paneb paika selle, kes saab pruutide juurde ja kes mitte. See ei tähenda automaatselt emaste objektistamist. Et isased kaklevad emaste pärast nagu lapsed liivakastis kühvli pärast. Evolutsioon soosib koostööd emaste ja isaste vahel (emasel, kes läheb ise isase juurde on ju palju paremad evolutsioonilised võimalused kui sellel, kes isase eest põgeneb). Samuti pole liigi huvides see, et isased üksteist maha notivad. Nõnda areneb välja turniirlemine, olgu tedrekuked või põdrapullid, sportlased või sportautolased – isased turniirlevad ja emastele tunduvad isased seda atraktiivsemad, mida kõrgemal on nad isaste omavahelises hierarhias.
Seevastu kõige hipilikumatel primaatidel – bonobotel – on emased ja isased enam-vähem sama suured. Liikide puhul, kus isased võitlevad emaste pärast, on isased emastest suuremad ja tugevamad (ja relvastatumad jne).
Kuidas inimesega on? Mehed on keskeltläbi pikemad ja raskemad, aga erinevus pole kaugeltki nii suur kui gorillade puhul. Samas ülakeha jõus ja kaklemisvõimes on erinevus väga selge ja ühene.
Kuid vaatame veel kord gorillat. Vägeval isagorillal, kahesajakilosel hõbeseljal on peenis kõigest paarisentimeetrine ja seksi kestus õige lühike. Kõik on lihtne ja loogiline. Isagorillade seksuaalne konkurents on puhtalt kehaväline. Inimesega läheb lugu pisut piinlikuks. Isase inimese peenis on primaatide hulgas kaugelt suurim, nii absoluutmõõtudes kui suhteliselt. Samuti viitab kopulatsiooni kestus ja mehaanika selgelt tupesisesele spermakonkurentsile. Inimese suguorganid on orgastilise püsikiimleja omad. Samuti pole inimese sigimine sesoonne nagu enamikul liikidel ning samuti on suguorganitest algavad naudinguringed leidnud evolutsioonis sama lisafunktsiooni, mis bonobotel – sotsiaalsete suhete kinnistamise funktsiooni.
Kaugemad sotsiaalsed järeldused, mis siit kinnitust leiavad, pole just ülearu rõõmustavad ega ka üllatavad: inimese seksuaal- ja sotsiaalajed on üks lootusetult lahendamatu vastuoluliste tungide pundar, lootusetu patupuder, massa peccati (Augustinus). Inimese seksuaalaje ei ole kindlasti loomuldasa monogaamne (400 lehekülge detaile on koondatud Christopher Ryani ja Cacilda Jetha raamatusse „Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas”, ee 2019).
Miks siis monogaamia?
Igatahes mitte seksuaalaje pärast. Ilmalikus keeles kõlakski monogaamia õigustus seega umbes järgmiselt – see on psühholoogiliselt kõige optimaalsem, eriti arvestades teisi ajesid ja sotsiaalseid aspekte. Aga ka isikupsühholoogiliselt, kui seda veidi pikemas ajaaknas vaadata.
Kui Nietszche ütles, et enamik abielusid laguneb sõpruse, mitte armastuse puuduse tõttu, siis tabas ta midagi olulist, aga mitte kõike. Sõprus on tõesti püsivam ja kestvam, kõigiti usaldusväärsem positiivsus kahe inimese vahel kui seksuaalne tõmme. Kuid kõige truum ja vankumatum seotus elab neis närviringetes, mis on välja kujunenud ema ja lapse kokkusidumiseks. Need funktsionaalsed rajad pole ka mehele võõrad ja pealegi inimene on neoteeniline ehk igilapsik liik. Kõige truumad on mõned koeratõud, neis kinnistub oma peremehe vastu sama „deemonlik” ja väljajuurimatu truudus, mis ema ja lapse vahel. Ütlen „deemonlik”, sest selle ees on inimene ehk isegi veel kaitsetum kui sugukire ees. „Ema armastusele oma lapse vastu pole siin maailmas midagi võrdväärset. See ei tunne seadusi ega haletsust, vaid trotsib kõike ja põrmustab kahetsuseta kõik, mis selle teele ette jääb,” kui laenata Agatha Christie sõnastust.
Ideaalsel juhul langeks need kõik kokku – seksuaalsus, õrnus, truudus, sõprus. Selles valguses on seksuaalaje autonoomsus tugevalt destruktiivse potentsiaaliga. Kõrvalepõikena: õrnust ja truudust saab küllalt edukalt „välja elada” teiste liikide peal, näiteks kasside ja eriti nunnuks (cuteness, Kindchenschema) aretatud koeratõugude peal. Stereotüüp kassiga vanatüdrukust on paljuski tabav nagu kõik stereotüübid.
Kui monogaamia pole kultuuriline norm, siis tekib seksuaalsel vabaturul just selline tohutu kihistumine, mida praegu täheldada võib (nn mating crisis). Korraga eksisteerivad hordid üleahistatud noori naisi, alaahistatud vanu naisi ja sundtsölibaadis noori mehi (nn incel’id), lastetuseleinas keskealised naised krõbistavad rekordkoguses antidepressante ning moodustavad tugigruppe jne. Rääkimata siis veel mõjust laste arengukeskkonnale jne.
Ning just seetõttu, et inimese seksuaalsed ajed ei vii kuidagi sama loomulikult monogaamiasse, nagu jalgade olemasolu viib püstisesse asendisse, on vaja selle säilitamiseks ohtralt traditsiooni tarkust ja välist tuge.
Avafoto: fragment Sixtuse kabeli laefreskost (Michelangelo)