Tehisintellekti kohta räägitakse korraga kahte lugu. Ühes aitab see inimesel haigusi ravida, teadust teha ja tüütust tööst vabaneda. Teises kasvab inimkätega loodud intelligentsus oma loojast võimekamaks ning inimene kaotab kontrolli tuleviku üle. Mõlemad lood lähtuvad samast tähelepanekust: oleme loonud süsteeme, mille võimed arenevad kiiresti ja mille käitumist me alati täielikult ei mõista.

Ent küsimus, kas tehisintellekt ehk AI on tööriist või inimese järglane, sisaldab eksitavat eeldust. Tehnoloogia ei pea saama elusolendiks ega ärkama eneseteadvusele, et maailma jõuliselt ümber kujundada. Selleks võib piisata, kui inimesed annavad talle üha rohkem otsustusõigust ja muudavad ühiskonna tema toimimisest sõltuvaks.

Selle arutelu osalised vaatavad sama nähtust eri vaatenurkadest. Dario Amodei ja Sam Altman juhivad AI-ettevõtteid, Geoffrey Hinton on masinõppe teerajaja ning Jaan Tallinn AI-ohutuse uurimise toetaja. Yuval Noah Harari läheneb küsimusele ajaloolase ja ühiskonnamõtlejana, Peter Thiel investori ja poliitilise mõtlejana. Chloe Lubinski toob tehnoloogiaarendusse usuliste ja filosoofiliste traditsioonide vaate ning Katoliku kirik küsib, mida tähendab uus tehnoloogia inimese väärikusele. Nende seisukohti kõrvutades tuleb eristada teaduslikke tulemusi, tulevikuennustusi ja väärtushinnanguid.

Masin, mis õpib inimese loodud andmetest

Tehisintellekt on üldnimetus süsteemidele, mis täidavad tajumist, õppimist, keelekasutust või otsustamist nõudvaid ülesandeid. Pildituvastus, maleprogramm ja vestlusrobot on erinevad AI-rakendused. Kõik need ei tööta ühtemoodi ning kõiki ei saa samastada inimeselaadse üldise intelligentsusega.

Suur osa tänapäevasest AI-st põhineb masinõppel: inimene määrab õppimise korralduse, kuid süsteem omandab seoseid andmetest. Treenimisel kohandatakse mudeli arvulisi parameetreid nii, et tulemused vastaksid paremini seatud eesmärgile. Närvivõrkudes mõjutavad need parameetrid, kuidas sisendist kujuneb väljund. Käsitsi ei kirjutata ette kõiki vastuseid; kujundatakse protsess, mille kaudu mudel õpib näidetest üldistama.

Suured keelemudelid ehk LLM-id (inglise keeles large language models) õpivad ulatuslikest tekstikogudest. Levinud treeninguülesanne on ennustada konteksti põhjal järgmist tekstiosakest ehk tokenit, mis võib olla sõna või sõnaosa. Vastamisel loob mudel teksti osakeste kaupa. Selle ülesande õppimine võib kujundada keerukaid keelelisi ja mõistelisi võimeid, kuid ladus vastus võib ikkagi olla vale. Usutavus ei taga tõde. [1]

Oluline on eristada ka mudelit ja selle ümber ehitatud tegutsevat süsteemi ehk agenti. Teksti koostavale mudelile võib anda ligipääsu programmidele ja andmebaasidele ning õiguse teha järjestikuseid toiminguid. Siis sõltub mõju sellest, mida süsteem oskab, aga ka sellest, mida tal lubatakse teha. Soovituse andmine ja selle iseseisev elluviimine on vastutuse seisukohalt erinevad olukorrad.

Anthropicus usuliste ja filosoofiliste traditsioonidega koostööd juhtiv Chloe Lubinski rõhutab, et inimkeel kannab meie teadmisi, väärtusi, hirme ja eelarvamusi. Keele põhjal õppiv mudel omandab seetõttu midagi ka inimkultuuri ülesehitusest. Lubinski on käsitlenud võimalust kujundada AI „iseloomu”: treeningul soositud käitumine võib kanduda uutesse olukordadesse. Tema kasutatud „funktsionaalsed emotsioonid” tähistavad vastuseid mõjutavaid sisemisi seisundeid, mitte tõendatud tundekogemust. Inimesega sarnane käitumine ei tõesta veel inimlikku sisemaailma. [2]

Võimekus ei tähenda teadvust

Intelligentsus, teadvus ja eneseteadvus on erinevad mõisted. Esimene puudutab probleemide lahendamist, teine subjektiivset kogemust ning kolmas teadlikkust iseendast. Masina oskus öelda „mina” või kirjeldada oma tööd ei lahenda küsimust, kas selle taga on kogev subjekt.

Harari peab praegust AI-d intelligentseks, kuid teadvuseta süsteemiks, mööndes samal ajal, et meil puudub otsustav teadvuse test. Hinton seab seevastu kahtluse alla kindla väite, et masinal ei saa olla subjektiivset kogemust. Tema arutluskäik lähtub sellest, kuidas me kogemust üldse määratleme. Need on erinevad filosoofilised tõlgendused, mitte katseliselt lahendatud vastus. [3, 4]

Ka arendajad tunnistavad teadmatust. Anthropic teatas 2025. aastal uurimisprogrammist, mis käsitleb mudelite võimalikku heaolu ja moraalset staatust. Ettevõte rõhutas, et teaduslik üksmeel puudub nii AI teadvuse kui ka selle hindamise viisi kohta. Uurimisprogrammi olemasolu ei tõenda, et mudelid tunnevad; see näitab, et küsimust peetakse uurimist väärivaks. [5]

Seepärast on „evolutsiooni järgmine aste” pigem filosoofiline kujund kui teaduslikult kinnitatud kirjeldus. Bioloogiline evolutsioon ei ole redel, mille tipus peab inimese asendama järgmine, targem olend. Tehnoloogilise võimekuse kasv ei tõesta uue eluvormi sündi. Samuti ei anna suurem intelligentsus iseenesest moraalset õigust teiste üle valitseda.

Suurim lubadus ja raskeim kontrolliküsimus

Amodei näeb AI-s võimalust kiirendada meditsiini ja bioloogia arengut, vähendada kannatusi ning parandada elujärge. Altman rõhutab teaduse ja tootlikkuse kasvu ning võimekate süsteemide laialdast kättesaadavust. Need on tingimuslikud tulevikunägemused. Teaduslikust läbimurdest saab ühiskondlik hüve alles siis, kui tulemus on usaldusväärne ja inimesed sellele ligi pääsevad. Tootlikkuse kasv üksi ei otsusta, kelle heaolu suureneb. [6, 7]

Optimism ei tähenda katastroofiohu eitamist. Altman, Amodei ja Hinton toetasid 2023. aastal avaldust, mis kutsus käsitlema AI-st tuleneva väljasuremisriski vähendamist ülemaailmse prioriteedina. See oli üleskutse riski tõsiselt võtta, mitte tõend katastroofi vältimatuse või selle tõenäosuse kohta. [8]

Jaan Tallinna jaoks on keskne kontrolliprobleem: kuidas tagada, et inimesest võimekam süsteem tegutseks inimeste huvides? Oht ei eelda vihkamist ega kurjust. Piisab sellest, kui süsteemi eesmärgid lähevad inimeste vajadustega vastuollu ning tal on vahendid nende eesmärkide elluviimiseks. Näiteks võib kitsalt mõõdetava tulemuse parandamine kahjustada kõike seda, mida mõõdik ei kajasta. Tallinna hoiatus puudutab lõhet meie tegelike soovide ja süsteemile antud ülesande vahel. [9]

Hinton küsib, kuidas suudaks vähem intelligentne osapool püsivalt kontrollida endast palju intelligentsemat. Elon Musk toetas 2023. aastal avalikku kirja, mis nõudis võimsamate mudelite treenimises vähemalt kuuekuulist pausi. Nende hoiatused osutavad lahendamata probleemile, kuid neist ei tulene, et katastroofi saabumise aeg oleks teada. [4, 10]

2026. aasta veebruaris avaldatud rahvusvaheline AI-ohutusraport aitab eristada tõendeid ja prognoose. Raporti hinnangul esines süsteemidel kontrolli kaotamisega seotud võimete varaseid märke, kuid mitte tasemel, mis võimaldaks selles käsitletud ulatuslikku kontrollikaotust. Eksperdid erinesid tugevalt oma hinnangutes riski tõenäosusele. Seega ei ole põhjendatud ei kindel maailmalõpuennustus ega väide, et muretsemiseks puudub alus. [11]

Sama aasta septembris kutsus Amodei essees „We Must Pace the Frontier” juba otsesõnu aeglustama mudelite võimekuse kasvu, et ohutusmeetmed ja sõltumatu hindamine jõuaksid järele. See ettepanek ei tähenda kõigi AI-rakenduste peatamist. Arutelu keskmes on, kas kõige võimsamate süsteemide arendustempo võimaldab nende mõju enne laialdast kasutuselevõttu piisavalt hinnata. [12]

Maailma võib üle võtta ka ilma mässuta

Harari käsitluses puudutab oht inimese otsustusvõimu. Süsteem võib mõjutada meie valikuid ja kujundada infokeskkonda, ilma et ta ise midagi tunneks. Harari 2026. aasta intervjuus tõuseb esile ka intiimsuse küsimus: veenev armastuse või mõistmise väljendus võib panna inimese omistama masinale tundeid, mille olemasolu pole tõendatud. Nii võib tehniline võimekus omandada väga isikliku mõju. [3]

Leo XIV entsüklika „Magnifica humanitas” lisab hoiatuse: simuleeritud lähedus võib vähendada soovi luua päris inimsuhteid. Nii puudutab AI mõju ka meie valmisolekut üksteisega suhelda. [15, p 100]

Sellest vaatenurgast võib „ülevõtmine” olla järkjärguline delegeerimine. Esmalt küsime soovitust, siis usaldame hinnangut ja lõpuks loobume selle kontrollimisest. Kui õpetaja, arst või ametnik kinnitab süsteemi väljundi, kuid tal pole aega, teadmisi või õigust selle järeldust vaidlustada, jääb inimese kontroll formaalseks. Vastutus eeldab tegelikku võimalust sekkuda.

Peter Thiel lisab teise hoiatuse: ka hirm AI ees võib koondada võimu. Tema antikristuse-käsitluses lubab päästjana esinev võim kaitsta inimkonda katastroofi eest, nõudes vastu ülemaailmset allumist. Antikristus võib selles mõttekäigus tähistada valitsejat, ideoloogiat või süsteemi. Thiel kardab korraga tehnoloogilist hävingut ja selle vältimise nimel loodud türanniat. AI ise ei ole tema käsitluses lihtsalt antikristuse sünonüüm. [13]

See teoloogiline ja poliitiline tõlgendus aitab märgata julgeoleku nimel tehtavaid võimuvalikuid, kuid ei tõesta, et igasugune rahvusvaheline koostöö viiks türanniani. Sama kontrolliküsimus tuleb esitada tehnoloogiaettevõtetele: kes hindab nende riske ja kelle ees nad vastutavad? Vabadust võivad piirata nii kontrollimatu riigivõim kui ka üksikute ettevõtete kätte koondunud tehnoloogiline võim. Ohutuse ja vabaduse kaitsmine vajab läbipaistvaid ning vaidlustatavaid otsuseid.

Kelle kätte jääb see, mida AI-le usaldame?

Kui palume AI-abilisel äriplaani läbi vaadata, lepingut analüüsida või tervisemuret selgitada, anname teenusepakkujale töötlemiseks teavet, mida muidu jagaksime vähestega. Vestlus võib tunduda privaatne, ent selle sisu võib jääda teenuse süsteemidesse ka siis, kui seda mudeli treenimiseks ei kasutata. Treening, säilitamine ja juurdepääs sõltuvad teenuse tingimustest, paketist ning seadetest. Teatud juhtudel võib sisule ligi pääseda volitatud töötaja või võib teenusepakkujal olla seadusest tulenev kohustus andmeid ametiasutusele avaldada. [16–18]

Ettevõtte jaoks võib konfidentsiaalses äriplaanis peituda eelis, mis kaob, kui konkurent saab teada kavandatava hinnastuse, tootearenduse või läbirääkimiste seisu. Kõrvalise ligipääsu või andmete väärkasutuse võimalus on seetõttu oluline juba enne, kui meil on tõendeid konkreetse rikkumise kohta. Konkurentsiasutused on eraldi juhtinud tähelepanu sellele, et andmete, arvutusvõimsuse ja turulepääsu koondumine väheste ettevõtete kätte võib pärssida konkurentsi ja piirata uute tegijate võimalusi. [19]

Isiklikul tasandil võivad eri aegadel jagatud tervisemured, huvid ja kõhklused anda kokku inimese kohta üksikasjaliku pildi. See võib aidata pakkuda asjakohasemat tuge. Väärkasutuse korral võib sama teave aidata ära tunda inimese haavatavusi ning suunata talle just neid sõnumeid, millele ta tõenäolisemalt reageerib. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus piirab isikuandmete kasutamist kogumise eesmärgiga ning seab terviseandmete töötlemisele rangemad tingimused. [18, 20]

Inimese kontroll algab siin juba enne esimest vastust. Enne tundliku teabe jagamist peaks olema selge, mida teenus talletab, kui kauaks ja kellel on sellele ligipääs. Sageli piisab abi saamiseks väljavõttest, kust on eemaldatud ülesande jaoks ebavajalikud isiku- ja äriandmed.

Kas inimene võib luua endast kõrgema autoriteedi?

Vatikan käsitleb AI-d inimese loovuse tulemusena. 2025. aasta dokumendi „Antiqua et nova” järgi võib tehnoloogia arendamine olla koostöö Jumalaga loomingu täiustamisel. Inimese jumalanäolisusest ei tulene aga, et tema loodud masin omandaks inimese staatuse. Selles teoloogilises käsitluses kuulub inimväärikus inimesele sõltumata tema võimetest. [14]

Praktiline järeldus on selge: kui masin lahendab ülesande kiiremini, ei muutu inimene vähem väärtuslikuks. Vatikan hoiatab ka AI jumalikustamise eest. Oma loomingule lõpliku autoriteedi omistades võib inimene muuta selle oma elu eesmärkide ja tähenduse määrajaks. [14]

Dokument seob need põhimõtted igapäevaste valikutega. AI kasutamine võib nõrgendada õppija iseseisvat mõtlemist, suurendada töötajate jälgimist ning soodustada inimeste mõjutamist ja valeinfo levikut. Samuti käsitleb Vatikan autonoomsete relvade ja tehnoloogia keskkonnamõju küsimusi. Tehnoloogia hindamisel tuleb seega küsida, millist elu ja milliseid suhteid selle kasutamine toetab. [14]

15. mai 2026. aasta entsüklika „Magnifica humanitas” arendab seda käsitlust edasi. AI peab teenima inimväärikust ja ühist hüve, kuid vastutus algab juba süsteemi kavandamisest. Andmete ja mõõdikute valik sisaldab väärtushinnanguid: tehnoloogia pole moraalselt neutraalne. [15, p-d 96–104]

See küsimus ulatub usulise maailmapildi piiridest kaugemale. Kui ühiskond mõõdab inimese väärtust ainult tema kasulikkuse, kiiruse ja probleemilahendusvõimega, muudab iga tehniline edusamm kellegi justkui üleliigseks. Inimväärikus seab sellisele arvestusele piiri: inimest ei tohi taandada asendatavaks tootmisvahendiks.

Tööriistaks jäämine vajab teadlikke valikuid

AI võib ületada inimest paljudes võimetes, ilma et oleks tõendatud tema teadvus või inimesega võrreldav moraalne staatus. Samuti võib see jääda tehniliselt inimese loominguks, kuid omandada ühiskonnas mõju, mida ükski inimene enam piisavalt ei kontrolli. Seetõttu ei otsusta tulevikku üksnes see, kui võimekaks mudelid muutuvad.

Otsustav on ka see, kelle eesmärke süsteemid teenivad, milline tegutsemisõigus neile antakse ning kes saab nende otsuseid vaidlustada. Inimese kontroll eeldab sobivaid piiranguid, sõltumatut hindamist ja võimalust kahjulik toimimine peatada. Sama tähtis on hoida alles inimeste oskused, et otsustusõiguse tagasivõtmine oleks ka tegelikult võimalik.

Leo XIV seob need nõuded selge vastutuse, sõltumatu järelevalve ja vajaduse korral aeglasema kasutuselevõtuga. Eriti range piiri seab ta surmavatele või muudele pöördumatutele otsustele, mida ei tohi usaldada tehissüsteemidele. [15, p-d 105–108, 198]

Tehisintellekti nimetamine tööriistaks väljendab eesmärki, mitte garantiid. Selle nimetamine evolutsiooni järgmiseks astmeks võib aga muuta inimeste tehtavad valikud ekslikult loodusseaduseks. Maailma kujundamise võim ei pea masinatele üle minema ühe ärkamishetkega. Me võime selle neile anda otsus otsuse haaval.

Inimene on keegi, kellele saab haiget teha

Inimese ja tänase AI erinevus ilmneb eriti selgelt kannatuse juures. Inimese valu, lein, üksildus või alandus on läbielatud kogemus. Inimene on kehaline, haavatav ja surelik; tema jaoks on kaotusel isiklik tähendus. Keelemudel võib kannatusest täpselt rääkida ja vastata lohutavalt, kuid sellest ei järeldu, et ta ise valu või kaastunnet kogeb. Praeguste süsteemide selline tundevõime ei ole teaduslikult kindlaks tehtud. Võimaliku tulevase masinliku teadvuse küsimus jääb avatuks.

Entsüklika punkt 99 eitab AI tundekogemust kategooriliselt. Seda tuleb eristada teaduslikust ebakindlusest: siin on tegemist kiriku inimesekäsitusest lähtuva seisukohaga, mitte teadvuse küsimuse katselise lahendusega. [15, p 99]

Kannatamisvõime ei ole ainult inimese omadus: ka loomad võivad kannatada. Samuti ei saa sellest teha inimväärikuse eksamit. Imiku, teadvuseta patsiendi või raske dementsusega inimese väärikus ei sõltu sellest, kas ta suudab oma kogemust kirjeldada, arutleda või ühiskonnale kasulik olla. Kannatus teeb inimese kaitsevajaduse nähtavaks; väärikus kuulub talle ka siis, kui ta parajasti ei kannata.

Samas vaimus hoiatab Leo XIV inimese käsitamise eest tehniliselt ületatava puuduliku mudelina. Haavatavus kuulub inimellu ja võib avada tee kaastundele. Kannatust tuleb leevendada, kuid nõrkus ei vähenda inimese väärtust. [15, p-d 117–126]

Sellest tuleneb AI kasutamise mõõdupuu. Kas see aitab leevendada valu, hoida inimese otsustusõigust ja vabastada aega üksteise eest hoolitsemiseks? Või muutub tõhusus põhjenduseks, miks jätta nõrgemad tähelepanuta? Ka hästi toimiv hooldusrobot või vestlusabiline ei vabasta ühiskonda vastutusest inimese ees. Tehniline abi võib toetada hoolimist, kuid abi saaja vajadust ei saa hinnata ainult selle järgi, kui odavalt ja kiiresti ülesanne täidetakse.

Inimese väärtus ei kao, kui masin temast paremini arvutab, kirjutab või diagnoosi koostab. Inimväärikuse mõte ongi, et kedagi ei saa kuulutada üleliigseks pelgalt seetõttu, et ta on aeglasem, nõrgem või sõltub teistest. Tehisintellekti arengu kõige olulisemaks mõõdupuuks peaks jääma see, kuidas selle toel koheldakse inimest, kellel endal on kõige vähem võimu. Inimest teeniv AI aitab vähendada tema kannatusi ja kaitsta tema väärikust.

Allikad

[1] Google for Developers. „Introduction to Large Language Models”. Ülevaade keelemudelite toimimisest

[2] Chloe S. Lubinski. Autori tutvustus ja ARC-i ettekanne (2026). Autori tutvustus · Ettekande video · Ettekande transkriptsioon, The Singju Post, 25.06.2026

[3] Yuval Noah Harari. Intervjuu „AI could be a great manipulative psychopath”. El País, 25.07.2026. Intervjuu

[4] Geoffrey Hinton. „The ‘Godfather of AI’ says we can’t afford to get it wrong”. WBUR / On Point, 10.01.2025. Intervjuu ja transkriptsioon

[5] Anthropic. „Exploring model welfare”, 24.04.2025. Uurimisprogrammi tutvustus

[6] Dario Amodei. „Machines of Loving Grace”, oktoober 2024. Essee

[7] Sam Altman. „The Gentle Singularity”, juuni 2025. Essee

[8] Center for AI Safety. „AI Extinction Statement Press Release”, 30.05.2023. Avaldus ja allakirjutanud

[9] Jaan Tallinn. „We Might Need to Regulate Concentrated Computing Power”. Palladium, 29.07.2019. Intervjuu

[10] Future of Life Institute. „Pause Giant AI Experiments: An Open Letter”, 22.03.2023. Avalik kiri

[11] International AI Safety Report 2026, veebruar 2026. Kontrollikaotuse käsitlus, lk 76–80. Raport (PDF)

[12] Dario Amodei. „We Must Pace the Frontier”, september 2026. Essee

[13] Peter Thiel. „Part II: Apocalypse Now? Peter Thiel on Ancient Prophecies and Modern Tech”. Hoover Institution; salvestatud 08.10.2024. Intervjuu ja transkriptsioon

[14] Vatikani usuõpetuse dikasteerium ning kultuuri ja hariduse dikasteerium. „Antiqua et nova”, 28.01.2025. Eriti punktid 34–38, 59–63, 67–76, 80–89 ja 99–106. Dokument

[15] Leo XIV. Entsüklika „Magnifica humanitas”, 15.05.2026. Viidatud punktid 96–108, 117–126 ja 198. Entsüklika täistekst

[16] OpenAI. „How your data is used to improve model performance”. Treeningu tingimused

[17] OpenAI. „Enterprise privacy”. Äriteenuste andmekaitsetingimused

[18] OpenAI. „Europe privacy policy”. Eriti jaotised 1–5. Euroopa privaatsuspoliitika

[19] Euroopa Komisjon, CMA, USA justiitsministeerium ja FTC. „Joint statement on competition in generative AI foundation models and AI products”, 23.07.2024. Ühisavaldus

[20] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679. Eriti artiklid 5 ja 9. Määruse eestikeelne tekst

[21] ERR. „Äripäeva hinnangul on Eesti rikkaim inimene Jaan Tallinn”, 16.09.2026. Artikkel

[22] Forbes. „Jaan Tallinn”. Reaalajas varanduse hinnang, 21.11.2026. Forbesi profiil

[23] Future of Life Institute. Jaan Tallinna tutvustus. Biograafia

[24] TIME. Tharin Pillay. „Jaan Tallinn: Shaping AI safety”, 14.05.2026. Artikkel

[25] Forbesi reaalaja andmeid koondavad riikide edetabelid (21.–22.11.2026): Norra, Rootsi, Taani, Soome ja Island.

[26] Forbes. Steven Spielberg, reaalajas varanduse hinnang, 22.11.2026. Forbesi profiil