Kirikulise kehakeel ehk kuidas osaleda missal

Kirikulise kehakeel ehk kuidas osaleda missal

Kuidas käituda kirikus, küsitakse sageli, eriti siis, kui osaletakse mõne teise kiriku liturgial. Liturgia ei ole pealtvaatajatele, vaid kõigi kirikuliste ühine jumalateenistus, mis väljendub ka liigutustes.

Vatikani II kirikukogu konstitutsioon Sacrosanctum Concilium, mille eesmärgiks oli edendada jumalarahva teadlikku, aktiivset ja viljakat osavõttu liturgias ühes preestriga sätestab, et usklikud saavad ja peavad oma osalust väljendama muuhulgas ka liigutuste ja asenditega (SC 10–11, 30). Selle nõude esitamise tagapõhi on ilmselge – Jumal väärtustas meie kehalist olemist, sest sai inimeseks, elas meie keskel ja ka lunastas meid ristisurma läbi. Seetõttu ei saa ka meie ühendus Jumalaga olla üksnes vaimne, vaid suhtluses peab osalema inimene tervikuna – nii tema hing, vaim kui ihu.

Teisalt väljendab Jumala rahvas oma kehaliste märkide süsteemi abil kogu kiriku ühtsust Jumala ees, nagu on sätestatud Rooma riituse üldnormides, mille juhised sisaldavad esmakordselt ka mitmeid ilmikutele mõeldud norme (GIRM 42). General Instruction of the Roman Rite (lühend GIRM), ladina keeles Institutio Generalis Missalis Romani originaal pärineb aastast 1969, hiljem on sellest teatavate erisuste ja parandustega välja antud kolm kordustrükki (1970, 1975, 2002).

Jumalateenistusel osaleja kehakeel on aegade kulgemises teinud läbi mitmeid muudatusi. On taasavastatud unustusse jäänud kombeid, neid on sobitatud uute olukordadega või on rõhutatud erinevaid tähendusvarjundeid. Samas väljendavad muudatused liturgias ja seega ka kehakeeles alati oma ajastu kiriku arusaama Jumalast, iseendast, maailmast ja usust. Antud ülevaates käsitlen peamiselt Rooma riituse peamisi asendeid ja liigutusi jumalateenistusel, joonistan välja arengu põhijooned ning proovin välja tuua põhjused, miks mõnes küsimuses on tekkinud diskussioon või lahknevad praktikad. Rooma riituse omapära rõhutamiseks olen vahel viidanud ka teiste konfessioonide tavadele.

KOGUNEMINE

Jumalateenistus on koguduse ühine ja avalik osadus Jumala ja üksteisega. Tullakse kohtuma Jeesuse Kristusega, kes on kohal kokkutulnud rahva seas vastavalt oma tõotusele: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:28). Seda aspekti rõhutab selgelt ka Vatikani II kirikukogu, mis käsitleb Jumala rahvast püha preesterkonnana, kellele erinevalt ordineeritud vaimulikest on antud ülesanne tegutseda maailmas (Lumen Gentium, 31). Liturgia on ka nende toidus ja jõu allikas ning sellest lähtub põhjus, miks Vatikani II kirikukogu liturgiareformid on suuresti inimese ja koguduse kui terviku kesksed ja võiks öelda, et koguni efektiivsusele ning Jumala ja inimese koostööle rõhuvad.

Seepärast taunitakse missa pidamist ilma koguduse kohaloluta (sine populo). Liturgia normid sätestavad, et preester peab missat pidama vähemalt ühe ministrandi ja uskliku osalusel, kuid väga mõjuval põhjusel on lubatud pidada missat ka üksi (GIRM 254). Usklike puudumisel ei saa missa siiski jääda pühitsemata, nagu idakirikus, kus jumalik liturgia ilma koguduseta on täiesti välistatud. Selle nõudega ohjeldati nn privaatmissade (missa privata) või vaiksete missade (low mass) lugemist, mille laialdane levik sai alguse hiljemalt 8. sajandil kloostrikogukondadest ning vaatamata reformaatorite kriitikale kiitis selle tava heaks Trento kirikukogu (1545–1563). Privaatmissa terminist on tänapäeval loobutud põhjendusel, et ükski missa vaatamata oma vormile ei saa olla privaatne, kuna selles pakutakse Jumalale ohver Kristuse ja kogu Tema kiriku nimel, mis tagab iga missa avaliku iseloomu.

Paavst Pius X tõi kiriku sõnavarasse (Tra le Sollecitudini, 1903) termini koguduse „tegusast osalemisest“ (participatio actuosa). Dialoogi preestri ja koguduse vahel kiitis Püha Tool heaks 1922. aastal – see, mis protestantlike kirikute jumalateenistusel on olnud tavapärane. Võimalik, et põhjenduseks on asjaolu, et meie suhe Jumalaga on oma olemuselt dialoogiline – Jumal kutsub ja küsib, inimese osaks on vastata, sest leping Jumala ja inimese vahel on alati kahepoolne (vt 1Ms 12:1–8). Nüüdisaja kirikuinterjöör võimaldabki kirikusse kogunenud usklike ühist teenistust ümber altari.

Katoliku kirikus on ka vaikusel alati olnud oma osa. Vaikuses kohtutakse Jumalaga, antakse Talle võimalus rääkida, aga samas on vaikusel ka meeleparanduslik ja ohverduslik eesmärk – nii välditakse kurja keelt ja praktiseeritakse enesedistsipliini. Vaikus kui aktiivse osalemise üks vorm on kohustuslik ka peale jutlust ja armulaua vastuvõtmist. Vaikse palvetamise hetk on ka kirikusse tulemisel, mida võib tänapäeval lugeda missa alguspunktiks (GIRM 27).

SEISMINE

Seismine väljendas antiikajal austust ja lugupidamist. Juutide jaoks oli seismine tavapärane palveviis (2Ms 33:8; 1Sm 1:26; Ps 135:2; Lk 18:11), mille teatud tähenduslike lisandustega võtsid üle ka kristlased. Kristlaste jaoks tähendas seismine eelkõige jumalalapse uut väärikust, mille Kristus oli neile andnud, vabastades nad patust ja selle orjusest ning teinud nad osasaajateks ülestõusmisest. Kristlased on vabad (Gl 5:1), nad on üles tõusnud koos Kristusega ja seetõttu saavad nad kindlalt ja rõõmsas tänus seista Jumala ees. Seistes jäljendavad kristlased ka Kristust, kes võitjana seisab Jumala paremal käel (Ap 7:55). Samuti sümboliseerib seismine valmisolekut teenida Jumalat (2Ms 12:11) ja Kristuse taastulemise ootust (Ilm 7:9).

Seismine oli kiriku esimestel sajanditel kohustuslik ülestõusmispühade ajal ja pühapäeviti, millele viitavad ka paljud kirikuisad. Nii Tertullianus kui Hieronymus kirjutavad, et seismine nendel aegadel on oluline rõõmu väljendus ülestõusmise üle, millele püha Basileios Suur lisab viite eshatoloogilisele ootusele. Seismise väärikust kordas ka Nikaia I kirikukogu (325), mis muutis selle palveasendi pühapäeviti ja ülestõusmispühade perioodil kohustuslikuks.

ISTUMINE

Istumine on kuulamise ja mõtisklemise asend. Jeesuse vanemad leidsid Jeesuse templis rabide hulgas istumas (Lk 2:46), Maarja istus Jeesuse jalge ees, kui ta Teda kuulas (Lk 10:38) ja istudes kuulati ka apostlite aegadel (1Kr 14:30; Ap 20:9). Rabi õpetas istuvas asendis, nagu Jeesus mäejutluse ajal (Mt 5:1). Samuti näitab istumine võimu, autoriteeti ja otsustusõigust.

Kiriku varastel aegadel kuulus istumisõigus piiskopile ja vaimulikele, kogudus seisis, sest kui jumalakojas üldse oli pinke, siis vähesel määral seinte ääres. Reformatsioon, mis pidas oluliseks usu õpetamist, tõukas tagant pinkide toomise kirikusse ja istuva asendi tähtsustamist. Nii on see jõudnud ka katoliiklaste ja isegi õigeusklike juurde, kes jutluse ja lugemiste ajal istuvad ning seistes kuulavad ainult evangeeliumi lugemist või seisavad teatud palvete ajal.

KUMMARDAMINE

Kummardades väljendati Piibli aegadel austust, lugupidamist ja tänulikkust. Vanas Testamendis on kummardamine seotud tõelise Jumala äratundmisega (Ps 86:9) ning keeluga mitte kummardada võõraid jumalaid (2Ms 23:24), kusjuures antud tekste võib mõista nii sümboolses kui otseses tähenduses.

 

Rooma riituses tuntakse kahte liiki kummardamist (GIRM 275): peaga ja ülakehaga. Peaga kummardatakse siis, kui nimetatakse koos kolmainu Jumala kõiki kolme isikut, mälestatava pühaku nime mainimisel ning Jeesuse ja Neitsi Maarja nime nimetamisel. Samas riituse juhend ei täpsusta, kes peaks neid kummardusi tegema ja seega võib praktika varieeruda. Tavaliselt tõlgendatakse seda nii, et teksti või palve ettelugeja teeb need kummardused ise.

Kolmainu Jumala isikute nimetamisel kummardatakse kloostrites, seevastu kirikurahva seas on tavapärane komme kummardada peaga Jeesuse nime nimetamisel. Traditsiooni piibellik alus peitub püha Pauluse kirjas filiplastele, mille järgi on Jumal tõstnud Jeesuse nime kõigist kõrgemale, kelle „nimes nõtkub iga põlv“ (Fl 2:9–11). Kummardama Jeesuse nime nimetamisel kutsub üles Lyoni II kirikukogu paavst Gregorius X eesistumisel 1274. aastal.

Pea langetatakse ka pühalikus vormelis õnnistuse saamiseks enne missa lõppu (GIRM 185). Tegelikult on pea langetamine seotud õnnistuse vastuvõtmisega juba varakirikus, millest annab tunnistus korraldus varajast kirikut puudutavas seaduste kogumikus Constitutiones Apostolorum (375–380).

Sügava kummardusega austatakse altarit ja seda juhul, kui tabernaakel on eemal või puudub selles Kristus oma ihu ja vere läbi. Missal tehakse sügav kummardus usutunnistuse lugemise ajal, kui mainitakse inkarnatsiooni (GIRM 137); konsekratsiooni järel, kui pole võimalik põlvitada (GIRM 43) ja enne armulaua vastuvõtmist (GIRM 160). Erinevalt idakirikust, kus on kummardamisel tähtis roll, on läänekirik asendanud selle suures osas põlvitamise ja paremale põlvele laskumisega.

PÕLVITAMINE

Kiriku algusaegadel ei peetud põlvitamist sobivaks ülestõusmispühade ajal ja pühapäeviti, kuid sellel palveasendil oli kindel koht seoses patukahetsuse ja paastumisega. Kirjutab ju kirikuisa Origeneski, et kristlasel on sobilik põlvitada, kui ta süüdistab ennast Jumala ees oma pattude pärast ja palub Jumalalt andestust ja tervendamist ning Tertullianus mainib, et paastupäevadel palvetati põlvili. Sellest järeldub ka põlvitamise teine oluline aspekt – põlvitamine on isikliku intensiivse palve asend, nagu nähtub märter Stefanose loos (Ap 7:60). Luuka evangeeliumi põhjal on ka Jeesust kujutatud Ketsemani aias põlvitamas (Lk 22:41), kuigi Matteus ja Markus räägivad siinkohal veelgi dramaatilisemast asendist – Jeesus heitis palve ajal silmili maha (Mt 26:39; Mk 14:35).

Erinevalt seismisest on põlvitamine teinud ajas läbi mitmeid tähenduslikke muutusi. Keskajast alates hakkas põlvitamine tähendama eelkõige sügavat austust, Jumala kummardamist ja seda eriti pühima altarisakramendi ees. Põlvitamine Jumala kummardamiseks polnud sugugi uus, juba Vanas ja Uues Testamendis on selle palveasendi kohta arvukalt viiteid (nt 2Aj 6:13; Ps 22:30; Mk 1:40; 10:17; Mt 14:33). Samuti sümboliseerisid heebrealastele põlved jõudu: põlvi nõtkutades antakse oma jõud elava Jumala kätesse ja tunnistatakse, et kõik, mis me oleme, oleme üksnes tänu Temale.

Põlvitamise kui austusavalduse tähtsuse tõusule on aidanud kaasa Jeesuse jumaliku olemuse rõhutamine alates 7. sajandist, 13. sajandi alguseks lõplikult välja kujunenud transsubstantsiatsiooni õpetus ja koguduse muutunud roll liturgias. Vatikani II kirikukogu liturgiareformid, mis kaudselt on 20. sajandi ajaloolis-kriitilise liturgiauuringute ja patristilise ajastu fookusesse tõstmise viljad, andsid aluse otsida advokaati keskajast pärinevale põlvitamise kombele. Kaasajal on just emeriitpaavst Benedictus XVI rõhutanud põlvitamise tähtsust ja seda eriti oma teoses The Spirit of the Liturgy. Muuhulgas viitab ta asjaolule, et põlvitamine on ainus puhtalt piibellik ja kristlik asend, mille aulisust pole mõistnud ükski ilmalik ühiskond.

Seismise ja põlvitamise küsimuses puudub otsene üksmeel seoses armulaualiturgiaga. Rooma riituse üldnormid näevad ette, et kogudus peab konsekratsiooni ehk armulauaandide muutmise ajal põlvitama. Kui põlvitamine pole tervise, ruumipuuduse, rahvarohkuse või mõne muu olulise põhjuse tõttu võimalik, tuleb teha sügav kummardus. See norm on tekitanud vastukaja mitmetel põhjustel, mille tuum on tegelikult üks – kas on õigustatud tõsta esile üks osa liturgiast, nimelt andide muutmine, millega katoliku kiriku usu kohaselt saab teoks Kristuse reaalne kohalolu euharistias (KKK 1377), ning kui jah, siis kas põlvitamine on sel puhul kõige sobivam väljendusviis. Tuntakse muret, et ühe osa rõhutamine võib varjutada terviku – Jeesuse Kristuse kohalolu Sõnas ja oma rahva hulgas kogu liturgia ajal. Samuti tuntakse ohtu, et privaatpalvest välja kasvanud põlvitamine võib kahjustada arusaama armulaualiturgiast kui kogu kiriku ühisest rõõmu- ja tänupalvest. Poleemikast lähtuvalt on erinevate koguduste tava üle maailma mõneti erinev. Seda on märgata ka Eestis, kus poolakeelne kogudus seisab ja kummardab, teised jällegi põlvitavad.

Kogudus põlvitab taas pärast Agnus Dei laulmist, juhul kui diötseesi piiskop pole määranud teisiti (GIRM 42).

PAREMALE PÕLVELE LASKUMINE

Põlvele või põlvedele laskuti sügava austuse märgina jumalikustatud valitseja, keisri ees ja seetõttu ei pidanud kristlased seda esialgu sobilikuks. Kristuse kannatusloo taustal nähti selles Kristuse mõnitamist (Mt 27:29; Mk 15:19). Kuna mõiste tuleneb ladinakeelsest sõnast genuflectio (inglise keeles genuflection), mis tähendab mõlema põlve mahapanemist, siis pole päris selge, millal ja mis põhjusel muutus komme laskuda ainult ühele põlvele. Igatahes muutus aja möödudes ka kristlaste suhtumine ja 4. sajandist on teada, et nii austati Jeruusalemmas suurel reedel risti. Nikaia II kirikukogu (767) andis loa sellisel viisil austada pühakujusid ja pühapilte. Hiljem avaldati sel moel lugupidamist paavstile ja piiskoppidele.

Paavst Pius V muutus põlvele laskumise Missale Romanumis 1572. aastal kohustuslikuks austusavalduse viisiks pühimale altarisakramendile.

PROSTRATSIOON EHK MAHAHEITMINE

See asend, mis märgib täielikku enda usaldamist jumalikule väele ja tõetruudust, on tavapärane pajudes religioonides. Vanas Testamendis mainitakse sellist asendit muuhulgas seoses Aabrahami ja Moosese kutsumisega (1Ms 17:3, 2Ms 34:8) ning Joosepi vendade kontekstis austuse ja kahetsusega (1Ms 42:6, 43:26, 28; 44:14). Uues Testamendis on see asend intensiivse palve, aga ka aukartuse märgiks (Mt 28:9). Prostratsioon võib olla mittetäielik ja täielik, kus vastavalt siis kas tehakse põlvitades sügav kummardus maani või heidetakse kogu kehapikkusega silmili maha.

Kiriku esimestel sajanditel kasutasid seda asendit patukahetsejad ja katehhumeenid. Vanas Gallia riituses Prantsusmaal ja Saksamaal alustati nii iga missat (6.–8. sajand). Tänapäeva Rooma riituses kasutatakse seda asendit harva: suure reede liturgia alguses, eriti aga ordinatsiooni sakramendi jagamisel kõigi pühakute litaania ajal, mis märgib kandidaadi surma iseendale, samuti on see komme säilinud kloostrikogukondades. Lisaks kasutatakse mahaheitmist püha Johannes Paulus II näitel eraviisilise palveasendina, mis lisaks palve intensiivsusele märgib ka patukahetsust ja suretamist.

RISTIMÄRK

Ristimärk on sõnatu palve ja usutunnistuse kokkuvõte, õnnistus ja sakramentaal, mis valmistab inimest ette vastu võtma Jumala armu. See meenutab kristlasele Kristuse ristisurma ja ülestõusmist, tema sidet Jumalaga, aga ka ristimisel saadud kutsumust. Samuti tunnistatakse sellega kolmainsat Jumalat – Isa ja Poega ja Püha Vaimu –, mis on kristlaseks olemise alus.

Ristimärk võib olla väike ja suur. Algne tava oli teha ühe sõrmega väike ristimärk laubale, millega Tertullianus (155–240) soovitab ennast märgistada igas olukorras ja ajal. Lisaks igapäevaelule kasutati ristimärki ka liturgias, eriti sakramentide jagamisel ja õnnistamisel. Katoliku kirikus on tavaks tänapäeval teha kolm väikest ristimärki enne evangeeliumi lugemist: laubale, huultele ja rinnale, soovides, et Jumala sõna oleks meie meeltes, huultel ja südames. Komme, mis on meieni jõudnud 11. sajandist.

Ristimärki tehakse alati parema käega, sest parem käsi meenutab Jumala kõikvõimsust ja Kristuse istekohta Jumala paremal käel.

Algselt tehti ristimärk ühe sõrme või pöidlaga, alates 4. sajandist hakkas tava muutuma ja tõenäoliselt sõrmede lisandumisega hakati tegema ka suurt ristimärki. Monofüsiitidele vastukaaluks hakati kasutama kahte sõrme viitena Kristuse jumalikule ja inimlikule loomusele ning 9. sajandiks oli juurdunud tava kasutada kolme sõrme Kolmainu tähenduses, kusjuures üks sõrmedest on kindlasti pöial.

Paavst Innocentius III (1198–1216) sõnutsi tegid katoliiklased koos idakristlastega ristimärgi kolme sõrmega paremalt vasakule, kuna Kristus laskus taevastest alla maa peale ja usk laienes juutidelt (parem) paganatele (vasak). Samas viitab ta asjaolule, et 13. sajandil on teadmata põhjusel hakanud komme muutuma ja mõned teevad ristimärgi juba vasakult paremale, kuna kristlane liigub viletsusest (vasakult) ausse (parem), nagu Kristus läks surmast ellu.

Praegusel hetkel teevad katoliiklased ristimärgi alati vasakult paremale põhjendusel, et Kristus kannatas meie eest (vasak) ja tõusis seejärel taevasse (parem). Seda tehakse avatud peopesaga ja viie sõrmega viitena Kristuse viiele haavale. Traditsioon, mille kinnitas oma määrusega paavst Pius V (1504–1572) 1569. aastal.

Seevastu idakristlaste juures on säilinud vanem traditsioon teha ristimärk ülevalt kokkupandud kahe sõrme ja pöidlaga ning kahe peopessa surutud sõrmega, mis viitavad vastavalt Kolmainsusele ja Jeesuse Kristuse inimlikule ja jumalikule loomusele. Sarnase sõrmede asendiga, ainult et kaks sõrme ja pöial on üleval laiali, on kasutanud ka Rooma paavstid kuni Johannes Paulus II-ni rahva õnnistamiseks väljaspool missat. Väärib mainimist, et ikonograafia põhjal otsustades on idakristlased arendanud välja omamoodi sõrmede asendil põhineva suhtluskeele.

Ristimärgi tegemises joonistub ka välja ida- ja läänekiriku üks oluline erinevus. Idakirik rõhutab Kristuse lunastuse kosmoloogilist ja võidukat külge, sest ühe tõlgenduse järgi tehakse ristimärk paremalt vasakule, sümboliseerimaks Kristuse võitu saatana üle. Seevastu lääne kirikus on rõhuasetus pigem individuaalsem, oluline on Kristuse lunastustöö iga üksikinimese jaoks.

VASTU RINDA LÖÖMINE

Vastu rinda löömine väljendab alandlikkust, patukahetsust ja sügavat kurbust. Komme oli tuttav juba vanadele paganatele ja juutidele. Uues Testamendis kajastub see tölneri loos (Lk 18:13) ja juutide reaktsioonis Jeesuse ristisurmale (Lk 23:48).

Püha Hieronymuse järgi, kes kõrbes viibides lõi patukahetsusest endale kiviga vastu rindu, on süda kurjade mõtete asupaik: vastu rinda lüües need mõtted hajutatakse ja süda saab puhtaks.

Tänapäeva roomakatoliku kirikus lüüakse kolm korda vastu rinda ainult patutunnistuse ajal. See on komme, mis oli elav juba püha Augustinuse ajal. Trento missakorra järgi löödi vastu rinda ka Agnus Dei ajal ja siis, kui lausuti: „Issand, ma pole seda väärt.“ Need kaks viimast žesti, mille kohta on esimesed tõendid 14.–15. sajandist, kaotati Vatikani II kirikukogu reformidega.

PALVETAMINE VÄLJASIRUTATUD KÄTEGA

See on vana palveasend, mida kasutasid juba juudid (2Ms 9:29; Js 1:15), Jeesus ja algkristlased (Jh 11:41; 1Tm 2:8) ja mis oli kristliku kunsti ja kirjalike allikate põhjal valdav palveasend kiriku algusaegadel.

Asend väljendab arusaama, et Jumala elupaik on taevastes kõrgustes ja oma hinge toetuseks peaksime üles tõstma ka oma silmad ja käed, st kogu oma keha ja hinge. Tertullianus on selles näinud ristilöödud Kristuse võrdkuju, viidates, et sellises asendis me anname tunnistust Kristusest. Võib öelda, et nii samastatakse ennast Kristuse ohvriga, näidatakse oma sõltuvust Temast ja oodatakse avatud hinge ja kätega Jumala vastust.

Liturgia areng hiliskeskajal on selle palveasendi välja tõrjunud ja põlistanud üksnes preestrile sobivaks asendiks. Koguduse osaks sai põlvitamine, mille juurde kuulusid kokkupandud käed. Ristis käes on asend, mis on tulnud kristlusesse frankide kaudu, kui maavaldust vastu võttev vasall asetas oma kokkupandud käed oma isanda pihku.

Kaasajal on väljasirutatud kätega palveasend tekitanud diskussioone ja seda just Meie Isa palve kontekstis. Murekoht seisneb selles, et väljasirutatud kätega palveasendit kasutab preester missal alati siis, kui ta ütleb valju häälega palve koguduse eest, kogudus palvet kaasa ei ütle. Kui Pius XII liturgiareform 1958. aastal andis kogudusele õiguse Meie Isa palvet kaasa palvetada koos preestriga, jäi preestrite käte asend muutmata ja koguduse asend lahtiseks. Nii on see jäänud tänapäevani, tekitades õigustatult sisulise küsimuse, kes ja kas üldse peaks oma käte asendit korrigeerima.

ARMULAUA VASTUVÕTMINE

Armulauda võib vastu võtta seistes ja põlvitades. Seismise puhul tuleb enne armulaua vastuvõtmist austuse märgina kas laskuda paremale põlvele või teha sügav kummardus. Põlvitades armulaua vastuvõtmisel pole vaja kummardust eelnevalt teha, sest põlvitamine ise on austusavaldus.

Armulauda on lubatud vastu võtta ka ettesirutatud vasakule käele kui troonile, nii et parem käsi toetab alt vasakut kätt. Seejärel võtab armulaualine parema käega vasakust käest hostia ning asetab suhu. Ka on olnud tava, et armulaualine haarab hostia käelt oma huultega. Käte ettesirutamise ja ristamise kohta on kardinal Joseph Ratzinger 2005. aastal väljendanud nii: „Inimkäed moodustavad risti, millest saab troon, kuhu Kuningas alla laskub.“ Samas rõhutab kardinal, et vale on vaielda, milline armulaua vastuvõtmise viis on püham või õigem, sest määrav on pigem uskliku südames avalduv aukartus.

Käele armulaua vastuvõtmine oli algkristlusest kuni 7. sajandini üldlevinud tava, mille kohta leiab täpsema juhendi 4. sajandil kirja pandud müstagoogilisest katehheesist, mille autoriks peetakse kas Jeruusalemma piiskoppi püha Kyrilli või tema järeltulijat. Jeruusalemma katehhumeenidele mõeldud õpetusest jääb kõlama kolm mõtet: armulaud leiva kujul võetakse vastu paremale käele, vasak käsi toetab; armulauda tuleb silmadega õnnistada ja vältida selle tükkide mahapillamist. Hirm mahapillamise ees, millele vastuseks kasutab idakirik lusikat, aga ka muutunud tavad austuse avaldamiseks viisid selleni, et 9. sajandil sai läänekirikus valdavaks Kristuse ihu vastuvõtmine keelele.

Käele vastuvõtmise tava taastamine tõusis päevakorda 1960ndatel Euroopa katoliku maades (Holland, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa) ning päädis 1969. aastal paavst Paulus VI läbiviidud küsitlusega piiskoppide seas ning järgnenud korraldusega Memoriale Domini. Antud korralduses jäi kehtima armulaua andmine keelele, kuid nende riikide piiskoppidele, kus teistmoodi juba tegutseti, anti õigus teema üle arutleda ja kahekolmandikulise häälteenamuse korral teha ettepanek Pühale Toolile eriõiguse saamiseks. Nüüdseks on need õigused kasutusel piiskopkondades üle maailma. Liturgiakongregatsiooni juhis Redemptionis Sacramentum (2004) sätestab, et eriõiguse saanud maades tuleb armulaua jagajal anda armulaualise soovil Issanda ihu talle käe peale, kuid see on seotud tingimusega, et armulaualine ei võta omavoliliselt ega jaga seda teistele, vaid manustab selle kohe (p 92–94).

SILMAARMULAUD

Iseäranis keskajal toimunud suured muutused liturgias, teoloogilistes ja vagaduselu rõhuasetustes ja koguduse osalemises liturgias tõid kaasa ka muutused armulaua vastuvõtmise praktikates. Soovarmulaua praktika (votum sacramenti) esines kiriku algusaegadel ristimise kontekstis, kuid Aquino püha Thomas laiendas selle pühale Augustinusele toetudes ka armulauale. Praktika seisnes selles, et kui usklikul puudub võimalus armulauda sakramentaalsel kujul vastu võtta, kuid ta tunneb selle järele sügavat igatsust, siis võib ta reaalselt osa saada armulaua armu viljadest. Selle praktika puhul on oluline rõhutada hädavajadust.

Erinevalt soovarmulauast eeldab silmaarmulaud inimese nägemisvõimet. Keskaja teises pooles vähenes märgatavalt armulaual käimine. Põhjuseid on mitmeid, kuid peamisteks loetakse rangeid nõudeid armulaua vastuvõtmisele (piht, paast), mille tõttu kogudus võis tunda ennast väärituna, aga ka arusaama nägemisest kui kõrgest ja võimsast meelest. Reaalne armulaual käimine asendus kõrgkeskajal elevatsiooni rõhutamisega – Issanda ihuks muudetud hostia tõsteti kõrgele ja kogudus vaatas selle poole. Samuti liikus muudetud hostia väljapoole missat ja kirikut ning kogudus oli kutsutud austama Kristuse kohalolu pühimas altarisakramendis. 13. sajandiks kujuneski välja adoratsioonipraktika, mida keskaja mõttemaailma arvestades võib lugeda teatud aspektist silmaarmulauaks. Usuti, et kuna silm suudab peegeldada, siis hostiat vaadeldes saadakse osa Issandast.

Silmaarmulaud näis usklike jaoks sama reaalne kui sakramentaalne, mille tõttu pidas Lateraani IV kirikukogu (1215) vajalikuks esitada tänaseni kehtiva nõude, et iga usklik peab vähemalt kord aastas, ülestõusmispühade ajal käima armulaual. Igapäevane armulaual käimine tõusis fookusesse aga alles 20. sajandil, iseäranis rõhutas seda paavst Pius X. Ta kummutas mõtte, et armulaud võiks olla tasu vooruste eest või adoratsiooni eriline vorm, vaid on „igapäevane leib“, mille vastuvõtmise kaudu on usklikul kergem vastu seista patule (Decree on Frequent and Daily Reception of Holy Communion, 1905).

Kolmas praktika on vaimne armulaud – uskliku püsiv soov armulausakramendi järele. Vaimset armulauda võib soovi korral vastu võtta iga usklik igal ajal ja kohas, kindlat korda või palvet selle vastuvõtmiseks pole. Kuigi vaimne armulaud on reaalne ja kehtiv, ei ole see kiriku jaoks olnud kunagi sakramentaalse armulaua asendus või aseaine, vaid pigem ettevalmistus ja igatsuse äratamine armulaua vastuvõtmiseks.

Tänapäeval on suuresti pandeemiast tingituna tõusnud päevakorda nn virtuaalse armulaua teema, mis peaks hõlmama kõiki eelnimetatud armulaua vastuvõtmise vorme, kuid kirikul pole veel selget seisukohta, kuidas ja mida täpselt rõhutada. Selge on see, et kiriku olemus ei võimalda kõike vaimsustada ega virtualiseerida, kuid samas on kindel, et tõeline osadus Kristusega luuakse mitmel erineval viisil (SC 7).

RAHUSUUDLUS JA RAHURIITUS

Püha Paulus palub oma kirjades tervitada üksteist „püha suudlusega“ (Rm 16:16; 1Kr 16:20). Esimeses Peetruse kirjas räägitakse samas tähenduses „armastussuudlusest“ (1Pt 5:14). Selle tervituse sügavamat kristlikku tähendust võib otsida kahest maailmavaatest: kreeka-rooma maailmas näitas tervitussuudlus muulhulgas inimeste sotsiaalset staatust, nii tervitasid üksteist ainult samasse sotsiaalsesse klassi kuuluvad inimesed. Juutide juures viitas suudlus jällegi pigem perekondlikule läbikäimisele ja seega võisid apostlid selle tava üle võtta teadmises, et kristlased on ristimise läbi saanud võrdseteks, nad kuuluvad ühte perekonda.

Rahusuudlusest sai alates 2. sajandist liturgia osa. Esimesena mainib seda tava püha Justinus märter oma esimeses apoloogias aastal 150. Rahusuudluse mõiste tõi kristlikku terminoloogiasse Tertullianus (155–240), kelle hinnangul anti rahusuudlust peale palvete lugemist, see oli omamoodi „palve pitsat“.

Algkristlased andsid üksteisele suud ja see komme säilis ka keskajal, millest annab tunnistust kirikuruumi jagamine naiste ja meeste pooleks. 13. sajandi Inglismaalt sai alguse tava suudelda nn rahulauda (inglise keeles pax-brede; ladina osculatorium). Tegu oli metallist või puust kristliku sümboolikaga kaunistatud lauakesega, millele kõik kohalviibijad sotsiaalse staatuse järjekorras andsid suud. Rahulaud leidis kasutust kuni 20. sajandini, kuigi alates 1570. aasta missaraamatust oli nende kasutamine piiratud. Mõned uurijad on arvamusel, et alates 16. sajandist muutus rahusuudlus ainult vaimulike osaks, ilmikud sellest enam osa ei saanud.

Samal ajajärgul muutus ka preestrite rahusuudluse vorm: suudlusest, mis on siiani elav idakristluses, sai rahuembus ja hiljem on selle väljendusviis jäänud piiskoppide kogu otsustada. Muutused ja erinevused ida ja lääne vahel on tõenäoliselt tingitud kultuurilistest hoiakutest: läänes enam kui idas on suudlusele omistatud intiimne tähendus, mida pole sobiv avalikult jagada.

Lisaks rahusuudluse vormile on muutused üle elanud ka rahusuudluse paiknemine liturgias. Kiriku algussajanditel anti rahusuudlus enne armulaualiturgiat. Selle põhjendusena on viidatud Jeesuse sõnadele, kes käskis enne andide toomist altarile leppida ära oma vennaga (Mt 5:23–24). Sellega rõhutati rahusuudluse lepitavat ja horisontaalset aspekti. Pärast paavst Gregorius Suure (540–604) reformi asetati rahusuudlus selle tänapäevasele kohale, Meie Isa palve järele ja enne armulaua vastuvõtmist, viies selle otsesesse seosesse euharistiaga. Käsikäes nimetatud muutusega leidis rõhutamist ka lepituse ja rahu vertikaalne dimensioon: rahu tuleb otseselt kohal viibivalt Kristuselt, mida keskajal väljendati kombega suudelda enne rahuriitust altarit ja see rahu anti edasi kohalviibijatele. Rahuriituse seos armulauaga oli keskajal nii tugev, et asendas sageli koguni armulaua reaalselt vastuvõtmist.

Pärast Vatikani II kirikukogu pole rahusuudlus enam missa kohustuslik osa, kuid selle riituse rõhutamine seoses armulaua vastuvõtmisega on ilmne. Rahusuudluse vorm on jäetud lahtiseks ja sõltub kohalikest tavadest. Armulaualiste üksteisele rahu soovimine võib toimuda käeandmisega või muul viisil tervitamisega.

PROTSESSIOON KUI JUMALA RAHVA PALVERÄNNAK TAEVASE JERUUSALEMMA POOLE

Miks pööratakse nii palju tähelepanu liigututele ja kehakeelele? Vastus peitub ehk selles, et usklikud ja kirik tervikuna on palverännakul viibiv jumalarahvas, mille tähenduse üle arutasid Ingmar Kurg, Anželika Kütt ja Hanno Saks artiklis „…meil pole siin jäädavat linna“. Palverändav jumalarahvas katoliiklikus vaates. Kogudus väljendab seda tõdemust igakord, kui liigutakse protsessioonis armulauale. Teatud kirikupühadel liigub kirikurahvas kirikust välja, käies ümber kiriku, nagu õigeusklikud paasaööl, või nagu Kristuse ihu ja vere suurpühal liikudes läbi linna ja külade, pühitsedes oma elupaika, kandes pühakujusid ja reliikviaid. Ka matuserongkäik on pühalik protsessioon, kui üht koguduseliiget saadetakse tema teekonnal taevase Jeruusalemma poole. Palverännakutest rääkimata.

Jumalarahva teekond on olnud ja on jätkuvalt Jumala armust kantuna pikk. Aeg-ajalt tõstatub loomulikult enesekontrolliks küsimus – mis on õige, milles väljendub kogu kiriku ühtsus, millist traditsiooni peab hoidma ja väärtustama? Kui väita, et alati tuleb kramplikult kinni hoida sellest, millega ollakse harjutud, siis unustatakse ära jumalarahva kui Kristuse elava ihu areng ja Püha Vaimu töö. Tegelikult on ammutuntud tõde, et kirikus pole midagi uut, aga pole ka vana. On vaid teekond, mille kestel kirik toob oma lõputust usuvaramust välja aina uusi rõhuasetusi, et ärgitada jumalarahvast mõtlema ja mõtestama ning suhtlema ja suhestuma nii Jumala kui ka maailmaga. Seega pole üks traditsioon teisest parem ega halvem ning kõik tõelisest usust kantu väärib säilitamist, kuid samas ei tohi kunagi unustada ära tervikut ega langeda arhaismi, nagu manitseb usklikke paavst Pius XII entsüklikas Mediator Dei (61–63). Ja Kristuse kiriku ühtsuse pärast pole mõtet üleliia muretseda – see on tagatud liigutuste erinevustele vaatamata. Ühtsus Pühas Vaimus on ühtsus mitmekesisuses, nagu on öelnud paavst Franciscus.

Pildid joonistas Kaarel Vulla

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.