Autor: Arvo Heinmaa
Toimetanud: Lennart Käämer
Nigeeria katastroof jääb sel sajandil ohvrite arvult alla vaid Süüria tsiviilelanikkonna tapmisele Vene pommirünnakutes. Kahjuks, sarnaselt Süüria tapatalgutele, ei ole ka Nigeeria sündmused saanud läänemaailmas ülemäära laialdast tähelepanu. Seejuures on tegu ühe Aafrika võimsaima riigiga, mis SKP järgi troonib mandri ladvikus.
Kümmekond aastat tagasi olin Tabori mäe kirikus. Samal hetkel saabus sinna kolm bussitäit nigeerlasi. Nad tormasid kirikusse ja esimesed heitsid altari ette silmili maha. Täpselt nagu seda tegid Matteuse evangeeliumi järgi Jeesuse jüngrid Peetrus, Jaakobus ja tema vend Johannes pärast seda, kui nad nägid Jeesuse kirgastamist ja kuulsid taevast Jumala häält (viide).
Nigeerlaste käitumine oli ehe ja loomulik. Rääkisin ühega nendest ja ta selgitas, et Nigeeria jaguneb usupõhiselt kaheks: kristlik lõuna ja islamistlik põhi. Kusjuures kristlasi ja moslemeid on enam-vähem võrdselt. Et muhameedlased peavad korra oma elu jooksul Mekas palverännakul käima, on loodud riiklik programm, mis toetab teatud määral nende palverände. Tasakaalustamiseks rahastab riik samas mahus ka kristlaste palverännakuid Pühale Maale. Mõtlesin, et tore, kui sõbralikult asju aetakse.
Tegelikkus on toredusest aga kaugel.
Nigeeria põhjaosas läheb kuiv, lühikese, kuid intesiivse vihmaperioodiga kõrbelähedane kliima üle niiskemaks ja savannilaadseks. Karjakasvatus asendub maaviljelusega. Sealt jookseb ka piir islami ja kristluse vahel.
Ajalooliselt on selles piirkonnas võideldud vee pärast. Kõrbepiiri liikumine lõuna poole sunnib moslemitest karjakasvataid paremate karjamaade otsingul samuti lõunasse. Selle tulemusel algasid juba 18. ja 19. sajandil konfliktid karjakasvatajate ja maaviljelejate vahel, mis on tänaseks saanud lisaks religioosse värvingu.
Elu šaria seaduse all
Kuigi Nigeeria on põhiseaduse järgi ilmalik riik, on 12 põhjapoolset islamienamusega osariiki vähemal või suuremal määral üle võtnud šaria seadused. Šariaadi kehtestamine osades piirkondades on pingete eeldus. Radikaalsete islamirühmituste, nagu Boko Haram, tekkimine on konflikti ainult teravdanud ja tänaseks on see võtnud tapatalgute mõõtme.
Suurbritannia Parlamendi Alamkojale esitatud raporti (Freedom of Religion or Belief in Nigeria, 01.02.2024) kohaselt on aastatel 2020-2022 seal tapetud 12 793 kristlast, 7923 kristlast on röövitud. Kusjuures, neid arve aastate lõikes vaadates, on need pidevalt kasvanud.
2023. aasta jõulude ajal pandi fulani rahvusest terroristide poolt toime rünnakud kristlaste kogudustele Kirde-Nigeerias. Maha põletati kaheksa kirikut, tapetutena leiti 160 inimest ning arvatavalt 15 000 inimest asustati rünnakute tulemusel ümber. Arvestades aega, mil need ründed aset leidsid, võib arvata, et need olid kantud otseselt religioossest vihast. Tegu oli õige jõhkrama rünnakuga viimase viie aasta jooksul (vt Christianity Today 29.12.2023).
Nigeeria kristliku organisatsiooni International Society for Civil Liberties and Rule of Law Raport hinnangul langes 2023. aastal selliste rünnakute ohvriks vähemalt 8222 kristlast. 2024. aasta alguses on see kõik jätkunud. Raporti hinnangul on Nigeeria valitsus- ja julgeolekuväed islamistide roimasid pealt vaadanud ja mitte sekkunud. Seetõttu hinnatakse religioosse taustaga tapmiste arvuks alates 2009. aastast umbes 150 000, millest umbes 100 000 on kristlased. Lisaks on maha põletatud 13 000 kirikut ja 1500 kristlikku kooli. Need numbrid on nii suured, et rahvusvahelise ühenduse International Alliance Against Genocide hinnangul tuleb Nigeeriat pidada üheks genotsiidi piirkonnaks kogu maailmas.
“Boko Haram põletas mu ema elusalt mu enda silme ees.” Mitmed islamiterroristide poolt toime pandavad vägivallaaktid Nigeerias ei jää millegi poolest alla venelaste sõjakuritegudele Ukrainas.
Miks maailm vaikib?
Nigeeria katastroof jääb sel sajandil alla vaid Süüria tsiviilelanikkonna laiaulatuslikule tapmisele Vene pommirünnakute läbi. Isegi Ukrainas korda saadetud inimsuse vastased veretööd ei ulatu oma mastaabilt samale tasemele Nigeeria genotsiidiga. Kahjuks, sarnaselt Süüriale, ei ole ka Nigeeria sündmused saanud läänemaailmas laialdast tähelepanu. Peale üksikute avalduste mõne riigi poolt – seal hulgas Vatikani – ei ole toimuv ületanud tihti uudisekünnist ega võitnud muidu nii aktiivsete inimõiguste eest võitlejate tähelepanu.
Nigeeria elanikkonna toetuseks ei ole toimunud demonstratsioone ega protestimarsse, sel teemal valitseb suur ja piinlik vaikus. Samas kui näiteks Palestiina toetuseks, peale Iisraeli enesekaitserünnakut oktoobris, mobiliseeriti koheselt ülemaailmased meeleavaldsued (sest selleks oli ettevalmistus, raha ja poliitiline huvi). Isegi “Black lives matters”, mis alles mõni aasta tagasi pani staadionitäite kaupa sportlasi ja pealtvaatajaid mustanahaliste õiguste nimel põlvitama, ei ole pidanud nüüd vääriliseks pilkugi tõsta.
Kas Nigeeria on “liiga kaugel”? Või kas – irooniliselt küsides – kristlased kui läänemaailma peavoolu esindajad ei väärigi kaitsmist, samas kui etniliste ja teiste vähemuste eest seistakse kõrgeimal poliitilisel tasandil?
Iga inimelu tuleb kaitsta. Kui me arvame, et me midagi teha ei saa, siis oleme selle põhimõtte vastu juba eksinud.
Vaata Nigeeria islamistliku terrorirühmituse Boko Haram tekke- ja arengulugu lähemalt BBC dokumentaalist.