ÜRO Pagulasmaeti (UNHCR) hinnangul oli 2023. aasta lõpuks 117,3 miljonit inimest sunnitud oma kodudest lahkuma vägivaldsete konfliktide, tagakiusamise, inimõiguste rikkumiste või looduskatastroofide tõttu. Need andmed peegeldavad kriiside ulatust ja mastaapi ning vajadust püsivate ja põhjalike lahenduste järele.

Meedias näeme iga päev traagilisi pilte rändavatest inimestest. Need peegeldavad tegelikkust – Kesk-Ameerika põgenikud, kes liiguvad Mehhiko-USA piiri poole; aafriklased, kes üritavad ohtlikult ülerahvastatud paatides ületada Vahemerd; külmetavad põgenikud Balkani rändeteedel ning rändajad, kes ületavad La Manche’i väina, otsides paremat elu Ühendkuningriigis. Need pildid annavad tunnistust rände ülemaailmsest ulatusest ja keerukusest.

Ränne on alati olnud inimkonna osa ja on sama vana kui inimesed ise. Vaesust, vägivalda ja looduskatastroofe ei ole maailmas suudetud kaotada. Seetõttu liiguvad ja põgenevad inimesed endiselt turvalisemate ja paremate elupaikade otsingul, olgu selleks linnad või välisriigid. Mis muutub, on rände intensiivsus, rändeteed ja viisid, samuti rändajate kuvand ning lähte- ja sihtriigid.

Rändeolukord maailmas

Rahvusvahelise definitsiooni järgi on rändaja isik, kes elab vähemalt 6–12 kuud väljaspool oma sünniriiki. Sellised inimesed liiguvad enamasti töö-, pere- ja õpperände raames, kuid põhjuseid võib olla ka muid.

1960. aastal oli maailmas umbes 93 miljonit rahvusvahelist rändajat, 2000. aastal 170 miljonit ja 2017. aastal umbes 247 miljonit. Arvud on kasvanud, kuid samal ajal on kasvanud ka maailma rahvaarv – 3 miljardilt inimeselt 1960. aastal 7,6 miljardini 2017. aastal. Seega on rahvusvaheliste rändajate osakaal maailmas püsinud suhteliselt stabiilsena, umbes 3% juures.

Ühiskonna ja majanduse arengust lähtuvalt on oluline märkida, et maalt linna elama minemine on olnud üks kõige olulisemaid muutusi, mida inimkond on viimase sajandi jooksul läbi teinud. See protsess jätkub paljudes madala ja keskmise sissetulekuga riikides, kus toimub kiire linnastumine. Sisemine ränne ehk inimeste liikumine riigi sees, enamasti maalt linna või turvalisematesse piirkondadesse, on olnud alati olulisem kui piiriülene ränne. Rahvusvaheline ränne on kallim ning paljud eelistavad jääda oma kodu lähedale.

Sisserändajad moodustavad umbes 80% kõigist maailma rändajatest, mis tähendab, et maailmas on ligikaudu üks miljard sisserändajat ehk umbes 12% kogu rahvastikust. Viimastel aastatel on pagulased moodustanud 7–12 protsenti maailma rändajatest, mis vastab ligikaudu 0,3 protsendile kogu maailma rahvastikust.

UNHCRi hinnangul oli 2023. aasta lõpuks 117,3 miljonit inimest sunnitud vägivaldsete konfliktide, tagakiusamise, inimõiguste rikkumiste või looduskatastroofide tõttu oma kodudest lahkuma kas riigisiseselt või siis välismaale. Sellest arvust viibis 80% ümberasustatud inimestest madala ja keskmise sissetulekuga riikides, mille kogusissetulek moodustab vaid 19% maailma kogusissetulekust. Kodumaalt lahkus 37,4 miljonit põgenikku, ja mõlemal juhul kasvas nende arv 8% võrreldes 2022. aastaga.

Suurimad UNHCRi hallatavad põgenike grupid 2023. aasta lõpus olid afgaanid, süürlased, venetsueellased, ukrainlased ja sudaanlased. Enim põgenikke ja rahvusvahelise kaitse vajajaid viibis Iraanis (3,8 miljonit), Türgis (3,3 miljonit), Colombias (2,9 miljonit), Saksamaal (2,6 miljonit) ja Pakistanis (2 miljonit).

Need andmed peegeldavad kriiside ulatust ja mastaapi. Suured arvud, mis püsivad aastate jooksul muutumatutena, viitavad sellele, et paljudel põgenikel puudub kiire võimalus koju naasta. See rõhutab vajadust püsivate ja põhjalike lahenduste järele, et leevendada kriiside ja põgenike olukorra pikaajalisi sotsiaalseid, ühiskondlikke ja majanduslikke tagajärgi ning pakkuda vastuvõtvatele riikidele vajalikku tuge. Tuge ja paremat tegutsemist vajab ka Euroopa.

Ränne Euroopasse

Kõigest paarsada aastat tagasi rändasid eurooplased massiliselt Aafrikasse, Aasiasse ning Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse. Tänaseks on aga Euroopa ise muutunud sihtkohaks, kuhu paljud inimesed saabuvad, otsides paremat ja turvalisemat elu. Viimase vähem kui saja aastaga on eurooplaste väljaränne asendunud massilise sisserändega maailma eri paigust, mis on üks märkimisväärsemaid muutusi rändeajaloos.

2022. aastal väljastati ELi riikides kolmandate riikide kodanikele ligi 3,69 miljonit elamisluba. Nendest anti töö eesmärgil 20%, perega liitumiseks 35%, õppimiseks 4%, varjupaigaks 15% ja muudel põhjustel 26%. See näitab, et enamik tuleb Euroopasse seaduslikult ja varjupaigataotlejate osakaal kogu rändest on suhteliselt väike. Aastal 2023 kasvas elamislubade arv 1,5% 3,74 miljonini. Eestis väljastati samal ajal, 2023. aastal kokku 4261 esmast tähtajalist elamisluba, mis oli võrreldes 2022. aastaga 29% vähem. Elamislubade arv langes nii pere-, töö- kui õpirändes. Inimeste arv jäi samaks vaid ettevõtluseks väljastatud elamislubade osas, kuid kasvas rahvusvahelise kaitse saanute arv.

On ilmne, et varjupaigaga seotud sisseränne ei ole peamine viis Euroopa Liitu sisenemiseks, samas on just see tekitanud paljudes Euroopa Liidu riikides ärevust ja ühiskondlikke pingeid. Üks ärevuse kõrgpunkte oli 2015.–2016. a rändekriis, kui konfliktid Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas ja Süüria kodusõda tõid kaasa suure rahvaste liikumise. Ligikaudu 1,3 miljonit inimest saabus Euroopa Liitu, mis tekitas liikmesriikide vahel ja nende sees tugevaid vastuolusid põgenike vastuvõtu ja julgeoleku tagamise osas. Selle kriisi mõjud on siiani tuntavad ühiskondlikul ja poliitilisel tasandil.

Teine oluline ärevuse hetk saabus 2022. aastal, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas, sundides 6 miljonit ukrainlast otsima varjupaika Euroopas, ja nad said selle. Lisaks oli 3,7 miljonit inimest sunnitud lahkuma oma kodudest Ukrainas. Ukrainlaste vastuvõtt Euroopas oli palju soojem kui varasema rändekriisi põgenike puhul, mis on mõistetav, kuna nende abivajadus oli selgelt tajutav. Varasemas rändekriisis segunesid abivajavad süürlased teiste rahvustega, kellest paljud ei vajanud tegelikult kaitset.

Tänane rändetase on võrreldav 2015.–2016. aastaga. Euroopa Liidu Varjupaigaameti (EUAA) andmetel esitati 2024. aasta esimesel poolaastal Euroopa Liidu riikides üle poole miljoni varjupaigataotluse (513 000), mis on sarnane eelmiste aastate sama perioodiga, kus aasta lõpuks ulatus taotluste arv ligi miljoni inimeseni. Kuna aasta teisel poolel esitatakse tavaliselt rohkem taotlusi, võib ka 2024. aastal jõuda varjupaigataotluste arv miljonini.

Enim esitasid esimesel poolaastal varjupaigataotlusi süürlased, kokku 71 382, mis moodustas 14% kõigist taotlustest ja oli 7% rohkem kui 2023. aasta samal perioodil. Neile järgnesid Afganistani (45 266), Venezuela (37 011), Colombia (28 777) ja Türgi (28 049) kodanikud.

ELi riikidest sai kõige rohkem varjupaigataotlusi Saksamaa – 124 000, mis moodustas ligi veerandi kõigist ELi taotlustest. Samas oli see arv 20% väiksem kui 2023. aastal. Hispaania oli teisel kohal 88 000 taotlusega, säilitades stabiilsuse. Seevastu Itaalias kasvas taotluste arv kolmandiku võrra, ulatudes 85 000ni.

Kui suhestame varjupaigataotluste arvu miljoni elaniku kohta, siis see annab parema ülevaate riikide suurusest ja suutlikkusest. Suurema rahvaarvuga riigid suudavad üldiselt hallata rohkem taotlusi, samas kui väiksemad riigid võivad kogeda suuremat koormust ka väiksema arvu taotlustega. Miljoni elaniku kohta arvutamine võimaldab õiglasemat võrdlust ja näitab täpsemalt, kui suur on tegelik mõju ja koormus riikide varjupaigasüsteemidele.

EUAA andmetel sai 2024. aasta esimesel poolel saareriik Küpros, mille elanikkond on umbes 921 000, kokku 4905 varjupaigataotlust, mis teeb 5327 taotlust miljoni elaniku kohta – kõige kõrgem näitaja ELis.

Teisel kohal oli Kreeka, kus taotleti varjupaika 29 785 korral, mis teeb 2860 taotlust miljoni elaniku kohta. Kolmandal kohal on Iirimaa 10 601 varjupaigataotlusega, miljoni elaniku kohta 2011 taotlust. Aastaid rändesurve all olev Itaalia jäi neist veidi maha, kuid oli siiski üle ELi keskmise, saades 85 159 taotlust, mis teeb 1443 taotlust miljoni elaniku kohta.

Kogu ELi arvestuses, mille elanikkond on 463 miljonit, esitati 2024. aasta esimesel poolel kokku 513 000 varjupaigataotlust, mis teeb 1100 taotlust miljoni elaniku kohta. Eesti jääb märkimisväärselt alla ELi keskmise – siin esitati 760 varjupaigataotlust, mis teeb 556 taotlust miljoni elaniku kohta.

Eesti Politsei- ja Piirivalveameti andmetel esitati Eestis teist aastat järjest rekordarv rahvusvahelise kaitse esmataotlusi – kokku 3980 –, mida mõjutas oluliselt ukrainlaste saabumine. Pagulase staatuse sai 62 inimest ja täiendava kaitse 3856 inimest. Kõige enam on kaitset saanud Ukraina, Süüria, Venemaa ja Afganistani kodanikud.

Kuigi rändearutelud Euroopa Liidu liikmesriikides on endiselt tulised, on viimastel aastatel märgata teatavat leppimist suurema sisserändega ja ning ka muretsemist on vähem. Kuigi viimastel aastatel on ELis varjupaika taotlenud ligi miljon inimest – arv, mis on võrreldav varasema rändekriisi ajaga –, ei ole sellist ühiskondlikku paanikat kui varem. Eurooplased on rändeprobleemidega paremini kohanenud ning kodanike seas on rändega seotud ärevus ja hirmud vähenenud.

Siiski ootavad inimesed endiselt, et riigijuhid püüaksid rännet hallata ja hoida kontrolli rändevoogude üle. Rändesurve Euroopale ei ole vähenenud, mistõttu riikide halduskoormus ja sotsiaalsüsteemide surve kasvab. Riigid seisavad jätkuvalt silmitsi keerulise ülesandega leida tasakaal seadusliku sisserände ja varjupaigataotluste haldamise vahel, hoides samal ajal avalikkuse rahulolu ja sotsiaalset stabiilsust.

Lahendused rändega toimetulemiseks

UNHCR ja IOM leiavad, et rändeolukorra parandamiseks on vaja tugevdada rahvusvahelist koostööd ja jagada vastutust rändajate vastuvõtu ja integreerimise osas. Nad rõhutavad, et seaduslike rändeteede loomine ja parem rände juhtimine aitaksid vähendada ebaseaduslikku rännet ja sellega seotud riske.

Sellele lähenemisele toetub ka Euroopa Liit, kes on loonud Euroopa rändepaketi. ELi rändepakett keskendub kontrollitud ja tõhusale rändepoliitikale, sealhulgas tugevdatud piirikontrollile, paremale varjupaigamenetlusele ning vastutuse jaotamisele liikmesriikide vahel. Lisaks hõlmab pakett seaduslike rändeteede arendamist, rändajate integreerimise toetamist ja rände algpõhjuste, nagu majanduslik ebastabiilsus ja konfliktid, leevendamist päritoluriikides.

Need meetmed on olulised, et hallata rändesurvet, toetada vastuvõtvaid riike ja tagada rändeprotsesside sujuv kulg, aidates samal ajal kaasa sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse säilitamisele.

Rändeprotsessid muutuvad ajas, kuid selle põhilised ajendid – ellujäämine ja paremate võimaluste otsing – jäävad samaks. Inimesed põgenevad vaesuse, ebavõrdsuse, vägivalla ja looduskatastroofide eest, rännates turvalisematesse ja parematesse paikadesse. See on inimkonna ajaloos alati nii olnud ja jääb paratamatuks tulevikuski. Rännet ei ole võimalik kaotada, kuid me saame õppida paremini mõistma selle olemust, põhjuseid ja tagajärgi.

Kui suudame rännet näha laiemas kontekstis, osana sotsiaalsetest, kultuurilistest ja majanduslikest muutustest, suudame paremini hinnata selle positiivseid ja negatiivseid külgi. Nii saab paremini vastu seista kontrollimatule massirändele, kuid samal ajal lahendada tööjõupuudust vajalikes sektorites.

Ühiskonna edu sõltub sellest, kui hästi suudame rännet juhtida ja hallata, tasakaalustades riske ja kasu tõhusa rändepoliitika kaudu. Õppigem siis rändega koos elama!

Artikli autor Kert Valdaru on Eesti haridusjuht, hetkel töötab ta Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse juhina.