Avafotol Itaalia peaminister Giorgia Meloni (Wikimedia Commons)

Rahvusriik ja Euroopa Liit

Euroopa Parlamendi valimised on selleks korraks läbi. Ursula von der Leyenile võib õnne soovida Euroopa Komisjoni presidendina jätkamise puhul. Samuti Kaja Kallasele, kelle nimetamine Komisjoni kõrgeks välisesindajaks – liikmesriikide juhtide silmapaistva toetusega – tõestas taas, et ka Eesti-suguse väikeriigi esindaja võib suures poliitikas läbi lüüa. Täpne uue Komisjoni koosseis loksub paika küll alles sügise hakuks, kuid EL-i poliitilised jõujooned järgmiseks viieks aastaks on visandatud.

Euroopa ühtsus mitmekesisuses püsib. Rahvusriikide keeleline, kultuuriline ja ajalooline autonoomia põimituna ühtse Euroopa ideega püsib. Ja see on meie tugevus. Nagu on seda ka Euroopa Parlamendi fraktsioonide paljusus nende vastuoksuste kiuste: puna-rohelised ühes servas, Orbán ja Fico teises. Meeldigu nad siis või mitte. See vastuoluline tervik on elav kontrast Venemaa ja Hiina despootlikele režiimidele, kus arvamuste avalik paljusus ja rahvuste enesemääramisõigus on tapetud.

Seda grotesksem võib olla kuulda mõne Eesti poliitiku või arvamusliidri öeldut, mis tõmbavad paralleele tänase Euroopa ja Nõukogude Liidu vahele (vt nt Deutche Welle 2019; Postimees 2019; Objektiiv 2022). Selliste väidete vastu ei pea laskuma liiga tulisesse vaidlusse, piisab kui koolilapse loogikaga küsida:
Kas Pika Hermanni tornis lehvib meie rahvuslipp või Euroopa Liidu föderaallipp? Kas see langetatakse igal päikseloojangul “Mu Isamaa on minu arm” saatel või “Freude, schöner Götterfunken…” kõlades? Mis keeles meie lapsed täna koolis õpivadki? Ja mis keeles toimub ametlik asjaajamine?
Võime muidugi fantaseerida, et Toompeal lehvibki Euroopa Liidu sinilipp – siis kuidas on see samaväärne vägistamiste ja mõrvade abil end siin kehtestanud punavõimu sümboolikaga? Täna on meil topeltprivileeg elada vabas Eestis ja kuuluda Euroopasse. Veel 35 aastat tagasi polnud meil kumbagi.

Teisalt tasub valvel olla, et Euroopa föderaliseerumine ei saaks meie pimedaks kinnisideeks, mis pelgalt kuuluvustunde nimel on valmis ohverdama Eesti huvid ja tulusad tehingud. Punnitatud soov olla võetud Lääne-Euroopa või Skandinaavia riigina – mida me ei ole ja milleks me päriselt ka kunagi ei saa – võib meile valede otsuste tulemusena hoopis karuteene teha.

Kirik ja Euroopa Liit

Nagu nüüdis-Euroopa ei välista rahvusriiklust, ei pea nägema ka dramaatilist lõhet Katoliku kiriku ja EL-i poliitilise profiili vahel. Europarlamendi maailmavaateline mitmekesisus mahutab endasse nii katoliiklase kui protestandi, ateisti kui moslemi. Ja ruumi jääb ülegi.

Kõige ilmekamalt ehk illustreerib klassialise katoliikliku vaimulaadi kaitset Itaalia peaministri Giorgia Meloni südikus tundlikes, kuid põhimõttelistes väärtusküsimustes. Meloni, olles ise katoliikliku taustaga, on kritiseerinud nii sooideoloogiat kui aborte, rõhutanud traditsioonilisi väärtuseid ja kristlikku pärandit.

“Ei LGBT lobile, jah soolisele identiteedile, ei sooideoloogiale!” kõlasid ta hüüded 2022. aasta alguses veel enne tema erakonna Fratelli d’Italia võitu kodustel parlamendivalimistel (Catholic News Agency 2022).

Teise julge sammuna andis Itaalia parlamendi ülemkoda selle aasta kevadel nõusoleku korraldada abordivastaseid aktsioone kliinikutes. Sellega soovitakse teavitada naisi, kes on otsustanud loobuda oma sündimata lastest, alternatiivsetest valikutest. Enne seda oli abordiõigustik püsinud Itaalias muutumatuna 1978. aastast (Politico 18.04; AP 23.04).

Melonile on see kaasa toonud arusaadavad kokkupõrked vasakpoolsete ja liberaalidega, konflikti Prantsusmaa president Macroniga ja ajakirjanduse ilkumise, kuidas peaminister viib Euroopa neljanda majanduse “tagasi keskaega”. Ometi ei kuma tema poliitikast läbi ei eurovastasus ega venemeelsus. Tugevate transatlantiliste suhete toetajana on esile toodud hoopis usalduslikku läbisaamist veel ametis oleva president Bideniga (Politico 13.06). Kuigi Fratelli d’Italia hääletas Ursula von der Leyeni teise ametiaja vastu, on ta ise avaldanud usku ja soovi koostööks tulevikus. Näitab aeg.

Täna on Meloni juhitud Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsioon Euroopa Parlamendis tugeval neljandal kohal (vahetult peale EP valimisi oldi kolmandad). Suurima fraktsioonina troonib Euroopa Rahvapartei, mille selgroo moodustab Saksamaa kristlik-konservatiisete erakondade kaksikliit CDU/CSU (Kristlikud Demokraadid ja Kristlik-Sotsiaalne Liit Baieris). Teisel positsioonil on sotsialistid. Kolmandaks on tõusnud Viktor Orbáni vastloodud Euroopa Patrioodid grupp, mis koondab erinevad venesõbralikud jõud, apelleerides küll loosungites kulunud “traditsiooniliste Euroopa väärtuste” kaitsekaartile.

Seega vaatab Europarlamendi nelja suurima fraktsiooni hulgast vastu kolm, kes asetuvad – igaüks omal moel – poliitilise spektri konservatiivse spektri eri positsioonidele. Ei saa öelda, et kristlike tõekspidamiste poliitilised väljundid on EL-is kuidagi alla surutud või marginaliseeritud.

Kõrvalmärkusena tuleb lisada, et pole välistatud, et kristlane eelistab valimiskasti ääres mõnda sootuks liberaalset erakonda. Või toome konkreetsete näidetena tegevusvaldkonnad nagu erivajadustega inimeste kaasamine või vähekaitstud ühiskonnagruppide eest seismine: vanurid, lastekodulapsed, kodutud, tõrjutud. Need on inimesed, keda võetakse liturgiatel üle maailma eestpalvetesse igal pühapäeval. Samas näitab poliitiline tendents, et need teemad on kujunenud südameasjaks sotsiaaldemokraatlikele ja vasakpoolsetele erakondadele. Kui nüüd kristlane, kes on leidnud oma kutsumuse ja missiooni pühenduda ühiskonnas tõrjutute aitamisele, annab valimistel sellel kaalutlusel hääle vasakpoolsetele – kas meil on õigust teda hukka mõista?

Kristlik elu ei peaks tähendama enda jaoks ebameeldiva ja võõra hukkamõistmist. Mõistame küll hukka kõik enda silmis ebameeldiva, aga unustame Kristuse kõige olulisema käsu: armastada ligimest nagu iseennast. Miks näeme pindu oma venna silmas, aga palki iseenda silmas ei märka? (Mt 7:3).

Evangeeliumi sõnum ei saa olla piiritletud ühe kindla poliitilise ideoloogiaga, see oleks Jumala ülimuslikkust alavääristav.

Woke ja olümpia

Muidugi võib eelneva jutu peale osundada näitkes Pariisi olümpimängude avatseremoonial toimunud kõmulisele woke-pilale “Püha õhtusöömaaja” üle ja küsida, et kas me sellist Euroopat tahtsimegi.

Nõustume, et Pariisi olümpiamängude korraldajad astusid üle piiri kui performance‘i avatseremoonial heaks kiitsid (vt Brief – YouTube). Ka Prantsusmaa piiskoppide ja katoliikliku avalikkuse vastureaktsioon oli kohene (Catholic Herald 28.07). Hukkamõist avatseremoonia sellele osale tuli seejuures ka moslemitelt ja juutidelt – pühadus on universaalne ja sotsiaalsete konstruktsioonide all kehtivad siiski üldised loomuseadused. 

Tänaseks on kunstiline juht küll avalikult vabandanud. Samas võiksid sellise haardega ülemaailmse sündmuse korraldajad juba eelnevalt aduda, et Olümpial osalejate ja pealvaatajate seas kohtuvad väga erineva kultuuri ja religioosse taustaga inimesed. Lisaks rikub see Olümpia enda ideaali, mis on antiigist kuni tänapäevani kindlaid, inimest kõrgema hüve poole juhtivaid väärtuseid kandunud.

Seejuures on oluline mitte ajada segamini poliitikat ja seksuaalvähemuste hoovuseid lääne kultuuris. Pariisi olümpiamängude drag-etendus ei ole kindlasti ühtse Euroopa idee kvintessents: ei Maastrichti lepe, Ühtne Euroopa akt ega ükski teine EL-i alusdokument ei kanna varjatud tagamõtet kehtestada lääne ühiskondades selliste piiriliikumiste ülemvõim. Euroopa õilis tees on väärtustada iga indiviidi ja rahvast tema ainulaadsuses ning edendada vabaduse, võrdsuse ja vendluse printsiibil omavahelist koostööd parema tuleviku nimel. Antud juhtum on näide, kuidas selle solidaarsus-põhimõttega võib hoopis orki astuda.

Kiitusena tuleb Pariisi olümpia puhul – lisaks ülejäänud avatseremoonia õnnestumisele – esile tuua Venemaa ja Valgevene sportlaste mängudele mitte-lubamist oma riigi sümboolikaga. Kuigi see on vaid pool sammu. Nagu antiik-mängudel ei olnud võimalik osaleda neil, kel lasus veresüü, peaks see kehtima ka tänapäeval agressorriikide esindajate puhul. 

Kokkuvõttes solvumiseks põhjust pole. Kirik on püsinud ajastute katsumustest hoolimata ja püsib ka pärast Pariisi olümpiat. 

Juhtkirja autor: Lennart Käämer