Oktoober oli loodushoiu kuu. Sel puhul on sobiv veidi mõtiskleda keskkonnast, kus me elame ja mida me oma elutegevuses peame kasutama. Põhinen oma kirjatükis peamiselt Paavst Franciscuse 2015. aasta entsüklikale „Laudato Si“, mida sisuliselt refereerin, lisades sellele mõningaid mõtteid oma teadmistest ja kogemusest mäeinsenerina.

Alustan oma mõtisklust tsitaadiga Esimese Moosese raamatu esimesest peatükist: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele, ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“(1Ms 1:28). Maa alistamine tähendab ka kõigi selle varade üle valitsemist. Me peame maad ka „harima ja hoidma“ (1Ms 2:15).

Paraku me oleme oma enesekindlusega, uskudes majandusliku kasvu esmatähtsust, pööranud liialt palju tähelepanu Maa valitsemise õigusele ning jätnud suuresti unarusse selle hoidmise kohustuse.

Tulu ja vastutus

Inimene ei ole Jumal. Me oleme Maa saanud Jumalalt laenuks ning peame selle koos intressidega (Maa seisundit võimalikult palju hoides ning parandades) oma järeltulijatele edasi andma, et neilgi oleks, kus ja millest elada. Me vastutame selle eest, mida valitseme–kui me tegutseksime ja mõtleksime teistviisi, läheksime vastuollu üldise harmoonia (Jumala, looduse ja inimese vahel) printsiibiga.

Tegelikult oleme vastuollu sattunud juba ammu, pidades maad ja selle ressursse lõputuks, neid ahnelt, arutult ja hoolimatult, mõnikord lausa röövellikult kasutades. Me oleme unustanud selle, et saame maa küllusest võtta vaid seda, mida oma toimetulekuks vajame ning oleme kohustatud tagama, et ka meie järglastele jääks piisavalt.

Kuna arenenud riikide keskkonnateadlikkus on kasvanud, siis on mitmed keskkonda koormavad, kuid majanduslikult tulusad tegevused (näiteks mitmete maavarade kaevandamine) viidud arenenud maadest arengumaadesse, kus paraku keskkonnahoiule eriliselt ei panustata. Seetõttu on ka tootmine seal oluliselt odavam, kuna tööjõud on odav.

Oleme pahatihti unustanud selle, et intelligentsete olevustena oleme kohustatud järgima loodusseadusi ning hoidma habrast tasakaalu inimese ja looduse vahel nii palju kui võimalik. Kahjuks oleme selle kohustuse suuresti unarusse jätnud ning omaks võtnud müüdi piiramatust ainelisest progressist. Sellest müüdist peame praeguse karmi reaalsuse (kliimamuutused, ressursside piiratus, ökoloogilised muutused) tõttu paratamatult loobuma. Vastasel juhul käivituksid tõepoolest nn viimsepäevastsenaariumid.

Mida siis teha?

Vastus ei ole ega saagi olla lihtne, sest kõik inimesed vajavad „tööd ja leiba“, ka talutavat elukeskkonda ja piisava kvaliteediga joogivett. Samas on meie planeedi ressursid üsna piiratud. Lisaks inimestele ja erinevatele ühiskondadele vajavad kaitset ka muud looduse vormid, alates looma- ja taimeliikidest, lõpetades visuaalselt kaunite metsa- ja põllumaastikega.

Lahendusi on välja pakutud mitmeid, kuid paraku jaguneb enamus neist äärmuslikeks, mille rakendamine tooks enesega kaasa rohkem kahju kui kasu. Ühes ääres on need, kes näevad kogu inimtegevust nuhtlusena, mis ohustab globaalset ökosüsteemi ning kelle arvates tuleks keelustada pea igasugune inimese loodusesse sekkumine ja vähendada inimeste kohalolu meie planeedil. Teises ääres on need, kes kangekaelselt toetavad müüti igikestvast progressist ning kinnitavad, et kõik probleemid lahenevad iseenesest uute ja paremate tehnoloogiate kasutuselevõtmisega. Võib öelda, et tungitakse vägisi kas tagasi kiviaega või siis edasi, tundmatusse tulevikku, ilma eetilistele küsimustele tõsist tähelepanu pööramata. Kuid ainult nii võib meie praegust olukorda muuta.

Tegelikkuses on vaja leida kesktee nende äärmuste vahel. Üksainus lihtne ja hea lahendus oleks utoopia (tõenäolisemalt tegelikkuses düstoopia). Ka ei sobi head terviklikud lahendused kaugeltki igasse piirkonda. See, mis on hea näiteks Põhja-Euroopas, ei sobi hästi Kesk-Aafrikasse või Lõuna-Ameerikasse. Selleks on nii geograafilised, geoloogilised, klimaatilised, kultuurilised kui ka muud tingimused planeedi Maa eri piirkondades liialt erinevad. Peab jääma piisavalt ruumi eri ettepanekutele ning dialoogile kogu meie planeeti tabanud kriisi lahendamiseks. Seejuures ei tohi me sugugi alahinnata agressorite vallapäästetud sõdade mõju, sest need neelavad suurtes kogustes ressursse ning tekitavad lisaks inimkannatustele ka suuremahulist ja pikaajalist koormust keskkonnale.

Varad Eesti maapinnas

Mäeinsenerina olen ma mõningal määral teadlik mäendusega seonduvast, st klassikalistest, enamasti mineraalsetest maavaradest ehk n-ö kividest ja (põhja)veest. Üldiselt valitseb mäenduses laialdaselt majanduslik ja tehnokraatlik mõtlemine, mille järgi loetakse maavaraks sellist mineraalset moodustist maapõues, mida on võimalik kaevandada ning kaevandamise ja esmase väärindamise järel kasumiga maha müüa. Seega kõik geoloogide leitud kasulikuna näivad mineraalsed moodustised maapõues ei pruugi kohe olla maavarad.

Ka räägitakse potentsiaalsetest maavaradest, st mineraalsetest moodustistest, mis peamiselt majanduslike tingimuste muutudes võivad saada maavaradeks. Ka maavarade kaevandamist vaadeldakse peamiselt majanduslikust vaatevinklist–maavara maapõuest kättesaamine, väärindamine ning müümine kas otse tarbijale või näiteks elektrijaamale, metallurgiakompleksile. Kas selline suhtumine on ainuõige, on raske ühest vastust anda.

Maavarade kaevandamise ja mäendusega seonduvaid looduskeskkonnaga seotud probleeme on küllaldaselt, kuid suur osa neist on tehniliselt lahendatavad. Paraku lööme maavarasid kaevandades või ka näiteks teed või midagi muud meile vajalikku ehitades paratamatult loodusesse haava, sest me muudame senist seisundit. Muutuvad maastik, taimestik, loomastik, veerežiim. Kuid meie kasutuses on palju tõhusaid tehnilisi võimalusi nende haavade ravimiseks.

Nii nt taastatakse pärast avakaevandamist karjäärid kas metsadeks, rohumaadeks, põldudeks, maastikku rikastavateks veekogudeks vmt. Kaevandamisjärgseid nn kuumaastikke pole viimastel aastakümnetel vähemasti Eestis loodusesse juurde tekkinud. Mitmeid allmaakaevandamisega seonduvaid probleeme on edukalt lahendatud. Maapinnani ulatuvaid varinguid saab vältida, kui täita ammendatud kaevanduste kaeveõõsi aheraine või muu materjaliga. Ka vee saastumise probleemid on lahendatavad, kui kaevandusest või karjäärist väljapumbatavat vett selitada ja puhastada. Kõiki neid meetmeid kasutatakse Eestis ning aastakümneid on see andnud positiivseid tulemusi. Kõlab veidi tehnokraatlikult, kuid nõuded kaevandatud maa taastamiseks on meil kehtestatud riiklike normatiividega, mille täitmist ka pidevalt kontrollitakse.

Meie fosforiiti on võimalik kaevandada keskkonnasäästlikult

Oma arutluse lõppu tooksin veel ühe konkreetse näite Eestist. Minuvanused peaksid hästi mäletama fosforiidisõda, mis sisuliselt käivitas laulva revolutsiooni, millega võideldi okupatsioonivõimude surve vastu Eestis fosforiiti röövkaevandada ning selleks ka massiliselt (kümnetes tuhandetes) meile võõrast tööjõudu sisse tuua. Käesoleval ajal meil käivitunud fosforiidiuuringud kipuvad mõnedes inimestes jälle sõjasarvena kõlama.

Siin pean mainima, et lähenemine Eesti fosforiidile erineb praegu oluliselt 1980ndate okupatsiooniajast. Fosforiidi kasutusala on tunduvalt laiem kui 1980. aastatel, mil Eesti fosforiidist toodeti suures osas vaid fosforiidijahu mõnede Eestist kaugete piirkondade muldade paremaks kobestamiseks.

Võin öelda, et Eesti fosforiiti on võimalik kaevandada keskkonnasäästlikult, saadud maaki kohapeal väärindades, valmistoodangut (mitte pooltooteid) turustades ning maapõue kompleksselt hallates. Omaaegse fosforiidisõja üheks peamiseks kõneaineks oli Maardu fosforiidikarjääri kaevandatud alade puistangutesse jäänud graptoliitargilliit (diktüoneemakilt), mis pärast sellega koos puistangutesse paigutatud püriidi mõjul ise süttis, põhjustades mitmeid tõsiseid keskkonnaprobleeme, sealhulgas põhjavee ulatuslikku reostumist.

Selliste isesüttivate puistangute tekkes mängis põhiosa vahetult fosforiidikihi kohal lasuv madala kütteväärtusega põlevkivi graptoliitargilliit ehk diktüoneemakilt. See sisaldab mitmeid küllalt haruldasi keemilisi elemente, sealhulgas uraani, tooriumi, molübdeeni, vanaadiumi. Neist esimest on teadaolevalt võimalik kasutada tuumaenergeetikas. Näiteks aastatel 1949‒1952 kaevandati Sillamäel sedasama diktüoneemakilti just uraani toormena.

Ma tahan oma pika jutuga öelda peamiselt seda, et Eesti maavarade kaevandamine ja kasutamine ei ole vastuolus looduse heaperemeheliku valitsemise põhimõtetega. Seda siis, kui neid maavarasid kaevandatakse ja väärindatakse kompleksselt, andes inimestele tööd, vältides reostamist ja raiskamist ning korrastades kaevandatud alad.

Mis puutub rohepöördesse ja taastuvenergiale üleminekusse, siis ka tuulegeneraatorite, päikesepaneelide, salvestusseadmete jmt tootmiseks on vaja nii energiat kui mineraalset toorainet. Sellegi küsimuse lahendamiseks tuleb nii palju kui vähegi võimalik vältida fossiilse energia kasutamise ning keskkonna üldise saastamise lihtsat üleviimist arenenud maadest arengumaadesse. Selline keskkonnakoormuse lihtne üleviimine ühest piirkonnast teise suurendaks veelgi globaalset ebavõrdsust ega parandaks eriti meie planeedi seisundit.

Lõpetuseks ‒ meie, inimesed, peame endale antud maad heaperemehelikult valitsema, hoidma ja kaitsma, mõeldes seejuures eelkõige oma järeltulijatele. Me ei tohi olla ühe-päeva-peremehed, sest kusagile mujale meil sellelt planeedilt minna ole.

Artikli autor Tõnu Tomberg on mäeinsener, Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi lektor, Rooma-Katoliku Kiriku liige ja Malta Ordu vabatahtlik