Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale ööl vastu 24. veebruari 2022. aastal ei uskunud keegi. Ometi see juhtus. Täna näeme taas Venemaa suuri kaotuseid lahingutes ja inimelu väärtusetust, riigi lootusetust vabaneda despootiast. See on ajaloos ikka ja jälle korduv muster, mida asumegi koos David Vsevioviga lahti harutama. Professoriga vestles Heiki Haljasorg.
- Venemaa majandusel ei lähe sugugi halvati, aga see on jätkusuutmatu. Vaba inimene ja vaba majandus on alati efektiivsemad!
- Juba Constantinus Suur, olles ise veel pagan, kutsus kokku kirikukogu ja soovis kiriku otsuste tegemisel kaasa rääkida. See mudel on kandunud üle ka Vene kirikusse.
- Vene impeeriumi hiilgeaeg on kindlasti möödas. Kuid need agooniad võivad veel kesta väga pikalt
Miks on Lääne inimesel Venemaad raske mõista ja kuidas ei olnud võimalik ette näha täiemahulist sissetungi Ukrainasse? Kas Venemaa käitumises üldse on mingid seaduspärad või ongi tegu sellise müstilise maaga?
Venemaal on 150 miljonit inimest. Igaüks nendest käitub erinevates situatsioonides erinevalt. Milles on Venemaa spetsiifika – seda siis võrreldes Lääne-Euroopaga -, on see, et sealne võim on alati olnud autoritaarne. Sealsed otsused ja neile järgnevad sündmused sõltuvad ühe inimese soovidest, arusaamadest, ettekujutustest, luuludest, fantaasiatest. See on Venemaale spetsiifiliselt omane.
Ärme heida pilku väga kaugele minevikku, võtame 20. sajandi. Üks Venemaa oli Stalini-aegne. Aastal 1953. Stalin sureb. Samal aastal, Hruštšovi valitsemise ajal, toimub XX Kongress, mis mõistab eelneva perioodi hukka. Ehk siis riigi juhtide arusaamad võivad olla erinevad, kuid riigi olemus jääb samaks, mis ta on alati olnud – sõltuvaks ühe inimese suvast. See võib olla peamine, mis eristab Venemaad Läänest.
Olen ise mõelnud, et ajaloo tundmine võiks siiski aidata Venemaa käitumisest aru saada.
Loomulikult. Ajalugu ongi juurestik.
Ja ajalugu küll ei kordu, aga ta võib meile anda juhtnööre või viiteid. Kui vaatan Venemaa käitumisloogikat pärast Jeltsinit, siis mulle ilmneb üks muster: Venemaa soov on vahetada naaberriikides läänemeelsed valitsused endameelsete vastu ja vajadusel eraldada naabritest ka tükke. Näiteks Moldova puhul Transnistria, Georgia puhul Lõuna-Osseetia, Ukraina puhul Krimm ja Donbass. Või ongi nende ambitsioon taastada oma piirid NSV Liidu või Tsaari-Venemaa piires?
Seegi on Venemaale spetsiifiliselt omane – Venemaa on impeerium, selles pole küsimustki.
Aga võrdleme nüüd Venemaa kulgemist ajas teiste impeeriumitega. Kujutlegem maailmakaarti aastal 1930. Markeerime Suurbritannia punasega – tulemuseks on, et pool maailma on punane. Markeerime Prantsusmaa sinisega ja näeme, et suur osa maailmast sinine, eriti Põhja-Aafrika. Kui need impeeriumid lagunesid, tõmbusid nad kõik tagasi oma emamaale. See, kus asub ühe või teise endise impeeriumi emamaa, on meile kõigile selge.
Nüüd võtame Venemaa. Oleme nii harjunud, et Venemaa süda on Moskva. Kuid see on ju traditsiooniliselt metsade-tagune Venemaa. Avagem mistahes Vene ajalooõpik ja näeme, et esimene peatükk kannab väga selgelt teist nime: Kiievi-Venemaa. Aga Kiiev, nagu teame, on ühe teise iseseisva riigi pealinn. Vaatame edasi. Moskva – see on soome-ugri toponüüm. Sellel ei ole venelastega mitte mingisugust seost. Kuid toponüümid annavad meile märku, millised rahvad on paigas kunagi elanud.
Nii selgub, et me ei leiagi seda süda-piirkonda, mis oleks iidne Venemaa. Ja sellest ka kogu see närvilisus, mis puudutab territooriumi. Kui sul pole olemas orgaaniliselt neid piire, mida kõik aktsepteerivad sinu omana ja mida sa pead kaitsma, siis kinnistubki alateadvuses agressiivne soov – edasi! Kui sul pole kuskil seda tingliku kraavi, mille taga algab sinu oma, siis see määrab väga palju mõtlemise, mida illustreerisite oma küsimusega – alati on vaja midagi juurde saada.
Venemaa ise ütleb, et NATO on suur oht. Samas pole venelased kunagi ühelegi NATO riigile kallale läinud. Üksnes neutraalsetele riikidele. Nüüd on Soome ja Rootsi seda ohtu lõpuks tajunud ja alliansiga liitunud. Nad pidasid rünnakut enda vastu võimalikuks?
Kui vaatame 10 aasta tagust aega, siis valdav osa Soome elanikest olid vastu igasugusele ideele liituda NATOga. Nüüd see muutus, Venemaa enda käitumisest tingituna.
Vaatame siingi varasemat perioodi. Näeme, et tegelikult pole siingi midagi uut. Vene inimesi on alati hirmutatud vaenlasega. See on üks viis mobiliseerida elanikkonda, süvendades hirmu abstraktse vaenlase ees. Seda tehti terve Nõukogude perioodi vältel. Täna on selleks NATO.
Miks ei taha Venemaa tunnistada väiksemaid riike subjektidena? Ta näeb subjektina vaid suurriike nagu USA või mõnda Lääne-Euroopa maad. Iseseisvad väiksemad riigid on vaid suuremate sõltlased.
Näeme seda retoorikat praegu selgelt ka Ukrainas. Seal käib sõda põhivaenlase Ameerika Ühendriikidega, mitte Ukrainaga. Kuigi tegelikult see nii ju pole.
Toon siia ühe väga huvitava näite. Mul tekkis kunagi idee, mille hiljem Tallinna Ülikoolis ka kolleegidega realiseerisime. Lõpptulemus üllatas mind. Idee seisnes selles, et vaatasime kahe sõja vahelisel perioodil joonistatud Nõukogude Liidu karikatuure, kus oli kujutatud Eestit. Laiendasime seda ka Lätile ja Leedule.
Esmalt üllatas see, et neid karikatuure oli väga palju. Kuid peaaegu mitte kunagi ei ole neis Eestit kujutatud võrdväärse partnerina. Nõukogude Liitu oli kujutatud suure ja õitsvana, ning selle suunas klähvivad kaks väikest ja vastikut koera – üks Eesti ja teine Läti. Leeduga olid suhted teised. Kuna NSV Liidu põhivaenlane oli Poola, samas Leedu ja Poola suhted olid halvad, siis Leedut formaalselt toetati. Seetõttu levisid tol ajal Liidus isegi karikatuurid, kus Eesti klähvib Leedu peale.
Teine oluline tähelepanek oli see, et mitte kunagi ei olnud need väikesed klähvivad kutsikad üksinda. Nende taga oli alati keegi, kes neid ässitas. Tol ajal, 1930ndatel, oli see peamiselt Inglismaa.
Sama lugu on nüüd. Kuidas seletada oma rahvale, et me ei saa Ukrainast jagu? Kas saab olla, et ukrainlased, kelle rahvast isegi olemas pole, suutsid meile vastu saada? Ei! Selle taga on Ameerika Ühendriigid. See on Venemaa loogika.
Kuidas aru saada, millal Venemaa blufib ja millal on tal tõsi taga? Kui Poola ja Ungari ja Tšehhi liitusid NATOga ning NATO sekkus Balkani sõtta, siis ütles Jeltsin, et võib puhkeda Kolmas maailmasõda, aga ometi seda ei juhtunud. Samas ei oodanud me ka keegi, et Venemaa võiks Ukrainat rünnata ja arvasime, et need väed üle Ukraina piiri ei lähe, ometi läks teisiti.
Valdavalt Venemaa blufib. Rääkisime ajaloo juurtest. See oluline juurikas viib meid Bütsantsi. Viimaste sajandite Bütsants oli ainult bluff. Seal taga ei olnud mitte midagi. Näeme seda ka tänase sõja puhul. Lubatud imetanke ja armaadasid pole kuskil. Kuid blufiga on see häda, et sa võid seda ka ise uskuma hakata.
Ajaloost näeme, et Venemaa on nõrk segaduste ajal. Seda nii 1610. aastal kui poolakad vallutasid Moskva või kui pärast Oktoobrirevolutsiooni toimus kodusõda punaste ja valgete vahel. Aga ka pärast NSV Liidu lagunemist. Kas tugev Venemaa on ohtlik ja nõrk Venemaa ohutu?
Raske öelda. Kuidas me Venemaad defineerime? Kui võtame teda territooriumina, siis on see üks asi. Ta võib laguneda osadeks. Mida tähendab tugev Venemaa – seegi tuleks defineerida. Kas Itaalia, kus mõnikord pole aastate jooksul valitsust, on tugev? Venemaa puhul seda ette ei kujutaks.
Kui on üles ehitatud püramiidid, mis seisavad pea peal, siis tarvitseb selle peaga midagi juhtuda, kui ongi kaos. Mis on parem naabritele, on mul raske öelda. See nõuaks nii paljude märksõnade eraldi defineerimist. Pigem on stabiilne normaalsus parem kui tormine meri. Oleme kaldale väga lähedal ja tsunami võib meile teha tõsist kahju.
Venemaa on majanduslikult Läänest mahajäänud, nii on see olnud sajandeid. Teise maailmasõja kaotasid küll Saksamaa ja Jaapan, kuid nende majandused on täna ikka rohkem arenenud kui venelastel. Millega seda seletada?
Siin on väga palju erinevaid faktoreid. Kuid põhiline on see, et majandust pole kunagi lastud normaalselt areneda. 1930ndatel NSV Liit tegelikult polnudki nii väga maha jäänud. Tehti tohutud investeeringud, kuid see nõudis, et pool ukraina rahvast surnuks näljutataks, sest peale vilja midagi müüa polnud. Vangilaagrites teenisid riiki miljonid tasuta töökäed. Loetelu on väga pikk. Selle tulemusel terase toodang tõesti kasvas ja see võis olla võrreldav lääneriikidega. Kuid selline mudel ei ole jätkusuutlik.
Siingi saab tõmmata paralleeli tänase päevaga. Kui vaatame üldistatud andmeid, siis ega Venemaa üldine majanduslik seis pole vilets. Sõjatööstusesse on investeeritud tohutult, inimesed on tööle rakendatud mitmes vahetuses ja puhkepäevadeta. Samas rida sektoreid on täielikus ummikseisus.
Mida siit järeldada? Juba Ateena-Sparta ajast – vaba inimene ja vaba majandus on alati efektiivsemad! Või võtkem Lääne-Rooma versus Ida-Rooma, vaba talupoeg või orjatöö. See mõjutab majanduse arengut väga laias spektris.
Lääne ühiskonnas hinnatakse inimelu väga kõrgelt, isegi sõjas. Samas Venemaal ja Nõukogude Liidus ei maksa inimelu midagi. Seda on näha ka inimkaotustest Ukrainas. Miks see nii on?
Tõime välja juba ühe juure – see on Bütsants. Toome teisegi – Tatari-Mongoli ajajärk. Hobune oli oluliselt keerulisem küsimus kui ratsanik selle seljas. Olulisemad juured viivad meid just sinna. See oli väga pikk periood – mitusada aastat. Lisaks pärisorjus. Kuni 1861. aastani oli väga suur osa Venemaa elanikkonnast pärisorjad. See kõik kujundab mentaliteeti.
Lääne- ja Lõuna-Euroopas on Katoliku Kirik ja selle pea, paavst, olnud riigivõimust sõltumatum kui õigeusu patriarh Bütsantsi keisrist või Moskva tsaarist. Miks see nii on?
Sellel on ajalooline seletus. Teame, et kristlik kirik lõheneb 1054. aastal, tekivad kaks olulist keskust – Rooma ja Konstantinopol. Samas meie, Euroopas, Bütsantsi ajaloole liigset tähelepanu ei pööra. Me õpime antiiki ja et peale seda tuleb keskaeg, mida mõistame seda Lääne-Euroopa variandis. Unustades samas, et näiteks Bütsantsi ülikool toimis juba ammu enne esimesi Lääne ülikoole – 425. aastal. Või et kui London ja Pariis on paari tuhande elanikuga linnad, on Konstantinopolis samal ajal 150 000 elanikku. Kui Läänes oskasid mõned mungad lugeda ja kirjutada, siis Konstantinopoli elanikkond oli valdavalt kirjaoskaja.
Idas oli otsustaja alati keiser, kes juhtis ka kiriku vaidluseid. See oli nii juba Constantinus Suure ajast, seejuures oli ta ise ju veel pagan! Kuid ometi otsustas kolmainsuse küsimuse üle. Ka Läänes on muidugi ette tulnud, et paavstid on püüdnud pretendeerida ilmalikule võimule. Näiteks kui Silvester I (ametiaeg 314 – 335) püüdis seletada ühe kuulsa võltsinguga nagu pärandanuks Rooma keiser talle osa oma valdustest.
Tuleme sealt Venemaale. Patriarhi ametikoha kaotab Peeter I. Peale seda polnud Vene kirikus sajandeid patriarhi. Kirikut juhiti nagu tsaari kantseleid, kus otsuseid tegi valitseja ise. Patriarhi ametikoha taastab alles Ajutine Valitsus 1917. aastal. Kuni Nõukogude võim selle uuesti hävitab. Edasi taastab selle Stalin käsukorras 1943. aastal, kuid vaid selleks, et mobiliseerida kõik riigi reservid võitluses välisvaenlasega – Hitleriga. Kirik on absoluutselt võimust sõltuv, määratud ja seda teenindav. Sellest ajast saadik pole kirik olnud muud kui üks julgeoleku filiaal, mis on täitnud neid ülesandeid, mida talle on ülevalt – riigi poolt – jagatud.
Relvade ja sõja õnnistamist, Ukrainas toime pandava vägivalla õigustamist, näeme ju ka tänase Moskva patriarhi poolt.
Impeeriumid sünnivad, kasvavad ja hääbuvad. Meenutagem kasvõi Rooma impeeriumit või Briti impeeriumit, millest meil enne juttu oli. Millises faasis on Vene impeerium?
Vene impeeriumi hiilgeaeg on kindlasti möödas. Kuid need agooniad võivad veel kesta väga pikalt. Kurb on see, et lagunemise protsessid tõid vaeva ja viletsust ka varasemal ajal, võib-olla isegi miljonitele. Tänapäeval on kõik muutunud kiiremaks ja suuremaks, ja tulenevalt relvade arengust võib see lagunemine olla väga drastiliste ja traagilsite tulemusega. Kõige sagedamini on see nii olnud selle sama impeeriumi elanikele. Romanovite impeeriumi lagunemine tõi kõige rohkem häda ja viletsust vene inimestele, samas võimaldades Eestil selle impeeriumi tiiva alt mõneks ajaks pääseda.
Venemaal on ka monarhiste. Kui suur on tõenäosus et Venemaa muutub taas tsaari- või keisririigiks?
Võimalus on, aga väike. Need ideed olid populaarsed 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses. Kuid seal on üks probleem. Kuigi on tänases maailmas on olemas inimene, kes peab end Vene trooni pärijaks, näevad Venemaa seadused ette – ja see on nii Paul I Romanovi ajast, täiendustega Aleksander II valitsusperioodist -, et trooni pärimine saab toimuda ainult läbi abielude, mis on sõlmitud valitsevate dünastiate esindajate vahel. Siit ka ajalooliste väikeste Saksa riikide populaarsus, ja kõik suured tsaarinnad ja vürstinnad on Saksa päritolu. Tänasel päeval pole aga kedagi, kes seda liini sellisel moel edasi oleks kandnud. Osa monarhiste on küll seda meelt, et tuleks kokku kutsuda aadlikogu ja valida Venemaa troonile keegi aadlike esindajatest. Nagu tehti aastal 1613, kui Rjurikud said otsa ja valiti võimule esimene Romanov. Kuid ma ei usu, et see toimub.
NB! Intervjuu tekst on osaline ärakirjutus. Täispikast vestlusest osa saamiseks vaata lähemalt videost.