Isa Miguel, olete elanud ja teeninud katoliku preestrina Tartus veerandsada aastat, see on pikk aeg. Ilmselt ei ole aga kunagi varem räägitud kriisist nii palju kui viimasel paaril aastal. Meil on koroonakriis, meil on ökoloogiline kriis, inimestel on identiteedikriis, ka kirikuinimeste hulgas on väga põhimõttelistes küsimustes suured lahkarvamused. Kuidas Teile tundub, kui kreenis meie laev on, kas oleme uppumas?
Suuri kriise on olnud varemgi. Mina ise olen ka ühe kriisi kaudu sündinud laps, sest minu mõlemad vanaisad pidid omal ajal põgenema Lõuna-Ameerikasse selle kriisi tõttu, mis oli Euroopas, ja see oli muidugi teine maailmasõda. Üks vanaisa, kes kandis perekonnanime Rosenthal, oli saksa juut – ta põgenes Magdeburgist, sest kes sinna jäid, pandi koonduslaagritesse. Teine vanaisa oli itaallane – tal oli suur pere, elati suures vaesuses ja mindi Ameerikasse paremat elu ja helgemat tulevikku otsima. Ja siin Eestis samuti – ma tulin esimest korda Eestisse 1994. aasta suvel ja mäletan hästi, et Eesti oli väljunud 50-aastasest okupatsioonist ja elu ei olnud üldse mitte kerge.
Aga see sõna kriis, kreeka keeles krisis – pöördepunkt, tähendab ka mingil moel kasvamist. Ma arvan, et ka praegune kriis, mis on kindlasti omamoodi, ei tähenda kindlasti, et kõik on lõppemas. Ma arvan, et see kriis on õppetund, ja ka meie kirik õpib, kuidas paremini teha oma misjonit kiriku ja kristlastena. Meie kirik on rajatud märtrite tunnistusele – alguses oli kirikus kriis, aga kirik sai selle läbi tugevamaks. Ja mingil viisil toob kriis inimeses nähtavale selle, mis on temas kõige parem, nii et mina olen alati optimist. Iga kriis nõuab kannatlikkust, aga me ka areneme, mina olen positiivne – ei ole kriisi, mis kestab tuhandeid aastaid. Ma loodan, et me väljume sellest kriisist Jumala abiga parematena. Saame tugevamaks.
Kas inimeste mured on praegu samasugused nagu rahulikumatel aegadel või on märgata mingit põhimõttelist muutust?
Ütleme nii, et praegu on rohkem seda, mis toimub lihtsalt peas. Kui on asju, milles ei olda kindel, siis toimub väga palju ettekujutuses. Kuri vaim tegutseb alati meie mõtete läbi, ja praegu on väga palju mõtteid. See müra, mis on maailmas, kindlasti teeb inimestele väga palju haiget, on väga raske eraldada häid ja halbu mõtteid. Kõige raskem on hakkama saada sellega, kuidas lasta need mõtted, mis on head, sisse ja jätta kõrvale need, mis on hävitavad, mis võtavad rahu, mis tekitavad ärevust. See on suur võitlus.
Ma võtan palju aega selleks, et inimestega koos istuda ja arutleda. Inimesed otsivad praegu rohkem vaimulikku juhtimist. Meie kirikus on suurepärane kingitus – pihisakrament, kus inimesed ka saavad mingil viisil leppida, et nad on inimesed ja teevad vigu, aga Jumala arm aitab uueneda, ka võitluses või kiusatuses, ja alustada uuesti. Ma näen seda suure kingitusena, et igal pühapäeval võtab inimene uuesti ennast kokku ja on Jumalaga ja paneb asjad uuesti õigesse järjekorda, alustab uuesti. Ma arvan, et see aitab tänapäeval inimesi väga palju.
Mis Teid ennast elus aitab?
Ma ütlen alati Jumalale, palun, Isa, palun aita mind mitte õpetada inimestele asju, mida ma ise ei tee. Kindlasti esimene asi, mida Jumal nõuab preestrilt, kes on ka hingekarjane, on see, et ta leiaks enda hinges Kristuse, kes on meie kõigi hingekarjane. Nii et jah, kindlasti ma ei paku inimestele asju, millega ma ei saa ise hakkama. Ja muidugi aitab Jumala sõna, Jumala sõna kannab väga palju valgust. Pühakiri ütleb, et see on nagu mõõk, mis meid läbistab ja võitleb meie sees ja võidab kõik deemonid ja kahtlused ja toob selgust. See on nagu lamp meie jalgadele, nagu ütleb Pühakiri. Nii et Jumala sõna kuulamine on tähtis.
Teiseks on sakrament – suurepärane kingitus, kus me saame tunda, et oma ristis me ei ole üksi, et surmas oleme võitnud, Kristus avab meile tee Isa juurde ja kui me ka mõnikord väsime ja kukume, siis Kristus toob meid tagasi.
Ja kindlasti on suurepäraseks toeks kogudus, et on vennad ja õed, kes käivad kristlastena sellel teel ja keegi meist ei ole üksi. Ja see, et me saame teineteise eest palvetada. Mina usun, et palves on väga suur jõud. Kui me istume koos ja palvetame, siis kindlasti on ka Kristus kohal. Nii et palve, Jumala sõna kuulamine ja sakramendid, eriti euharistia ja pihisakrament, on suurepärased kingitused, mis aitavad meil ületada kõik selle müra, mis tuleb meie mõtetesse meediast, maailmas, kus me mõnikord ei tea, kuhu me teel oleme.
Mis on need asjad, mida Te põlgate? Mis Teid elus ärritab?
Alati on tuhandeid põhjusi ärrituda, aga alati, kui alustan päeva, ütlen: “Issand, aita mul vastu võtta kõik probleemid.”
Kui probleemid tulevad, siis nad ei üllata ega häiri mind nii väga. Aga kui ma neid ei oota, siis kindlasti häirivad. Ma valmistan iga päeva ette võitluseks. Eestlased on mind õpetanud umbes nii: “Pane ennast kõige hullemaks valmis, isa Miguel, sest kui pärast tuleb midagi head, saad rõõmustada.”
Ma proovin teha sellest eestlaste kaitsetaktikast kristliku versiooni. Ja see on: olla koos Kristusega. Kui tuleb probleem, siis ei tohi karta, sest on olemas karjane, kes kaitseb, juhib ja hoiab.
Katoliku kirikus on palju erinevaid suundumusi ja mitmeid mastaapseid skandaale, mis murendavad kirikut nii seestpoolt kui ka selle mainet väljastpoolt, kasvõi näiteks Prantsusmaal pedofiiliasüüdistused preestritele. Ohvrite arv, mis uudistest läbi käis, oli šokeerivalt suur. Ja ka paavsti väljaütlemiste ja tegutsemise suhtes on väga erinevat suhtumist. Kuidas katoliku kirik tervikuna siiski toimib. Kas ta püsib ühtsena?
Tänapäeval on väga suur probleem enesekesksus, sest inimene paneb mingil viisil ennast kõige tähtsamale kohale ja kõik toimub tema ümber. Ja eriti meie, preestrid, kes mõnikord mõtleme, et oleme Kristus ja teame ise, mis on tähtis ja tegutseme oma tarkusest. Aga tähtis on Kristus. Preestri ülesanne on viia inimene kiriku juurde, Kristuse juurde – tema on karjane, tema on see, kes tervendab, kellel on vastus, kes valib ja kutsub meid, see ei ole mina, kes kutsub sind, valib ja tegeleb.
Kui inimene paneb iseennast kõiksuse keskele, on see suur probleem. Paljud probleemid kirikus on seotud sellega, et preestrid või piiskopid on teinud ennast ise tähtsaks, nad on nagu mäed, kust peame üle ronima…
Me oleme kristlased, Kristus on see, kes on meie keskmes. Meie kirikuna ei ole see valgus, aga me oleme kuu, mis peegeldab valgust. Kuu pole ise valgus ja ta ka ei ole väga ilus – kuu, kui läheme lähemale, ei ole nagu väga ilus asi, kui naljatleda. Nii ka meie, inimesed.
Mina olen preester inimeste jaoks, aga ma olen ka kristlane inimestega koos. Ja ma ei tohi seda unustada, et pean kui kristlane tegelema sama võitlusega. Ma ei ole mingi klass a või klass b või klass c. Me kirikus oleme kõik Kristuse keha ja igaühel on suuri andeid, millega ta saab teenida. Aga me kõik oleme Kristuses, ühtsus on Kristuses, mitte inimesed. Piiblis on öeldud: “Ära pane oma lootust inimeste peale.” Paraku on tänapäeval väga lihtne teha inimesest iidolit. Ja sellepärast me peame oleme väga alandlikud. See on asi, mida ma iga päev palun: “Issand, anna mulle alandlikkust, et ma saaks olla Sinu tööriistaks, et viia Kristust ja Jumala riiki inimestele lähemale”
Ma loodan, et Jumal kasutab meid, et inimesi enda juurde tõmmata, sest see on Kristuse kirik. Meie ühtsuse allikas on Kristus. Kuidas saame ühineda, kui Kristus pole allikas? Ka Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud saavad üheskoos toimetada sellepärast, et oleme ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja see ühendab meid.
Millise pilguga Te vaatate inimesi teistest kirikutest ja ka mitteusklikke?
Esiteks, meie vanemad vennad juudid on üks oluline osa meie usust. Teiseks, koos teiste kirikutega palume alati, et Jumal hoiaks ja juhiks kristlasi ühtsuses. On palju rohkem asju, mis meid ühendavad, kui neid, mis meid lahutavad. Kristlastena peame tunnistama maailmale, et usk ühendab, mitte ei lahuta. Luuka evangeeliumis räägib Jeesus tähendamissõna kadunud pojast – ühel isal oli poeg, kes läks kodust ära ja sattus viletsusse, aga tuli kahetsusega tagasi. Ja isa võttis ta vastu. Kindlasti minul kui preestril peab olema isalik süda, et võtta vastu mitte ainult need, kes on kirikus sees, aga ka need, kes tahavad kirikusse tulla või on alles kaugel.
Te olete neokatehhumeen. Kas nii on õige öelda? Mida see Teie jaoks tähendab?
Ei, ei, see ei ole õige. Kirikuametilt olen diötseesi preester. See on preester, kes kuulub mingisse piiskopkonda, ja mina pean olema sõnakuulelik oma piiskopile. Mul ei ole muud identiteeti. Praegu kuulun sellesse piiskopkonda, mis on New Jerseys, New Yorkis, ja ma olen – kuidas öelda? – donum fidei – usu and –, et üks piiskop annab ühe preestri teisele piiskopile, sest seal on vaja abi. Ma olen väga tänulik, et ma teenin siin, Eestis. Aga ma olen Ameerika diötseesi preester ja Eestis tänu koostööle apostelliku administratuuriga. Kui keegi küsib, kuidas ma olen jõudnud kirikusse ja oma elukutse ja selleni, kuidas olla parem kristlane, siis ma saan rääkida neokatehhumeenide teest. Tänu sellele olen ma saanud väga suure kogemuse ja väga palju sellist, mis aitab olla parem kristlane ja preester. Aga need on kaks ise asja. Ma olen diötseesi preester, ma ei kuulu mingisse ordusse nagu frantsisklased või muud, ma ei ole mingis prelatuuris nagu Opus Dei, olen lihtsalt preester. Minu isiklik elu on väga seotud neokatehhumeenide teega, sest see on aidanud mul väga palju olla kristlane. See, mis on aidanud mind, saab aidata teisi. Olen Tartu koguduse üle väga rõõmus.
Kas ja kui palju preestril endal on üldse kaasarääkimist selles osas, kuhu ta teenima saadetakse?
Kui ma valmistusin preestriks, ma ei teadnud, kus ootab mind mu abikaasa. Ühel päeval sain kuulda, et minu piiskop tahab, et tulen kohta, mille nimi on Eesti, ja siis ma isegi ei teadnud, kus see asub. Kui ma jõudsin siia, siis tuli armumine ja armastus. Ma tulin ja sain väga rõõmsaks. Nagu mees on väga rõõmus naise üle, kelle Jumal on talle andnud, nii on isa Miguel rõõmus naise üle, kelle Jumal on talle andnud – Tartu kogudus.
Lõpetuseks, kas mõtlete vahel ka pensionile jäämisele ja millist elu siis elada tahaksite?
Ei. Kui ma näen nii palju emasid ja isasid, kes üldse ei lähe pensionile, siis mina ei lähe ka pensionile, sest ma olen isa. See ei ole selline elukutse, millest pensionile minna. Alati, kui mul on mingi võimalus olla isa Miguel ja teenida, siis ma olen seda. Mul ei ole argipäevast kellaajast kellaajani tööd. See, mida ma elan, on täpselt minu elukutse. Praegu ma ei oota mingit pensionit. Loodan, et kuni Jumal annab mulle võimaluse elada, saan olla preester.
Kas tahaksite veel midagi öelda?
Tahan lihtsalt väljendada oma tänulikkust – olen 25 aastat olnud preester ja peaaegu 30 aastat Eestis. Olen väga tänulik Eesti inimestele ja sellele kogemusele, mille ma olen saanud.
Tartus on ka surnuaed. Kui ma peaksin siia jääma, poleks mul sellest kahju.
Isa Miguel Arata
- Sündinud 3. jaanuaril 1965. aastal Santiagos, Tšiilis.
- 1981. aastal lõpetas gümnaasiumi
- 1983-1988 Santiago Ülikooli informaatika ja matemaatika eriala
- 1988. aastal magistrikraad Santiago ülikoolis
- 1989. aastal doktorikraad arvutiteaduste alal
- 1990-1995 New Jersey Seton Hall’i rahvusvaheline piiskopkondlik seminar, kus 1995. aastal ordineeriti preestriks
- Esimest korda Eestis 1994. aastal, elab alaliselt Eestis alates 1997. aastast
- Keeled: hispaania, inglise, itaalia, vene, eesti, prantsuse, portugali, ladina