INTERVJUU | Väes läbi maavärina. Elu vaimulikuna inimpsüühika piiridel

INTERVJUU | Väes läbi maavärina. Elu vaimulikuna inimpsüühika piiridel

 

“Üks suurimaid kriitilisi momente minu elus oli Estonia katastroof. Praeguse ülemaailmse kriisi sarnasus tollasega on väga suur,” räägib oma elukogemusest Aleksander Aivar Sarapik, ülempreester Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna Issanda Muutmise koguduses ning kirikuvalitsuse arendus- ja haldusjuht.

„Kriis on olukord, kus inimene on väljunud oma turvatsoonist ja tal puuduvad toetuspunktid olukorraga toimetulekuks. Või ta tajub, et eesootav viib teda turvatsoonist välja. Kriisi puhul on ohus inimese füüsiline ja/või hingeline eksistents,” sõnastab isa Aleksander.

Milline on kõige kriitilisem või kriitilisemad olukorrad, kus on tulnud vaimset abi osutada?

Üks suurimaid kriitilisi momente minu elus oli Estonia katastroof. Sellise mõõtmega õnnetust polnud ammu esinenud kogu maailmas, rääkimata hiljuti iseseisvunud Eestist, kus olime oma sisemist korda läbi seadusandluse alles kujundamas ning mineviku lahtimõtestamine isikliku elu igal tasandil oli pooleli. Töötasin sotsiaalministeeriumis ja kahe tunni pärast kutsuti mind töörühma, kus tuli koguda infot hukkunute ja perede kohta ning suhelda pääsenutega. Olukord, kus surm puudutab terveid perekondi, töökollektiive, ühiskonnakihte või paikkondi, on alati väga-väga kriitiline. Seni toiminud sotsiaalne struktuur oli läbi teinud suure maavärina.

Pidin 38 tundi järjest suhtlema, siis tuli seitse tundi puhkust ja järgnes 32 tundi tööd. See paneb proovile inimese sisemise olemuse hingejõu mõttes ning eeldab ka väga tugevat füüsist. Mu „tööriistakastis” olid need vahendid olemas, kaasa arvatud palve, ja palve jõuga tulingi sellest olukorrast tookord välja. Hästi oluline on kriisi vaatamine kõrvaltvaataja pilguga. See annab võimaluse süüvida palvesse ja korrastada inimsuhteid nii palju kui võimalik.

Kas tollast olukorda võib võrrelda praeguse viirusekriisiga?

Praeguse ülemaailmse kriisi sarnasus tollasega on väga suur. Käes pole mitte selgete piiridega kriis, vaid piirideta, kus teadmatust on palju ja seega ka lahendused on ebatraditsioonilised ning seotud ajaga, mil leitakse toimetulekuks meetodeid ja vahendeid. Inimeste käitumine pole loogiline, horisontaalne, vaid kindlasti vertikaalne, küllaltki tunnetuslik. Mingite sammude astumiseks langetatakse otsuseid, mis mõjutavad väärtusi. Kui inimesel on väärtusruum olemas, siis pole vahet, kas see põhineb usutunnistuslikul suhtumisel maailma ja inimsuhetesse või on filosoofiline. Kui väärtusruumi ei eksisteeri, siis on kriis, konfliktid ja emotsionaalsus veel suuremad. Siin on selge vahe. Usklikkonnal on selles mõttes kergem, et usutunnistuslik põhi annab neile perspektiivi, mis on kindlasti sügavam ja kindlam.

Ega kriisid maailmas ei lõpe – nad kindlasti jätkuvad, kuid kriiside mõõtmed ja nendega toimetulek varieeruvad. Kõik sõjad, igasugune surmaga silmitsi olek toob kaasa kriisi. Kõigepealt tuleb šokk, siis eitamine, siis isiklik suhestumine: milline on minu roll või lausa süü selles. Alles seejärel tuleb leppimine, kriisist väljumine. Paljud ei tee seda protsessi korralikult läbi, st ei võta sellest kaasa õppetundi, mida kriis neile tahab õpetada, vaid kõik jääb kuhugi alateadvusse, hingemaailma kripeldama, ja kui tuleb järgmine kriis, siis see omakorda võimendab uut, mitte ei lahenda. Sellepärast on hästi oluline jälgida kriisikõverat, mis seisus teatud momendil ollakse ja mis võiksid olla need meetodid ja palvepraktika, et sellest välja tulla.

Millega kaplanid kaitsejõududes üldse tegelevad?

Kaplaniteenistuse väärtusruumiks on püha Martini lugu, kes sõjaväelasena nägi linna sõites kerjust, kellel polnud isegi riideid. Ta lõikas mõõgaga oma keebi – cappa – pooleks ja andis abivajajale. See on selle töö sisu. Kaplani põhiülesanne kaitseväes on nõustada mõne üksuse, brigaadi, pataljoni või muu väeosa ülemat, aga ka kaitseväge tervikuna. Vastavalt inimeste arvule üksuses on nõustamise tase erinev. Kaplanid on kutsutud andma endast parimat, et keerulisi olukordi leevendada.

Kaplan nõustab religiooni kontekstis. Eesti on küll sekulaarne riik, aga suurim religioosne grupp on kristlased. Kaitseväes jaguneb nõustamine eri konfessioonide vahel luterliku, õigeusu vm traditsiooni järgi. Üksuste ülematele jagatakse informatsiooni, millal on tähtpäevad, algab paast või millised on eri kirikute matusetraditsioonid.

Teine valdkond on eetika ehk filosoofilised ja maised väärtused, mille põhjal tegutseda või tehtud vigu parandada. Kaplan peab andma omapoolse hinnangu või nõu, kuidas lahendada olukordi rahumeelselt, mitte konflikti abil. Suurim vaen on ikkagi vaenlane meie endi sees ja kui sellest on võitu saadud, siis on kogu üksuse elu paremal järjel. Nõustamine on otseselt seotud otsuste tegemisega – kuidas need antud moraalses kontekstis inimeste tegevust käivitavad või pärsivad. Moraal paneb tegutsema väärtuste ruumis, seda enam religioosses ruumis. Tegemist on vertikaaliga.

Hariduselt on kaplanid kas bakalaureused või magistrid ja saavad korraldada erinevaid loenguid. Minul on lisaks religioosse maastiku tutvustamisele tulnud üksusele pidada koolitusi Eesti riigi põhiseadusest, kriisiga toimetulekust, meeskonnatööst, otsustusprotsessidest grupis jne.

Mida arvate kaplanite koondamisest kaitseväest põhjendusega, et psühholooge on rohkem vaja?

Kaplan annab nõu just eksistentsiaalsetes küsimustes, sealhulgas toimetulekus surmaga, millega seoses on tal selge kohustus olla pihisaladuse kandja. Kaplani juurde saab tulla ja rääkida südamelt ära igaüks lihtsõdurist kuni presidendini ja kaplan hoiab seda pihisaladust. Sellega on ta pinge leevendaja.

Psühholoogid tegelevad inimese selle seisundiga, mida me näeme ja kuuleme. Viie meele puhul annavad nad kindlasti väga head nõu ja tegelevad inimsuhete korrastamisega kriisi ajal, kuid nad ei puuduta inimhinge sügavust – seda vaimset osa, mis puudutab eksistentsi. Psühholoogide juurde küll tullakse, kuid millegipärast tõuseb kriisiolukorras oluliseks pihtimine, religioosse tausta teadmine. Ütleksin, et psühholoogi ja kaplani teenistus täiendavad teineteist ja kriisis tegutsetakse koos: kaplan vaimulikuna ja psühholoog nõustajana nendes küsimustes, milles neil on pädevus. Selles grupis võib olla ka sotsiaaltöötaja, sest seoses surmaga tekivad perekonnas ka sotsiaalsed probleemid, mis nõuavad tähelepanu – kuidas läheb näiteks lastel või lesel. Kui kriisiga tegeleb terve meeskond, siis on üksikisikul sellest lihtsam välja tulla, kui tal on abi erinevatest teadmistest ja oskustest. Üks ühele abistamise korral ei pruugi inimene kriisist välja tullagi.

Kaplani üks tööriist on kohalolek. Juba see on teenimine, et kaplan suhtleb staabi koosseisuga ja sõduritega, on toimuva juures ja temalt saab kohe nõu küsida. Kriisikoosolekutel saab kaplan kohe öelda, kuidas mõelda või lahendusi pakkuda. Kuna kaplan tunneb inimesi, kellega ta on koos töötanud, tunneb sisekliimat, siis selle põhjal saab ta anda hinnanguid ja juhtida tähelepanu, kas teatud otsuseid tuleb teha kiiremini või aeglasemalt, et veel uurida, enne kui antakse protsessidele juriidiline käik. Kui seadus juba lõikab, siis tagasiteed enam ei ole.

Praegu räägime kaplaniteenistuse reorganiseerimisest. Põhjus on väga lihtne – rahastamises on tagasilöögid. Kaitsevägi tervikuna pidi eelarvet vähendama ja kaplaniteenistus oli üks neist, mis vajas tähelepanu, et mitte lõpetada oma eksistentsi, vaid jätkata. Paistab, et lepinguliste kaitseväelaste kohti jääb kaks: kaitseliidus ja kaitseväes. Ülejäänud kaplanite osas pakuvad kirikud kaitsejõududele oma teenimist ja kaplanite teenus ostetakse kirikutelt. Me kaotame küll arvus, kuid sisus, arvan, me pikas perspektiivis võidame, sest struktuur korrastub, muutub vajaduspõhiseks.

Teie huvid on langevarjusport ja mägedes ronimine. Teile ikka meeldivad piiripealsed ja ekstreemsed olukorrad. Mida need teile annavad?

Sport kui selline on ju alati hea, sest korrastab keha viisil, mis annab inimesele tegutsemisvõime, sest haige keha tegeleb oma haigusega, mitte ei teeni või teeninda väljapoole. Sport on norm näiteks kaitseväes, kus üldfüüsiline ettevalmistus peab olema tasemel ja seda testitakse igal aastal. Kui füüsilist võimekust ei ole, siis keha pole paraku võimeline olukordadele adekvaatselt reageerima.

Pole vahet, kas sport on sukeldumine, mägimatkamine või lausa langevarjusport – need on äärealad, kus pannakse proovile valmisolek, reaktsioon, kiirus ja adekvaatsus. Seal on vaja väga tähelepanelikult üle vaadata oma varustus ja võimekus. Praegu ma ei tegele nii palju enam äärmuslike stressitootvate spordialadega, vaid pigem meeldib mulle matkata. Eestis on hästi palju matkaradu ja juba iga-aastaseks traditsiooniks on matkata sadakond kilomeetrit ehk viis-kuus päeva looduses. Seegi annab vormi, sest vaja on ette valmistada ning pärast teha järeldused, mida see pingutus õpetas.

Kas olete olnud tunnistajaks ka sellele, kuidas inimesed, keda usuelu muidu külmaks jätab, ärkavad kriisis usule ja pöörduvad? Näiteks sõdurid. Ehk kirjeldate mõnda sellist olukorda.

Vaimulikel tuleb oma töös mingil momendil kindlasti olla silmitsi surmaga. Surm on pöördemoment. Kui inimene tajub surma väliselt, annab see talle teatud sisendi, millega peab toime tulema – näiteks kurbuse või kaotusvaluga. Valu on füsioloogiline, mis tekitab teatud emotsioonid. Need omakorda käivitavad mingid sisemised tajud, näiteks tunde, et mul ei ole enam keha. Kehataju kadumine on üks kriitilisemaid momente, kus inimene vajab enda kõrvale kedagi teist, kes peegeldaks talle, mis seisundis ta on, ja aitaks ta samm-sammult sellest välja.

Kui inimene on nõrk, siis ta kukub. See ei tähenda, et tõstame ta püsti ja ta hakkab kohe jooksma. Ei hakka! Kui inimene on pikali, siis tuleb kõigepealt vaadata, mis ja kuidas juhtus. Aidata ta istuli, vaadata, kas ta on oma olukorras adekvaatne, ja edasi aidata juba püsti ja vaikselt käima. See on loomulik protsess ja kui inimene süüdistab selles kriisis iseennast, siis on see tema otsus ja vaimulik saab olla juures selleks, et inimene otsustaks minna mitte hävingu, kaduvuse ja allaandmise teed, vaid võtaks vastu sisemise sõnumi valgusest ja valguse taustal ka armastusest. Mis muud on meie eluallikad, mis meie keha tegelikult juhivad – need ülimad väärtused, mille nimel ma tegelikult elan? See on hästi oluline. Ja vaimulik saab selle juures aidata, olgu abistatavaks üksuse ülem, kes on hierarhias käsku andev ja käsu eest ka vastutav, või lihtsõdur.

On oluline, et kaitseVÄGE – just rõhuga sõnal VÄGI – on vaja selleks, et saaks kaitsta iseennast, oma perekonda, kogukonda ja lõpuks riiki; riigis tegutsevat rahvast, kes ennast ise kaitsta ei saa. Inimestel pole ju oskusi ega teadmisi, kuidas kaitsta ennast kurja vastu. Vaimulik on võitlev element, kuigi võitlus ise ei pruugi olla konfliktne, vaid võib olla ka rahumeelne: rahulikult seisundile otsavaatamine ja sellest läbiminek, uue lootuse ja uue elu andmine. See on moment, mis pädeb kindlasti kõikide inimeste puhul ja kus kaplani kui vaimuliku kohalolu annab läbi väe vajaliku tulemuse. Aamen.

Intervjueeris Piret Riim, küsimuste koostamisel oli toeks Lennart Käämer

Aleksander/Aivar  Sarapik

  • Eesti õigeusu vaimulik – diakon, preester, ülempreester ja teoloog  ning Eesti Kaitseväe kaplan
  • Aivar Sarapik sündis  07.12.1965 Tallinnas
  • Laulatatud, peres 2 last
  • Lõpetas 2000.aastal USA-s Bostoni Teoloogia Instituudi, Kreeka Püha Risti Teoloogia Kooli (magistrikraad)

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.