Prantsusmaa katoliiklaste sotsioloogiast
Kuulsusrikas ajalooline katoliiklus Prantsusmaal jätkab endiselt suurima usukogukonnana, kuid kohanedes nüüdisaja postmodernse paradigmaga. Katoliku kirik ja katoliiklased on arvestatav osapool ühiskonnas ja poliitikas, vaatamata sellele, et katoliiklaste arv on püsivas langustrendis alates 1970. aastatest. Samal ajal muutuvad usulised väljendusvormid mitmekesisemaks ja katoliiklase kuvand kirjumaks. Näiteks osalevad Prantsusmaa katoliiklased märkimisväärselt ülemaailmses karismaatilises liikumises ja on erakordse sotsiaalse tundlikkusega, võtavad omaks Taizé liikumise ja käivad palverännakutel, lisaks sellele katavad kogu maailmavaatelise spektri niihästi parempoolse traditsionalismi, tsentrismi kui ka vasakpoolse liberalismi toetajatena.
Kuigi katoliiklus jääb ka edaspidi Prantsusmaa enamuskirikuks, on muutused silmnähtavad ja sotsioloogid visandavad pessimistlikke tulevikustsenaariume. Paraku arvude esitamine on suure rahvuskiriku puhul võimalik vaid hinnanguliselt ja tulemused sisaldavad suuri kõikumisi, olenevalt mõõtmise meetodist. Näiteks ajalehe La Croix ja Pèlerini tellitud sotsioloogiline uuring 2017. aastal leidis, et Prantsusmaa elanikkonnast käib regulaarselt missadel 5% – kiriklikult kogutud andmete järgi on see umbes 2%. Sotsioloogilises küsitluses määratles 53% elanikkonnast end katoliiklaseks, aga mingil määral kirikuga seotuks 23%.
Sotsioloogidele pakub uut uurimismaterjali koroona-aastate mõju inimeste religioossusele ja kiriklikule aktiivsusele. Prantsusmaal, samuti nagu ka kogu kristlikus kultuuriruumis, märgati esimesel koroona-aastal teatavat sisemiste ressursside tugevnemist, st et kui ebaregulaarne kirikuskäija, kes leidis kiriku üles vaid jõulupühadel või perekondlikuks tähistamiseks ristimiseks-laulatamiseks-matuseks, tõmbus kirikust järsult eemale, siis see-eest kirikule ustavad koondusid veel ühtsemana olemasolevaid jumalateenistusi külastama, olgu või veebi vahendusel. Kui aga koroonapiirangud hakkasid mõne aasta pärast taanduma, siis selgus, et jumalateenistuste külastatavus ei taastu.
Poliitiliste eelistuste uurimine muutub eriti aktuaalseks riigi demokraatlikele valimistele eelneval perioodil. Seoses Prantsusmaa järjekordsete presidendivalimistega 2017. aastal tegi meediakontsern Bayard laiapõhjalise sotsioloogilise uuringu katoliiklasest valija kohta. Selle tulemused on tõeliselt huvipakkuvad, sest kirjeldavad mitte ainult poliitilisi eelistusi ja reaktsioone ühiskondlikele muutustele, vaid valgustavad ka seotust kiriku ja usuga. Uuring näitas, et eksisteerib kuut tüüpi katoliiklasi (aga ärgem tehkem sellest liiga suuri ja veel vähem lõplikke järeldusi, sest empiiriline teadmine sõltub väga palju andmete kogumise metoodikast ja järeldused võivad olla üsna erinevad; lisaks sellele pakuvad teadlased teisigi tüpoloogiaid; õpetlik on vast see, et usulise maailmapildi mõistmiseks on vaja kirjeldada katoliiklast eristavamalt, kui vaid selle järgi, kui palju käiakse pühapäeviti missal):
Jõululaupäevaline ehk kultuurkatoliiklane (les festifs culturels, 45%)
Tema jaoks on katoliiklus rahva ühine pärand ja identiteedi looja, katoliiklaseks olemine tähendab olla ristitud. Jeesus on religiooni rajaja ja armastuse Jumal, kes pakub kaitset tema perekonnale. Ta läheb kirikusse küsima usulisi teenuseid nn üleminekuriitusteks ja perekondlikeks puhkudeks – laulatus, ristimine, matus. Ta süütab küünla, annetab heategevuseks, talle meeldib kirikumuusika, traditsioonid ja kombed, nagu jõulusõimed, kellad ja ladina missa, kuid ta hoiab eemale teoloogiast ja usuteemadest. Kohaliku koguduse tegevusest ta osa ei võta. Ta on paavst Franciscuse suhtes kahtlustav ja migrantide suhtes kriitiline. Kuuest tüübist hääletab ta kõige sagedamini parempopulistlikult.
Hooajausklik ehk valikuliselt usuga seotud (les saisonniers fraternels, 26%)
Ta valib enese jaoks usust ja kirikust eelkõige meeldiva poole. Jeesus on tema jaoks eluväärtuste eeskuju: solidaarsuses, külalislahkuses, avatuses teistele. Ta ei püüa oma usku sõnastada, vaid väljendab seda sellega, et tähistab rõõmuga kirikupühasid ja säilitab sel viisil lapsepõlve religioosset mälestust ning püüab olla leplik. Tõenäoliselt peegelduvad ta maailmavaates viimase kirikukogu ideaalid, mille ta on saanud oma vanematelt. Annetab heategevusorganisatsioonidele. Ta on paavst Franciscuse toetaja ja abbé Pierre’i austaja. Seisab migrantide poolel, valib vasak- või paremtsentrismi, on Rahvusrinde vastane ning vaenulik La Manif pour tous suhtes.
Kontsiilkatoliiklane ehk osadusse uskuja (les conciliaires, 14%)
Ta lükkab tagasi puristliku ja „väikese karja“ (Lk 12:32), käsumeelse ja eeskirjade järgi kiriku ning ladina missa. Ta soovib näha Jeesuse eeskuju järgides halastavat ja kõigi inimestega osadust loovat kirikut. Evangeeliumist on talle eeskujuks lood Jeesuse kohtumisest Sakkeusega ja Samaaria naisega. Jumala ligiolu avastatakse inimestevahelises suhtluses. Ta käib tihti kirikus ning palverännakutel Lourdes’i. Ta osaleb aktiivselt kohaliku koguduse elus, karitatiivne koos Secours Catholique organisatsiooniga ja seisab perekonna eest. Jäägitult ustav paavst Franciscusele. Enamasti Rahvusrinde vastane, hääletab enim kõige kaugemal vasakul, kuid ka paremal ja keskel.
Järgija ehk traditsioonitruu (les observants, 7%)
Pühaduse ja askeetlikkuse poole püüdlemisega soovib tõestada end Jumala armu väärilisena. Ta hoiab maailmaga teatud distantsi ja keskendub liturgia ja ladina missa ilule, kus pühitsetakse ohverdatud Kristust inimkonna Päästjana. Enim missade ja palverännakute külastaja ning roosipärja palvetaja ja adoratsioonil osaleja. Ta saadab lapsed erakooli ja palvetab kodus koos perega. Ta tunneb ennast vähemusena, kel on kutsumus taastada katoliikluse tõeline nägu. Ta ei ole Vatikani II kirikukogu suhtes otseselt vaenulik, kuid talle sümpatiseerivad traditsionalistlikud rühmitused. Ta suhtub nostalgiliselt paavstidesse Johannes Paulus II ja Benedictus XVI. Ta ei usalda migrante ja hääletab kõige parempoolsemalt ning populistide poolt.
Entusiast ehk isikliku usu tunnistaja (les inspirés, 4%)
Usuline identiteet lähtub isiklikust kohtumisest Jeesusega ja oma pöördumislugu eelmisest elust räägib ka see, kes pärineb katoliiklikust kodust. Ta tahab kogu oma elu mõtestada läbi isikliku suhte Jeesusega. Usku tuleb tunnistada ja armastust jagada. Liturgia ja missa on tähtis, sest see loob osaduse usklike vahel ja väljendab elu koos Jeesusega. Talle sobib ka ladina missa, palverännak, roosikrants ja adoratsioon. Kõige sagedamini kohtab teda karismaatiliste kristlaste kogunemistel ja palverühmades. Migrantide osas pigem ettevaatlik, kuid paavst Franciscust soosiv. Orienteeritud paremale ja Rahvusrinde poole.
Emantsipeerunu ehk individuaalselt vastutaja (les émancipés, 4 %)
Tema jaoks tähendab katoliiklaseks olemine isikliku vastutuse võtmist oma elu ja tegude eest. Jeesuses näeb inimese väärikuse taastajat ja vabastajat ning eeskuju selles, kuidas oma vabadust kasutada teiste inimeste teenimiseks. Ta on pühendunud sotsiaalsele tegevusele, keskkonnakaitsele ja poliitilisele võitlusele ebaõigluse vastu. Kritiseerib katoliku kiriku puhul seksuaalsuse teemade ja väikekodanliku maailmapildi kitsast fookust ning pühapäevase missa elukauget vormi. Ta ei usalda paavst Franciscust, kes näib reformide elluviimisel jõuetu. Kummalisel kombel on ta erinevatest tüüpidest kõige vaenulikum migrantide suhtes, kuna migrant seostub tema jaoks fundamentalistliku moslemiga, kes ohustab naiste sõltumatust ja homoseksuaalide vabadust enesemääramisele. Klassikaliselt vasakpoolne või vasaktsentrist.
Ülevaate koostanud Ingmar Kurg