Georgetowni Ülikooli juures tegutsev Center for Applied Research in the Apostolate (lühend CARA) koostöös National Association of Catholic Theological Schools (lühend NACTS) korraldas aastatel 2019–2020 interneti teel rahuloluküsitluse USA preestrite hulgas, kelle ordineerimisest oli vähem kui 10 aastat. Kokku saadeti välja 1379 ankeeti, vastuseid laekus 1012. Vastajate keskmine ordineerimise aasta oli 2017, vastanutest 24% moodustasid ordupreestrid ja 76% oli diötseesipreestrid. Uuring keskendus kahele valdkonnale: uuriti hiljuti ordineeritud preestrite üldist rahulolu oma tööga ja paluti hinnata oma ettevalmistust preestriametisse.
Oma eluga preestrina on väga rahul 59%, pigem rahul 22%, väga rahulolematud oli 13% ja pigem rahulolematuid 6%. Peamised tegevusvaldkonnad, mis pakuvad enim rahulolu, on seotud koguduse vaimuliku tööga (sakramentide pühitsemine, jutlustamine, missa pidamine, hingehoiutöö). Ollakse rahul headest suhetest oma ülemate ning kaaspreestritega, samuti ollakse rahul kutsumusest tuleneva mõjuga oma isiklikule ja emotsionaalsele elule. Kõige suuremat rahulolematust põhjustavad konkreetses teenimiskohas tekkinud probleemid ja sealne õhustik, eriti administratiivtöö liigne maht ja halvad tööalased suhted. Teiseks probleemkohaks peetakse ordu, diötseesi või kogu kiriku juhtimisest tulenevaid probleeme, mis lõviosas tulenevad puudulikust juhendamisest, infosulust, töö vähesest väärtustamisest ülemate poolt ja üksindusest. Lisaks toetuse vähesusele ja üksindusele tuntakse ka nõudmiste rohkusest tulenevat survet. Pedofiiliaskandaalid on preestrite teenimist mõjutanud kas vähesel määral (64%), raskelt (14%) või üldse mitte (22%).
Preestritel uuriti, kui kindlalt astuksid nad preestrite hulka uuesti või mis paneks neid oma ametist loobuma. Suur enamik (76%) arvab, et nad kindlasti ei lahkuks, 18% leidis, et tõenäoliselt nad ei lahkuks, oma valikuks kahtlejaid on 1-5% vastanutest. Lahkumismõtteid tekitavad valdavalt tsölibaadist tulenev üksindus ja isolatsioon, pettumus oma ülemates ja oma ametis, ületöötamine ja üleüldiselt kehvad suhted. Kaardistati ka nende tuttavaid, kes on preestriametist lahkunud ja sealt joonistus välja lahkumise viis peamist põhjust: illusioonide purunemine seoses oma ametiga (40%), üksindus (39%), kindel soov või igatsus elada pereelu ja omada romantilisi suhteid (36% ja 34%) ning heitumus (24%).
Uuringus osalejate hinnangul valmistas seminar neid hästi ette liturgia pidamiseks (69%), jutlustamiseks (64%) ja pihi vastuvõtmiseks (55%). Veidi vähem ollakse rahul ettevalmistusega tööks haiglas (42%), matuse pidamisega (40%), pastoraalse nõustamisega (36%), oma koguduses vajaliku keeleoskusega (30%), pastoraalsete oskustega multikultuurses koguduses (28%) ja oskustega toime tulla ajaplaneerimise ja stressiga (24%). Kõige kehvemaks hinnati ettevalmistust valdkondades, mis olid põhiliselt seotud administratiivtööga, inimressurssidega ja juhtimisega.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et hiljaaegu ordineeritud preestrid on rahul oma põhitööga, mille osas on nad saanud ka hea ettevalmistuse seminarides – nimelt oma vaimulikutööga. Probleemkohad asuvad mujal ja on seotud ühest küljest suhetega kaaspreestrite ja ülematega, teiselt jällegi kimbutavad neid töö iseloomust tulenevad nn maised takistused. Töö preestrina nõuab väga palju erinevaid oskusi, mida seminarides ei õpetata ja on ilmne, et sellel pinnal tekib ka kõige enam rahulolematust. Üks osa tööst on vaimulik teenimine, teine administratiivtöö, mis tekitabki omavahel konflikti. Samas selgub uuringust endast, et kõige tähtsam on mitte jätta kogenematuid preestreid üksi, pakkuda neile tuge ja häid suhteid.
Allikas: https://cara.georgetown.edu/wp-content/uploads/2020/11/NACTS.pdf
Kokkuvõtte tegi Anželika Kütt