Ülemaailmse koroonaajastu teine aasta on jäänud ajalukku. On lootus, et 2022. aasta jääb selle kummalise ajastu viimaseks aastaks. Kuid uued hoiatused ja hirm on märgatavalt muutnud meie ellusuhtumist, üksteise kohtlemist, tolerantsust teisitimõtlejate suhtes ja isegi eraviisilist suhtlemist.
See kehtib ka meedia kohta, mis ei eksisteeri kunagi inimestest, gruppidest ja ühiskonnast eraldi, vaid alati ja ainult nendega suhestudes. Vaevalt et on jäänud märkamata, kuidas ajakirjandus on pandeemia ajal muutunud ja ka meedia on võtnud karmima tooni. See ei kehti ainult sotsiaalmeedia kohta, kus kasutajad on alati eelistanud võidelda pigem sulemõõkade ja -kirvestega kui peene floretiga. Ka iseendalt objektiivsust nõudvas avalik-õiguslikus meedias on käitumine pandeemia ajal tavapärasest konarlikum ja ühekülgsem.
Ajakirjanduse kommentaarides sõimatakse ja neetakse vaktsineerimata inimesi, vaktsiiniskeptikuid ja volitusteta meeleavaldajaid. Valitud sõnavara on küll olnud enamasti elegantsem kui ajakirjanike vastu väljahüütud vaenu õhutavad sõnad, kuid mõlemal pool vaimset barrikaadi võitlejad on vastastikuse põlguse poolest sarnased.
Vastastikuse poleemika allakäiguspiraal meenutab pigem tähelepanekut, mille tegi ajaloolane Christopher Clark oma bestselleris “The Sleepwalkers. How Europe Went to War in 1914”. Ühes peatükis kirjeldab ta, kuidas esimese maailmasõja eel lasksid isegi kvaliteetsed lehed üha enam ja enam tõmmata end kahtluste ja põlguse võrku, demoniseerides “vaenulikke” rahvaid ja õhutades sellega üldist sõjameeleolu. Tulemus on teada.
Ajalooline võrdlus tavaliselt ebaõnnestub ja virisemine ei aita kunagi. Kui saabub aeg pandeemia selja taha jätta, peaksime valmistuma paremateks aegadeks ja püüdma selle ajastu vigadest õppida.
Minu vaatenurgast on pikaajalisel kriisil meediaprofessionaalidele kolm õppetundi:
1. Pärast “viltumõtlejate” ja “sõimlejate” sageli eristamatut välistamist tuleb hiljemalt pärast pandeemia lõppu meedias uuesti arutada sallivuse ja selle piiride üle. Põhimõte “Mitte millimeetritki neile, kes ohustavad meie kogukonda või ajavad ühist asja nendega, kes seda ohustavad!” on riiklikult õigustatud ja võib-olla ajutiselt vastuvõetav pandeemia eriolukorras. Aga kui selline suhtumine muutub on alaliseks, siis muutub meie ühiskond pluraalsuse vastandiks. Ühetaoliste arvamuste ja käitumise jutlustamine, mis sobib enamikule teadlastele ja võimukandjatele, ei saa olla ajakirjanduse ülesanne vabas ühiskonnas.
2. Ajakirjanikud vajavad rohkem ajakohaseid teadmisi, et osata teisi inimesi teavitada ja osaleda debattides kriitiliselt. Kui seda napib, peaksid meediaspetsialistid need teadmised kiiresti omandama või end tagasi hoidma – muidu nad mängivad maha oma usaldusväärsuse. Väike näide: kui ajakirjanik ei suuda kaks aastat pärast pandeemia puhangut isegi hakata selgitama, miks PCR-test annab vähem valenegatiivseid tulemusi kui antigeeni kiirtest või mis eristab mRNA vaktsiini klassikalisest vaktsiinist, siis ta töötab valel töökohal. Miks peaks keegi uskuma jutte pandeemia või selle vastu võitlemise kohta?
3. Kes rohkem teab, võib julgeda rohkem kritiseerida. Teadmatus õhutab vandenõumüüte. Kuid teadmatus võib viia ka pimeda usuni teadlaste ja valitsusametnike suhtes – ja väljakuulutatud tõdede ja otsuste kriitikavabale kummardamisele. Ajakirjandusel on hoopis teine töö. Teame, et teaduslikud avastused ja prognoosid on ekslikud; neid tohib tõepoolest kritiseerida ja parandada. See kehtib – veelgi enam – poliitiliste otsuste kohta, mis neil põhinevad. Hiljemalt pandeemia ajal õppisime seda mitmete teadlaste ja poliitikute pidevalt muutuvatest 180-kraadisetest pööretest. Tekkivates aruteludes kliimapoliitika, tuumaenergia ja desarmeerimise üle peavad ajakirjanikud taas õppima tajuma oma rolli kriitikute ja (heas mõttes!) teadjana.
Allikas: Katholische Nachrichten Agentur. KNA on eraalgatus, suurim katoliiklaste infoplatvorm Euroopas
Tõlke toimetanud: Külli Kuusk