Eluliselt olulised valdkonnad nagu teadus, tervisehoid, õigus, haridus on Läänemaailmas kujunenud selliseks, nagu neid täna tunneme, tänu kristlikule juurestikule. Ainuüksi seetõttu peaks usundiõpetus meie koolide õppekavades sees olema.
Mõned aastad tagasi kohtusin ühel koosolekul kõrgelt haritud turundusspetsialistiga. Ta oli väga üllatunud kuuldes, et keskajal oli kõik kõige ilusam ühendatud Jumalale – iga linna väärikaim hoone oli kirik, kõige ilusamad pildid ja kujud rääkisid piiblilugudest, kõige vägevam muusika oli pühendatud
Loojale. Ta ütles, et ta pole kunagi osanud nii mõelda.
See pani omakorda mind tõeliselt üllatuma. Turundusinimene peaks just olema võimeline looma seoseid mõneti esmapilgul omavahel mitte seotud asjade vahel, et läbi äratundmise või ootamatuse püüda sihtgrupi tähelepanu. Aga kui inimese jaoks jääb nõnda fundamentaalne kihistus meie ühiskonna kujunemisloost täiesti võõraks, kui piiratud on siis tema arusaam ümbritsevast ja sellest, kust me tuleme ja mis meid on selliseks teinud. Tundub, et meie haridussüsteemis on midagi selles osas tegemata jäänud.
Kui kunagi ehitati kirikut, kui palju oli selle jaoks lisaks materiaalsetele asjadele vaja veel teadmisi, et hoone püsima jääks? Kui palju oli vaja selleks planeerida, mõõta ja arvutada? Meister pidi tundma tugevusõpetust, materjale ja nende omadusi, tal pidi olema mingi arusaam matemaatikast, füüsikast, kindlasti ka keemiast. Kui palju iga sellise objekti ehitamine inimkonda targemaks tegi? Neid kogemusi hakati kasutama ka teiste ehituste ja rajatiste juures. Samamoodi pidi kunstnik tundma oma materjale, nii aluspinda kui värve, millega seda katta, mis kõik on omakorda jälle keemia. Muusikud pidid lisaks suurepärastele teostele leidma ka pillid, millega seda ette kanda ja ruumid, kus lood akustiliselt hästi kõlaks. See kõik kokku moodustas kokku teadmised, mille olemasolu oli eelduseks uutele teadmistele.
Nende teadmiste levitamiseks oli vaja koole. Suur osa nendest tekkisid alguses kloostrite juures, kus neid teadmisi edasi anti ja uusi juurde loodi. Nii oli kristlik kultuur tihedalt seotud teaduskultuuriga. Osa kloostreid pühendusid haigete ja viletsate toetamisele, pannes seega aluse tervishoiu- ja
sotsiaalhoolekande süsteemile. Pühakirjast tuttavad kümme käsku on aga aluseks tänasele tsiviilseadusandlusele ja kriminaalkoodeksile.
Kui me selliseid asju ei tea, siis me ei saa aru oma ühiskonnast, kuidas ta on kujunenud ja mis on selle väärtused. Me ei taipa isegi seda, et lääne tsivilisatsiooni edu võrreldes teistega põhineb just kristlikel printsiipidel, millest olulisim on ligimese armastamine samaväärselt endaga.
Selle kristliku põhimõtte kindel järgimine on uskliku meelest just see, mis võiks tagada talle igavese elu. Teisest inimesest lugupidamise hüvest saavad aga osa ka kõik need, kes Jumalat ja igavest elu ei usu, seeläbi, et ühiskond on vaba ja turvaline. Kui me sellest aru ei saa, siis kuidas me mõistame Vargamäe Andrest, kes õhtuti piibliraamatut uuris, et tõde ja õigust otsida, aga ei lugenud mitte Koidula “Säärast mulki ehk sada vakka tangusoola”.
Kuidas me kuulame Mozarti “Reekviemi” või Palestrina “Sicut Servus”, kui me ei saa aru, mis Sõna on heliloojat inspireerinud selliseid liigutavaid teoseid looma, et seda sõnumit oma loomingu abil veel paremini esile tuua. Nendes teostes on tekstil ehk kristlikul sõnumil nii suur osa, et sellest aru saamata jääb pool kogu teose vägevusest mõistmata. Kas Alo Mattiiseni viis “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ilma just nende sõnadeta oleks meid puudutanud? Kui me ei saa aru märkidest, sümbolitest, kujunditest, mis läbi kristliku kunsti on meie kaasaega jõudnud, siis on meie maailmamõistmine lihtsustatud ja pinnapealne ning palju ilu ja sügavust jääb nägemata.
Kultuur on midagi, mis kujuneb pika aja jooksul. Uus põlvkond ei loo uut kultuuri, vaid lisab sellele oma kihi. Meie kohustus on see teadmine, millel meie ühiskonna edu rajaneb, oma lastele edasi anda.
Juhtkirja autor: Arvo Heinmaa
