12. detsembril 2020 toimus Tallinna Jaani kirikus kontsert, mille andsid Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) ja Tallinna Kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste käe all. Ettekandele tuli EFK’i uue albumi „Jõul“ kava, mille põhiteoseks oli Margo Kõlari „Pirita missa“ uues seades segakoorile, kammerorkestrile ja orelile. Teost arvustab noor muusik Arno Humal.
„Pirita missa“ näol on tegu märkimisväärse saavutusega nii muusikalises kui ka katoliiklikus perspektiivis. Muusikaliselt on huvipakkuv juba ainuüksi asjaolu, et „Pirita missa“ viisid tulevad ühehäälsest liturgilisest muusikast „Pirita missa I“ (2007), mille helilooja on kirjutanud kiriklikuks kasutamiseks. Esmalt sümfooniaorkestri seades (2009) ja nüüd ka kammerorkestri seades (2020) on „Pirita missa I“ liturgilised viisid saanud endale väärika koha ka kontsertliku kunstmuusika seas. Samavääriliselt märkimisväärne on Kõlari „Pirita missa“ ka eesti katoliiklikul maastikul. Kuigi tegu pole ainukese eesti helilooja kirjutatud missaga, on „Pirita missa I“ viisid juba juurdnud eesti kiriklikus praktikas (eelkõige Pirita kloostris) ning stiililiselt on meloodiates tunda nii gregooriuse laulule kui ka eesti rahvalaulule sarnaseid jooni. Kõik see annabki „Pirita missale“ omaette koha nii Eesti kiriklikul kui ka kultuurilisel pinnal.
Kontserti Jaani kirikust, kus „Pirita missa“ esiettekandele tuli, on võimalik järelvaadata ETV2 lehel: https://etv2.err.ee/1203313/uus-eesti-filharmoonia-kammerkoor-joul
| „Pirita missa I” vokaalansamblile (2007) | „Pirita missa” segakoorile, kammerorkestrile ja orelile (2020) |
| 1. Meditatsioon I | |
| 1. Issand halasta (Kyrie) | 2. Issand halasta |
| 2. Au olgu Jumalale kõrges (Gloria) | 3. Au olgu Jumalale kõrgel |
| 4. Meditatsioon II | |
| 3. Mina usun (Credo) | 5. Mina usun |
| 4. Püha (Sanctus) | 6. Püha |
| 7. Meditatsioon III | |
| 5. Jumala Tall (Agnus Dei) | 8. Jumala Tall |
| 9. Et tõusta taevasse |
Meditatiivne sissejuhatus
„Pirita missa“ algab instrumentaalse palaga, mille helilooja on nimetanud esimeseks meditatsiooniks. Rääkides missast kui muusikalisest žanrist mõeldakse selle all tavaliselt muusikasse seatud roomakatoliku kiriku jumalateenistuse palveid ehk ordinaariumit. Margo Kõlari missas on aga koha leidnud ka neli instrumentaalset pala, mis ühtlasi ümbritsevad missa osi kui ka liigendavad selle kolmeks. See muudab „Pirita missa“ omanäoliseks ning tekitab analüüsivas kuulajas mõtteid, pakkudes samuti huvitavaid tõlgendamisvõimalusi.
Tagasi esimese meditatsiooni juurde. Tegu on harfi soologa, mis algab lühikeste rahulike katketega, muutudes edaspidi kiiremaks ja elavamaks. Lugu on kirjutatud väga improvisatsiooniliselt – kõigepealt esimene muusikaline mõte, millega mängida ja mida varieerida. Seejärel järgmine väledam mõte, millega toimub sama protsess. Tegelikult toob Meditatsioon I silme ette keskaegse lautomängija, kes enne laulma hakkamist endale väikese prelüüdi improviseerib. Kuigi enamjaolt laseb ta oma sõrmi vabalt vaimul juhtida, seob ta mängu sisse osavalt ka osakesi meloodiast, mida ta varsti laulma hakkab. Just nõnda on toiminud ka helilooja siin, kus märkamatult ilmuvad harfi improvisatsioonide sisse meloodialõigud järgmisest osast „Issand halasta“.
Lisaks muusikalisele ilule võib helilooja lisatud instrumentaalpalasid vaadelda ka teenistuse liturgilises kontekstis, st seostada ka neid missaga ja vaadata, kuidas need vastavate osadega kokku sobivad (sest roomakatoliku missa koosneb lisaks viisistatud ordinaariumile veel ka paljudest teistest väiksematest osadest). Esimene meditatsioon hõlmab liturgiliselt palju sündmusi. Selle ajal toimub vaimulike protsessioon altari juurde, mille ajal kantakse risti, evangeeliumiraamatut, küünlaid ja viirukit. Seejärel toimub altari pühitsemine viirukiga, loetakse algussalmid. Enne esimest ordinaariumi osa „Issand halasta“ peetakse veel kirikuliste ühine patukahetsus, mille ajal vaadatakse enesesse ja katsutakse läbi oma südametunnistus. Kõlari meditatsioon pole ei pompöösne ega suurelt alustav, vaid hoopis vaikne ja iseenesest eikuskilt algav. See on endassevaatav, isegi unistav.
Kyrie eleison – Issand, halasta
„Issand, halasta. Issand, halasta. Kristus, halasta. Kristus, halasta. Issand, halasta. Issand, halasta.“ Nõnda kõlab järgmine osa „Pirita missast“. Katoliku kirikutes üle maailma on levinud vana praktika, kus vaheldumisi laulavad eeslaulja(d) ja rahvas (või koor). Tegelikult ei erine see palju meie enda rahvalauludest, kus laulujärg vaheldub eeslaulja ja koori käes. Samamoodi ongi Kõlar üles ehitanud selle teose osad, järgides kiriklikku praktikat. Lõppude lõpuks ongi ju „Pirita missa I“ viisid põhilise oma ajast kasutuses Pirita kloostri missadel, kus sama praktikat ka järgitakse. Selguse mõttes on ülal tavalise kirjaga märgitud eeslauljate ja rasvaselt terve koori osad.
Kyrie meloodia sarnaneb gregooriuse laulule, kuid mõjub ka väga eestipäraselt. Miksolüüdia laad lisab midagi ajatut ja võimast. Orkester harmoniseerib ühehäälset laulu oma rahulikult liikuvate harmooniatega, tuletades meelde pehmet orelisaadet gregooriuse laulule nagu praktika tihtipeale ette näeb. Vokaalis kerkib esile duoolide ja trioolide vahelduv mäng, mis annab loole kõike muud kui staatilise oleku – seal on midagi sügavat, pühalikku, veendunut, hardunut, aga ka mängulist.
Missa osad on komponeeritud ühtse tervikuna
Missa järgmine osa on kiituslaul (Gloria), mis on suunatud eriliselt Jumal Isale ja Pojale. Erinevalt kõigist teistest missa ordinaariumi osadest lauldakse Kyrie ja Gloria vahetult üksteise järel. Vahel räägitakse neist kahest palvetekstist kui äärmustest – esimene kui kahetsev ja andekspaluv ning teine tänulik ja rõõmutsev. See kontrast on tekstide mõtestamiseks igati sobiv ning nõnda on kirjutatud ka paljusid missa seadeid, mille ilmekaks näiteks on kasvõi J. S. Bachi „Missa h-moll“. Ka „Pirita missas“ on muusikaliselt ilmestatud teksti tähendust, aga on samuti tunda Kyrie ja Gloria terviklikkust. Sellele aitab kaasa ühehäälne vokaal, sarnane tonaalsus mõlemas osas, aga ka teose dünaamika.
Nagu eelnenud osas kasutab helilooja siingi duoolide ja trioolide vaheldumist, mis annab loole meeldiva liikuvuse ning ka vaheldusrikkuse. Samaaegselt ühtivad kasutatud rütmid väga hästi eestikeelse tekstiga. Head tööd teksti hoidmisel keelepärasena teeb salvestusel ka EFK Tõnu Kaljuste juhtimisel.
Olulist rolli täidab orkester, kes on justkui kõrvaltvaataja rollis kommenteerides ja reageerides lauljate sõnadele. Võtame näiteks lõigu – „kes Sa maailma patud ära kannad“ – muidu rõõmustav kiidulaul on jõudnud tagasi Kyrie temaatika juurde, mis on kahetsev ja räägib patust. Seal muutub orkestri saade järsku rahulikuks ja staatiliseks, andes märku teksti tõsisemast temaatikast. Justkui ärevamaks muutub ka rütm vokaalis.
Gloria lõpeb ilma suurema ettevalmistuseta ning vaid ühe „lihtsa“ aameniga. Kui helilooja oleks soovinud loole lisada pompöössust ja kontsertlikkust, oleks üsna lihtsate võtetega võinud ehitada lõppu kulminatsiooni või siis vähemalt lõpetada see missa osa kolmekordse aameniga. Selle asemel on Margo Kõlar soovinud aga lihtsamat ja algupärasemat lõpetust. Gloria küll lõppes, kuid missa kogub alles hoogu – tegu on rohkem koma kui punktiga.
„Mina usun“ – nii sõnade kui helide kunst
Pärast kiituslaulu on järg pühakirja lugemiste käes, mis tipneb evangeeliumi lugemisega (traditsiooniliselt ka laulmisega). Sellele järgneb jutlus ning seejärel usutunnistus ehk Credo. Seega seisavad Gloria ja Credo ajaliselt üksteisest võrdlemisi kaugel. Ka nende vahele jääv Meditatsioon II ei tundu osasid ühendavat, vaid mõjub missast väljapoole jäävana. Harfi meloodiad viivad taas mõtte rändama, pakkudes kuulajale hetke mõtisklemiseks – mõnel on ehk muusikat kuulates esile kerkinud mõtteid või tundeid, millesse nüüd saab süveneda.
Credo’s on eriti huvipakkuvad isa Vello Salo apostelliku usutunnistuse tõlge ning orkestri harmooniad ja repliigid, mis maaliliselt teksti kommenteerivad ja ilmestavad. Toome välja mõned ilmekad kohad teosest. Üsna loo alguses ütleb tekst: „Jumal Jumalast, valgus valgusest“ ning samal ajal on kuulda puupuhkpillide ja keelpillide aktiivseid kaunistustega käike. „On Tema taevast alla tulnud“ – helilooja kasutab klassikalist ülevalt alla liikumist keelpillirühmades. Ristilöömise esiletoomiseks kordab oboe rütmiliselt kolm korda sama nooti justkui sõdurite haamrilööke jäljendades.
Eestikeelse katoliku missaraamatu usutunnistuse lause „Püha Vaimu läbi Neitsist Maarjast lihaks saanud“ on isa Vellol nii: „Püha Vaimu läbi Neitsi Maarjast ihu võtnud“. Margo Kõlar toob selle koha esile ka ise oma intervjuus Klassikaraadiole 12. detsembril 2020, kus ta ütleb: „See on minu meelest väga ilus, väga poeetiline ja väga asjakohane.“ Veel võiks välja tuua ühe erinevuse pattude „andeksandmise“ (missaraamatus) ja „andekssaamise vahel“ (isa Vellol) – traditsiooniliselt räägitakse ristimisest pattude andeksandmise võtmes, siis isa Vello pöörab fookuse andekssaamise poole. Distantsilt vaadates võib erinevus tunduda marginaalne, kui aga nende sõnade tähendusse süveneda, tuleb isa Vello tõlke kaudu esile usutunnistuse teksti uus tähendusvarjund. Ristimisel oleks justkui tugevam seos sellega, et inimesel on vaja mingil konkreetsel viisil armu vastu võtta, kui et Jumal vajaks mingit meediumit oma armu kinkimiseks. Niisiis, kuivõrd suur on ikkagi teksti mõju kogu muusikateose üle! – see suunab kuulaja mõtteid ja hoiakuid ning mõjutab tugevalt, kuidas me teost tajume ja vastu võtame.
Jõudmine jumalateenistuse „südamesse“
Missa on lähenemas kulminatsioonile, leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks pühitsemisele, mis seejärel lepitusohvrina Jumalale tuuakse ning usklikele süüa antakse. Enne andide pühitsemist lauldakse kiituslaul (Sanctus), mille tekst on järgnev:
Püha, püha, püha on Issand, taevavägede Jumal, taevas ja maa on täis Sinu kirkust, Hoosianna kõrgel. Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Hoosianna kõrgel.
Kiituslaulu tekst on tähenduselt rikas – ühelt poolt viitab see Jeesuse sisenemisele Jeruusalemma, mida tuletatakse meelde igal aastal palmipuudepühal ja teisalt on tegu koguduse palvega, kes ootab Kristuse tulekut altarile leiva ja veini kujul. Nagu eelmistes missa osades kasutab Kõlar siingi traditsioonilist lauljate varieerimist, mida võib jälgida ka välja toodud tekstipidis (tavaline kiri – eeslauljad, rasvaselt – kogu koor). Teos liigub vaäljapeetud tempos ja mõjub aukartustäratavalt. Teos algab vaiksetes nüanssides, kuid lõpeb suursuguse forte’ga pärast teost läbivat crescendo’t.
Järgnev meditatsioon algab taas mõtisklevate improvisatsiooniliste harfi helidega, pikki pehmeid burdoone mängib orel. Varsti on aga kuulda flöödi tuttavat meloodiat, millele lisandub ka oboe. Helilooja on kolmandasse meditatsiooni tagasi toonud Kyrie viisi, mis mõjub teatud määral repriisina – esimest korda kasutab helilooja otseselt uuesti juba kasutatud muusikalist materiali. Kui aga vaadata kolmandat meditatsiooni liturgilises kontekstis, võiks mõtiskleda Kyrie seose üle Sanctus’e ja Agnus Dei vahele jäävate missa osadega. Sinna kuulub andide pühitsemine, preestri loetav missakaanon, Meie Isa palve ning rahusoov, seega võiks öelda, et missa „kontsentreeritus“ on seal väga kõrge. Tuua pühitsetud andide konteksti juba lauldud „Issand halasta“ on väga tabav ja ilus, sest seesama palve pole suunatud kellegi muu poole, kui Selle, kes nüüd ise leiva ja veini asemel altaril on…
Meditatsioonid annavad kuulajale võimaluse mõtete ja tunnete kogemiseks
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, anna meile armu. Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, anna meile armu. Jumala Tall, kes Sa kannad maailma patud, kingi meile rahu.
Agnus Dei ehk „Jumala Tall“ on ordinaariumi viimane osa, mis meenutab sõnadelt missa algust „Issand halasta“ – mõlemad on suunatud Jeesus Kristuse poole ning paluvad armu ja halastust. Teatud mõttes oleme jõudnud tagasi algpunkti, sest kui alguses kahetseti oma puudusi ja vigu Issanda ees, siis nüüd on Kristus leiva ja veini kujul ihulikult inimeste keskel, mistõttu on loomulik eelnevat palvet veelgi intensiivsemalt korrata. See teatud repriisi laadne teemade kordumine ühtib väga ilusasti ka eelnenud meditatsiooniga, kus mäletatavasti on taaskasutatud Kyrie viisi, tekitades repriisi tunde juba siis.
Muusikaliselt kulgeb viimane missa osa väga rahulikult ja süvenenult, kusjuures iga korduse juures on tunda lisanduvat pinget või intensiivsust. Viimase korduse juures säravad eriliselt miksolüüdia laadile omane madal seitsmes aste ning teksti koha pealt isa Vello tõlge „kingi meile rahu“, mis lisab palvele tähenduslikku rikkust võrreldes ametliku tõlkega, mis ütleb „anna meile rahu“.
„Jumala Tall“ lõppeb tõelise lõpetatuse ja rahu tundega, ent ometi ei ole see veel „Pirita missa“ lõpp, sest sellele järgneb veel viimane instrumentaalne meditatsioon pealkirjaga „Et tõusta taevasse“. Tegu on väga poeetilise ja sisekaemusliku looga, mis oma kestuselt (üle 6 minuti) on eraldi tegelikult teose pikim osa. Teatud mõttes siseneb lugu täiesti uude dimensiooni, tunda pole otsest seost missa eelnevate osadega, vaid pigem oleks see justkui mõtisklus möödunu üle. Lugu on helgelt unistav ja isegi unenäoline ning lõpetab teose viisil, mis pakub kuulajale aega ja ruumi tekkinud tunnete ja mõtete kogemiseks.