Kirjandusteadlast ja Itaalia kultuuri eksperti Ülar Ploomi intervjueeris Heiki Haljasorg.
Te olite üks „Jumaliku komöödia“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus; Põrgu — 2011; Purgatoorium — 2016; Paradiis — 2022) tõlkijatest. Kaastõlkijad olid Harald Rajamets ja Ilmar Vene. Kuidas see töö Teil omavahel jagunes? Milliste väljakutsetega selle tõlke puhul tuli kokku puutuda?
Harald Rajamets on tõlkinud lisaks „Põrgule“ ja „Purgatooriumile“ ka „Paradiisi“ esimesed viis ja pool laulu ning teose lõpuread (viimased kolmteist värsirida). Ilmar Vene tõlkis „Paradiisi“ laulude VII–XX algvariandi, mina laulud VI (vv 73-142) ja XXI–XXX. Tõlge on alati ühtlasi tõlgendamine, seepärast mängib vanade tekstide puhul olulist osa ka kommentaar. Nii juhtuski, et pidin oma esimese tõlkevariandi pärast kommentaaride kirjutamist olulisel määral ümber tegema. Sama juhtus ka Ilmar Vene tõlgitud osaga, mis minu toimetamise käigus üsna palju muutus. Muidugi pole ka tõlkijate stiilide ühtlustamine kerge ülesanne alates värsitehnilistest küsimustest kuni sõna- ja terminivalikuni. Siiski tundub mulle praegu, et tulemus on (ka seniste hinnangute põhjal) pigem positiivne.
„Jumaliku komöödia“ autor on Dante Alighieri. Kas Te saate anda lühikese ülevaate tema elust ning ka kirjeldada, millist rolli mängis tema elus Beatrice?
Dante elust teame suhteliselt vähe, enamasti tema enda teostes peituvate vihjete ja neist tehtud kommentaaride põhjal. Olen sellest teinud põgusa ülevaate „Põrgu“ saatesõnas. Uusi fakte ja hüpoteese on muidugi aja jooksul lisandunud, aga oma viimaste aastate tõlketöö tõttu pole ma nende kõikidega jõudnud end kurssi viia. Siiski ei saa muutuda see tõdemus, et poeedi elu jaguneb kaheks: Firenzes 1265–1302 veedetud noorusajaks, mille sisse mahub ka aktiivne kodanikutegevus, ja 1302–1321 paguluses veedetud ajaks, mille kestel ta kirjutab oma põhiteosed. Keskaja tava kohaselt naiti Dante juba lapseeas Gemma Donatiga, kellega tal oli tõenäoliselt neli last. Pagendati tol ajal ainult meessoost isikuid, seega lahkusid Firenzest koos Dantega ka tema pojad, tema naine aga mitte. Tütar Antoniast sai arvatavasti pärast isa ja vendade pagendusse minemist Beatrice’i nimeline nunn. Pojad Pietro ja Jacopo olid hiljem isa töö tuntud kommenteerijad. Aga see Beatrice, Dante muusa, kes nii lugejatele kui ka uurijatele juba aastasadu huvi pakub, tuleb Dante ellu tema noorepõlveteose „Uus elu“ põhjal juba lapsepõlves ja inspireerib teda ka tema tulevases suurteoses. Rohkem kui ajalooline isik, st varases nooruses surnud kaupmees Portinari tütar, on Beatrice juba trubaduuride luuletraditsioonist tuntud ideaalne naine, kelle kirjeldamisel Dante mainib vaid tema rüüde kirkaid värve, jumalikku valgust peegeldavat pilku ja pimestavat naeratust. Beatrice’i ilu on absoluutne – seda ei saa kirjeldada, seda saab tunnistada ja ülistada. Beatrice’i ilu kasv Dante silmis paradiisi taevaid läbides peegeldab Dante vaimset edenemist.
Mida teame Dante poliitilisest tegevusest? Kes olid gvelfid ja gibelliinid ning mis erinevus oli mustadel ja valgetel gvelfidel?
See küsimus vajaks pikemat lahtiseletamist, mida küsitluse formaat ilmselt ei võimalda. (Lääne-)Euroopa keskaega iseloomustab ühelt poolt suur ühtsus, teiselt poolt aga ka suur kildkondlikkus. Selles on vähemalt Karl Suure ajast saadik kaks peamist võimukeset – paavstivõim ja keisrivõim, mida ühendab kristlus, aga ka vanatestamentlik traditsioon. Alates Karl Suurest on paavstid ideaalis kristlikke keisreid krooninud. Samas, juba 754. aastal nimetas paavst Stephanus II frankide kuninga, Karl Suure isa Pippini uueks Mooseseks ja uueks Taavetiks, aastal 796 aga kirjutab Karl Suur Leo III-le (kes ta aastal 800 keisriks kroonib), et too peab oma palvega frankide sõjalist edu toetama, nagu Mooses toetas Iisraeli väepealikku Joosuat. Ometi tekib ikka ja jälle küsimus ühe võimu prioriteedist teise suhtes, mis viib sajandeid kestnud investituuritülideni (selle üle, kes määrab ametisse piiskoppe) ja keisrite ekskommunikatsioonideni (tuntum neist on Heinrich IV jumalaarmust ilmajätmine paavst Gregorius VII poolt 1076) ja sellest johtuvalt nn antipaavstide ametisse määramiseni (1084 laseb Heinrich IV end antipaavst Clemens III-l keisriks kroonida). Linnade tõusuga alates 11. sajandist ja ülikoolide arengu tõttu konflikt teravneb veelgi, mis viib linnade iseseisvumiseni de facto mõlemast võimust ja paralleelse õigusloomeni (Bologna ülikooli keiserlik õigusloome ja Gratianuse kiriklik õigusloome). De iure jäid linnad siiski kas keisri või kiriku vasallideks. See viis 13. sajandi Itaalia linnades võimuvõitluseni kahe leeri, paavstimeelsete ehk gvelfide ja keisrimeelsete ehk gibelliinide vahel, ehkki tüli oli enamasti seotud suuremate perekondade rivaliteedi küsimusega. Firenzes jagunesid gvelfid sajandi teisel poolel veel mustadeks ja valgeteks, millest esimesed toetasid paavst Bonifatius VIII plaane ja teised linna suuremat sõltumatust. Dante ise valib sisetülidest väsinuna pärast valge gvelfina pagendusse saatmist gibelliinliku positsiooni, toetades Luxemburgi Heinrich VII Itaalia sõjakäiku. Dante ise peab keisrit „jumala talleks“. Oma seisukohta kristliku keisri ülimuslikkusest ilmalikus ja poliitilises plaanis kaitseb ta ka traktaadikogumikus „Monarhia“, pidades samas paavsti ülemaks vaimses plaanis.
Olen kuulnud sellist mõtet, et Dante ajal ehk keskajal oli Jumala-keskne maailmapilt ja Shakespeare’i ajal oli inimesekeskne maailmapilt. Kas see on nii?
On öeldud jah, et Shakespeare on renessansiaja inimene ja Dante seisab „seljaga keskaja ja näoga renessansi poole“, kui nii lihtsalt ja labaselt seda mõtet ümber öelda. Nii lihtne see aga ikkagi ka pole. Üldiselt on teada, et renessansi humanistid tõid kesksele kohale inimese väärikuse, mida väljendab Moosese esimese raamatu vastav kirjakoht (1Ms 26): „Teeme inimese oma näo järgi.“ Veel enne Dante aega oli paavst Innocentius III (Lotario dei Segni) kirjutanud traktaadi inimelu viletsusest (De miseria condicionis humane), aga tal oli ka plaan kirjutada traktaat inimelu väärikusest. Siiski, see jäi tal kirjutamata. Nii et inimväärikuse küsimuse tõstsid teravalt üles renessansi mõtlejad, millest tuntuim on 15. sajandi sünkretistliku filosoofi Pico della Mirandola De hominis dignitate oratio. Aga maailmavaatelised muutused kindlasti olid, mis peegelduvad näiteks aja ja ruumi tunnetuse muutustes. Keskaegsed mappa mundi’d kujutavad ruumi ideaalses perspektiivis. Näiteks on müütiline ida, kus pidi paiknema maine paradiis, paigutatud kaardi ülaossa, Jeruusalemm aga tsentrumisse jne. Aega aga mõõtis kuni mehhaaniliste kellade ülespanekuni linnaväljakutel pigem benediktiinlaste ööpäevaringne palvekord. Kindlasti peegeldab maailmapildi muutust ka renessansi kunstnike poolt (Filippo Brunelleschi, Leon Battista Alberti jt) kasutusele võetud ja teoretiseeritud perspektiiv, mis lähtub inimsilmast (keskaegsel ikoonil kujutatu vaatab pigem ise inimest, kui laseb ennast vaadata). Aga üldiselt mulle endale sellised vastandamised väga ei meeldi. Mis Dantesse puutub, siis oli ta nii ümbritseva füüsilise maailma kui ka inimeste käitumise üksikasjalik vaatleja, mis ei seganud teda tegelemast astronoomiaga ega kujutlemast ruumi ja aja välist eksistentsi. Dante vaimustus geomeetriast, mis võimaldas keskajal levinud punkti ja ringi (või sfääri) määramatusele rajatud jumaladefinitsioonides jõuda absurdsete, aga väga värskete ideedeni. Dante tabas oma intuitsioonis või siis inspireeritud kaemuses asju, mis üllatavad ka kaasaegseid matemaatikuid (nt nn kolmruumi küsimus).
Dante koos “Jumaliku komöödia”, kolme kuningriigi ja Firenze linnaga. Domenico di Michelino ja Alesso Baldovinetti maal, 1465. Allikas: Wikimedia Commons
Milline on „Jumaliku komöödia“ tähtsus maailma kirjandusloos?
„Jumalikust komöödiast“ pole säilinud autograafi. Küll on praeguseks teada üle kaheksasaja käsikirja, esimene trükk pärineb aastast 1472. Esimesed mahukamad tõlked tehti 15. sajandil ja praeguseks on teost tõlgitud enam kui neljasajal korral rohkem kui viiekümnesse keelde. 19. sajandi romantikud kehtestasid suure triaadi: Homeros, Dante, Shakespeare. Ka pärast hiljutisi Dante 700. surma-aastapäevaga seotud pidustusi ja konverentse ei näi buum vaibuvat. Igal aastal ilmub hulgaliselt uusi uurimusi Dante kohta ja teos on juba ammu saanud klassikalise kujutava kunsti, filmikunsti ja popkunsti üheks meelisobjektiks. Nii et teose tähtsus ei piirdu üksnes maailma kirjanduslooga.
„Jumalik komöödia“ koosneb kolmest osast: Põrgu, Puhastustuli ja Paradiis. Mis on selle raamatu teema ja kuidas raamatut tõlgendada?
Sellelegi küsimusele võiks vastata pika esseega. Aga lühidalt öeldes on tegemist ühe geniaalse ja uuriva vaimu visiooniga sellest, kuidas võiksid paikneda inimhinged teispoolsuses vastavalt oma eluajal tehtule ja jumalikule armule. Tähtis on seejuures ka inimese enda vaba tahe. Nii on osa vaime omaenda tahtel kahetsemisest loobudes pärinud piinaseisundi (põrgu), osa aga kahetsuse kaudu puhastusseisundi („puhastustuli“ pole sobiv termin, sest puhastuspaigas taluda tulevad puhastuspiinad ei piirdu tulega), mis viib varem või hiljem õndsuse seisundisse (paradiis). Dante seob patuseisundist õndsusse jõudmise orjusest vabanemisega. Nii ütlebki Vergilius, Dante teejuht põrgus ja purgatooriumis, oma õpilase kohta purgatooriumi valvurile Catole: „Ta otsib vabadust.“ Ühe kõigi aegade suurejoonelisema vaimse struktuuri loomisel (Erwin Panofsky on võrrelnud „Jumalikku komöödiat“ nii hiliskeskaegsete katedraalide kui ka sama ajastu filosoofiatraktaatide kogumike ehk summadega) lähtub Dante nii klassikalisest kui ka kristlikust moraalist, kusjuures viimane täiendab ja korrigeerib esimest. Ometi mainib ta oma teoses korduvalt, et jumaliku ettehoolde sügavustesse, selle kuristikku, ei näe mitte keegi, ei Jumalale kõige lähemal paiknevad seeravid ega ka mitte neitsi Maarja. Vaimset ruumi toestab Dante võimas eruditsioon, mis sisaldab nii tollaseid füüsikalisi ja astronoomilisi teadmisi kui ka pädevust filosoofias, teoloogias, poeetikas ja teistes teadustes, mis leiab õige hingamise poeedi loodud luulelises vormis. Nii peegeldub näiteks kolmainu doktriingi Dante poolt kasutusse võetud vormis – tertsiinis (terza rima). Ka teose õnnelik lõpp (aga komöödia kui vorm seda eeldab) on seotud minategelase kolmainu Jumala kontempleerimisega väljaspool füüsilist ruumi paiknevas valguspunktis. Kulmineerub aga teos hetkelise sähvatusega, mille jooksul minategelane mõistab jumaliku ja inimliku vahekorda Jeesuses Kristuses, mida aga Dante autorina ei suuda sõnastada ja mis jääb seega usu (võib-olla ka isikliku vaimuelu) küsimuseks.
Raamatu alguses eksib Dante sügavasse metsa ning seal kohtab ta kolme hirmsat looma – pantrit, lõvi ja hunti. Mida need loomad sümboliseerivad?
Seesuguseid allegoorilisi loomakujusid on näha ka mitmetel mappa mundi’del (nt Herefordi katedraali mappa mundi). Sajanditepikkuse eksegeesi tulemusena on üldiselt jõutud järgmise seletuseni: panter – himurus; lõvi – uhkus, kõrkus; hunt – aplus, saamahimu. Huvitaval kombel pole kommenteerijad pööranud tähelepanu pantri plekilisele (algtekstis macolato) karvale, mis vastandub selgelt neitsi Maarja immacolata seisundile. Olen seetõttu tänulik Igor Pilštšikovile, kes sellele tähelepanu juhtis (seega tuleb kordusväljaandes teha parandus nii tõlkesse kui ka kommentaari).
Kes on Vergilius, kes Dantele Põrgus ja Purgatooriumis appi tuleb ning milles tema abi seisneb?
Ka siin on kommenteerijad jõudnud enam-vähem ühtsele arusaamisele, et poeet Publius Vergilius Maro, ladina eepose „Aeneis“ autor ja Dante eeskuju antiikautorite seas, on allegooriliselt tõlgendatav inimese loomuliku mõistusega. Selle valgusel saab inimene hoiduda kurjast ja kahetseda tehtud kurja (hoiduda põrgupiinadest ja jõuda puhastusseisundisse). Siiski säilivad Vergiliusel, nii nagu Beatrice’ilgi (küll vähemal määral), inimlikud omadused, mis teeb teose seikluslikumaks, kohati lausa lustakaks.
Põrgu väraval on kiri: „Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.“ Kas võite tuua mõne näite selle kohta, keda Dante Põrgus kohtab? Kas on ka vahe esimese ringi valguskumas lossi (Homeros, Horatius, Ovidius, Lucanus) ja põrgu viimasesse ehk alumisse ehk üheksandasse ringi (Juudas, Brutus, Cassius) sattunud tegelaste olukorra vahel?
Eelpõrgu suurvaimud on pigem lihtsalt loetletud kui aktiivsesse tegevusse kaasatud. Ega neil seal oma hämarusest ümbritsetud valguskumas väga viga polekski, kui poleks võimalik kujutleda paradiisi esialgu pimestavat, siis aga vabastavat ja õnnestavat valgust, millesse õndsalt sukelduda. Ses suhtes on Vergilius, keda keskajal peeti Kristuse sünni ettekuulutajaks, oma aja suurvaimudega võrreldes ühtaegu nii paremas kui ka viletsamas seisundis. Aimates Kristuse lunastussurmast võrsunud õndsuse võimalikkust, ei pääse ta paganana ometi ise sellesse õndsusesse (tuleb muidugi tõdeda, et selles on „süüdi“ ka tema allegooriline funktsioon teoses: piirduda mõistuslikkusega ja jätta kõrgema teejuhi roll Beatrice’ile). Üheksanda põrguringi jäässe tardunud Saatana (kunagise valgusekandja ehk Lutsiferi) lõugade vahel siplev Juudas kui Kristuse reetja ja Caesari kui kristlike keisrite eelkäija tapnud Brutus ja Cassius on siiski kõige nukramas, et mitte öelda traagilisemas seisundis. Tundub lausa, et reetmist polegi võimalik enam heastada. Minu meelest on see tõesti traagiline. Aga „Põrgu“ suurlood on eelkõige himurate ringi Paolo ja Francesca armastuslugu, mis tõi huku Francesca abikaasale, kes nad kättemaksuks tappis (V laul), suure seikleja, aga ka suure valetaja (Trooja hobuse episood) Odysseuse lugu (XXVI laul) ja reetmise eest karistust kandva krahv Ugolino õõvastav kannatuslugu ja kättemaks tema ja ta meessugulaste surnuks näljutajale (XXXII ja XXXIII laul). Minu üheks „lemmiknäiteks“ on muidugi varaste üha korduv metamorfoos inimestest madudeks (XXV laul). Aga ma tean, et teen mainimata jätmisega veel paljudele põrgulistele „ülekohut“.
Põrgu kaheksandas ringis mõtiskleb Dante inimese arukuse ja vooruse üle. Mis järelduseni ta jõuab?
Ega praegu ei mäletagi, nii et pean järele vaatama … Kui küsimus käib Vergiliuse kui teejuhi kohta, keda allpõrgu kindlusemüüre kaitsvad kuradid keelitavad Dantet hädas üksi jätma, siis on vastus see, et arukam olekski just nõnda toimida, aga muidugi poleks siis voorusega enam mingit pistmist. Vergiliuse kui voorusliku arukuse võrdkuju meelekindlus leiab tuge järgmises laulus, kus ingel kõik saatanasigudikud teelt eest paiskab ja põrgulinna väravad valla lööb. Ehk siis arukus ei tähenda kiiret ja omakasupüüdlikku tegevust, vaid rahulikku ja meelekindlat, jumalikust ettehooldest tuge leidvat arukust.
Kui kaugel asub Purgatooriumi saar ja mägi Põrgust? Mis on eelpurgatooriumi ja purgatooriumi erinevus?
Purgatooriumi saar ja mägi on põrgu (ideaalne) vastaspunkt. Dante oli kindlasti oma aja erudiit tollase teaduse mõttes, aga ta tundis ka purgatooriumiga seotud rahvalikke lugusid ja kujutelmi. Nii on süžeelises mõttes tegemist põrgu suhtes puhta poolega, õigemini on põrgu puhastumise pahupool. Tekkis see saar koos mäega siis, kui Saatan ehk kurjus oma isiklikus kõrkuses (ütleksin veel, et ka edevuses) Jumala headusele vastu hakkamise pärast kõige kõrgemalt kõige madalamasse punkti (tollase maailmasüsteemi järgi Maa keskpunkti) paisati, nii et see osa maast, kuhu ta langes, tema ja ta kaaslaste eest n-ö põgenes ja puhastuspaiga moodustas. Dante eelpurgatooriumis aga alles oodatakse puhastumisaega. Me võime ju tahta puhastuda, aga me pole selleks sageli veel valmis. Lisaks heale mõttele on selleks tarvis nii enda tegusust kui ka jumalaarmu.
William Blake’i illustratsioon Dante “Põrgule”. Allikas: Wikimedia Commons
Purgatooriumi esimeses ringis loevad kõrkusest puhastuvad hinged meieisapalvet. Kas võite tuua mõne näite, keda Dante Purgatooriumis kohtab? Milline on puhastustule esimeses ringis ja viimases ringis viibivate hingede olukord?
Juba see palve näitab, et puhastumise alus on kahetsus ja palve. Ja mis saab olla kõrkidele vaimudele (aga nemad just esimeses, kõige rängemas puhastumisringis meieisapalvet loevadki) kohasem, kui paluda andeks oma patud ja andestada teistele nende omad. Ei teagi, kumb on raskem. Õnneks on puhastusprotsessis viibijate tahe pöördumatu, mida igas puhastusringis toestavad marmortahvlitel kujutatud näited nii heast kui ka halvast teguviisist. Dante kohatud puhastuvate hingede galerii on võimas, ehkki valiku üle võib muidugi ka natuke nuriseda. Siin käivad oma puhastusteed mitmedki Dante enda sõbrad, aga ka kunstnikud ja poeedid, viimaste seas trubaduurid Sordello ja Arnaut Daniel, ladina poeet Statius ja loomulikult Dante üks suuri eeskujusid Guido Guinizelli, keda on traditsiooniliselt peetud nn uue maheda stiili poeetide juhtfiguuriks. Sarnases stiilis vastas oma luuletajakutsumusele ka noor Dante, kes ütles ühele teisele purgatooriumis kohatud poeedile iseenda kui luuletaja iseloomustuseks, et ta on see, kes kuulatab pingsalt, kuidas armastus temas hingab, ja nii, nagu see ette ütleb, ka üles kirjutab. Muidugi on küsimus armastuse objektis, mõõdus ja viisis, füüsilise ja vaimse vahekorras. Purgatooriumi viimases, seitsmendas ringis peavad tulepuhastuse läbi tegema himurad; esimeses ringis on kõrkide vaimude puhastav karistus kivikandam – „kõrkuse raske kandam“.
Purgatooriumi erinevates ringides kustutatakse p-tähti Dante laubalt? Mida see tähendab?
Patukustutust, õigemini patu hüvitamist jumaliku õigluse suhtes, mis koosneb patu mõistmisest sellele vastanduva vooruse taustal, selle kahetsemisest ja vastava karistuse kandmisest. Erinevalt põrgust, kus kõik hinged on n-ö sunnismaised, st omaenda kahetsematuse pärast ühte kindlasse piinaringi igaveseks mõistetud, liiguvad purgatooriumis puhastuvad, patust vabanevad hinged läbi kõikide ringide, kuni nad võivad Lethe jões kõik tehtud halva unustada ja Eunoë jões meenutada kõike head. Viimane on seotud tänulikkusega. Suuta mäletada head on sama oluline hüve kui pälvida hüvituseks halva unustamine. Hinged, keda Dante oma puhastusteel kohtab, on muidugi valitud vastava ringi järgi.
Purgatooriumi viieteistkümnendas peatükis arutlevad Dante ja Vergilius sisekaemuse kasulikkusest. Mis järeldusteni nad jõuavad?
Purgatooriumi laulud XV–XVII on teose keskosa. Siin toimub (eriti XVII laulus) arutlus inimese instinktide (loomuliku armastuse) ja vaba tahte (valiva armastuse) vahekorra üle. Inimese kõrgeimat ihalust, tema ürgset vaimset igatsust on seostatud kaemusega juba antiikmõttes (vt nt Aritotelese „Nikomachose eetika“). Kristlikus traditsioonis on see Jumala kaemus. Kaemuse tarvis peab inimene olema rahu seisundis enda ja ümbritsevaga. XV laulu alguses liigub Dante oma puhastusteel kadedusest puhastumise ringist vihast puhastumise ringi. Nii kadedus kui ka viha, nagu teisedki purgatooriumis hüvitatavad veniaalsed patud (puhastatavad patud), on seotud väära, st iseka armastusega, mis on pööratud ligimese kahjuks. Nii laulavadki puhastujad hümni „Õndsad on halastajad“ („Beati misericordes“). Viieteistkümnendas laulus näeb Dante oma sisekaemuses („nagu oleks äkki/ mind ennast unenägemusse kistud“, „Purgatoorium“ XV, 85–86) stseene leebusest ja andestusest ka oma kiusajatele ja vaenlastele. Andestamine annab jõu, viha võtab väe. Paradoksaalselt on isetu armastus seega ühtlasi „isekas“ armastus. Kaemuse jaoks on tarvis sisemist rahu, aga kaemus ka annab rahu. Sellist rahu on, nagu me ilmselt kõik teame, väga raske saavutada (eriti üksinda). Ometi arvan, et ka meie tänases kontekstis on see ülioluline: kuidas olla tugevad, aga mitte vihased.
Purgatooriumis kõlab ka hingede ühislaul „Agnus Dei“, aga ka „Gloria“. Mitmed Purgatooriumis olevad hinged paluvad Dantel paluda oma hinge eest. Kuidas laulud ja eestpalved neid aitavad?
„Agnus Dei“ on just nimelt see hümn, mida laulavad üheskoos omaenda viha suitsust pimestatud vaimud, kui nad liiguvad alandlikus kahetsuses Jumala valguse suunas. „Gloria“ seevastu on ühislaul, mida kogu purgatoorium hõiskab siis, kui mõni hing oma patuseisundist lõplikult vabaks saab. Purgatoorium on ühise mure ja ühise rõõmu koht. Murest aitab vabaneda palve nii enda kui ka kaasinimese hinge eest, kiiduhümnid loovad rahu ja rõõmu.
Dante näeb Purgatooriumis ka unenägusid. Millest need unenäod räägivad?
Uni on olnud inimese jaoks ikka kummastav nähtus, mida on alati ka kardetud, sest siis inimene ju ei kontrolli ennast. Tarkovski filmis „Stalker“ on tsoon, kus inimene soovib seda, mida ta tegelikult tahab, ehkki ta seda enese eest võib-olla varjab. Võib-olla ei peaks unenägusid kartma, vaid mõtisklema, mida need meie enda kohta ütlevad. Uni on nii isikliku elu kui ka ühiselu prohvetluse tsoon. Ka Dante purgatooriumis on une seisund eriline vaheala, teatud piiriseisund, kus toimuvad üleminekud, selginemised ja kujundlikud kaemused. Üheksandas laulus näeb Dante unes kuldset kotkast, kes tõstab ta – nagu antiikmütoloogias Ganymedese – üles „taevatulle“ ehk siis puhastumisprotsessi, mis pole põrmugi naljaasi: „Seal näis, et mõlemad me põlesime!/ See unenäolik tuli oli valus, / nii et mind unest äratas ta äkki“ („Purgatoorium“ IX, 31–33). Üheksateistkümnendas laulus näeb Dante inetut kriiskavat moori, kes muundub kauniks naiseks, kuni üks teine naine tolle olemuse paljastab: ahvatluse jõud vs voorus, mida teame juba antiiksireenide hukutavast mõjust laevakaptenitele. Kahekümne seitsmendas laulus, kui Dante on minategelasena juba kõik puhastusringid läbinud, näeb ta oma kolmandas unenäos inimese maise õnne kahte olekut kahes kaunis naises: toimekust (Lea) ja kaemust (Raahel). Ärgates on ta valmis koos Vergiliusega (ja ka teise antiikpoeedi Statiusega, kes eluajal salaja ristimise vastu võtnuna märgib samuti üleminekut antiikilmast uude, kristlikku ajajärku) tõusma puhastusmäe treppide viimasele astmele, kunagise pattulangemisega kaotatud maise paradiisi lävele. Sellise, n-ö ürgsüütuse ja vabaduse seisundisse, ehkki alles selle lävele, saab inimene ise jõuda, järgides oma mõistuse valgust (Vergilius) ja siiralt kahetsedes. Vergilius, kes siinkohal õpilasega hüvasti jätab, ütleb: „[…] vaba, aus ja terve/ on vaim sul, temal juhtida enda lase.“ (XVII, 140–141). Siiski ei saa inimene üksi, ilma armuta ja ilmutusliku valguseta, kristlikus traditsioonis selle vabadusega veel õndsust nautida.
Maises paradiisis kohtab Dante esmalt Mateldat. Kes tema on?
Mateldat on Dante-eksegeesis mitmeti tõlgendatud. Levinuim seletus on, et just Matelda, lõhnavas rohtaias lilli noppiv kaunitar, kujutab allegooriliselt inimese muretut õnneseisundit enne pattulangemist. Matelda on see, kes Beatrice’i vastava korralduse peale kastab Dante (ja Statiuse) juba eespool jutuks tulnud Lethe unustusevette ja Eunoë („hea mõte“) virgutusvette. Ühelt poolt võiks öelda, et iseduse pattudest puhastatuna, teda koormavatest muredest vabana saab inimene (Dante) kohtuda teda tõeliselt õnnestava Teisega (Beatrice, Kristus, Jumal). Teiselt poolt aga on selline kohtumine tolle Teise arm ja andeksand.
Beatrice esitab Purgatooriumis süüdistuskõne Dante vastu ja inglikoor esitab oma kaitselaulu Dantele. Mis olid peamised süüdistused ja mida inglid laulsid?
Me ise võime arvata, et olemegi kahetsedes puhtad, aga me ei saa kunagi päriselt puhtaks enne, kui oleme vaadanud silma sellele, kelle vastu me oleme eksinud ja kes meile oma naeratusega selleks loa annab. Noorepõlveraamatus „Uus elu“, kus armastaja ja luuletaja Dante otsib Beatrice’ist laulmiseks sobivat vormi, keelab Beatrice Dantele mõnda aega oma pilku ja tervitust. „Jumaliku komöödia“ maises paradiisis on Beatrice oma süüdistuskõne algul looriga kaetud, nii et Dante ei saa teda alul selgesti näha. Kui Beatrice küsib, mis õigusega Dante on saanud patusena, st teda unustades, puhastusmäe tippu tõusta, langetab Dante pilgu ja näeb ennast taas patusena Lethe mustjas vees ning pöörab pilgu häbistatult ära. Milles seisneb Dante süü? Puhtinimlikus, eelkõige füüsilis-hingelises plaanis on see olnud lummatus teistest naistest ja oma Armastatu unustamine selles lummuses. Vaimses plaanis võiks see olla uute, ilmalike mõtteviiside paines hüljata traditsioon. Kuna Dante aja teaduste teadus oli teoloogia ja filosoofia üksnes esimese ümmardaja, siis oleks üks võimalus see, et Dante pühendas end teatud eluetapil näiteks filosoofiale rohkem kui teoloogiale („Valele teele suunas siis ta sammud/ ja järgnes hüve pettepiltidele, / mis lubadusi iialgi ei täida“, XXXI, 130–132). Ometi tundub, et Beatrice’i teisal öeldud sõnad: „Ei meeldinud ju sulle kunst ja loodus/ nii nagu kaunid liikmed“ (XXXI, 49–51), lisavad siia veel midagi muud. Kunst tähendab selles kontekstis kõiki teadusi, teoloogia kaasa arvatud. Beatrice’i ilu on jumaliku ilmutuse tõde ja ilu, mida peabki jääma seletama nii teoloogia, filosoofia kui ka kunsti vahenditega. See on lõppematu protsess. Mis puutub inglikoori kaitselaulu („In te, Domine, speravi“ – „Sinule, Issand, lootsin“), siis on eksimine inimlik ja andestatav, eriti kui eksimine pole olnud tahtlik ja kahetsemine on olnud siiras.
Milline on Beatrice’i roll Paradiisis?
Beatrice’i ilmutuslik ja tõlgenduslik roll tuleb kõige paremini välja „Paradiisi“ I laulus ja XXVIII–XXX laulus. Tõus purgatooriumi mäelt pärisparadiisi algab siis, kui Beatrice vaatab nagu kotkas (võimalik paralleel apostel Johannesega) päikesesse ja Dante tema silmadesse. XXVIII laulus näeb Dante jumalikku valguspunkti taas esmalt Beatrice’i silmadest peegelduvana. XXX laulus selgub, et Beatrice on just nagu kontrapunkt jumalikule valguspunktile. Huvitav on just see, et nüüd Dante teatab, et ei suuda Beatrice’i ilu küllaldaselt kirjeldada ning et ta peab selle jätma „võimsamale trompetile“. Seda võiks mõtestada selliselt, et ilmutus saab täielikult seletatud n-ö viimsepäeva pasuna puhudes. Nii et Beatrice kui teejuht ja eksegeet (Beatrice seletab Dantele – lisaks on muidugi ka teiste õndsate vaimude seletused ja näited – kõiki teoloogilisi küsimusi), aga muidugi ka kui inimene, jääb ikkagi ka saladuslikuks. Nn personaalfilosoofidele tuginedes (nt Emmanuel Levinas) võiks öelda, et tema nägu pole kunagi päriselt näha: selles on alati värskus ja uudsus (ega tegelikult Dante ju teda kunagi ei kirjelda, räägib vaid Beatrice’i pilgu ja naeratuse üha kasvavast ilust). Ses suhtes on ta see Teine, kelle kaudu me vaimustume ja kes ei lase meil enda sisse jääda, vaid sunnib meid endast väljuma ja sukelduma Esimesse. Mitmed Dante uurijad on oma lingvistilises analüüsis rõhutanud Beatrice’i funktsiooni sarnasust Kristuse endaga. Dante lahendab erinevuse siiski nii, et XXXII laulus võtab Beatrice sisse oma koha puhta valgustaeva empüüreumi õndsate roosis, ja oma viimase, kolmainu Jumala kaemuseni tõuseb Dante müstitsimi suurkuju püha Bernardi kaasabil ja neitsi Maarja eestkostel.
Dante paradiisi struktuuris on mitmed taevad: Kuu taevas, Merkuuri taevas, Veenuse taevas, Päikese taevas, Marsi taevas, Jupiteri taevas, Saturni taevas, kinnistähtede taevas, esimene liikuv taevas, ruumitu ja ajatu puhtvalgustaevas empüüreum koos õndsate vaimude roosiga ja selle kohal kiirgava jumaliku valguspunktiga. Kas võite tuua mõne näite, keda Dante Paradiisis kohtab?
Paradiisivaimude valik on väga mitmekesine ja mõneti üllatavgi. Lisaks n-ö enesestmõistetavatele paradiisikodanikele, nagu Päikese taevas, ilmuvad targad vaimud pühad Aquino Thomas ja Bonaventura, Saturni taeva kontempleeriv vaim püha Benedictus ning muidugi kinnistähtede taeva kolm apostlit Peetrus, Jaakobus ja Johannes, kes eksamineerivad Dantet usu, lootuse ja armastuse asjus, kohtab minategelane nt keiser Justinianust, kellel laseb rääkida keiserliku võimu arengust ja triumfist, mis kindlasti pole kooskõlas tänapäevase Lääne maailma demokraatliku ühiskonnakorraldusega (aga kildkondliku võimuvõitluse tõttu pagendusse läinuna pooldabki Dante kristliku keisri maist võimu). Siiski, keisrile ja üldse hierarhiale vastukaaluks kohtab Dante sealsamas Merkuuri taevas provaansi krahvi õukonnast välja aetud nõunik Romieu’d, selle taeva kõige kirkamat vaimu. Kohtudes Marsi ehk usumärtrite taevas oma ristisõdijast esiisa Cacciaguidaga, laseb ta tollel rääkida kodulinna Firenze allakäigust, aga eks siingi kahandab Dante maist progressiusku tema enda pagulasesaatus. Üllatada võib meid aga näiteks iisraellastele tehtud teenete eest ülendatud Jeeriko hoor Raahab, kes ilmub Dantele Veenuse taevas. Erilist huvi pakuvad muidugi ka päästetud paganad (keiser Traianus ja Trooja lihtne sõdur Ripheus), kellel ei tohiks kristlikku paradiisi justkui asja olla. Jah, me kuuleme küll, et Gregorius Suure eestpalvete tõttu võeti Traianus imeliselt taas teatud ajaks elavate hulka, nii et ta sai ristitud. Aga siiski on need näited tõendiks, et Dante on teoloogilisest korrektsusest hoolimata mõtlejana avatud jumaliku armu rikkalikkusele, mis ületab kitsad inimlikud arusaamad. Kirjutanuks ta nüüd, laieneks selline arm muudelegi valdkondadele kui paganlus.
Mis oli Dante kahtlus Saalomoni tarkuse küsimuses ning kuidas Aquino Thomas vastas sellele Paradiisi kolmeteistkümnendas laulus?
Dante oli ühes varasemas laulus Aquino Thomaselt kuulnud, et kuningas Saalomonist pole targemat inimest olnud. Aga traditsiooni järgi on täiuslikud (järelikult ka täiuslikult tarkasid) olnud vaid esiisa Aadam ja Jeesus Kristus. Thomas toob Dante kahtluse hajutamiseks sisse eri vaatepunktid, eristades vahetult loodud olendid ja vahendatult loodud olendid. Aadam ja Jeesus pole sündinud inimese seemnest, vaid on vahetult loodud, seega on nemad ainsana täiuslikud, sest loodus pole oma tegevusega sekkudes algvalguse toimet kuidagi muutnud (Aadama pattulangemine on juba eri küsimus). Saalomoni tarkust aga tuleb mõista kui maa peal valitsenud kuninglike tarkuste seast suurimat.
Kuidas kirjeldab Dante neitsi Maarja, Kristuse ja triumfeerivate õndsate hingede nägemist?
Kristuse ilmumine neitsi Maarja ja kõikide triumfeerivate hingede saatel kinnistähtede taevas on tõesti kõige ülevam, aga ka originaalsem kirjeldus kogu teoses. Algab see taas Beatrice’i ilme lühikese ja tabava iseloomustamisega, õigemini selle kirjeldamisest loobumisega. Beatrice palged lõkendavad nagu tuli ja tema silmades avaldub kirjeldamatu rõõm. Jeesus ilmub nagu päike, nii et Dante ei suuda teda vaadata. Ta pöördub kohkunult Beatrice’i poole ja saab temalt jõu, mis võimaldab tal enesest välja minna ja Kristust nii näha, et ta selle kohta ei oskagi pärast midagi kosta. Üks on selge – Beatrice’i ilu on nüüd veelgi suurem, aga Kristus on valgus, milles teised valgused otsekui pilvest läbi murdva päikese valguse käes vastu säravad. See oli nüüd Dante teksti lühike ümberjutustus, parem oleks seda kahekümne kolmandast laulust tõesti ise lugeda. Lisaks nägemismeeltele rõhutab Dante veel kuulmismeeli. Kuuldud meloodiaga võrreldes mõjuksid kõik maised viisid kõuekõminana (mis ka ju kaunis). Kõige suuremat valgust, safiirina säravat tähte neitsi Maarjat aga laskub kõrgusest nimbusena ümbritsema tuletungal (võimalik viide peaingel Gabrielile), mis omandab samuti helilisuse. Kui siis Jumalaema oma Poega (kes Dante veel mitte päriselt karastanud pilku säästes läbi esimese liikuva taeva empüüreumi tõuseb) saatma suundub, pööravad kõik väiksemad valgusleegid (õndsad vaimud) oma värelevad tipud otsekui emapiimast kosutatud lapsukene käed tänulikus palves tema poole. Nii et Dante sulandab ühte nii traditsioonilised kirjeldused kui ka oma väga värske looduse ja inimelu vaatleja pilgu, kõrva ja muudki meeled.
Kuidas kirjeldab Dante kolmainu Jumala nägemist tema olemuslikus ühtsuses ja isikulistes erinevustes?
Kolmainu Jumal ilmub Dantele siis, kui ta on müstik Bernardi juhatusel ja neitsi Maarja eestkostel oma pilgu jumalikku valguskiirde suunanud. Selles kaob tal nii ruumi kui ka aja tunnetus, nii et üksainuke hetk (ajapunkt) on võrreldav sajanditega. Selles näeb ta taas nii traditsioonile tuginedes kui ka suurele poeedile omase kujundlikkusega talle ilmuvat väga värskelt. Universum on otsekui kõike kokku võttev raamat või valem. Kolmainu Jumal ilmub kolme eri värvi samamõõdulise ringina, aga ka topeltvikerkaarena, kahe tulena, mille vahel hingab kummastki teise poole kolmas. See on Vägi ja Mõistmine, mida seob Armastus.
Ja viimane küsimus. Dante kirjutab „Jumaliku komöödia“ viimases laulus: „Siin kujutluse kõrge lend küll väsis, kuid minu igatsust ja tahet tõukas nüüd Armastus kui tasa pöörlev ratas, mis juhib päikest ja ka teisi tähti.“ Kas Armastus suure tähega on see, mis paneb kõik asjad liikuma?
Aristotelesel oli Jumal esimene liikumatu liigutaja. Kristlik traditsioon on selle omaks võtnud. Samuti Dante poeedina: „Olen üks, kes märkab,/ kui puudutab mind armastuse hingus,/ ja sõnadesse seab, mis sees mul kõlab“ („Purgatoorium“ XXIV, 52–54). Armastuse vägi paneb vastuarmastuse liikuma.
Vaade Firenzele tänasel päeval. Allikas: Wikimedia Commons