Möödunud aasta advendiajal oli maailma tähelepanu Pariisi Jumalaema kiriku taasavamisel. Kirik, mis vapustas maailma oma traagilise põlenguga 2019. aastal, taasavati ja oli valmis võtma uuesti vastu nii usklikke kui külastajaid. Tallinna piiskopkonna esindajana oli mul võimalus sündmustest osa võtta. Püüan tuua lugejate ette väikese kirjelduse tollest sündmusest Pariisis, et see kõnetaks meid keset keerulisi ja segaseid aegu, milles täna elame, kirjutab katoliku kiriku Eestis esindaja Marge-Marie Paas.
Olin sündmuskohal vahetult pärast seda, kui Notre-Dame oli põlema süttinud, st 2019. aasta aprillikuus – pühal nädalal. Saabusin Pariisi kaks päeva pärast traagilist tulekahju. Mind võttis vastu leinav Pariis. Kui vestlesin kohalikega, oli kõigil lootus, et kirik taastatakse – küll aga painas kõiki küsimus, kuidas ja kui vääriliselt suudetakse seda teha. See näis pariislaste jaoks väga tundlik teema olevat. Sama küsimus oli ka minul, kui ma vaatasin seda tahmunud ja igast küljest veel suitsevat ikoonilist hoonet.
Põlenud pühakoda on alati valus vaadata, olgu Notre-Dame või mõni lihtsam kirik või lihtsalt hoone, kasvõi kellegi kodu. See meenutab surma ja kadu, ning samad tunded tabasid ka mind seal tuhast halliks värvunud kiriku ees. Ma ei unusta seda hetke kunagi. Kuid nüüd, viis aastat hiljem tunnistame tegelikult kõik, et taastamistööd on olnud edukad. Kaasati mitmeid oma valdkonna eksperte, et tööd tähtajaks tehtud saaks, seda lisaks veel äärmise põhjalikkusega.
Organisatoorne meistriklass
Avasündmused algasid 7. detsembril 2024. Ma sain nii kõrgetasemelisel sündmusel viibida ametikohustuste täitmise tõttu, olles Tallinna piiskopkonna esindaja. Mitmed korralduslikud küsimused tuli mul läbi rääkida ja korda seada Pariisi piiskopkonnaga. Organiseerimisel tekkisid kohe mitmed komplikatsioonid, sest kutsete ja ligipääsulubade saamine oli keeruline protsess, kuna terve taasavamise sündmus oli väga suurelt ette võetud. Lõpuks avanes mul võimalus pühapäeval, 8. detsembril missale pääseda, aga seda tõesti vaid Tallinna piiskopkonna esindajana. Rahvale jumalateenistused Notre-Dame’is avamisnädalal veel avatud polnud. Esimesel kuul pärast avamist külastas Pariisi Jumalaema kirikut ligi miljon külastajat.
Esmane, millega ma kokku puutusin, olid turvaküsimused, mis on ka arusaadav, sest avatseremoonial (7.12.2024) olid kohal riigipead või nende esindajad. Võite ette kujutada, milline turvalisus oli prantslastel sündmuseks tagatud–see oli parim võimalik. Riigijuhtide visiit oli strateegiliselt väga hästi korraldatud: alguses olid nad kõik võrdsetena altari ees ja seejärel võttis president Macron valitsusjuhid vastu oma residentsis Palais de l’Élysées. Riigijuhtidel ja kõrgetel külalistel oli võimalus ühiselt koos palves olla ja koguneda korraks altari ette, et lasta Jumalal enda sees kõneleda.
Mulle meeldis väga Tallinna piiskopi Philippe Jourdani artikkel Notre-Dame’i avamisest. Ta osutab, et me võime alati kurta, et poliitikud püüavad lõigata omakasu. „Aga fakt on see, et kui inimesed ühendavad oma oskusi, ressursse ja eelkõige head tahtmist vaatamata erinevustele ja erimeelsustele, uus elu sünnib seal, kus oli varem tuhk ja surm.“ (Postimees, 15.12.2024) Seda uue elu sümbolit võiks tõesti pidada Notre-Dame’i avamise motoks. Ma kirjutan sellele alla, sest juba järgmisel päeval oli mul Pariisis võimalus minna ja ületada taastatud kiriku lävepakk.
Samal ajal ma veel ei teadnudki, kuidas missale üldse pääseda. Selleks oli ette nähtud kindel aeg ja koht, turvakaalutlustel pidin kohal olema kolm tundi varem. Kõik õnnestus hästi ja enesele märkamatagi juhatati minu grupp varsti peauksest sisse. Ma mäletan sellest hetkest vaid orelimuusikat –ja seda tunnet, et nüüd, just nüüd olengi Pariisi Jumalaema kirikus. Kas tõesti on see võimalik, et osalen siin pühapäevasel missal?! Terve see kogemus oli võrratult ilus. Valgus ja muusika, mis saatis inimesi kirikusse sisenemisel, kandis endas lootuse, uue elu, elamise sümbolit. Loodan, et paljudel eestlastel on võimalus seda nüüd kogeda, ka nendel, kes ei ole religioossed. See on seda väärt!
Missa oli pühendatud advendiaja teisele pühapäevale. See on ootuse aeg. Ühelt poolt me ootame Jeesuse taastulemist, teisalt ootas ju kogu Maarjamaa siis veel paavsti otsust–kas meie oma märterpiiskop Eduard Profittlich arvatakse õndsate hulka? Ma tundsin seda usuilu ja lootuse tunnet just seal, istudes esimeses reas Jumalaema kuju ees, oodates missa algust. Täna teame, et see otsus tuli!
Küllap saavad Tallinna ja Pariisi piiskopkond tulevikus veel palju koostööd teha. Ulatas ju Tallinn 30. detsembril Pariisile üle ka rahvusvahelise Taizé noortekohtumise korraldamise. Ma ei usu, et see on vaid juhus–siin peab olema mängus jumaliku ettehoolduse vägi.
Leinast rõõmupisaratesse
Missalt ära tulles nägin ümber Notre-Dame’i tohutut rahvahulka. Nad palvetasid ja soovisid olla kiriku lähedal, isegi kui nad veel sisse ei pääsenud. Ma nägin küünaldega inimesi, heldusest nutvaid pariislasi. Igal pool olid ajakirjanikud, kes intervjueerisid inimesi, tahtes teada kõike, mis Notre-Dame’is oli sündinud. Ka usklike käest uuriti nende usukogemuse kohta. Kui ma nüüd mõtlen ajale, mil nägin leinavat Pariisi viis aastat varem, siis nüüd oli sama linn rõõmupisarates. Minu jaoks tõi see esile ühe mõtte, mis seostub usumüsteeriumiga – Kristuse surma ja Tema ülestõusmisega – see oli saanud reaalsuseks. Ma mõtlesin kõigele, mis viie aastaga maailmas oli juhtunud ja nendele tragöödiatele, mis vapustasid inimkonda ning iga üksiku inimese elu. Kuid meile peab jääma lootus–ülestõusmise lootus ja rõõm.
Kuid see ei ole veel kõik.
Kui rääkisin sellest, et piiskpkonnad võiksid koostööd teha ja Notre-Dame võiks saada meie katoliiklaste palverännukirikuks, nagu seda on Püha Peetruse kirik Roomas, siis üks väike samm on selleks juba tehtud. Tallinna piiskop Philippe Jourdan aitas Estonia klaverivabrikul luua sidemed Notre-Dame’iga, nii et meie Estonia klaver oleks maailma ühes ikoonilisemas sakraalhoones. See ei ole väike asi! See sai teoks heade annetajate toel ja seda võiks nimetada isegi oikumeeniliseks projektiks.
Klaveril on selles kõiges eriline roll–aidata valmistuda pühaks liturgiaks. Praegu on klaver küll ajutistes ruumides Notre-Dame’i kõrval, kuid kui abiruumid valmivad lõplikult selle aasta keskpaigaks, transporditakse sinna ka Estonia klaver, mis aitab Notre-Dame’i kooril valmistuda pühaks missaks. Asi pole niivõrd klaveris, vaid selles, et muusika on püha. Püha Augustinus on öelnud, et laulmine võrdub kahekordse palvega.
Maîtrise Notre-Dame de Paris on muusikakool ja koor, mis on seotud Pariisi Notre-Dame’i katedraaliga. Lisaks hoonele, mis sai väga kahjustatud (põles katus ja Charpentier’ katusekonstruktsioon langes sisse), hävisidki kõige hädavajalikumad püha missa esemed, kaasa aravatud Maîtrise’i klaver ja kooriruum. Kuid praegusel hetkel jääb kõlama rõõm ja lootus. Loodame, et paljude inimeste palveid, mis tõusevad Jumalaema kirikust Pariisis taevalaotusesse, võetakse kuulda, ja kõik palverändurid on usaldatud Neitsi Maarja kaitse alla.
Ilus oled, Jumalaema kirik Pariisis!
Marge-Marie Paas