Paastuaja uskumused ja kombed Eesti rahvakultuuris

Kas teadsid, et vanad eestlased pidasid Suurt Reedet nõidusega seotud päevaks? Sel päeval ei reisitud ega sõlmitud abielusid. Küll pidi võõra lehma salaja lüpsmine või lammastelt villa lõikamine tagama piimaõnne ja riiete vastupidavuse.
Kuidas läksid paastuajale vastu vanad eestlased, millised olid nende uskumused, kombed ja mõttelaad, rääkis Vabaõhumuuseumi teadur Elvi Nassar. Küsitles  Heiki Haljasorg.

Kirikukalendris tähendab paastuaeg eeskätt lihast loobumist ja endasse vaatamist ja soovi ennast parandada. Aga kas paastuaeg kuidagi erines vanade eestlaste rahvakalendris, kui võrrelda teiste aegadega aastas, näiteks toidud, riided, kombed?

Protestantlik kirik paastumist ei tunnista, seega on paastumise komme luterlikel eestlastel ära jäänud juba 16.–17. sajandil. Kuigi protestantism kaotas paastu, jäi sõna „paast” ka luterlikel aladel alles millestki loobumise või ilmaoleku mõistes. Õigeusklikul Setomaal järgitakse paastuaega tänaseni – loobutakse nii liha- kui piimatoitudest, käiakse kirikus ja palvetatakse. Õigeusklikel oli lubatud süüa paastu ajal kala, rangematel paastunädalatel on seegi keelatud. Pikim paastuaeg aastas oli enne lihavõtteid, mil ei käidud kosjas ega sõlmitud abielusid. Setodel seostub paast Jeesus Kristuse kannatustega, aga paastuti ka elu ja tervise kordaminekuks. Enne paastu tuli lähedastelt ja naabritelt andeks paluda. Paastuajal käidi kirikus pihil.

Vanadel eestlastel tähendas paastuaeg mitte niivõrd sätestatud kui just sunnitud paastumist – oli ju varakevadeks liha otsakorral, kanad ei munenud ja lehmad olid kinni. Asjata ei käibinud Kagu-Eestis vastlate kohta mõiste „lihaheitepäev“, sest liha heideti toidukordadest ära. Seda tohtis süüa alles lihavõtete ajal. Sügisel liha tünni soolates asetati kõige põhja seajalad, mis on traditsiooniline vastlapäeva roog. Kui need söödud, tuli edaspidi enamasti ilma läbi ajada. Oma põhiolemuselt on vastlapäev talve ärasaatmise püha, millest alates pöörduvad kõikide mõtted ja teod kevade poole. Liha asemel võeti toidukorda enam soolakala, hapupiima asendas kali. Lastele öeldi: „Silk sirutab, kali kasvatab.“ Söödi ka hapurokka (kaerajahust ja kartulitest keedetud-hapendatud toitu).

Enne paastuaja algust oli vastlapäev. Liulaskmine, vurride tegemine ja seajalgade söömine on vist üldtuntud, aga millised olid veel eestlaste rahvakombed vastlapäeval?

Vastlapäeval suurt töötegemist ette ei võetud. Üldiselt arvati, et vastlapäeval töötamine kasvatab sigadele kõverad jalad. Tehti ainult niisuguseid asju, millest edaspidi kasu loodeti. Kõige tähtsam toiming oli sõnnikuvedu, mis pidi kaitsma kapsausside eest ja tagama hea viljakasvu. Põllule või aiamaale viidi kas kolm hunnikut, kolm koormat või kolm hargitäit. Talumees uskus, et selline maagiline toiming paneb suvel sõnniku põllul hästi määnduma. Vastlapäeva sobis ka heinte koju toomiseks, noorte härgade ja hobuste õpetamiseks, et need harjuksid rakkes olema ja koormat vedama. Soositud oli lambarasvast küünalde valamine – siis ei hakanud need tilkuma ega suitsu ajama.

Kõik naistetööd olid keelatud, kardeti lammastele ja sigadele kahju sündivat. Eriti range oli ketramise keeld, kuid keelatud olid ka õmblemine ja nõelumine. Ainsana võis tegelda paelapunumise või nöörikeerutamisega, need pidanud edaspidi kauem vastu. Naistel oli kombeks vastlapäeval isekeskis pidu pidada ja kõrtsis „lina juuri kastmas“ käia.

Keedetud seajalgadest järele jäänud kontidest tehti vurri, jalgadest välja keenud rasva sees kupatati ube, rasvase leeme sisse kasteti leiba. Nõnda oli vastlapäeval ühekorraga võimalik maitsta kolme head sööki: seajalgu, „rasvaube“ ja rasvaleiba. Levinud oli ka odrajahust vastlakaraski ja kakukeste, hilisemal ajal pannkookide küpsetamine. Õhulisi vahukoorega vastlakukleid hakati küpsetama alles 1930. aastatel.

Paastuaeg algas tuhkapäevaga. Mida vanad eestlased sellel päeval tavaliselt tegid?

Tuhkapäev on päev pärast vastlapäeva, mille kohta öeldi vanasti, et „liha viheldakse seljast maha ja kala selga“. Kirikutraditsioonis oli see paastu esimene päev, mil oli kombeks patukahetsuse märgiks endale tuhka pähe raputada. Eesti maarahvas sellist kommet ei tundnud, pigem kasutati tuhka põlluväetiseks. Lõuna-Eestis on tuhka külvatud majaümbrusse ja põllule, et „tuhkmardikaid“ ei sigiks. Rõuge kandist on teada ka tuha maha külvamisest reesõidul.

Tuhkapäeva kombed on seotud laiskuse peletamisega: virk olemiseks tuli vara ärgata, õhtul tulevalges tööd enam ei tehtud. Üsna levinud tembuks oli vanadest riietest nn tuhapoisi tegemine. Seda tassiti mööda küla ja püüti salaja kellegi ukse taha sokutada. Tuhkapäeval oli kammimine keelatud, muidu läks pea kõõma ja juuksed halliks.

Sellel aastal jääb paastuaja sisse ka taliharjapäev (12. märts), paastumaarjapäev (25. märts) ja karjalaskepäev (1. aprill). Mida vanad eestlased tegid nendel päevadel?

Taliharjapäeva nimetust on rahva hulgas kasutatud mitmeti. Taliharjapäevaks on peetud ka tõnisepäeva (17. jaanuar) ja küünlapäeva (2. veebruar). Arvati, et sel ajal murtakse talve selgroog, ilmad hakkavad soojenema ja tali taganema. Öeldi: „Kõrred hakkavad lund vihkama.“ Selleks ajaks pidi talus veel pool loomatoidust alles olema.

Paastumaarjapäev oli kevadine naistepüha. Selle päeva juurde kuulus naisepuna e punaseks tehtud viina, nn maarjapuna või ka õlle joomine. Sellega loodeti saada head tervist ja punaseid põski eelolevaks suveks. Setumaal, kus püha oli tuntud kapstmaarjapäevana (kapsamaarjapäev), oli peale maarjapuna kombeks ka punaste marjade söömine. Mõnest paigast on ülestähendusi ka toore muna joomise kohta, selleks et kogu aasta ilus välja näha.

Paastumaarjapäeva kombestik oli seotud eesootavate põllutöödega: vaadati üle seemnevilja varud, põllule viidi hangutäis või väiksem koorem sõnnikut, viljaõnne tagamiseks kiiguti rehe all. Sellel päeval arvati mõju olevat kapsakasvule. Selleks keriti suuri valgeid lõngakerasid, et kapsapead suureks ja ümaraks kasvaksid ja küpsetati ülepannikooke, et kapsalehed laiaks kasvaksid. Paastumaarjapäevast arvestati aega, mil talu väiksemad loomad võisid (kas või ajutiselt) minna välistoidule – kanad lasti õue siblima ja siga toitu songima. Kesk-Eestist on üles tähendatud, et alates maarjapäevast võisid tüdrukud minna juba „lammaste lauta magama“.

Kevadine maarjapäev tähistas naiste tubaste käsitööde lõpetamist – ketrus oli valmis ning kangadki kootud või vähemasti lõpetamisel. Linased kangad pandi kevadpäikese kätte lumehangedele pleekima.

Karjalaskepäev oli 1. aprillil, mil kari lasti kas või korrakski välja, ka halva ilmaga. Aja jooksul kujunes selleks aga 23. aprill ehk jüripäev. Kariloomade laudast välja saatmiseks peeti sobivaks noorkuu aega, karjalaskepäevaks ei valitud kunagi esmaspäeva või reedet. Peamised tegevused olid sel päeval seotud ennetava maagiaga, et tagada karja tervis, loomade tervena koju jõudmine, edukas sigimine ning et tõrjuda eemale hunte ja muid ohtusid.

Sel päeval tehti mitmeid maagilisi tegevusi: karja väljalaskmisel pandud karjaõnne kindlustamiseks laudaukse alla vikat või kirves, aga pandi ka kanamuna. Loomal, kes muna katki sõtkus või terariistale astus, oli karta haigeks jäämist või koguni suremist. Kolga-Jaanist on teada, et nõiduse ärahoidmiseks karja suitsutati ja loeti peale kaitsemaagilisi sõnu. Mõni oskas ka piimasaaki nõiduda. Nõiduse vastu oli mõnel pool kombeks tõmmata veistele otsa ette tõrvaga ristid.

Karjalapsel oli esimesel karjapäeval rangelt keelatud karja kaasa võtta nuga või keppi – need oleks loomadele õnnetust toonud. Ka ei tohtinud karjane sel päeval ühtki toorest oksa murda, et kariloomad ei jääks kiduma. Hundi kartuses oli keelatud kännule istuda. Setomaal ei tohtinud karjalaps selleks, et kogu suvena virgana püsiks, üldse maha istuda.

Et kari ikka terve püsiks, anti karjasele kaasa tükk jõululeivast-kakust. Kariloomadele jagati sel olulisel päeval karjakella seest leivatükke, et nad edaspidigi „kella järel käiks“ ehk koos püsiks. Mitmel pool on tuntud komme karjast esimesel päeval veega kasta. Pärast rituaalset kastmist anti talle keedetud muna või kaks, mõnel pool veel ka selleks puhuks küpsetatud eriline leivake, karjasekakk. Märjamaalt on teada, et ka mihklipäevakski küpsetati karjasele sepik, „karjatse kakk“.

Karjavitsalegi omandati maagilist mõju. See pidi olema sirge, et loomad ei jookseks laiali. Pihlapuust ei soovitatud vitsa murda, see oleks pannud loomad „kuivama“. Esimene karjavits pandi pärast karja koju saabumist katuseräästasse ja võeti sealt alla alles siis, kui karjatamine lõppes ja loomad esimest korda lauta pandi. Siis sai iga loom sama vitsaga kaitsva sopsu.

Sellel aastal on suur neljapäev 6. aprillil, suur reede 7. aprillil, vaikne laupäev 8. aprillil ja esimene ülestõusmispüha 9. aprillil. Mida tegid vanad eestlased nendel päevadel ning kas need kombed on ka aja jooksul muutunud?

Suurel neljapäeval on maagiliseks toiminguks kasevitsaga peksmine ehk „hanede andmine“. Magajatele anti vitsu, et nad virgaks peksta. Vana traditsioon oli peamiselt Lõuna-Eestis linnulaastude (linnupuude) tuppa toomine suure neljapäeva, paiguti ka suure reede varahommikul. Laastude tuppatooja pidi leidma suvel rohkesti linnupesi, pesaleidmine tähendas head õnne. Varane ärkamine laastude tuppa toomiseks pidi andma virkust kogu suveks.

Kalameestele andis sel päeval võrkude sidumine edaspidi parema püügiõnne ja paatide kaitse, jahimeestele aga püssi seadmine hea jahiõnne. Soovitavaks peeti puunõude pesemist nende vastupidavuse tagamiseks, oluliseks peeti ka tööriistade kordaseadmist. Sel päeval olid kodus keelatud kõik kärarikkad tööd, eriti aga pesukolkimine. Suurt neljapäeva peeti sobivaks elamusöödikute hävitamiseks, üldisemalt aga kogu halva eemaletõrjumiseks. Rakvere kandis öeldi, et see on „vanakurja väljaajamise päev“. Pere toidujätku tagamiseks pidi suurel neljapäeval kindlasti leiba küpsetama.

Reedest päeva pidas vanarahvas nõidusega seotud päevaks. Näiteks usuti, et kolme aasta jooksul suurel reedel imetatud lapsest kasvab kurja sõnaga inimene. Suurel reedel sõlmitud abielusid peeti õnnetuks. Ka ei võetud sel päeval ette reise. Suurel reedel korraldatud maagilised toimingud, nagu võõra lehma salaja lüpsmine või lammastelt villa lõikamine, pidid tagama piimaõnne ja riiete vastupidavuse. Valitses vaikusenõue, kärarikkad tööd, ka uhmris terade tampimine, olid keelatud. Sel päeval oli keelatud ka riielda.

Lihavõttepühi kutsuti rahvasuus munapühadeks, aga ka kevad- ja kiigepühadeks. Kevadpühadega algas ka külanoorte omavahelise kooskäimise ja lõbutsemise aeg. Lõuna-Eestis hakati käima koos kiigele, Põhja-Eestis hakati kiikuma hiljem, suvistepühal. Kiige valmistanud noormeestele kinkisid neiud tavaliselt värvilise muna. Setomaal mängiti ka munaveeretamise mängu, selleks seati üles kõrgemale künkale munaveeretamise kaldtee või renn, munaloomka.

Lihavõtted tähendasid ka rohket lihatoidu söömist ehk „liha võtmist“. Hinnatud olid ka mitmesugused munatoidud: värvilised pühademunad, munapuder, munavõi. Kevadpühadeks pruuliti pea igas peres ka koduõlut. Pühade esimesel päeval oli naisterahval keelatud külla minna, et ei tooks teise perre halba õnne. Ka ei tohtinud lapsed sel päeval külasse minna, keelust üle astunutele heideti vanad pastlad kaela. Nii nagu pühade-eelsetel vaiksetel nädalapäevadelgi, ei tohtinud ka lihavõtte aegu teha kodus mürarikkaid töid, et suvel kodu lähedal ei müristaks ja välk hoonetesse ei lööks. Ilma kärata tehtavaks tööks peeti üksnes pastlapaelte punumist!

Pühadeajaga on seotud ka tervise ja iluga seotud kombestiku järgimine. Lihavõttehommikul jagati magajale mõni hoop pajuurbadega. Urbadega oksa peeti eluoksaks, see pidi löödavale tagama jõu, virkuse ja tervise. Ilusate pikkade juuste saamiseks aga tuli tüdrukul lasta pead kammida ja juukseid lõigata; noorusliku ja terve näojume tagas aga hommikune pesemine silmapesukausis, mille vette oli hõberahad lisatud.

Vabaõhumuuseumis on Sutlepa kabel. Mis on sellele pühakojale iseloomulik? Millal toimuvad seal jumalateenistused?

Kabel on üks kolmest kunagise Noarootsi Püha Katariina abikirikust. Kuna Noarootsi kihelkonna elanike seas oli suur rootslaste osakaal, peeti teenistusi vanal ajal nii rootsi kui eesti keeles. Rõhtpalkidest ja rookatusega hoone toodi Sutlepast muuseumi 1970. aastal. Muuseumi ekspositsioonis on kabel üks vanemaid ehitisi, selle ukse kohal on puusse lõigatud aastaarv „1699“. Hoone taaspühitseti 1988. a juunis ja sestpeale on see tegutsenud pühakojana – Tallinna Jaani koguduse abikirikuna. Rahvakalendri tähtpäevadel peetakse seal teenistust kuus korda aastas. Kabelis korraldatakse ka laulatusi, ristimisi ja väikesi kontserte. Sügisesel leivapäeval toimub lisaks tänupalvustele ka leiva õnnistamine. Sel kevadel on teenistus lihavõttepühal, 9. aprillil. Loodame väga, et nagu eelmisel, saab ka sel aastal teenistust pidama tulla tunnustatud õpetaja, teoloog Toomas Paul. Kindlasti on oodatud esinema ka mõni Tallinna või Harjumaa koor.

Kas kevad on Eesti Vabaõhumuuseumis kuidagi teistsugune aeg? Mida noortele ja vanadele põnevat pakutakse?

Kevad on muuseumitöötajate jaoks töine, isegi kaunis pingeline aeg – avatakse ju talvehooajal suletud talud, korrastatakse ekspositsioon, tehakse esemete inventuurid, palgatakse tööle taluperenaised jmt. Hobusõiduks vahetatakse reed välja vankrite vastu, muuseumiloomad, nagu kitsed, lambad ja kanad, leiavad koha taluõuedel. Aprillis on tulemas lihavõtted, lapsi ootavad sel päeval põnevad otsimismängud, munaveeretamine ja kiikumine. Maikuus on tulemas kevadlaat, mille seekordne teema on liikumine ja sport (ka selle aasta muuseumiöö on samateemaline). Lisaks laadamelule jagavad muuseumitöötajad teadmisi endisaegsetest jõu- ja osavusmängudest. Näiteks on Köstriaseme talus kavas karjapoisi katsed, Kuie koolimajas toimub turnimise tund ja ootamas on muudki põnevat. Mais toimuvad ka Pulga talu päevad, kus kooligrupid saavad näha kevadisi talutöid ning võivad tegevustes ka ise käed külge lüüa – peenramaad kaevata, palis pesu pesta, puid saagida jne. Juba mai keskel algavad ka ettevalmistused jaanipäevaks, mis on sel aastal pühendatud saunale ja saunakombestikule.

Avafoto autor: Toomas Tuul