Iisrael on praegu sõjas. Ilmselt läheb veel mitu kuud, enne kui sinna jälle reisida saab. Senikaua käin koos sinuga, hea lugeja, kasvõi mõtteski läbi mõned oma sealsed lemmikkohad, kutsub Margit Prantsus lugeja kaasa Pühale Maale.
Ma tahaksin reisida Iisraeli, mis sest, et olen seal korduvalt käinud. Sellega on nagu vanade tuttavate radade uuesti läbi käimisega. Näiteks sattudes oma lapsepõlve kodukülla üle pika aja, on nii hea mööda kunagisi teid jalutada. Põline puu seisab ikka sama koha peal. Jalgraja üheksandal sillutiskivil on endiselt mõra sees. Aga naabrite vana kuuri asemele on püstitatud detailidest kokkupandav kasvuhoone. Ja teise naabri kõige magusamaid vilju kandev õunapuu on mulluse tormi ajal pooleks murdunud. Kõik need kohad lihtsalt tuleb mingi aja jooksul taas üle vaadata. See annab omamoodi hingerahu.
Mul on nii ka Iisraeliga, eriti Jeruusalemmaga. Niiväga kibelen sinna tagasi. Aga kui ma seal jälle olen, mõtlen esiti, et mis edasi? Siin ma nüüd siis olen, aga mida tähtsat ma tegema hakkan? Ega pealtnäha ei olegi midagi olulist. Samas tõden tuttavaid paiku külastades, et kõige selle nägemine, uuesti kogemine ongi see oluline, mille järele ma siia tulin.
Iisrael on praegu sõjas. Ilmselt läheb veel mitu kuud, enne kui sinna jälle reisida saab. Senikaua käin koos sinuga, hea lugeja, kasvõi mõtteski läbi mõned oma sealsed lemmikkohad.
Jalutuskäik läbi öise Jeruusalemma
Viimastel reisidel sai tavaks ühena esimestest asjadest võtta ette käik Nutumüüri äärde. Ökonoomsuse tõttu olen sageli sattunud sellise lennuliiniga Iisraeli, mis maandub öö hakul või lausa keset ööd. Ent tund-kaks hiljem on juba võimalik mööda Jeruusalemma öiseid tänavaid astudes Nutumüüri äärde jõuda. Öösel ongi seal mugavam – vähem inimesi ning suvisel ajal ka meeldivalt jahe. Istun kulunud plasttoolile ja panen silmad kinni. Mida ma mõtlen? Mõtlen, et küll on hea jälle siin olla. Kõrvu kostuvad palvelugejate hääled, ülemistes müüripragudes pesitsevate lindude vidin, kellegi üksik hõige või jutukõma. Ütlen minagi omad palved, teinekord ka katsun iidse müüri konarusi ja imestan, kui leidlikult on palvesedeleid igasse võimalikku õnarusse topitud.
Viisteist-kakskümmend minutit hiljem astun taas mööda öiseid tänavaid. Rendauto või ööbimiskoha suunas kõndides mööduvad minust palvetama minejad. Sõidab mõni pläriseva kõlariga idamaist muusikat mängiv takso, kes minu kõrval korraks hoogu alandab, aga kui ma pead raputan, kaapekaga uuesti edasi kihutab. Nurga peal seisvatest automaatidega turvameestest astun mööda. Ja kui juhtuvad juba varajased hommikutunnid lähenema, kõlab vanalinna kõrval asuvas araablaste külakeses kukelaul.
Kui ma reisiväsimusest ärkan, võin juba kinnisilmi taustahelide põhjal meenutada, et ma ei asu oma kodus Nõmme mändide all, vaid Iisraelis! Liiklusmüra ehk tuututamine, äkilised pidurdamised, valjuhäälsed hõiklemised ja võimas puurimishääl kusagil ehitusobjektil, rääkimata politseiautode eriliselt valjud signaalihääled ja eemalt kostuv moslemite palvekutse.
Uus vaatamisväärsus
Reisiksin kindlasti Surnumere äärde. Tee sinna on juba omaette nauding – kõrb oma tuhande palgega pluss kõikvõimalikud kaunid vaated. Jah, soolade- ja mineraaliderikas vesi kannab endiselt. Üksik huulele sattunud veepiisk on sama mõrukibe nagu alati. Venekeelsed rannakülastajad on endiselt kõige valjemahäälsed.
Ka Golani kõrgendikule sõidaksin. Ikka mööda oma lemmikut sinka-vonka teed Jordaania-Süüria piiril. Ahmin endasse lõpmatult seda maailma kõige kaunimat vaadet, mis avaneb mäkketõusu teel alla kuristikku vaadates. Süüria kodusõda endisel kujul on läbi; sealtpoolt enam suitsupilvi ei tõuse. Kõrgendiku tasasel platool on ka sel aastal laiaulatuslik taimekasvatus. Sellel erandlikult tasasel maastikul võib korraks isegi arvata, nagu viibitaks Eestis, mitte lõunam
Ümber Galilea järve sõidaksin. Astuksin sisse Nahumi külla ehk Kapernauma ja ikka samadesse tuttavatesse varemetesse, mis on umbes sellel kohal, kus asus ka sünagoog, kus Jeesus käis. Otse Peetruse maja vastas.
Rosh ha-Nikra koopaid külastaksin. Need asuvad Iisraeli põhjapiiril, otse Vahemere rannikul. Kujutan ette, et seal merevee uuristatud maa-alust loodust imetledes asun vist tegelikult juba Liibanoni all.
Möödunud Iisraeli reisil avastasin enda jaoks ka ühe uue vaatamisväärsuse – stalaktiitidega koopad Jeruusalemma regioonis. Niisked ja hämarad võimsate purikatega maa-alused käigud. Mis sest, et sinna saamiseks pidi üsna pika maa mööda mäejärsakut alla vudima ja, veelgi enam, pärast kogu see tee ka üles ronima.
Katustel ja maa all
Jeruusalemmas on tegelikult nii palju huvitavat vaadata, et võiks kogu reisiaja ka ainult seal veeta. Iga kord käin mööda vanalinna katuseid! Ühest kohast tohib sinna täitsa ametlikult minna. Näha Jeruusalemma mõnd tähtsamat paika kõrgemalt poolt. Lisaks piiluda araablaste turule ülalt alla läbi võretatud ja roostetanud piiluaugu. Ja jälgida oimulokkidega ortodoksi-poiste katusejalgpallimängu. Ka sultan Suleimani peaaegu 500-aasta vanuse müüri peal on võimalik kõndida ja vahtida vanalinna elanike enamjaolt räpastesse aedadesse ning kloostrite ülipuhtaid terrasse.
Lisaks katustele ja müüridele on vanalinnas võimalik ka maa all rännata. Nutumüüri kõrval asuvat muuseumi soovitan raudselt – seal saab näha palvemüüri maa-alust osa ja veel paljugi huvitavat. Ning ühest väikesest kabelist Püha Hauakiriku kõrval pääseb pärast väikest ukerdamist sajanditevanusesse spordihalli suurusesse veetsisterni, mis samuti asub maa all.
Rääkimata lõpututest kirikutest, sünagoogidest, poekestest ja kohvikutest, millest suur osa on ikka olemas isegi pärast kõiki rahutuid aastakümneid või isegi –sadu. Ja ikka nad kutsuvad, et ma neist taas mööduksin, sisse astuksin, meenutaksin nende ajalugu ja ka mu enda lugu neis ja koos nendega.
Täna olen taas neid paiku külastanud. Mis sest, et vaid vaimusilmas. Rõõm on seda suurem, et mõni lugeja ka kaasa soovis tulla. Ning loodetavasti peatselt neid paiku ka päriselt jälle külastada saab.
Šalom!