Sõna

22.05.2022 Lugemine püha Johannese evangeeliumist: “Jeesus ütles oma jüngritele: “Kui keegi armastab mind, siis ta peab kinni mu sõnast, ja minu Isa armastab teda, ning me tuleme tema juurde ja jääme temasse. Kes mind ei armasta, see ei pea kinni mu sõnast, aga see sõna, mida te kuulete, pole minu, vaid Isa oma, kes mind on läkitanud. Seda räägin ma teile teie juures olles, aga Lohutaja, Püha Vaim, kelle minu Isa teile saadab minu nimel – tema õpetab teile kõik selgeks ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen rääkinud. Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nii, nagu maailm annab. Teie süda ärgu olgu ärevil ja ärgu mingu araks! Te olete kuulnud mind ütlevat: “Ma lähen ära ja tulen taas teie juurde.” Kui te mind tõesti armastaksite, siis te rõõmustaksite, et ma lähen Isa juurde, sest Isa on suurem kui mina. Aga seda olen ma teile öelnud nüüd, enne kui see sünnib, et siis, kui see sündima hakkab, te võiksite uskuda.” See on Issanda Sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, Jumal on õiglane valitseja ja armuline kohtumõistja, tema trooni ees tuleb meil kunagi oma tegudest aru anda. Nii räägitakse pühakirjas Jumalast sageli. See inimeste maailmast laenatud pilt tekitab veidraid tundeid, sest me ei ole harjunud, et kohtualune peaks mõtlema selle peale, kas kohtunik teda armastab, ja ka vastupidi, et tema ise peaks armastama kohtunikku. Eks tunne kohtualune ikka ennekõike hirmu ja otsi palavikuliselt võimalusi, kuidas end õigustada ja väiksema karistusega pääseda.  Kui meil läheb elus enam-vähem hästi, siis me nii ei mõtle. Jumal kerkib kohtumõistjana meie silmade ette ikka suure ohu tekkides, olgu selleks siis kas sõjaähvardus või tõsine haigus. Selles olukorras hakkame tajuma, kui vale on mõõta inimese elu ainult maiste mõõdupuudega.  Me loeme patutunnistuse…

Jutlus

Armsad õed ja vennad, inimpsüühikat uurinud teadlased on üpris üksmeelsed väites, et oht kõike kaotada motiveerib inimest palju rohkem kui võimalus suurt kasu saada. Võibolla peaks siis ka evangeeliumi kuulutama selles võtmes. Kuidas oleks, kui tänane evangeelium kõlaks hoopis nii:

Jeesus ütleks: “Kui keegi mind ei armasta, siis ta ei hooli mu sõnast, ja minu Isa ei armasta teda, ning me ei tule tema juurde ega jää temasse. Kes mind armastab, see peab kinni mu sõnast, aga see sõna, mida te ei kuule, on minu, mitte Isa oma, kes ei ole mind läkitanud. Seda ei räägi ma teile teie juures olles, aga Lahutaja, Paha Vaim, keda minu Isa ei saada teile minu nimel – tema ei õpeta teile mitte midagi ega tuleta meelde, mida mina teile ei ole rääkinud.

Sõja ma jätan teile, võõra sõja ma annan teile. Mina annan teile täpselt nii, nagu maailm annab. Teie süda olgu ärevil ja mingu araks! Te ei ole kuulnud mind ütlevat: “Ma ei lähe ära ega tule taas teie juurde.” Kui te mind tõesti ei armastaks, siis te ei rõõmustaks, et ma ei lähe Isa juurde, sest Isa ei ole suurem kui mina. Aga seda ma ei ütle teile, pärast kui see sünnib, et siis, kui see ei ole sündinud, poleks teil uskumisest mingit kasu.”

See ei ole Issanda sõna! Ohh… Tänu olgu Jumalale!

Kui Jumal oleks rahul ainult inimese hirmuga ega armastaks teda, siis kõlakski evangeelium ehk hea sõnum sarnaselt ega oleks enam sugugi hea, vaid ähvardav, lausa kogu meie elu mõtet põrmustav sõnum. Õnneks nii see ei ole.

Armsad õed ja vennad, kuidas oleks, kui me oma vanemaid ainult kardaks, kui meil poleks põhjust neid armastada, kui ei oleks elus üldse rõõme, vaid ainult hirm? Et olla valmis Jumala kohtu ees seismiseks, peame õppima juba siin elus mõistma, et häid tegusid saab tema ees teha armastusest, elurõõmust ja soovist maailma paremaks muuta. Jumal ei ole vihast vahutav kättemaksu kehastus, vaid taevatroonil istuv armastav isa, kes soovib kohtualustele, oma lastele, kõige paremat.

Paraku mõni inimene ei oska endale ise head soovida. Põrgusse minekut on võrreldud veohobusega, keda kodu lähedale jõudes pole vaja enam juhtida. Jumal ei ole see, kes kellegi hukka saadab, vaid inimene ise valib selle tee, laseb välja kujuneda hukatusse viivatel harjumustel. Vähehaaval, järkjärgult ja otsus otsuselt, pöördub evangeelium tema peas pahempidi ning muudab tema kõrvad Jumala häälele kurdiks. Et meiega nii ei juhtuks, peame aegajalt üle kontrollima nii oma põhimõtted kui ka selle, kas me neid tegelikkuses järgime. See aitab aimata, kuhupoole oleme teel.

Jumala armastus on suur kingitus, mille kuritarvitamine oleks inimese poolt ikka hästi rumal. Aamen. /Preester Rein Õunapuu/

8.05.2022 Hea Karjase pühapäev. Lugemine püha Johannese evangeeliumist: Sel ajal Jeesus ütles: „Minu lambad kuulevad mu häält ja mina tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest ära kiskuda. Minu Isa on kõigist suurem, ja keegi ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda, sest mina ja Isa oleme üks.“ See on Issanda sõna.

Sissejuhatus

Armsad õed ja vennad, inimene ei ole harjunud lambaid näo järgi ära tundma. Lambakarja vaadates näib kõigile – välja arvatud ehk nende talitaja –, et need loomad on täiesti ühte nägu. Sealt aga pole enam kaugel ettekujutus, et ka Jumala eest saab patune end pühakute sekka ära peita, tõmmata selga koheva valge kasuka ja oma patud sujuvalt teiste kaela ajada. Mäletame ju lapsepõlve ajast hästi, et karistada saavad tihti need, kes esimesena vanematele või õpetajatele ette jäävad ja kes polnud tegelikult üldse süüdi.

Vaimulikus maailmas saab nõndanimetatud „hingekarjaseid“ ehk vaimulikke kergesti ära petta. Seda enam, et sisuliselt võib inimestest hingekarjased pigem võrrelda mitte karjastega, vaid karjakoertega, kes peavad tõrksamaid lambaid Jumala vilede peale vahel kintsust näksama. Häbi tunnistada, kuid paraku jäävad hingekarjased oma oskustelt borderkollidele selgelt alla: meil on sageli raskusi Ülemkarjase ehk Jumala viledest õigesti aru saamisega, et näksata just neid, kes selle on ära teeninud, ja juhtida karja täpselt sinna, kuhu Tema tahab.

Lõpuks ei ole aga midagi parata: kahjuks… ei, tegelikult ikka vist õnneks… ei lähe Jumala juures patuste pettused läbi. Jeesus on öelnud: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid.“ Nii et olla see lammas, keda Jumal tunneb, ei ole kerge, sest sa tead kogu aeg, et keegi näeb sind läbi. Kuid olla see lammas, keda Jumal ei tunne, on veelgi hirmsam.

Me loeme patutunnistuse, ja peame meeles kahetseda ka neid patte, mida meie tegime, aga mille eest karistada said teised.

Jutlus

Armsad õed ja vennad, järgnev lugu pärineb tõsielust. Kord koputas üks farmer hilisel õhtutunnil oma loomaarsti uksele. Kui too uniselt uksele ilmus, küsis farmer, kui palju maksab väljakutse poegiva lehma juurde? Loomaarst nimetas hinna ja kui käed olid löödud, istuti doktori autosse ning sõit läks lahti talupidaja valduste poole, mis asusid tolle veterinaarpraksise kaugel äärealal.

Kohale jõudes teatas farmer kukalt kratsides: „Tead, tohter, tegelikult mul polegi hetkel poegivat lehma, lihtsalt ma jäin hilisel õhtul ootamatult linna peale ja teadsin, et sinuga tuleb kohalesõit poole odavam kui oleks olnud siia pärapõrgusse taksoga tulles…“

Mis te arvate, mis edasi juhtus? Ei, sel hetkel ei juhtunud midagi, loomaarst sõitis küll kindlasti üsna pahurana koju tagasi. Mis sai aga edasi? Kas teie õiglustunne hakkas juba mängima kahjurõõmsa ettekujutusega sellest, mis ootas seda farmerit siis, kui järgmine kord mõni tema loom tõepoolest arstiabi vajas? Paraku kes arvas nii, et loomaarsti järgmine arve tollele talumehele oli soolane või et ta jäi abivajava looma juurde üldse tulemata, see eksib.

Loomaarsti jaoks oli too talumees püsiklient, tema sisuline ja aastaringne tööandja, kellega tuli läbi saada nii heas kui mitte nii heas. Ning teisalt teadis loomaarst ka seda, et tolle piirkonna farmerid elasid pidevalt ellujäämise piiril: veel üks põud, veel üks vihmane suvi, ja juba jäävad arved maksmata, loomadele pole sööta ette panna ning puudub raha põllumasinate remondi ja kütuse jaoks. Mingis mõttes on talupidajad rikkad inimesed: võib ette kujutada, mida maksab üks farm koos loomade ja põllumaaga, hoonete ja tehnikaga. Aga raha laekub neile harva, peamiselt ainult lõikuse ajal ja sedagi ainult siis, kui saak õnnestub – ning kõik see raha läheb otsemaid ja pea viimase pennini tootmisvahenditesse tagasi. Oma kauaaegset loomaarsti taksona kasutades tunnistas farmer tegelikult, et isegi taksosõidult säästetud pool raha oli tema toimetuleku jaoks tähtis.

Armsad õed ja vennad, kes on need Jumala lambad, kes kuulevad tema häält? Need on inimesed, kes oskavad näha õiglust ja ebaõiglust laiemalt, nii nagu see loomaarst. Isegi kui ta oli tolle farmeri peale õiglaselt pahane, siis tuli ta ka hiljem talle ikka ja alati appi – kasvõi sellepärast, et loomad ei kannataks. Samamoodi, nagu seda teevad arstid sõjatandril, päästes nii omaenda sõdurite kui vangilangenud vaenlaste elusid. Need on inimesed, kelle peale saab hädas loota, kes aitavad tõelises kriisiolukorras ka siis, kui see on neile endile kahjulik. Nende kohta ütlebki Jeesus: „Minu lambad kuulevad mu häält ja mina tunnen neid. Nemad käivad minu järel ja mina annan neile igavese elu. Nad ei lähe igavesti hukka ja keegi ei saa neid minu käest ära kiskuda.“ Aamen. (Preester Rein Õunapuu)

25.01.2022 Kristlaste ühtsuse palvenädala 8. palvepäev. Jumala uutele radadele väljaspool tuttavaid eraldumise teid. „Läksid nad teist teed tagasi oma maale“ (Mt 2:12) Lugemine: Jr 31:31-34 „Ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu“, Ps 16 „Sina annad mulle teada elu teeraja“, Ef 4:20-23 „Ning saada uueks oma mõttelaadilt“, Mt 11:25-30 „Et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele“.

Mõtisklus: Me ei tea, mida targad mehed hommikumaalt mõtlesid – nemad, kes nad olid astronoomia ja navigatsiooni eksperdid – kui neile anti hoiatus pöörduda tagasi teist teed pidi. Nad võisid olla vägagi segaduses, kuid sama valgus, mis neile teekonna alguses suuna kätte näitas, näitas neile ka seda, et on teine tee, teine võimalus. Neid kutsuti suunda muutma.

Tihti me märkame, et me oleme seotud meile tuttavad asjade tegemise ja maailma nägemise viisidega. Kui need viisid või “teed” sulguvad, siis me hakkame mõtlema, kuidas edasi minna, kuidas teekonda jätkata. Jumala jumalik ettehooldus on alati olemas, et näidata meile, et meie jaoks on ette valmistatud teine tee. Jumal on siin selleks, et uuendada oma lepingut ja aidata meid välja  pettumustest, mida me kogeme takistustega kokku puutudes. Peame ainult uskuma, et Igavene Kuningas, kes andis meile valguse, suudab alati näidata uut suunda, kui meie teedel ja radadel on takistused. Uus algus on alati võimalik, kui me oleme valmis ja Vaimu tööle avatud. Kirikutena me vaatame minevikku ja leiame sealt ilmutuse, me vaatame tulevikku ja otsime uusi teid, et saaksime uue innuga jagada evangeeliumi valgust ja võtta üksteist vastu nii, nagu Kristus võttis meid vastu Jumala aus.

Vanu sisseharjunud teid käies on kristlikud kogukonnad üksteisest lahku läinud. Uutel teedel, millele Jumal meid kutsub, kõnnivad kõik kristlased koos ja saavad palveränduritena kaasteelisteks. Nende uute teede leidmine nõuab mõistmist, alandlikkust ja julgust. Nüüd on üksteise poole pöördumise ja leppimise aeg.

Palve: Armuline Jumal, kui me teame ainult ühte teed ja arvame, et peame selle juurde tagasi pöörduma, ja kui arvame, et kõigil teedel on takistused ja me langeme meeleheitesse, siis leiame Sind alati enda kõrvalt. Sa oled uuendatud lubaduste Jumal. Leiame Sind loomas meile uut teed, sellist, mida me ei oodanud. Me täname Sind, sest Sa ületad meie ootused. Me täname Sind Sinu tarkuse eest, mis ületab meie mõistmise piirid. Me täname Sind, sest Sinu loomingulised teed avavad ettenägematuid võimalusi. Kui me otsime õiget teed oma kaartidelt ja ei leia seda, siis leiame sellegipoolest alati Sinu, kes Sa juhid meid veelgi suurepärasemat teed pidi. Me palvetame Issanda Jeesuse Kristuse nimel ja Püha Vaimu osaduses, et Sa juhataksid meid alati enda juurde tagasi. Aamen.

Allikas: Kirik & Teoloogia, kjt.ee/2022/01/kristlaste-uhtsuse-palvenadala-paevamotisklused/

24.01.2022 Kristlaste ühtsuse palvenädala 7. palvepäev. Osaduse kingitused. „[Nad] avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri“ (Mt 2:11) Lugemine: Ho 6:1-6 „Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver“, Ps 100 „Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega“, Ap 3:1-10 „Hõbedat ega kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle“, Mt 6:19-21 „Sest kus su aare on, seal on ka su süda“.

Mõtisklus: Teekonnal Petlemma linna, leivalinna, mõtiskleme me hommikumaa tarkade üle, kes tulid Kristus-lapsele austust avaldama. Nad avasid oma aardekirstud ning pakkusid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri.

Ajalooliselt välja kujunenud lõhed, ekslik keskendumine reeglitele ja rituaalidele ning meie mure maiste asjade pärast on meid lahku viinud. Niisiis, milliseid kingitusi me oleme valmis pakkuma kuningale, kes tuleb meie elu valgustama ja ühtsuse armu juurde juhatama? Me teame, et Jumal ei taha meie rikkust ega põletusohvreid – tema jõud toimib läbi meie vaesuse. „Mul ei ole hõbedat ega kulda.” Issand Jumal soovib meie tuksuvaid ja armastavaid südameid, südameid täis armastust Tema ja meie vendade ja õdede vastu Kristuses, kellest me oleme eraldatud, südameid, mis on täis halastustegusid, tõeliselt kahetsevaid ja muutusi soovivaid südameid.

Valmistagem siis Talle kingituseks armastust täis süda. Palvesse langemiseks on vaja südant, mis kahetseb meid lahutava patu pärast ja mis on kuulekas Temale, keda me teenime. See kuulekus elustab, tervendab ja lepitab kõik, mis on katki või haavatud meis, meie ümber ja meie kui kristlaste seas. Kristus on juba andnud kirikule osaduse kingituse. Me kasvame osaduses, kui jagame armu, mida meie erinevad konfessioonid on saanud, tunnistades, et kõigi meie kingituste allikas on Issand Jumal.

Palve: Au ja kiitus ja tänu Sulle, Issand Jumal! Sa oled end ilmutanud läbi oma Poja ülestõusmise nii neile, kes on Sinu tulekut kaua oodanud, kui ka neile, kes Sind ei oodanud. Sa tead meid ümbritsevaid kannatusi, lõhestatusest põhjustatud valu. Sa näed maailma rabelemas ja olukord halveneb Lähis-Idas − kohas, mille Sa valisid oma sünnikohaks, kohas, mis pühitseti Sinu kohalolekuga. Palun lase meie südametel ja mõistusel Sind tunda. Palun ava meie südamed oma armastusele ja meie ümberkaudsete vendade ja õdede armastusele, kui me ühineme hommikumaalt tulevate tarkadega. Anna meile tahet ja vahendeid, et töötada selle maailma ümberkujundamise nimel, ulatades üksteisele kingitusi, mis toidavad meie osadust. Kingi meile oma õnnistus. Võta vastu meie palve oma Poja Jeesuse Kristuse nimel, kes elab ja valitseb koos Sinu ja Püha Vaimuga. Aamen.

Allikas: Kirik & Teoloogia, kjt.ee/2022/01/kristlaste-uhtsuse-palvenadala-paevamotisklused/

23.01.2022 Kristlaste ühtsuse palvenädala 6. palvepäev. Koguneme kummardama ühte Jumalat. „Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites“ (Mt 2:11) Lugemine: 2Ms 3:1-6 „Aga Mooses kattis oma näo, sest ta kartis Jumalale otsa vaadata“, Ps 84 „Kui armsad on sinu hooned, Issand Seebaot!“, Ilm 4:8-11 „Kummardasid teda, kes elab igavesest ajast igavesti“, Mt 28:16-20 „Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda“.

Mõtisklus: Kui targad hommikumaalt Petlemma jõudsid ja last koos emaga nägid, siis kummardasid nad teda. Sellise Jumala ilmutuse juuresolekul on silmad langetatud ja põlved nõtkuvad. Samamoodi peitis Mooses põlevat põõsast nähes oma nägu, kartes Jumalale otsa vaadata. Kui jüngrid nägid ülestõusnud Kristust Galilea mäel, olid nad üllatunud ja mures. Ometi nad kummardasid Teda. Taevasel liturgial langevad kakskümmend neli vanemat troonil istuja ette. Jumala ligiolu kogedes me vaatame üles, kogeme hämmastust ja kummardame Teda.

Kas me näeme? Oleme me hämmastunud? Kas me kummardame teda tõeliselt? Kui palju kordi me vaatame ilma nägemata, kui meie silmad jäävad Jumala ligiolu suhtes pimedaks? Kuidas me saame tões ja vaimus kummardada, kui me enne ei näe? Piiratud vaatevälja tõttu näeme sageli ainult oma sassis lahkarvamusi, unustades, et Jumal on kinkinud meile kõigile oma päästva armu ja et me oleme osaduses sama Vaimu kaudu, kes meid ühendab. Uhkusest tagant tõugatuna järgime me sageli enda tehtud seadusi ja inimlikke traditsioone, jättes sageli tähelepanuta armastuse, mida oleme kutsutud jagama ühtse, Kristuse vere läbi õigeks mõistetud rahvana ühises usus meie päästjasse Jeesusesse.

Püha Vaimu poolt ellu kutsutud kogukonnad, meie kirikud kutsuvad meid üheskoos teekonnale Kristus-lapse poole, et talle ühtse rahvana austust avaldada. Kaastunde Vaim juhatab meid üksteisele lähemale ja meid kõiki koos ühe Issanda poole. Ainult seda juhtimist järgides saame Teda kummardada tões ja vaimus. Meie tulevik Jumalas on ühtsuse ja armastuse tulevik, meie teekond sellesse sihtkohta kannab kaasas tõde ühtsusest Kristuses.

Palve: Kaastundlik Jumal, Sa andsid pimedale võimaluse tunda ära oma Päästja, Sa annad meile võimaluse meelt parandada. Halasta meie peale, eemalda meie silmadelt klapid ja juhata meid kummardama Sind kui meie Jumalat ja Päästjat. Meie häda ja viletsuse keskel, hoolimata meie pattude sügavusest, anna meile võime armastada Sind kogu südamest. Lase meil läbida see teekond koos, valguse juhtimisel, ühe südame ja meelega, nii nagu tegid esimesed jüngrid. Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu meiega, et me üheskoos ülistaksime Sind Vaimu osaduses ja kuulutaksime sellest kõigile, kes meie ümber on. Aamen.

Allikas: Kirik & Teoloogia, kjt.ee/2022/01/kristlaste-uhtsuse-palvenadala-paevamotisklused/

22.01.2022 Kristlaste ühtsuse palvenädala 5. palvepäev. Ühe Jumala juhtimisel. „Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel“ (Mt 2:9) Lugemine: 2Ms 13:17-14:4 “Ei lahkunud pilvesammas päeval ega tulesammas öösel rahva eest”; Ps 121 “Ma tõstan oma silmad mägede poole, kust tuleb mulle abi?”; Ilm 22:5-9 “Sest Issand Jumal ise valgustab neid”; Mt 2:7-10 “Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel”.

Mõtisklus: Ikka ja jälle kirjeldab Pühakiri seda, kuidas Jumal kõnnib koos oma rahvaga, kaitseb neid ja valvab nende üle ööl ja päeval. Teekond pole kaugeltki lihtne, mõnikord me läheme tuldud teed tagasi, teinekord teeme ringi ja pöördume tagasi teist teed. Kogu meie teekonnal läbi elu me võime olla kindlad, et Jumal, kes ei puhka ööl ega päeval, kaitseb meid, kui meie jalg libastub ning me kukume.

Ka kõige pimedamas pimeduses on Jumala valgus meiega. Tema valgus kumab prohvetite kaudu, kes on seatud juhtima Jumala rahvast nende ees seisval teekonnal ja meenutama neile lepingut. Õigel ajal, siis, kui aeg on küps, saadab Jumal oma ainusündinud Poja Jeesuse Kristuse. Tema on kõikidele rahvastele teed juhatav valgus, Jumala hiilgus siin maailmas, igavese elu läte, kes sõlmis oma verega uue lepingu.

Edasine tee ühtsusesse üksteisega ja seega tihedamasse ühendusse Kristusega ei ole alati selge. Meie tõsimeelsed katsed iseseisvalt ühtsust üles ehitada lasevad meil kergesti unustada Pühakirja põhisõnumi: Jumal ei hülga oma rahvast isegi ebaõnnestumistes ja lõhestumises. See on lootuse sõnum nii kristlastele kui ka kogu maailmale. Hommikumaa tarkade lugu meenutab meile, et Jumal juhatab kõiki inimesi tähevalgusega sinna, kus nad saavad leida Kristuse, maailma valguse.

Jumal saadab meile Püha Vaimu, kelle valgus võimaldab meil usu silmadega näha tõde Jumala Pojast ning kes kutsub ühtsusele ja lepituse leidmisele Temas. See Vaim juhib meid pimedusest ja tragöödiast Kristusest juhitud valgusesse ja ellu.

Palve: Issand Jumal, meie taevane Isa, Sa saatsid tähe, et juhatada hommikumaa targad oma ainusündinud Poja juurde. Lase kasvada meie lootusel Sinu suhtes ja anna meile alati teada, et Sa kõnnid koos meiega ja valvad oma rahva üle. Õpeta meid järgima Sinu Püha Vaimu juhatust, kui kummaline see teekond ka ei tunduks, nii et Sa juhiksid meid ühtsuseni Jeesuses Kristuses, maailma valguses. Ava meie silmad oma Vaimule ja julgusta meid meie usus, et saaksime tunnistada, et Jeesus on meie Issand ning Teda kummardada ja Tema üle rõõmustada nii nagu hommikumaa targad Petlemmas.

Allikas: Kirik & Teoloogia, kjt.ee/2022/01/kristlaste-uhtsuse-palvenadala-paevamotisklused/

19.09.2021 Aastaringi XXV pühapäev. Kui soovid olla esimene, pead minema järjekorra lõppu, olema viimane ja teenima kõiki. Selle napisõnalise ütluse kaudu keerab Issand senise arusaama pea peale. Ta pöörab ümber mõõdupuud, mis tähistavad tegelikult olulisi asju. Inimese väärtus ei sõltu enam rollist, mida ta oma elus mängib, tema edust, tööst või pangas olevast rahast. Ei, ei, see ei sõltu nendest asjadest – suurusel ja edukusel on Jumala silmis erinev mõõt, neid mõõdetakse teenimisega. Mitte sellega, mida sa omad, vaid sellega, mida sa annad. Kas soovite silma paista? Teeni. See on tee.

Tänapäeval tundub sõna “teenus” pisut tuhmununa, kasutamise tõttu kulununa. Kuid evangeeliumis on sellel täpne ja konkreetne tähendus. Teenimine ei ole viisakuse väljendus: see on teha samamoodi nagu Jeesus, kes oma elu mõne sõnaga kokku võttes ütles, et tuli mitte „et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida“ (Mk 10:45). Nii ütles Issand. Seega, kui tahame Jeesust järgida, peame järgima teed, mida Ta ise järgis, teenimise teed. Meie truudus Issandale sõltub meie valmisolekust teenida. Ja see, me teame, maksab, sest see “lõhnab risti järele”. Kuid kui kasvab meie hoolivus ja avatus teiste vastu, muutume me enda sees vabamaks, rohkem Jeesuse sarnaseks. Mida rohkem me teenime, seda rohkem tunneme me Jumala kohalolekut. Eriti siis, kui teenime neid, kellel pole meile midagi tagasi anda – vaeseid – võttes omaks hella kaastundega nende raskusi ja vajadusi. Ja siis me leiame ühtäkki, et Jumal on meid omakorda armastanud ja omaks võtnud. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

12.09.2021 Aastaringi XXIV pühapäev. Kui Jeesus kandis risti inimkonna pattude eest, siis iga inimene on seatud vastamisi mitte ainult oma loomusest ja saatusest tingitud ebameeldivustega, vaid ka nende eksimuste ja teadlikult valitud kurjade tegudega, mida ta oleks saanud vältida. Nii rõhub inimest elukoorma kõrval sageli ka tema patukoorem.

Rist on meie pääsetee sümbol. Kui me mõistame elu kui risti kandmist, siis on sellel päästev mõju. Igaüks peab ju endale tunnistama, et ta ei ole Jumal. Vead on selleks, et saada kogemusi, ja kogemused taas kord selleks, et edaspidi vigadest hoiduda. Niisugune on lihtsalt meie tee siin maailmas: ristitee, mis peab lõppema ülestõusmisega igavesse ellu. Oma sisimas soovib seda ju iga inimene. Preester Rein Õunapuu

5.09.2021 Aastaringi XXIII pühapäev. Imet nimetatakse imeks just sellepärast, et see sünnib haruharva, seletamatutel põhjustel ja enamasti ärateenimatult. Evangeeliumi tunnistuste põhjal võib aga üle pakkumata väita, et Jeesuse puhul sai imedest seaduspärasus – vähe sellest, võib öelda, et oma jüngrid hellitas ta päris ära. Ta andis neilegi väe imesid teha, nii et ka nemad tundsid end juba siin maailmas pooleldi taevaelanikena.

Meil seevastu võivad küll olla nii mõnedki vaimuanded, kuid tõelised imed sünnivad meie elus haruharva kasvõi juba sellepärast, et me neid nii ilmtingimata ja sagedamini ei vajagi. Kõigi imede kõrval peame aga olema Jumalale tänulikud ka kõige selle tarkuse eest, mis ta on lubanud inimkonnal tallele panna, et tänapäeval saadakse hakkama paljude varem ravimatuks peetud haigustega. Preester Rein Õunapuu

29.08.2021 Aastaringi XXII pühapäev. Jeesus ütles: “Kuulake mind kõik ja mõistke! Miski ei saa tulla inimese sisse väljastpoolt ja teda rüvedaks teha, vaid see, mis inimese seest välja tuleb, rüvetab teda.” Mida Jeesus väljast sissetulemise ja seest väljaminemise kohta ütleb, on tegelikult inimese elutöö. Noortena peame paratamatult järgima väliseid eeskujusid ja paljutki lihtsalt nende kaudu ära õppima. Kuid elukogemuse kasvades ja oma tegude tagajärgi vigadena tunnistades peame hiljemalt elu lõpuks aru saama, kuidas eristada kurjust headusest ka siis, kui kurjus tuleb meie juurde kõige kõrgemate hüvede sildi all. Samuti peame mõistma, et vahel on rangus ja julge vastuhakkamine ainus viis, kuidas kaitsta habrast headust jõhkra kurjuse eest. Preester Rein Õunapuu

22.08.2021 Aastaringi XXI pühapäev. Me ei tohi Jumalat taga ajada oma unistustes ja ettekujutustes Tema suurusest ja väest, vaid peame Ta ära tundma Jeesuse inimlikkuses ja järelikult ka oma eluteel kohatud vendade ja õdede inimlikkuses. Jumal sai lihaks ja vereks: Ta alandas end, saades meiesuguseks inimeseks, alandas end nii, et võttis enda kanda meie kannatused ja patud, ning palub meil seetõttu Teda otsida, mitte väljaspool meie elu ja ajalugu, vaid oma suhetes Kristusega ja meie vendadega. Otsida Teda omaenda elus, oma eluloos, meie igapäevaelus. Ja see, vennad ja õed, on viis Jumalaga kohtumiseks: ühendus Kristuse ja meie vendadega. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

15.08.2021 Püha Neitsi Maarja taevassevõtmise suurpüha. Mt 12:46-50: „Kui Jeesus alles rääkis rahvahulkadele, vaata, siis seisid tema ema ja vennad väljas, otsides võimalust temaga rääkida.  Tema aga kostis teate toojale: „Kes on mu ema ja kes on mu vennad?“ Ja sirutades käed jüngrite poole ütles ta: „Ennäe, mu ema ja mu vennad!  Sest kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema.““

Mitte just kõige austavamad sõnad oma ema kohta. Kuid võib-olla oligi just see Jumala kavatsus, valida oma poja emaks inimene kõiges tema pahaaimamatuses, ning seada ta teispoole hukkamõistu, kuritegu ja karistust, süüd ja selle heastamist, et rõhutada tema kaudu oma jumalikku andestust ja armu. Maarja ei teinud kurja, vaid pühendas end täieni Jumala lunastustöö teostumise heaks, nii kuidas suutis ja kuidas oskas. Ja lõpuks: kui Maarja oli juba enne sündimist pärispatust vabastatud, siis polnud tal ka hirmu surma ees, surm oli tema jaoks vaid üleminek teise, tõelisse maailma.

Neitsi Maarja kujutab justkui armu- ja halastusesaart Jumala vägevuse ja õigluse meres. Märkimisväärne on seegi, et armuandmise üle ei otsusta Jumalaema ise, vaid tema ainult kostab oma poja ees nende pärast, kes paluvad tema eestkostet. Maarja on justkui viimane lootuse õlekõrs pöörduda tahtva patuse jaoks. Preester Rein Õunapuu

8.08.2021 Aastaringi XIX pühapäev. Mis tõestab, et Jumal on olemas? Paljud inimesed ütlevad seepeale, et ma lihtsalt tunnen, et nii on. Kas tunne saab aga olla tõestus? Isikusiseselt kindlasti saabki, kuid teise inimese jaoks, kelle taju on erinev, tekitavad võõrad tunded sageli vaid kummastust. See, kes ise ei tunne, võib pidada rumalateks neid, kes ütlevad, et tunnevad.

Mõni inimene jällegi võib olla teiste peale kade, et Jumal kuuleb nende palveid, täidab nende soove, aga tema palved jäävad üha vastuseta; samuti võib keegi olla solvunud, et teised tema kõrval, kes näivad kergeusulised ja pinnapealsed, räägivad õhinal imedest, mis neile on sündinud – aga temale, ausale raskeusulisele, saadab Jumal vaid katsumusi.

Kuid meie ei vali Jumalat, Jumal valib meid. Tema on loonud ka meie igaühe sisemaailma, milles mõni saab uskuda rohkem südamega, teine jälle pigem mõistuse abil. Nii peame õppima olema rahul sellega, mis meil on, et mitte kaotada sedagi, mis meile on antud. Preester Rein Õunapuu

1.08.2021 Aastaringi XVIII pühapäev. Meil kõigil on oma maised huvid ja vajadused. See on tõsiasi, mida pole vaja häbeneda. Kuid Jumalasse ei pea uskuma ainult selleks, et meil maa peal hästi läheks, vaid usk Jumalasse on eluleib, toit igaveseks eluks. Nii et kui me oleme endas selgusele jõudnud, miks me peame midagi tegema, siis tuleb ka selgeks mõelda, mis võiks olla meie ülesanne siin maailmas ja kuidas seda täita.

Juba Jeesuse õpetus ise on tunnustäht Jumala hoolest inimese üle, ka ilma vaatemänguliste imedeta. Nii nagu Jeesus on öelnud: kes sellest leivast sööb ja sellest karikast joob, see ei tunne nälga ega janu igavesti. Võibolla on siis tõde ka vastupidises: kes sellest leivast ei söö ega joo sellest karikast, selle nälg ja janu ei lõpe kunagi. Preester Rein Õunapuu

25.07.2021 Aastaringi XVII pühapäev. Miks peame meie kogu aeg Jumalalt midagi paluma, saama või kingitusi ootama, miks ei saa me ise temale kuidagi otseselt midagi pakkuda – lihtsalt puhtast südamest? Lihtsalt sellepärast, et meil läheb põhijoontes hästi, et meil on kõht täis ja tuba soe, et ei ole sõda ja meil on oma väikesed rõõmud…

Teisest küljest teeb kurvaks seegi, et me teame: varem või hiljem peame jälle tulema Jumala ette oma palvetega, et ta annaks meile tervist, pikendaks meie elupäevi, laseks meie plaanidel teostuda, leevendaks meie leina, võtaks meie traumaatilistelt mälestustelt kibeduse – ja lõpuks annaks meile veel andeks ka meie patud. Vahel tahaks kasvõi hetkeks seda kõike unustada, tahaks anda, ootamata midagi tagasi, anda isegi mitte niivõrd tänulikkusest kuivõrd sellest vabast tahtest, mis meile on osaks saanud.  Preester Rein Õunapuu

18.07.2021 Aastaringi XVI pühapäev. Miks võrdleb Jeesus inimesi lammastega? Sellepärast, et on väga küsitav, kas need lambaliigid, kes on juba aastatuhandeid inimese juures elanud, on enam võimelised vabas looduses ise hakkama saama. Sama probleem on inimestega: vabas looduses oleksid nad tehniliste vahenditeta üsna abitud. Kuid karjase hääl on inimese sisse programmeeritud. See on tema mõistuse arenev ja järeldusi tegev osa, mis mitte ainult ei loo tehnilisi vahendeid looduses ellujäämiseks, vaid sunnib ka küsima oma elu mõtte järele ja keskenduma oma moraalse käitumise mõistuspärasusele. Kuigi mõistus toob välja põhjused, miks tuleb koguda tagavarasid kriisiaegadeks, kuidas kaitsta end külma ja kuuma eest jne, siis harmooniliseks eluks on vaja midagi enamat kui inimene omaenese tarkusest oskab välja mõelda.

Sellepärast räägib evangeelium lammastest, kellel ei ole karjast. Kõnekäänd ütleb, et kui Jumal tahab inimest karistada, võtab ta temalt mõistuse. Inimene, kes ei usu elu pärast surma ja Jumala kohut, kaotab siin maailmas sihi.  Võrdlus lambakarjaga on tähendusrikas veel teisestki vaatenurgast. Lammas vajab karjase hoolt põhimõtteliselt igal päeval, ka siis, kui ta näeb karjast ainult kaugelt. Nii ei piisa ka inimese jaoks ainult oma usu ühekordsest tunnistamisest, vaid ta peab otsima Jumalat igal päeval, küsima palves Jumalalt nõu, kuidas käituda, et täita ülesanne, mille jaoks inimene on loodud.  Preester Rein Õunapuu

11.07.2021 Aastaringi XV pühapäev. Mitte ilmaasjata ei kutsuta abielu algperioodi mesinädalateks. Kui inimesed tulevad kokku, et üheskoos midagi head korda saata, siis on kõik elevil, igaüks rõõmustab, näeb oma vaimusilmas nii mitmegi unistuse teostumist. Kui aga esimene vaimustusefaas saab mööda, siis on vaja hoopis teistsuguseid oskusi, et ületada raskused, leppida iseenda ja teiste inimeste vigadega, leppida reaalse elu nõudmiste ja saatuse pahupooltega.

Nii ei ole ka sellest palju kasu, kui me loeme ainult pühakirja. Piiblis ilmutatud põhitõed on küll ehtsad, kuid just nende pärast võiks vahel nina piiblist välja tõsta ja pöörata tähelepanu hilisemale ajaloole. Siis võime veenduda, kui keeruliseks on osutunud kristlike ideaalide teostamine praktilises elus, kui palju tuleb õppida, et mõista, missugused on meie reaalsed võimalused teha head, mis ei toida kurja ning jääb püsima ka Jumala kohtu ees. Preester Rein Õunapuu

27.06.2021 Aastaringi XIII pühapäev. Oleks vaid meie tegemine, teeksime me nii mõnegi inimese saatuse hea meelega ümber. Me tunneme südamest kaasa vanematele, kellel on haiged lapsed, me kurvastame koos noorte emadega, kellel on avastatud vähihaiguse ravimatu vorm. Me nutame koos lastega, kes on kaotanud oma vanemad, leiname noori andekaid inimesi, kes on surnud oma parimas loomeeas, ja püüame leevendada vanakeste kannatusi, keda vaevavad kroonilised haigused. Seda enam teeb meile haiget, kui midagi niisugust juhtub meie väga lähedaste inimestega. Võib öelda, et koos nendega sureb midagi ka meis enestes. Iga selline kaotus on ehmatavaks kinnituseks, et elu siin maailmas on ajalik, ja õnn, kui seda antaksegi, siis pigem ikka üürikeseks ajaks.

Ja kui me peaksimegi paluma Jumalalt imet, et meie tervis paraneks, et leiaksime siin elus häid sõpru ja partnereid, siis peame alati mõtlema ka sellele, mida me teeme siis, kui ime tõesti sünnib: milleks me kasutame tagasi saadud tervist, kuidas käime ümber leitud sõprade ja avanenud võimalustega. Sest Jumal tee ju imesid ilma asjata. Preester Rein Õunapuu

20.06.2021 Aastaringi XII pühapäev. Armsad õed ja vennad, kui me siseneme lennukisse ja võtame seal istet, leiame end silmitsi kirjaga: “Life vest is under your seat” – “Päästevest on istme all”. Päästevest?! Missugusest päästmisest on antud juhul jutt? Missugust päästevesti võiksime lennuõnnetuse korral vajada? Muidugi oleks eelkõige kasu langevarjust või seljahelikopterist nagu Karlssonil Katuselt, kuid istme all – seal on vaid tavaline gaasiga täituv päästevest selleks puhuks, kui lennuk peaks vette hädamaanduma. Ja sellestki oleks kasu vaid tingimustel et hädamaandumine veele õnnestub ja lennuk ei söösta kohe sügavusse, et lennukivrakist väljumine läheb korda ja vesi pole liiga külm ellujäämiseks… Seega päästevest õnnetuse puhuks, mille juhtumise tõenäosus on üliväike…

Muidugi, hädasolija haarab igast lootusevirvendusest, et oma maist elu säilitada, ja lennukis tunneme me miskipärast end ikka kuidagi veidi kindlamalt, kui teame et meie istme all on midagi, millest halvima juhtudes peaks justkui abi olema. Võibolla oleks aga ehk rohkemgi kasu täitsa tavalisest, puuvillariidest vestist, millele oleks suurelt peale kirjutatud: “Jeesus päästab, kahetse oma patte!” – sest see annaks palju tähtsama lootuse – pääseda igavesse ellu. Preester Rein Õunapuu

30.05.2021 Kolmainupüha. Mis ütleb rohkem, kas kuuldud kõne või nähtud pilt? Sõna ja pildi vahekorraga on kimpus ka religioonid, eriti mis puudutab jumalate, või veel rohkem, ainujumala kujutamist. Nähtamatut Jumalat ei tohtinud kujutada ei plastiliselt ega graafiliselt – ja seda ajastutel, kui suurem osa inimestest olid kirjaoskamatud! Kuigi Moosese seaduses esineb keeld Jumalat kujutada, ei ole selle käsu täitmine sisuliselt võimalik. Sest millist põhimõttelist erinevust võiksime leida kivisse raiutud või metalli valatud plastika ja kirjutatud sõna vahel, mis nii või teisiti Jumalat tähistab?

Kuidas saaksimegi mõista halastavat Jumalat, kes on nähtamatu? Kuidas seletada tema olemust nii lihtsalt, et see oleks arusaadav mitte ainult harimatutele inimestele, vaid ka väikestele lastele? Nii et kui me jälgime, kuidas on kunstnikud kujutanud püha Kolmainsust, siis näeme neil piltidel lihtsalt üht vana meest, üht noort meest ja üht tuvi, kes tuulest kantuna õhus hõljub. See annab meile edasi Jumala ja inimese vahelise suhte olemuse, tõe, et Jeesuses sai Jumal inimeseks. Ta elas meie keskel ja läks tagasi oma taevase Isa juurde, ning saatis oma Püha Vaimu – selle nähtamatu Vaimu, kes nüüd Isa ja Poja läbi täpsema tähenduse omandab, et me saaksime Jumala tahtest paremini aru. Preester Rein Õunapuu

23.05.2021 Nelipüha. „Tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan“ (Jh 15:26). Maised lohutused on kui valuvaigistid – need annavad hetkelise kergenduse, kuid ei ravi seda haigust, mida me endas kanname. Need hajutavad meie tähelepanu, juhivad selle kõrvale, aga ei ravi haigust välja. Need toimivad pealispinnal, meelte tasandil, jõudmata südame sügavusse.  Sest ainult see, kes paneb meid end armastatuna tundma sellistena nagu me oleme, annab meie südamesse rahu. Püha Vaim, Jumala armastus, teeb seda.

 „Kui tuleb Lohutaja, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate…“ (Jh 15:26–27). Meie oleme kutsutud tunnistama Pühas Vaimus, see tähendab saama lohutajateks. Jah, Püha Vaim palub meil „kehastada“ tema lohutust.  Kuidas me saame seda teha? Mitte pidades suuri kõnesid, vaid saades teistele lähedaseks,  mitte suusoojaks öeldud sõnadega, vaid palve ja ligioluga. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

16.05.2021 Ülestõusmisaja VII pühapäev. Taevasseminek viib lõpule Jeesuse missiooni meie seas. Tõepoolest, kui Jeesus laskus taevast alla meie pärast, siis tõuseb ta sinna ka tagasi ikka meie pärast. Peale laskumist meie inimlikkusesse ja selle lunastamist – Jumal, Jumala Poeg, laskub alla ja saab inimeseks, võttes meie inimlikkuse ja lunastades selle – tõuseb Ta nüüd taevasse, võttes kaasa ka meie inimihu.

Ta on esimene inimene, kes on taevasse läinud, sest Jeesus on inimene, tõeline inimene, ja Jumal, tõeline Jumal – seega on meie inimihu taevas ja see teeb meile rõõmu. Isa paremal käel istub nüüdsest inimihu, esimest korda, Jeesuse ihu, ja selle müsteeriumi valguses mõtiskleb igaüks meie seast oma tulevasest sihtkohast. See ei ole üldse hülgamisega seotud, Jeesus jääb alatiseks oma jüngrite juurde, meie juurde.

Ta jääb palvesse, sest Tema palub inimesena Isa ja Jumalana, inimese ja Jumalana, näitab Ta oma haavu, millega on meid lunastanud. Jeesuse palve on siin, koos meie ihuga, Ta on üks meie seast – Jumal-inimene, ja Ta palub meie eest. Ja see annab meile kindluse ja tõepoolest rõõmu, suure rõõmu! Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

9.05.2021 Ülestõusmisaja VI pühapäev. Armastus on parim võrdpilt, et seletada inimese suhet Jumalasse. Täiskasvanuks saanud laps armastab oma vanemaid mitte ainult sellepärast, et need talle lapsepõlves jäätist ostsid või sünnipäevaks jalgratta kinkisid, vaid kogu kasvatuse ja õpetuse eest, mis on teda eluraskusteks ette valmistanud – ja selle alla kuuluvad ka ranged õppetunnid ja õiglased karistused. Ning kui laps on õppinud endaga elus ise hakkama saama, siis tema energia ülejääk ei peegeldu ainult tagasi, vanemate suunas, vaid avaneb maailma, teeb suuremeelseks andma ja ohverdama.

Kui me usume Jumala armastusse, sellesse, et meile on midagi hindamatut osaks saanud, siis on ka eluraskused kerged kanda, sest nad ei näi meile enam mõttetuna. Ajalugu teab palju märtreid ja kangelasi, kes kõiki raskusi trotsides pühendasid oma elu teiste inimeste heaks. Usk sellesse, et Jumal neid armastab, tegi nad suuremeelseks, vabastas väiklasest arvestamisest, kes on kellele võlgu. Preester Rein Õunapuu

2.05.2021 Ülestõusmisaja V pühapäev. Jeesus ütles oma jüngritele: Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, ta lõikab ära, ja igaüht, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks vilja veel rohkem. Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest ilma minuta ei suuda te midagi teha.

Pole juhuslik, et Jeesus valis oma tähendamissõna jaoks just viinamarjapõõsa. Viinapuu, nagu seda eesti keeles nimetatakse, ei ole niisugune nagu paju või pappel, mille maharaiutud oks maasse torgatuna ise juured alla ajab. Küll aga saab viinapuu oksi pookida, ja seda kasutatakse sordiaretuses laialdaselt. Kui me selle võrdluse kirikutele üle kanname, võttes aluseks Kristuse sõnad, et tema on ainuke viinapuu ja meie oleme vaid tema oksad, siis pole meil õrna aimugi, mida Jumal ühe või teise oksaga kavatseb: mis on lõigatud pookimiseks või mis ära põletamiseks.

Viimaste loenduste kohaselt on maailmas praegu umbes 40 000 kristlikku kirikut, millel on statistiliselt arvestusväärne liikmete hulk. Juba see fakt ainuüksi rõhutab, et Jeesus ei tulnud siia maailma mitte kirikut looma, vaid ta lõi kiriku selleks, et jumalariik võiks kord maa peale jõuda. Ta mõtles kogu inimkonna peale, mitte ainult mõne väiksema või suurema grupi heaolust ja õndsusest. Seega ei ole need Jeesuse sõnad viinapuu okstest öeldud mitte selleks, et meie teiste üle kohut mõistaksime, vaid selleks, et me küsiksime aegajalt iseendalt: kas me pole äkki ohus olla just need oksad, mis ära lõigatakse ja tulle visatakse? Preester Rein Õunapuu

25.04.2021 Ülestõusmisaja IV pühapäev. Kui parteid saavad rahvast karistamatult ignoreerida, kui ametiühingute liidrid on tööandjate poolt ära ostetud või muudavad ettevõtted ohtrate streikide läbi kahjumlikeks, siis hakatakse taas unistama „kõvast käest“. Inimeste igatsustesse kerkib mõte jumalasarnasest riigivanemast, keda usutakse olevat kõigi probleemide lahendaja ja kes hoiab oma rahvast nagu karjane – juhatab oma lambad haljastele aasadele kepsutama. Kuid nagu ajalugu on näidanud: head karjast kahjuks niimoodi ei leia. Kui lammastele võib kuidagi sobida juhtoinale toetuv karjakorraldus, siis inimeste seas viib juhi kriitikameeleta järgimine ikka sõdade ja muude kataklüsmideni.

Küllap on arusaadav, miks esitab evangeelium Jeesust hea karjasena. Hea karjane võtab juhtimise üle seal, kus lambad end ise aidata ei suuda. Pole juhuslik, et suur osa Jeesuse õpetusi on sisuliselt reeglid, mida järgides saab inimene ise oma eluga hakkama nii, et ta seejuures kedagi ei kahjusta. Jumala abi on tegelikult siis, kui inimene seisab ülesannete ees, mis käib loodud olendile üle jõu ja mõistuse. Jumal ei võta ära meie iseseisvust ja vastutust, ja seega ei võta ta ära ka saavutusrõõmu, et me saaksime ise luua midagi mõistlikku ja ilusat. Preester Rein Õunapuu

18.04.2021 Ülestõusmisaja III pühapäev. Kuidas saaksin mina uskuda, et Jeesus on üles tõusnud? Meil ei ole ju ajamasinat, et rännata Jeesuse kaasaega ja kõike oma silmaga näha. Aga kui olekski, poleks sellest suuremat abi. Ükski tunnistaja ei olnud kohal kogu selle pika sündmusteketi jooksul, mis hõlmas nii Jeesuse surma kui ülestõusmist; paljuski sai tunnistus täiendust teiste inimeste jutustust mööda. Ja isegi kui osutuks, et kõik, mida evangeeliumid räägivad, on sulatõde, ning kõik on sündinud just täpselt nii nagu kirjeldatud, oleks ikkagi tegu vaid kogemusega – kogemusega, mis sündmuse möödumise hetkest alates muutub minevikuks ning hakkab meie mälus teisenema.

Ülestõusmise puhul huvitab meid eelkõige mitte teadmine, vaid osasaamine. Sest sellesse usume meiegi, et igavese kohtu ees peab seisma igaüks – õiglus nõuab seda. Sellepärast on otstarbekas uskuda, et mitte kõiki inimesi ei äratata igaveseks eluks, vaid osa ärkab ka põrgupiinadeks. Juba ette ei oska meist aga keegi öelda, kummasse seltskonda saame kuuluma meie. Kõik sõltub ikka eelkõige sellest, mida me siin maailmas teeme, sest me oleme loodud inimesteks, kes teevad valikuid, kes mitte ainult ei vaatle, vaid võtavad vastu otsuseid ja kannavad oma tegude eest vastutust. Preester Rein Õunapuu

11.04.2021 Jumaliku halastuse pühapäev. Kallis õde, kallis vend, kas sa soovid tõestust, et Jumal on su elu puudutanud? Vaata, kas sa saad kummarduda teiste haavade sidumiseks? Täna on päev endalt küsimiseks: „Mina, kes ma olen saanud nii palju kordi Jumala rahu, halastust ja andestust, kas ma olen armuline teiste vastu? Mina, kes ma olen palju kordi lasknud ennast toita Jeesuse ihul, kas ma olen teinud midagi näljaste toitmiseks?“ Ärgem jäägem ükskõikseteks. Ärgem elagem poolikut usuelu, mis saab ise, aga ei anna teistele, mis võtab kingituse vastu, aga ise ei kingi. Meile on halastatud ja andestatud, saagem halastajateks ja andestajateks. Sest kui armastus lõpeb meie endi juures, kuivab usk oma steriilsuses kokku. Ilma teisteta muutub armastus kehatuks. Ilma halastustegudeta ta sureb (vrd Js 2:17). Vennad, õed, laskem endid surnust äratada halastava Jeesuse rahul, halastusel ja haavadel. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

3.04.2021 Paasaöö vigiilia. „Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi! Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles“ (Mk 16:6-7).

Ülestõusmispühade sõnum, mida soovin teile edastada: alati on võimalik otsast alustada, sest alati on olemas üks uus elu, mida Jumal saab meis äratada hoolimata kõigist meie kaotustest. Isegi meie südame rusudest – igaüks tunneb oma südame varemeid – võib Jumal luua kunstiteose. Isegi meie inimkonna hävinud jäänustest valmistab Jumal uue ajaloo. Ta on alati meie eel – kannatuste ristil, surma kõleduses, samuti nagu ka taas tõusva elu, muutuva ajaloo ja uuesti sündiva lootuse hiilguses. Nendel pandeemia pimedatel kuudel kuulakem ülestõusnud Issandat, kes kutsub meid uuesti alustama ja mitte kunagi kaotama lootust. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

28.03.2021 Palmipuudepüha. Me oleme jõudnud suurde nädalasse. Me kogeme teist korda seda pandeemia kontekstis. Eelmisel aastal olime rohkem šokeeritud, sel aastal oleme rohkem kogenud. Ja majanduskriis on muutunud raskeks. Mida teeb Jumal selles ajaloolises ja sotsiaalses olukorras? Võtab risti. Jeesus võtab risti, see tähendab, võtab enda kanda kurjuse, mida see situatsioon endas kätkeb, füüsilise, psühholoogilise ja eelkõige vaimse kurjuse, sest kuri kasutab kriise ära usaldamatuse, meeleheite ja lahkhelide külvamiseks.

Ja meie? Mida meie peame tegema? Seda näitab meile neitsi Maarja, Jeesuse ema, kes on ka Tema esimene jünger. Ta järgis oma Poega. Ta võttis enda kanda oma osa kannatustest, pimedusest, teadmatusest ja kõndis kannatusteel, hoides oma südames põlemas usuvalgust. Koos Jumala armuga saame ka meie selle teekonna ette võtta. Ja oma igapäevasel ristiteel näeme me paljude raskustes olevate õdede ja vendade nägusid. Ärgem mingem neist mööda, laskem oma südametel tunda kaastunnet ja lähenegem neile. Me võime sel hetkel mõelda nagu küreenelane: „Miks just mina?“. Aga siis avastame kingituse, mis on meile antud, ilma meie endi teeneteta. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

21.03.2021 Paastuaja V pühapäev. Nii nagu seeme sureb enesekesksusele ja ärkab taimena, kes kasvatab uued seemned kuni nende küpsuseni, nii peab ka inimene surema ajalikule maailmale, et kanda vaimuvilja ning ärgata igaviku lõpmatuses uuele elule. Kristlastena peame me kõik oskama näha võitu ka oma kaotuses, kui me kaotame oma elu Jumala nimel, et tema saaks meid taas elavaks teha. Preester Rein Õunapuu

14.03.20221 Paastuaja IV pühapäev. Armsad õed ja vennad, manitsustel ja õpetustel võib vahel olla ka pikk peiteag, nagu võime mõista tänasest evangeeliumist. Nikodeemos oli rikas ja mõjuvõimas variser. Ta tundis siirast huvi Jeesuse õpetuse vastu ja tuli öösel salaja temaga kohtuma. Nikodeemos oli üks neid väheseid ülemklassi kuulunud isikuid, kes ei püüdnud oma küsimustega koguda Jeesuse vastu kompromiteerivat materjali, vaid kes üritas temast aru saada, veenduda ise, kas Naatsareti prohvet oli messias või mitte. Kuid üldiselt näib, et päris ühist keelt nad ei leidnud. Igal juhul ei suhelnud Jeesus temaga nagu oma jüngriga siseringist.

Nagu me teame, ei võtnud suurem osa varisere Jeesuse sõnu tõsiselt, ja seepärast rääkis ta rohkem variseridest kui variseridega, esitas neid silmakirjalikkuse musternäidistena ja paljastas nende kurje plaane. Siiski oli variseride hulgas ka väike seltskond, kes ei välistanud võimalust, et Jeesus on tõesti messias.

On võimalik, et Nikodeemos, keda evangeelium nimetab rahvaülemaks, tuli öösel salaja messiakandidaadi juurde just oma parteifraktsiooni ülesandel, poliitilise läbirääkijana, ja andis pärast oma mõttekaaslastele kohtumisest ülevaate. Kuid ikkagi on jahmatamapanev, et Jeesus avaldas just temale, variserile – ja pealegi salajases privaatvestluses – ülemaailmse kristluse kõige fundamentaalsema sõnumi: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja“. Võibolla pidas Jeesus silmas just seda vestlust Nikodeemosega, kui ta hiljem ütles: „Kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt“ (Lk 12:3).

Kuid nendevahelise vestluse käigus oli tegelikult veel võimatu aru saada, mida need prohvetlikud sõnad tähendasid, sest nende sisu pidi avalduma alles hiljem. Nikodeemos lahkus sellelt kohtumiselt ilmselt üsna segaste tunnetega. Alles pärast ristilöömist sai ju selgeks, mida tähendasid tol korral öeldud sõnad, et Jumal on andnud oma Poja, toonud ta ohvriks inimkonna lunastuseks. Seepärast pole põhjust imestada, et me kohtame Nikodeemost Jeesuse haua juures, tema jüngrite hulgas. Preester Rein Õunapuu

7.03.2021 Paastuaja III pühapäev. Armsad õed ja vennad, kui kuuleme, kuidas Jeesus ajas kaupmehed templi eesõuest välja, siis on nii kerge kujutleda end tema selja taga ja tunda kahjurõõmu kõigi üleastujate pärast. Aga pigem peaksime oskama tunda end nende kaupmeeste nahas. Inimese elus on nii seiku ja olukordi, mida me mõistame, kui ka neid, millest saame aru ainult osaliselt – ja palju ka sellist, mis on täiesti üle mõistuse. Kuid lõpuks tuleb jääda ikka realistideks, et me ei teeks kirikust kaubamaja ega kaubamajast kirikut, et me mõistaksime iseend Jumala teenijatena ega peaks Jumalat oma personaalseks ja eksklusiivseks kaitsevaimuks. Tema ei pea toitma meie enesearmastust. Preester Rein Õunapuu

28.02.2021 Paastuaja II pühapäev. Jeesuse kirgastamine Muutmise mäel. Juhtub, et meil tuleb ette isiklikus, perekonna- või ühiskondlikus elus pimeduse hetki, mil meid valdab hirm, et enam ei ole väljapääsu. Me tunneme hirmu, olles silmitsi suurte mõistatustega nagu haigus, süütute valu või surma saladus. Usu teekonnal me komistame tihti, kohates risti või evangeeliumi nõudmisi, mis ootavad meilt oma elu elamist teenimises ja loobumist armastuse tõttu, selle asemel, et seda endale hoida ja kaitsta teiste eest. Me vajame üht pilku, üht valgust, mis valgustaks elu saladuse sügavust ja aitaks meil ületada. Ka meid kutsutakse tõusma mäele, mõtisklema Ülestõusnu ilu üle, mis süütab valguskiiri igas meie elukillus ja aitab meil mõista kogu ajalugu läbi ülestõusmise võidu. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

21.02.2021 Paastuaja I pühapäev. Tasub tähele panna, kuidas Jeesus kiusajaga rääkis. Ta ei kasutanud solvavaid sõnu, ei väljendanud kuidagi, mida ta kiusajast arvab, vaid ainult vastas kuivalt ja selgelt tema ettepanekutele. Ning kui saatan pani teda proovile pühakirja sõnadega, siis lükkas ka Jeesus tema pakkumised tagasi, viidates sellesama pühakirja selgetele ja üheselt mõisetavatele kirjakohtadele.

Jeesus teadis, et paljudel tema järgijatel tuleb kord läbi käia sama katsumus, ning ta andis meile eeskuju, kuidas selles olukorras käituda. Nii tuleb meilgi õppida Jeesuselt, kuidas anda kiusajatele selgeid vastuseid, nagu tema on meile öelnud: „Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile. Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim… ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb“ (vrd Mk 13:9-13). Preester Rein Õunapuu

14.02.2021 Aastaringi VI pühapäev.  Leeprahaigeid peeti roojasteks. Nad jäeti välja kõigist inimlikest, sotsiaalsetest ja religioossetest suhetest. Kuid Jeesus sirutas käe pidalitõbisele ja puudutas teda. Jeesus poleks tohtinud seda teha seaduse ettekirjutuste järgi.

Inimeste sotsiaalne tõrjumine on eelarvamuslik: „See on roojane, ta on üks patukott,  see on petis, see…“. Jah, mõnikord on see tõsi, aga hoiduge eelarvamustest. Igaühele meist võib juhtuda, et kogeme valu, ebaõnnestumisi, kannatusi, isekust, mis sulgevad meid Jumala ja teiste eest, sest patt paneb meid sulguma iseendasse häbi ja alanduse pärast, aga Jumal soovib avada meie südame. Kõige selle taustal annab Jeesus meile teada, et Jumal ei ole abstraktne idee või õpetus, vaid Jumal on See, kes ennast „määrib“ meie haavatud inimkonnaga ega karda meie haavadega kokku puutuda. Tema, kes ei ole patustaja, kes ei saa patustada, tegi ennast patuseks (vrd 2Kr 5:21). Näete, kuidas Jumal on ennast määrinud meile lähenemiseks, kaastundes, oma helluse tunda andmiseks. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

7.02.2021 Aastaringi V pühapäev. Isegi kui me teame, et Jumala teed on imelised ja tema ees võivad meie kaotused olla hinnatud võitudena, isegi kui me usume, et tema kõikvõimas tahe on meile üle mõistuse, on ka Jumal ilmselt kurb meie üleastumiste pärast. Kui ta on meile andnud tahte ja mõistuse, siis ilmselt ootab ta meilt, et me kasutaksime neid mõlemaid oma Looja vääriliselt.

Muidugi, maailm on loodud meie jaoks hirmus keeruliseks, inimeste kõrval on Jumal andnud vaba tahte ka saatanale, kes teeb millegipärast kõik selleks, et me näeksime viimses kui ühes siiras heateos ikka ussikest, milles on konks ja mille külge kinnitatud nööri teises otsas vaatavad õngitseja kalaahnusest punnis silmad. Kuid umbusk on sama vale kui täielik pahaaimamatus. Saatanale meeldib, kui me muutume küünilisteks, kui me ei usu mitte kedagi ja mitte midagi – tema tahab kõik meie ülevad tunded ära mürgitada. Selleks, et saatan meie elu enda võimusse haaraks, ei ole vaja temasse isegi mitte uskuda. Kurjad vaimud valitsevad inimese üle eriti hästi siis, kui ta nende kohaolu ei hooma ega tunnista. Preester Rein Õunapuu

31.01.2021 Aastaringi IV pühapäev. Jeesuse sõnal on autoriteet, ta vabastab ainult ühe käsklusega rüvedast vaimust vaevatu ja tervendab ta. Miks? Tema sõna teeb seda, mida ta ütleb. Jeesuse jutlustamise eesmärk on võita inimeses ja maailmas esinev kurjus. Tema sõna on suunatud otse saatana kuningriigi vatsu, millega ta paneb selle taanduma, ta sunnib selle maailmast lahkuma. Meil kõigil on probleeme, meil kõigil on patte, meil kõigil on vaimseid haigusi. Palume Jeesuselt: „Jeesus, Sina oled prohvet, Jumala Poeg, kes on meile tõotatud tervendaja. Tee mind terveks!“ Paluge Jeesusel end tervendada oma pattudest ja hädadest. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

24.01.2021 Aastaringi III pühapäev. Pöördumine ja meeleparandus pole ju mingi eneselunastus, vaid just selles avaldub inimese lapselik usaldus käed välja sirutada, lootuses, et keegi nendest kinni võtab. Siis saab elu üle järelemõtlemine uue kuju, milles me võime Jumalat tunnistajaks kutsuda ja otse küsida: kas ma ei peta ennast, kas ma ei ignoreeri teadlikult neid tõdesid, mis on end praktiliselt ja korduvalt tõestanud, kas ma ei veereta ebamugavaid otsuseid homse varna või hoopis kellegi teise kaela?

Ka pöördumise järel jääb paljugi meie elus samaks mis ennegi. Oma senised kogemused võime Jumala juurde kaasa võtta, kuid põhjalik ja püsiv muutus saab toimuda ikka salajas, aeglase kasvamise kaudu. Meie pöördumine Jumala poole peab elu jooksul arenema vestluseks, et me õpiksime kuulama, mida on temal meile öelda. Preester Rein Õunapuu

17.01.2021 Aastaringi II pühapäev. Jumala kutse on armastus, me peame püüdma leida seda armastust, mis on igas kutsumises ja vastama sellele omakorda armastusega. See on keel – vastus armastusest tulnud kutsele saab olla ainult armastus. Alguses on kohtumine, tõepoolest, kohtumine Jeesusega, kes rääkides Isast annab meile tunda Tema armastust. Ja ka meis tõuseb spontaanselt soov jagada seda inimestele, keda me armastame: „ma kohtusin Armastusega“, „ma kohtusin Messiaga“, „ma kohtusin Jumalaga“, „ma kohtusin Jeesusega“, „ma leidsin oma elule mõtte“. Ühesõnaga: „Ma leidsin Jumala“. Paavst Franciscus (tõlkinud Kai Kiudsoo-Värv)

10.01.2021 Issanda ristimise pühal. Messias on kohale jõudnud! Keegi ei teadnud täpselt, millal ja kuidas Lunastaja peab saabuma, kuid soovide nimekirjad olid juba valmis. Juudi rahvaülemad ja ülempreestrid unistasid maailmariigist, kus nemad oleksid valitsejate hulgas ja saaksid kõigile senistele vallutajatele kätte maksta. Kaupmehed unistasid uutest turgudest, kus nemad määraksid hinna. Ainult lihtrahvas ei teadnud, mida oodata. Võibolla hellitas keegi lootust, et saab terveks mõnest haigusest või suudab tasuda oma võla. Paraku kinnitas nende senine elukogemus, et suuri muutusi ei tule – elatist on ikka liiga palju selleks, et surra, ja liiga vähe selleks, et elada. Kuid see, mis sündis, oli hoopis midagi muud kui keegi oskas ette kujutada. Isegi Ristija Johannes oli üllatunud – ta ootas, et Jeesus ristiks teda, kuid läks hoopis vastupidi. Ning Jeesus ei mõelnudki juudi maailmariigi kehtestamisele, ega soosinud kedagi turgudel hinda määrama. Ka vaestele tõi ta vaid vähe otsest lohutust – kogu Iisraeli haigetest inimestest tegi ta terveks vaid murdosa. Kuid Jeesus andis kõigile midagi sellist, mida keegi ei olnud osanud oodata – lootuse igavesele elule ja tasule kõigi selles elus tehtud heategude eest. Preester Rein Õunapuu

3.01.2021 Jõuluaja II pühapäev. Kord kurtis üks talumees mungale oma rasket saatust: „Näe, üleujutus hävitas kogu mu majapidamise. Mis mõtet sellel oleks, kui ma maja jälle üles ehitaksin ning siis tuleb välja, et ma saan seal ainult ühe päeva elada, enne kui vesi jälle kõik ära viib?” Munk vastas talle: „Aga siis on sul vähemalt see üks päev…”

Me oleme juba harjunud sellega, et halbu uudiseid on pahatihti rohkem kui häid. Nii oli ilmselt ka äsjamöödunud aastal, sest üürikeste rõõmsate hetkede kõrval koosnebki elu suures osas kaotustest, loobumistest ja lahtilaskmistest. Aga nagu psühholoogid teavad õpetada, on pärast kaotusi ja üleelamisi esmatähtis end uuesti leida argipäevas, keskenduda viibimata probleemidele, mille lahendamine on meile jõukohane. Sest muidu me satume vastusteta küsimuste ja võimatute ülesannete nõiaringi ega saa endaga enam hakkama. Ajalike olenditena ei peagi me kõigile küsimustele vastust leidma. Meie jaoks on iga lõpp millegi uue algus, isegi kui see uus on ebameeldivalt teistsugune kui seniolnu, teistmoodi kui me oleme lootnud. Preester Rein Õunapuu

27.12.2020 Püha perekonna püha. Lk 2:22-24: „Sel ajal, kui said täis Jeesuse vanemate puhastuspäevad, mis Moosese seaduses olid ette nähtud, viisid nad oma lapse Jeruusalemma, et teda seal seada Issanda ette. Nii nagu on kirjutatud Issanda seaduses: iga poeglaps, kes on oma ema esmasündinu, pühitsetagu Issandale ning toodagu ohver nagu seaduses on öeldud – paar turteltuvi või kaks muud noort tuvi.“

Armsad õed ja vennad, vanas Iisraelis oli kombeks, et kui laps pärast sündimist templisse toodi, siis ohverdati tema eest kaks turteltuvi või kaks harilikku noort tuvi. Kui me peaksime püüdma seda kommet tänapäeva üle tuua, siis tuleks vist lapse ristimise puhul ohverdada kirikule kaks nutitelefoni või kaks harilikku nuputelefoni. Kirikuõu oleks siis nagu lammutustöökoda, kus lammaste ja nuumveiste tapmise asemel võetaks pidulikult osadeks kõivõimalikke vahvaid masinaid. Aga tegelikult ei olnud ju Jumalal varemgi tapetud tuvidest ega lammastest rõõmu. Ta ei nõua meilt ka täna ei telefone, kohvimasinaid ega autosid, vaid ootab, et me oleksime head inimesed ja kahetseksime siiralt oma patte. Preester Rein Õunapuu

24.12.2020 Jõuluöö. Kahtlemata on see suur arm, et Jumal on saatnud meile Lunastaja, kes on sündinud neitsist ja saanud inimeseks. Kuid mis on Jumala arm? Sõnal „arm“ on justkui kolm tähendust: esiteks on arm ärateenimise vastand – arm on midagi, mis on tasuta, mida ei pea ära teenima ja võibolla ei saagi ära teenida. Teiseks on arm ka halastus – andeksandmine isikule, kes tegelikult on oma tegude tõttu kõigiti karistust väärt. Kolmandaks on arm suuremeelsus, kõrgema olendi empaatia madalama suhtes, see tähendab, võimsa ja targa soov tulla vastu nõrgemate, rumalamate ja abitumate olendite vajadustele – teha midagi, mida nemad kindlasti ei suuda, aga mida tema suudab.

See on tõeline arm, et inimesele, kes tunnetab, kui kiiresti möödub aeg, tõotatakse seda päris õiget ja tõelist igavest elu. Ei, ei mingil juhul, mitte kuidagi ei suudaks me seda ära teenida, mitte ükski inimlik pingutus ei tõstaks meid üle surma ja kaduvusemüüri. Kui keegi meile teispoolsusest käe ulatab, siis on see arm, mis on tasuta, andestav ja suuremeelne… Preester Rein Õunapuu