Sõnum Kristuse kannatusajal Tallinna Peeter-Pauli kogudusepreester Tomasz Maternalt

Sõnum Kristuse kannatusajal Tallinna Peeter-Pauli kogudusepreester Tomasz Maternalt

Jeesus kuulutas oma maapealse elu jooksul meeleparandust ja Jumala riigi tulemist, kuid hetk enne oma surma hüüdis ta ristilt: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Nõnda on üles märkinud evangelistid Matteus ja Markus (Mt 27:46-47 ja Mk 15:34). Mida need ehmatavad sõnad väljendavad? Kristus kurdab justkui oma saatuse üle, mis on Isa tahtel muutunud nii julmaks ja ebaõiglaseks. Kas tõesti taevane Isa unustas oma Poja, et laseb Tal nii kohutavalt kannatada? Mis on nende valusate sõnade taga, täis kurbust ja meeleheidet?

Jeesus palvetas ristil rippudes. Neli evangelisti on jäädvustanud Psalmide üksikuid katkeid: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” on 22. psalmi esimene lause. Võib oletada, et Jeesus palvetas kogu psalmi, vähemalt oma mõttes, sest Jeesuse sõnad „see on lõpetatud” viitavad 22. psalmi viimasele stroofile, mis eestikeelses tõlkes kõlab nii: „Tema on seda teinud.” Jeesus palvetas ka teisi psalme. Ristil öeldud „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu” osutab kirjakohale Psalmide raamatus (Psalm 31:6).

Psalm 22 on Kristuse ristikannatuse ettekuulutus. Kergesti äratuntavad on teatud üksikasjad, mis langevad kokku sündmustega Kolgatal, kus Jeesus suri ristil:

Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad. Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.

Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.

Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad; nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.

Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.

Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead: „Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”

Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!

Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.

Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.

Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu, ma võin lugeda kõiki oma luid.

Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.

Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.

Aga sina, Issandära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!

See psalm räägib Messiast, Õiglasest, kelle peale valatakse kõik maailma kurjus ja kelle kannatused toovad kõigile inimestele õiguse ja Jumala kuningriigi.

Kui psalmi esimene pool on kaebelaul, et „Sina ei vasta!“, siis psalmi teine pool on kiitus ja tänu, sest „Tema kuulis!“ Psalm lõpeb sõnadega: „Issand on seda teinud”. See on hümn, milles toimub rõõmustav pööre: täielikule meeleheitele järgneb ülistuslaul Jumalale.

See, kes nõnda palvetab, on saanud näha Jumala palet ja on kindel Jumala headuses. Ka suure ahastuse sees on palju lootust:

Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda!

Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.

Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.

Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!

Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.

Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.

Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.

Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.

Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.

Neid sõnu korrates saab Jeesus veel kord kinnituse, et Ta on Messias ja et kõik selle psalmi ennustatud kannatused on Temas täitunud.

Kui Jeesus palvetab ristil: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid“, siis ometi Ta ei ole üksinda ega Jumala poolt hüljatud. Tema ühendus Jumal Isaga on hävimatu, nii nagu Ta ütles: „Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga” (Jh 16:32). Kristus, kes kaebas hüljatuse üle, ei lakanud olemast Jumala Poeg. Jeesus teadis, et Isa ei hülga Teda, kuid Ta pidi tundma kõike seda, mida tunnevad paljud kannatanud ja hüljatud inimesed, kui Jumala abi jääb neist väga kaugele.

Jeesuse ahastav appihüüd ristil on palve Isa poole: „Mu Jumal, mu Jumal…“. See on usaldus Isa vastu ka siis, kui käis võitlus surmaga. See oli võitlus, mida Jeesus pidas oma inimloomuses. See palve ei olnud jumalateotus ega Jumal Isa solvamine, vaid tõsine palve kogu siiruses. See on lapseliku usalduse väljendus, mis usub ja loodab, et Jumal ei ole teda hüljanud, vaid ta viibib sel raskel hetkel ikkagi koos Isaga.

Hoolimata Kolgatal toimuvast tragöödiast on Jeesuse sõnades suur lootus, et Isa päästab ka kõige väljapääsmatumast olukorrast. Nõndasamuti on ka kristlaste elus. Jeesuse palvevõitlus on meile eeskujuks.

Kuuldes Kristuse palvet, kes anub oma Isa, tasub küsida, milline on minu hüüdmine Jumala poole, minu palve, kui tunnen end hüljatuna, kui elus on raske, kui on haigus, töö kaotus või kui on mõni muu häda? Kui lähedane inimene võetakse ära surma läbi, kui usaldust ja armastust reedetakse? Kuidas pöördun oma elu rasketel hetkedel Jumala poole, või siis, kui ei olegi väljapääsu? Kui kergesti satun meeleheitesse ja hakkan kahtlema Jumalas? Kas tuleb kiusatus süüdistada Jumalat oma õnnetu käekäigu pärast?

Jeesusega toimunu saab väiksemal määral osaks ka meile. Jeesus kandis oma risti. Ka meile annab Jumal risti, mida suudame kanda, kui paneme oma lootuse Jumalale. Rist murdis Jeesuse maise elu ja viis Ta surma. Ent Isa tõmbas Ta surmast välja ja tõi ülestõusmisse. Kui küsime endalt, miks meil pole pääsu kannatustest, siis vaade Jeesusele õpetab, et kannatused võivad viia siiski heade tulemusteni, mida me esmapilgul ei näe.

Õige tegu kannatuse hetkedel on hoida kinni Jumalast, kes ei hülga kunagi oma last, nii nagu Ta ei hüljanud ka oma Poega. Kristuse käitumine ristil õpetab meile, et meeleheites ja kannatustes on ainus õige tegu hüüda Jumala poole ja paluda Temalt abi.

Abitus ja lootusetus olukorras viibides on palvetamine kõige õigem ja olulisem tegu. Palve on kõnelemine Jumalaga. Palvetaja ei jää kunagi üksinda.

Paavst Benedictus XVI kirjutas entsüklikas „Spe salvi“ (Lootuses päästetud) lootuse „koolidest“, lootuse õppimisest ja harjutamisest.  Lootuse õppimise esimene koolitund on palve. Lootuse kaotanud inimest saab ainult Jumal aidata. Kuid palvetav inimene ei ole kunagi enam üksi. Ta ei ole üksi, sest Jumal on temaga. Palvetamine loob ühenduse ja osaduse Jumalaga. Tõeline palve avab meid Jumalale ja ka teistele inimestele ning toob lahenduse. Jumal juhib palvetajat tema eluteel, ka siis, kui see on mõnikord käänuline ja konarlik.

Palvetamine on siiski võitlus. See on risk. Kristus võttis risti oma õlule ja läks Kolgatale. See teekond lõppes surmaga. Ta pidas kibedat palvevõitlust kuni hetkeni, kui võis öelda: „See on lõpetatud!“ Palvetamine on inimlikult vaadates võitlus usu ja usalduse puudumise piiril.

Palvete kuuldavõtmisel on oma hind. Kui elus läheb kõik libedalt ja meie soovide kohaselt, siis me ei vaeva end palvetamisega. Lisaks sellele võib tekkida mulje, et saab hakkama ka ilma Jumalata. Kuid kergelt võetud palvetamine lõpebki tavaliselt sellega, et masenduses ja meeleheites kaotatakse kiiresti usk Jumala abisse – see tuleb sellest, et puudub palvevõitluse kogemus.

Meil, kes kanname meile määratud risti, on tähtis kohtuda sellel teel Kristusega. Kristus pakub meile oma risti, oma iket. Ta on öelnud, et „minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mk 11:30). See tähendab, et koos Kristusega palves võideldes on meil kergem. Siis juhtub see, et kannatused ei vii meid Jumalast kaugemale, vaid hoopis vastupidi – võivad meid Jumalale lähemale tuua ja selle mõtet taibates, ajendada meid Jumalat ülistama.

Kristus õpetab oma eeskujuga, kuidas hüüda Jumala poole, kui meil on raske, kui elu katsumused meid rõhuvad. Ta õpetab ka seda, kuidas hüüda Jumala poole rõõmuhetkedel.

Rõõmu lisab see, et järjekindel ja siiras palve lähendab meid Jumalale, aga ka ligimesele. Kui me leiame palves jõudu, et seista vastu mitut laadi raskustele, millega oma elus kokku puutume, siis teeb püsiv palvetamine meid piisavalt tugevaks, et mitte sulguda endasse, vaid minna aitama teisi inimesi nende raskustes ja muredes. Siis ei ole rist meie jaoks enam needus ega häda, vaid saab meie lootuseks ja rahu tööriistaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.