Select Page
 
Teisipäev, 4. aprill
Täna on Püha Nädala teisipäev.
Jeesus on teel Betaaniast Jeruusalemma.
Tee veeres märkab ta viigipuud ja loodab sealt vilju leida.
Puu on täies elujõus, suurepäraste lehtedega, kuid ilma viljadeta. Jeesus neab viljatut viigipuud, viigipuu kuivab ära.
Jüngrid on hämmingus, pole ju isegi viigimarjade aeg.
Selline karm tegu ei sobitu kuigi hästi Jeesuse tavapärase leebe hoiakuga.
Tundub isegi ülekohtune, igal juhul liialdatud. Pole ju üldsegi viljade aeg.
See tegu on aga sümboolne.
Vanas Testamendis ehk juudi traditsioonis kasutatakse viigipuud sageli Iisraeli ehk Jumala rahva võrdkujuna.
Needes ära viigipuu kuulutab Jeesus sümboolselt ette, et leige ja viljatu, vaid välist kultust harrastav rahvas närbub.
Nagu teame, nii ka läks.
Aastal 70 Jeruusalemma tempel – kogu juutluse keskpunkt ja alustala – purustati, riik hävitati ja rahvas aeti laiali. Juudid olid sunnitud elama ilma kodumaata võõrana hajali kogu maailma rahvaste hulgas, kuni 20. saj alguseni, millal neil õnnestus uuesti oma riik luua ja massiliselt Palestiina aladele tagasi kolida.
Seega peaaegu 2000 aastat eksiili!
Jeruusalemma jõudes ajab Jeesus templist välja rahavahetajad ja kaubitsejad.
Nagu öeldud oli Jeruusalemma tempel juudiusu telg ja vundament.
Tegelikult mitte ainult usu vaid kogu eluolu kese.
Tempel oli Jumala maine asupaik ja juudid defineerisid ennast Jumala äravalitud rahvana, Jumala lastena.
Tempel oli üks.
Midagi sellele võrreldavat kusagil mujal ei olnud ega tohtinud olla. Igas külas ja asumis oli küll sünagoog, kus loeti pühakirja ja tegeleti õpetamisega, aga tempel asus ainult Jeruusalemmas – Pühas Linnas.
Iga juut pidi vähemalt korra aastas pühade ajal templis käima.
Jeesuse aegne kuningas Heroodese poolt ehitatud tempel oli tohutu rajatis, koosnedes mitmest müüridega eraldatud hoovist ja hooonest, mille iga järgmine oli eelmisest püham. Esimesse eesõue võisid minna kõik, sh uskmatud paganad, järgmisesse ainult juudid – nii mehed kui naised, järgmisesse ainult mehed ja preestrid – selles hoovis asus altar ja toimus ohvritalitus.
Templikultus oligi põhiliselt üks suur ohverdamine. Ohverdati peamiselt koduloomi ja -linde.
Tegemist oli põhimõtteliselt mastaapse tapamajaga, oli leiutatud kanalisatsioonisüsteem ohvriloomade vere ärajuhtimiseks jne. Aastas ohverdati sadu tuhandeid, kui mitte miljoneid loomi.
Eriti intensiivne ohverdamine käis pühade ajal.
Ohverdamist viisid läbi preestrid ja leviitidest templiteenistujad, kes olid vilunud lihunikud.
Templi kõrgeimas osas asus hoone, kuhu tohtisid siseneda ainult preestrid.
Hoone tagumises võimsa eesriidega eraldatud osas asus pühimast pühim paik, kuhu tohtis siseneda ainult ülempreester üks kord aastas.
Seal asus suitsutusaltar ja hindamatud igivanad roa- ja joogiohvririistad.
Eelmise, kuningas Saalomoni rajatud templi ajal oli pühimast pühimas paigas hoitud seaduselaegast Moosesele Siinai mäel antud 10 käsu kivitahvlitega, aga need olid 300 aastat tagasi (Jeesuse eluajast lugedes) Babüloonia eksiili ja templi hävitamise käigus kadunud. Igatahes peeti justnimelt seda ruumi Jumala maiseks peatuspaigaks.
Eelpool mainitud esimeses kõigile avatud õues toimus ulatuslik kaubandus. Müüdi ohvriloomi ja vahetati raha.
Loomi müüdi seepärast, et kaugelt tulnud inimestel ei olnud lihtne ohvriloomi kaasa tuua. Samuti pidi ohvriloom olema igati veatu ja pikal teekonnal võis loomaga juhtuda mida iganes. Raha vahetati selle pärast, et teatavasti oli Iisrael tol ajal Rooma okupatsiooni all, kehtis Rooma raha. Okupantide raha aga peeti roojaseks ja see ei kõlvanud ohvrianniks. Selleks oli käibele võetud eraldi templiraha ja seda saigi esimeses õues vahetada. Loomulikult teenisid rahavahetajad selle teenuse eest vaheltkasu ja ka loomade müük oli tulus äri.
Selline asjade seis vihastab Jeesust. Ta ütleb: „Kirjutatud on: Minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!”
Ta teeb nööridest piitsa ja ajab kubitsejad templist välja.
Ilmselt mõjub ta oma suure ülesköetud saatjaskonnaga piisavalt hirmuäratavalt, et arvukad kaubitsejad põgenema sundida.
See on üks ja ainus kord, kus Jeesus kasutab jõudu.
Üldse kasutab ta karme sõnu ja jõulist lähenemist (nagu ka tolle viigipuu puhul) ainult siis, kui tegemist on välise vagatsemise ja sisulise tühjusega.
Jeesuse taoline tegutsemine on otsene vastuhakk kehtivale elukorraldusele ja usureeglitele.
Usujuhid jõuavad otsusele, et see inimene tuleb kõrvaldada.
Õhtul naaseb Jeesus Betaaniasse.
Nende kahe sündmuse moraal võiks olla: vähem möla, pikem samm.
Pole mõtet endale ja teistele valetada ning lasta end kena inimesena paista, vaja on seda reaalselt olla.
Jeruusalemma teine tempel mudelina (allikas Wikimedia Commons, loe lähemalt Wikipedia)
Fotol Jeruusalemma teine tempel mudelina (allikas Wikimedia Commons, loe lähemalt Wikipedia)
Kolmapäev, 5. aprill
Täna on Püha Nädala kolmapäev.
Jeesus ja jüngrid on jälle teel Jeruusalemma.
Tänagi jääb teele eile äraneetud viigipuu. Peetrus ei suuda hämmingut varjata, puu on täiesti ära kuivanud.
Jeesus ütleb:
„Olgu teil usku Jumalasse!
Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes ütleb tollele mäele:
„Kerki ja kukuta end merre!” ega kõhkle oma südames, vaid usub,
et see, mis ta räägib, sünnib, siis see saabki talle!
Seepärast ma ütlen teile: Kõike, mida te iganes palves
endale palute – uskuge, et te olete saanud, ja see saabki
teile!” (Mk 11: 22–24)
Jõudnud Jeruusalemma lähevad nad jälle templisse ja kohtavad seal varisere.
(Variserid olid lihtrahva seas populaarne juudiusu liikumine, mida iseloomustas kiivas kuulekus Moosese seadusele.
Rahvas pidas neid usuasjades autoriteetideks. Jeesus oli variseride silmis ohtlik: esiteks oli tema jutt potentsiaalselt Jumalat teotav – kuuldavasti nimetas Jeesus end Jumala pojaks; teiseks külvas rahutust – liiga ,,loominguline” õpetus kõigutas kogukonna ühtsust ja harjumuspärast asjade seisu, sh habrast rahu Rooma okupantide ja neid südamest põlgava uhke juudi rahva vahel.)
Variserid ründavad Jeesust küsimustega. Tundub, et nad on teda oodanud ja vastuseisuks valmistunud.
Küsitlemise eesmärk on Jeesus vahele võtta, sundida teda ütlema midagi Moosese seaduse vastast ja nii teda šarlatani ja valeprohvetina paljastada.
Jeesus näeb neid läbi ja nurjab teravmeelsete vastustega variseride ebasiirad kavatsused.
Variserid jäävad häbisse, nende autoriteet lööb kõikuma.
Enam ei ole mingit kahtlust, Jeesus tuleb tappa.
Variserid lahkuvad.
Jeesus juhib jüngrite tähelepanu lesknaisele, kes toob Templi aardekirstu ohvrianniks kaks leptonit. (Leptonit võib võrrelda meie sendiga.) Naeruväärne summa.
Jeesus ütleb aga, et see vaene naine on andnud rohkem kui keegi rikas mees, kes sealsamas väga suure summa oli ohverdanud.
Naine oli andnud kõik, mis tal oli, mees vaid kübeme oma küllusest.
Templist lahkudes kiidab üks jüngritest ehitise suursugusust.
Jeesus ütleb selle peale:
„Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Mt 13:2)
Ja tõesti, vähem kui 40 aastat hiljem on see suursugune rajatis maatasa tehtud. Püsti jääb vaid väike jupp läänepoolset tugimüüri, mis on säilinud tänini. Nüüd kutsuvad juudid seda nutumüüriks. Tagatipuks kõrgub nüüd Templimäel templi asemel moslemite Kaljumošee…
Õhkkond Jeesuse ümber on muutunud väga pingeliseks.
Vastasseis religioossete ja poliitiliste liidritega muudab temaga koos liikumise ohtlikuks.
End väljavalitud rahvaks pidavate juutide vägeva sümboli lammutamisest kõnelemine on ka paljudele senistele poolehoidjatele liig mis liig, vastastest rääkimata.
Pealegi paistab, et Jeesuse “programm” ei sisaldagi Roomlaste laialipeksmist ja juutide poliitilise iseseisvuse kehtestamist, vaid keskendub hoopis mingile isiklikule sisemisele pöördumisele…
Paljud pettuvad ja hülgavad ta.
Nii ka üks tema 12st lähimast õpilasest – Juudas otsustab Jeesuse ära anda.
Käputäis ustavaid jääb siiski püsima.
Nende õlgadel seisab meie õhtumaine tsivilisatsioon.
 

Foto: Juuda suudlus, allikas: Püha Josemaria Instituut

Neljapäev, 6. aprill
Oleme jõudnud Triduumi.
Algavad kolm kõige olulisemat päeva kristlikus kalendris.
– Suur neljapäev – viimne õhtusöömaaeg, armulaua sisseseadmine ja Jeesuse vangistamine Ketsemani aias.
– Suur reede – Jeesuse kannatused, ristilöömine ja matmine.
– Vaikne laupäev – Jeesus on surnud. Hauas. Käib läbi surmavalla ja tõuseb millalgi päikeseloojangu ja järgmise päikesetõusu vahel surnuist üles.
 
Täna on Triduumi esimene päev, suur neljapäev.
On alanud juutide paasapühad, õigemini seitse päeva kestvad hapnemata leibade pühad, mille esimene päev on Paasapüha.
Hapnemata leibade pühadega mälestatakse juutide pääsemist Egiptuse vangipõlvest, kus nad Vana Testamendi järgi veetsid terve rahvana üle 400 aasta, olles sisuliselt kollektiivselt orjad.
Egiptuse vangipõlv lõppes prohvet Moosese juhtimisel 40 aastat väldanud kõrberännakuga tõotatud maale, mille Jumal juba hallidel aegadel oli esiisa Abrahamile lubanud.
Tõotatud maa on see pisike aga kuulus maanurk Vahemere idarannikul, mida erinevatel aegadel on kutsutud Kaananimaaks, Palestiinaks ehk Vilistite maaks, Pühaks Maaks ja paljude teiste nimedega. Praegu asub seal Iisraeli riik.
Enne Egiptuse orjapõlve juutidel mingit territoriaalset riiki polnudki.
Seega need pühad tähistasid (ja tähistavad tänini) kõige olulisemaid asju iga juudi teadvuses.
Paasa ehk pesah tähendab aga juudi keeles mööda või üle minemist ja sümboliseerib üht müütilist sündmust, mis eelnes Egiptusest väljumisele ja selle üldse võimalikuks tegi.
Jumal karistas juute orjastanud egiptlasi ja vaaraod 10 kohutava nuhtlusega, millest viimane ja kõige kohutavam oli kõigi esmasündinute (st peres esimesena sündinud inimeste ja ka loomade, olenemata vanusest) surmamine ingli käe läbi.
See õudne juhtum murdis lõpuks vaarao vastupanu ja sundis teda juute vabaks laskma.
Jumal oli aga varem Moosesele ilmutanud, et kõik juudid sel päeval oma uksepiidad lambatalle verega tähistaksid, et surmailngel teaks, et need on omade kodud ja et neist tuleb üle minna, et ükski neis elav esmasündinu ei sureks.
Sealt siis see paasa – üleminemine.
Paasapüha päeval ohverdas iga juudi pere või leibkond isase lambatalle, kelle peale pandi sümboolselt kogu leibkonna patud. Ohvrilooma liha söödi samal õhtul tseremoniaalsel paasasöömaajal.
Suure neljapäeva hommikul saadab Jeesus Peetruse ja Johannese Jeruusalemma, et nad paasasöömaajaks sobiva ulualuse leiaks ja vajalikud ettevalmistused toimetaks: viiks läbi seadusekohase talle ohverdamise Templis, hangiks muu söögi-joogi jne.
Õhtul kogunevad Jeesus ja jüngrid paasasöömaajaks.
Õhkkond on eriline. Kõik tajuvad, et tegemist on viimase koosviibimisega, viimaste sõnadega.
Jeesuse sõnad lummavad.
Kõige selgemalt jääb kõlama käsk: ,,Armastage teineteist!”
Kõik, kes tahavad talle järgneda peavad olema ühtsed. Kõik kuuluvad tema kaudu kokku. Tema on viinapuu ja kõik ustavad selle oksad.
Jeesus teatab, et ta aeg on otsas ja tema maine missioon on jõudnud lõpule.
Samas lubab, et jääb oma rahvaga kuni aegade lõpuni.
Kuulutab ette tagakiusamisi, aga julgustab vastu pidama.
Ütleb, et kõik, mida tema nimel Isalt palutakse saab täidetud.
Lubab, et tema lahkumise järel saadetakse Püha Vaim, kes ustavaid eriliselt kinnitab.
Siis peseb Jeesus jüngrite jalgu.
Kõik on hämmingus.
Peetrus esialgu lausa keeldub. Jeesus aga ütleb, et see on vajalik. Keda Jeesus ei pese, sellel pole temaga osadust.
Ka on see sümboolne pesemine neile eeskujuks: igaüks, kes tahab olla tema järgija peab saama kõigi teiste teenijaks.
Tõeline suurus seisneb isetuses, pühendumises teisele.
Oma mugavuse kookonist väljuda ja teist aidata, see võib nõuda suurt pingutust.
Aga vahel on veelgi raskem uhkuse ületamine, et abi vastu võtta.
Siis seab Jeesus sisse armulaua.
Lausudes kuulsad seadmissõnad muudab ta leiva ja veini oma müstiliseks ihuks ja vereks.
Nii jätab ta inimkonnale oma füüsilise kohalolu ja usaldab jüngritele – tulevasele Kirikule selle kohalolu alalhoidmise ameti.
Kirik on nende samade sõnadega seda püha toimingut igal jumalateenistusel jätkanud juba üle 2000 aasta, ja jätkab kuni Jeesuse taastulemiseni.
Hilisõhtul lahkub Jeesus koos paari jüngriga Ketsemani aeda palvetama.
Palve kestel näeb ja kogeb ta täie selgusega ees ootavate kannatuste koledust ja anub Isa, et see, kui võimalik, laseks neil kannatustel temast mööda minna. Samas lisab kohe, et sündigu Isa tahtmine, mitte tema oma.
Siis saabub reetur Juudas koos juudi liidrite ja suure relvastatud saatjaskonnaga.
Jeesus vangistatakse ja viiakse ülekuulamisele ülempreestri majja.
Jüngrid proovivad seda takistada, kuid Jeesus peatab nad ja allub vabatahtlikult.
Täna öösel on Jeesus vangis.
Teda alandatakse, teda pekstakse, tema peale sülitatakse.
Lõppvaatus on alanud.
 
Ketsemani aed (Oliivimägi) Jeruusalemmas tänasel päeval. Foto: Wikimedia Commons
Reede, 7. aprill
Paasa Triduumi teine päev:
Suur reede.
Jeesus on vangistatud.
Eile öösel on teda ülempreestri majas üle kuulatud, mõnitatud, pekstud, teotatud ja otsustatud süüdistatuna jumalateotuses ja pühaduserüvetuses ilma igasuguste tõenditeta hukata.
Maa on aga Rooma võimu all, kehtib Rooma seadus, juutidel enestel ei ole õigust kedagi hukata.
Varahommikul viivad juudid Jeesuse Rooma asehaldur Pontius Pilatuse ette ja paluvad sellel ta surma mõista.
Ka rahvas on pöördunud Jeesuse vastu. Ollakse pettunud.
Oodati poliitilist messiat, kes roomlased minema peksaks ja juutide maailma uueks looks.
Keegi ei tahtnud kuulda jutte pattudest ja vajadusest maailma asemel hoopis ennast muuta.
Vaatamata kõikidele imetegudele, tervendamistele kuulab nüüd rahvas nüüd jälle rõõmuga oma liidreid, kelles nad alles mõni päev tagasi kahtlesid.
Pilatus küsitleb Jeesust ja saab aru, et tegemist on Rooma seaduse mõttes süütu mehega ja püüab tema surmamõistmist vältida.
Juudid apelleerivad Jeesuse riigivastasusele valetades, et Jeesus on end juutide kuningaks tituleerinud.
See oleks juba tõsine kuritegu. Roomat valitseb keiser, keda pooljumalana kummardatakse, tema kõrval ei või ühtki teist kunigat olla.
Pilatus ei saa teisiti kui Jeesus surma mõista.
Juutide nõudmisel saab hukkamisviisiks ristilöömine – kõige julmem ja alandavam võimalus surra, mida kohaldati ainult orjadele ja muule madalaimale kaadrile eriti raskete kuritegude puhul.
Ristilöömisele eelnes sageli piitsutamine ja avalik alndamine. Ka Jeesust piitsutatakse.
Piitsutamine on jõhker, sageli juhtub, et inimene sureb juba selle kätte.
Jeesus ei sure, kuid jääb väga nõrgaks, kogu ta keha on nagu üks suur haav.
Nüüd kisuvad sõdurid Jeesuse alasti ja panevad talle selga purpurpunase hõlsti ja suruvad pähe suurte (u 2cm) okastega taime okstest punutud krooni ning pistavad pihku karikatuurse pilliroost valitsejakepi. Jeesusest on saanud narride kuningaks. Talle sülitatakse näkku ja lüüakse selle sama kepiga pähe. Okkad tungivad luuni…
Siis tuleb hakata kandma risti.
Ristilöödav pidi ise kandma kas risti või selle põikpuud, mis üksigi võis kaaluda kuni 50 kg.
Jeesus nõrkeb ja kukub. Rahvahulgast tõmmatakse talle appi mingi suvaline mees.
Tee hukkamispaigani on pikk ja ülesmäge. Jeesus ajab end püsti ja kukub jälle.
Hullunud rahvamass parastab, jagab hoope ja loobib kividega.
Jõudnud Kolgata künkale väljaspool linnamüüri naelutatakse Jeesus ristile ja jäetakse sinna surema.
Surmamõistetu kinnitamiseks ristile oli erinevaid viise ja keegi ei tea, millist neist Jeesuse puhul rakendati.
Tõenäoliselt löödi naelad läbi randmete ja hüppeliigeste, üks jalg ühele, teine teisele poole püstposti, mitte peopesadesse ja teineteise peale asetatud jalalabadesse, nagu tavaliselt kujutatakse.
Tegelikult vahet pole. Igal juhul seisnes suremine ristil kohutavas dilemmas: kas toetuda läbi jalgade löödud naeltele ja püüda end väljakannatamatu valu hinnaga püsti hoida või lasta end rippu ja lämbuda. Väidetavalt ei saa inimene sellises rippasendis hingata.
Umbes kella kolme paiku pärastlõunal Jeesus sureb.
Kõik Jeesuse sõbrad peale ühe on laiali jooksnud. Isegi Peetrus – Jeesuse jüngrite liider – on oma nahka päästa püüdes valetanud, et ei tunne teda.
Ainult jüngritest noorim, Johannes, mõned ustavad naised ja Jeesuse ema Maarja on saatnud teda kuni lõpuni.
Ka paar juudi ülikut on suure valuga toimuvat eemalt jälginud. Nemad on messia ära tundnud ja sellest vägivallast ja karjuvast ebaõiglusest šokis.
Nad paluvad Pontius Pilatuselt luba Jeesus ristilt maha võtta ja matta. Pilatus annab loa.
Jeesus maetakse kiiruga ilma igasuguse tseremooniata ühele ülikutest, Arimaatia Joosepile kuuluvasse kaljuhauda.
On reede, sabati ehk juutide püha päeva – hingamispäeva ettevalmistuspäev. See sabat on veel eriti püha, kuna on paasapühad.
Asjaga tuleb kiirelt ühele poole saada, sest Moosese seaduse järgi igasugune kokkupuude laibaga rüvetab inimest ja sabati ajal ei tohi millegi sellisega tegemist teha.
Naised – Maarja Magdaleena jt, otsustavad vagade juutidena oodata, kuni sabat on läbi ja siis püüda leida viis hauda pääsemiseks, et Jeesuse keha korralikult puhtaks pesta ja rituaalselt viimseks teekonnaks ette valmistada.
Juudi liidrite palvel laseb Pilatus haua ette suure kivi veeretada, selle pitseerida ja hauale paar sõdurit valvama panna.
Kuidas see kõik välja näeb?
Kristlase jaoks umbes nii:
Jumal tuli maailma. Inimesele appi.
Sai inimeseks.
Elas läbi kõik meie elu etapid, kõigi rõõmude ja muredega.
Tegi tööd ja nägi vaeva.
Sai igas mõttes täielikult inimeseks.
Oma väge ja meelevalda kasutas ainult teise heaks ja ainult nende endi palvel, mitte kunagi enese kaitseks või muul moel enda huvides.
Ravis, toitis ja õpetas.
Näitas ette, kuidas inimene peaks elama.
Aga meile ei meeldinud see tee.
Ja asi lõppes nagu ta lõppes.
Ma arvan, et kui meil tekib jälle kiusatus mingi inimliku suuruse või tarkusega kiidelda, siis võiksime meenutada seda lugu. Eriti meie, kes end kristlasteks peame.
 
 
Laupäev, 8. aprill
Paasa Triduumi kolmas päev. Vaikne laupäev.
Jeesus on surnud. Maetud. Haud on valve all.
Jeesuse sõbrad ja järgijad on segaduses, leinas.
On sabat, juutide hingamispäev – nädala seitsmes päev, päev kui Jumal puhkas pärast maailma ja kogu elusoleva, sh inimese loomist.
Nagu eile juba märgitud, ütleb Pühakiri, et Maarja Magdaleena ja teised pühad naised olid kogunud lõhnarohte ja ootasid hingamispäeva möödumist, et minna hauda ja Jeesuse keha rituaalselt õigesti hoole ja armastusega viimseks teekonnaks ette valmistada.
Ootamise päev.
Meie ootus on teistsugune.
Meie teame, et homme on rõõmupäev, juhtub midagi imelist, millest saab ajaloo pöördepunkt.
Nemad seda ei teadnud.
Kiriku traditsioon ütleb, et jüngrid olid kogunenud Maarja ümber.
Kuidas saanukski olla teisiti.
Nüüd, kui Jeesus on neilt ära võetud, on põhjust otsida tuge ja juhatust inimeselt, kes tundis Jeesust kõige paremini, kes oli olnud koos temaga ta esimesest südametuksest.
Maarja on leinas, aga mitte segaduses.
Tema teadis, kes Jeesus oli.
Alates päevast, kui ingel talle kuulutas, et ta imeliselt Pühast Vaimust lapseootele jääb ja kõigest, mis peale seda sündis, teadis Maarja ette, et Jeesuse saatust saab olema eriline.
Jeesus oli jüngritelegi korduvalt oma kannatusterohket surma ette kuulutanud, aga nemad ei olnud osanud kuulata – ehk olid selleks temast liiga vaimustuses.
Küllap Maarja oskas kuulata ja aru saada.
Nüüd kuulab ta jüngreid, lohutab, julgustab.
Nii ka meid, kui peaksime tahtma ta poja eeskuju ja õpetuse varal oma elu muuta.
 
Pühapäev, 9. aprill
Täna on ülestõusmispühapäev!
On nädala esimene päev. Koidutund. Sabat on just lõppenud.
Nagu mõeldud, ruttavad vagad naised Maarja Magdaleenaga eesotsas hauale. Muretsedes isekeskis, et kes neil tolle suure kivi hauasuu eest ära veeretada aitaks.
Jõuavad kohale ja näevad, et kivi on juba ära veeretatud.
Haud on tühi!
Naised on meeleheitel.
Kas keegi on Jeesuse surnukeha ära varastanud?
Tõttavad jüngrite juurde, et nendega oma jubedat avastust jagada.
Siis aga jalutab neile vastu täiesti elus Jeesus.
Ja käsib, juskui poleks midagi juhtunud, jüngritele öelda, et ootab neid Galileas. Mis sa kostad…
Jüngrid muidugi ei usu naisi.
Aga midagi peab olema juhtunud. Peetrus ja Johannes jooksevad hauale.
Johannes kirjutab oma evangeeliumis, et Peetrus oli hauas avanenud vaatepildist hämmingus, aga Johannes ise mõistis kohe, mis oli toimunud.
Jeesuse surilina lebas seal, kus oli olnud tema surnukeha, pead katnud higirätik oli kokkurullituna pandud mujale.
Johannes ütleb, et ta nägi ja uskus.
Asjaolud on muidugi enam kui veidrad.
Kui keegi oleks tahtnud surnukeha varastada, kas oleks ta siis hakanud üleni haavadega kaetud verise laiba lahtipakkimisega jändama? Ja veel higirätiku kokkurullimisega?
Kus on valvurid?
Aga naised olid ju öelnud, et nad nägid elavat Jeesust oma ihusilmaga.
Jüngrid siirduvad Galileasse.
Galilea on koht, kus Jeesus üles kasvas – juudiriigi põhjaosas, pisut üle 100 km kaugusel lõuna pool asuvast Jeruusalemmast.
Seal kõik algas. Seal alustas ta oma avalikku tegevust ja kohtas oma 12 lähimat kaaslast, sõpra.
Üleskutse minna Galileasse on justkui kutse tagasi juurte juurde.
Kõik pidustused ja murrangulised sündmused saavad ükskord läbi.
Aga murrangud valatakse püsivaks muutuseks argipäeva sepikojas.
Kõik on justkui endine, aga samas täiesti uus.
Jumala leidnud inimene ei muutu väliselt.
Ei muutu asjad ega olud tema ümber.
Ometi on kõik teisiti.
Järgneva 40 päeva jooksul kohtub Jeesus jüngritega korduvalt ja näitab end ka teistele, jagab viimaseid õpetussõnu ja tarkuseteri, innustab head sõnumit kogu maailmale kuulutama ja tõuseb siis Jeruusalemmas, Õlimäel umbes 500 pealtnägija silme all taevasse.
Eilne eelõhtumissa ehk paasaöö vigiilia algas nagu alati kiriku hoovis ööpimeduses paasatule süütamisega.
See on Kristuse kui valguse sümbol.
Kristus tuli meid, otsekui pimedasse kasti lõksu langenud õnnetuid, tagasi valgusesse aitama.
Kristus lööb kasti kaanesse augu.
Õigemini ta ise saab selleks avaks.
Aga see ava avaneb ainult ususilmaga vaadates.
Ja pealegi on see kitsas. Vaja on pingutust, et läbi mahtuda.
Paradoksaalselt nõuab läbimahtumine kasvamist.
Ilus paradoks: peab kasvama väikeseks, et saada tõeliselt suureks!
Aga see pingutus on seda väärt. Maailm kastist väljaspool on tohutult palju avaram ja valgem.
Kristus on üles tõusnud! – Ta on tõesti üles tõusnud!
 
Häid pühi!
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Mõtiskluste autor Raul Ukareda on kitarrist ja laulukirjutaja, Augustibluusi üks korraldajatest ning Tallinna Peeter-Pauli koguduse liige. Fotol Raul (paremal) koos poja Carlosega. Allikas: erakogu