Piiskop Philippe Jourdan: Benedictus XVI vaimulik testament on eelkõige tänuavaldus

Piiskop Philippe Jourdan: Benedictus XVI vaimulik testament on eelkõige tänuavaldus

Piiskop Philippe Jourdani kommentaar Benedictus XVI vaimuliku testamendi kohta

Samal päeval, kui emeriitpaavst suri, avaldas Vatikan tema vaimuliku testamendi. See on väga isiklik tekst, mille Benedictus XVI oli juba ammu ette valmistanud ning kuhu ta oli valanud oma kõige intiimsemad mõtted. Tekst on väärtuslik selle poolest, et äsja meie seast lahkunud paavst avab selle kaudu meile oma vaimu ja hinge. Tekst üllatab sellega, et see pole ainult intellektuaalne testament, mille jätavad endast maha silmapaistvad haritlased, kirjutades teksti, kus nad võtavad kokku oma peamised mõtted, mida nad tahavad edasi anda järgmistele põlvkondadele. See ei ole ainult mälestuste kogum, kus ta südamlikult meenutab kõiki neid, kes on teda elu jooksul inimese ja vaimulikuna mõjutanud, alustades muidugi tema vanematest. See tekst on nii intellektuaalne kui ka isiklik.

See testament on eelkõige tänuavaldus. Tänulikkus kindlasti iseloomustas paavst Benedictust ja see on otseselt sündinud tema sügavast alandlikkusest. Kui ta 2005. aastal paavstiks valiti, siis esimese asjana tutvustas ta ennast kui „alandlikku teenrit Issanda viinamäel“. Ta ei tundnud uhkust oma mõistuse ja tohutu teoloogilise töö üle, vaid ta oli ainult teener, sulane, kes annab edasi („edasiandmine“ on just see, mida sõna traditsioon tähendab) suure aarde – Kristuse õpetuse –, olles täielikult ustav sellele, mille ta on saanud. Kord ta mainis, et teoloogi jaoks ei ole suuremat rõõmu kui avastada, et Püha Vaimu abiga on üks pühak juba lühidalt ja selgemini sõnastanud selle, mida teoloog on suure vaeva ja pika aruteluga tõestanud.

Kui alandlikkus on reaalne, siis inimene hindab kõrgelt seda, mida teised inimesed on talle andnud ning ta ei takerdu enda suurusesse või tegudesse. Ma arvan, et nägime seda paavst Benedictuse soojuses ning selles viisis, kuidas ta lahkelt kõigi inimestega suhtles. Ta ei pidanud ennast teistest suuremaks. Me näeme seda ka tema suhtumises tavalistesse elu rõõmudesse, nagu näiteks muusikasse, mis oli kindlasti tema kõige suurem hobi. Uhket inimest võib kaugelt imetleda, aga lähedalt karta. Paavst Benedictusega oli täpselt vastupidi.

Tema vaimulik testament näitab ka seda, et paavsti jaoks ei olnud elu ja teoloogia teineteisest kaugel. Veendumus, et tõde on olemas ning et tõde on objektiivne, on alati teda saatnud. Me ei pea kunagi kartma seda, et usk saab kokku mõistuse või teadusega. Kui meile vahel tundub, et selline kohtumine on problemaatiline, sest usk kaotaks, ütleb paavst meile oma 60-aastase kogemusega, et me ei pea seda kartma. Näilised vastuolud on alati lahenenud ning usk alati püsinud. Paavst Benedictuse seletus  relativismi diktatuuri kohta on vägagi tuntud.

Tema arvates varitseb meie ühiskonnas suur oht, sest relativism – st arvamus, et ei ole midagi objektiivset ega lõplikku, et ei ole objektiivset tõde, kõik on suhteline või subjektiivne – võib muutuda diktatuuriks, st ideoloogiaks, globaalseks põhimõtteks, mis ei salli teist arvamust enda kõrval. 20. sajand on olnud ideoloogiadiktatuuride aeg. Ideoloogia kadumine ei tähenda kohe vabadust, sest tõe mõiste puudumine võib ka muutuda diktatuuriks, nagu me näeme eriti praegu, 21. sajandil. Paljud ütlevad, et paavst Benedictuse üks suur teene katoliku kiriku ees – ning kogu maailma ees – on olnud katoliku kiriku katekismuse koostamine ja levitamine ajal, kui ta oli Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt. Katekismuse levitamine on olnud väga efektiivne vastumeede relativismile. Isegi kui me ikka veel näeme praegusel ajal relativismi kibedaid vilju, siis me võime ainult ette kujutada seda, milline oleks relativismi mõju ilma selle suurepärase tööriistata, mida me tunneme „Katoliku kiriku katekismuse“ (1993) nime all, mille kokkuvõte (kompendium) on ilmunud ka eesti keeles.

Paavst Benedictuse jaoks pole tõde kunagi abstraktne põhimõte, mida peab hoidma ja imetlema. Jumal on  küll tõde, aga see ei tähenda, et tõde on jumal. Me ei kummarda ega jumalda tõtt, me avastame ja süvendame seda, aga tõde kulmineerub ainult Jumalas. Tõde, mida inimene tunnetab, tekib abstraktsioonivõime kaudu ning on alati osaline. Täielik tõde on Jumal ise ning ainult see tõde on absoluutne. Vaimulikus testamendis ütleb paavst Benedictus: „Jeesus Kristus on tõeline tee, tõde ja elu – ja kirik kõigi oma puudustega on tõeliselt Tema ihu.“ See on olnud üks püsiv mõte paavst Benedictuse jutlustes, avaldustes ja teostes. Kristlaseks olemine ei ole usutunnistus ega teoloogiline süsteem. Kristlaseks olemine on kohtumine Jeesuse Kristusega.

Me võime öelda, et nendes sõnades ei ole midagi uut, sest kõik on juba evangeeliumis öeldud. Meie tõde on alati ja ainult Jeesus Kristus. Relativism kaldub alati samastama religiooni mingi teoloogilise süsteemiga, mille inimene peab endale paljude süsteemide seast valima. Ateism on sel juhul samuti üks usuline süsteem nagu kõik teised. Igaüks valib süsteemi, mis talle kõige rohkem meeldib või sobib. Sellest võib isegi sündida klerikaalne agnostitsism, mis vaatab religiooni kui sobivat väärtussüsteemi, mille peale võib ehitada sobiva ühiskonna, sõltumatult sellest, kas me õpime selle kaudu Jumalat tundma või mitte. Paavst Benedictus on alati korranud ja rõhutanud, et kristlus ja kristlaseks olemine on kohtumine Jeesuse Kristusega. Kohtumine tähendab seda, et me laseme Kristusel tasapisi meie elu, käitumist ja mõtteid muuta ning seda, et Ta tõmbaks meid enda juurde.

Kui inimene ei ole kohtunud Kristusega, siis ta ei saa ennast pidada religioosseks inimeseks. Kohtumine Kristusega ei tähenda ainult uskumist Kristusesse. Paavst Benedictus on otsinud seda kohtumist Jeesuse Kristusega oma pika elu vältel. On loomulik, ja samal ajal liigutav, et tema viimased sõnad olid: „Issand, ma armastan sind.“ See ei ole ainult paavst Benedictuse testament, see on kogu tema elu kokkuvõte. Selline elu on lihtne ja läbipaistev nagu allikavesi.

Andku Jumal, et oskaksime ka midagi sarnast öelda, kui tuleb meie viimane hetk!

Benedictus XVI mälestusraamat Peeter-Pauli katedraalis Tallinnas. Foto: Katoliku Kirik Eestis

Avaldame järgnevalt Benedictus XVI testamendi saksakeelse originaaltekstina.

Das geistliche Testament des emeritierten Papstes Benedikt XVI

29. August 2006

Mein geistliches Testament

Wenn ich in dieser späten Stunde meines Lebens auf die Jahrzehnte zurückschaue, die ich durchwandert habe, so sehe ich zuallererst, wieviel Grund ich zu danken habe. Ich danke vor allen anderen Gott selber, dem Geber aller guten Gaben, der mir das Leben geschenkt und mich durch vielerlei Wirrnisse hindurchgeführt hat; immer wieder mich aufgehoben hat, wenn ich zu gleiten begann, mir immer wieder neu das Licht seines Angesichts geschenkt hat. In der Rückschau sehe und verstehe ich, daß auch die dunklen und mühsamen Strecken dieses Weges mir zum Heile waren und daß Er mich gerade da gut geführt hat.

Ich danke meinen Eltern, die mir in schwerer Zeit das Leben geschenkt und unter großen Verzichten mir mit ihrer Liebe ein wundervolles Zuhause bereitet haben, das als helles Licht alle meine Tage bis heute durchstrahlt. Der hellsichtige Glaube meines Vaters hat uns Geschwister glauben gelehrt und hat als Wegweisung mitten in all meinen wissenschaftlichen Erkenntnissen standgehalten; die herzliche Frömmigkeit und die große Güte der Mutter bleiben ein Erbe, für das ich nicht genug danken kann. Meine Schwester hat mir selbstlos und voll gütiger Sorge über Jahrzehnte gedient; mein Bruder hat mir mit der Hellsicht seiner Urteile, mit seiner kraftvollen Entschiedenheit und mit der Heiterkeit des Herzens immer wieder den Weg gebahnt; ohne dieses immer neue Vorausgehen und Mitgehen hätte ich den rechten Weg nicht finden können.

Von Herzen danke ich Gott für die vielen Freunde, Männer und Frauen, die er mir immer wieder zur Seite gestellt hat; für die Mitarbeiter auf allen Stationen meines Weges; für die Lehrer und Schüler, die er mir gegeben hat. Sie alle vertraue ich dankbar seiner Güte an. Und danken möchte ich dem Herrn für die schöne Heimat im bayerischen Voralpenland, in der ich immer wieder den Glanz des Schöpfers selbst durchscheinen sehen durfte. Den Menschen meiner Heimat danke ich dafür, daß ich bei ihnen immer wieder die Schönheit des Glaubens erleben durfte. Ich bete darum, daß unser Land ein Land des Glaubens bleibt und bitte Euch, liebe Landsleute: Laßt euch nicht vom Glauben abbringen. Endlich danke ich Gott für all das Schöne, das ich auf den verschiedenen Stationen meines Weges, besonders aber in Rom und in Italien erfahren durfte, das mir zur zweiten Heimat geworden ist.

Alle, denen ich irgendwie Unrecht getan habe, bitte ich von Herzen um Verzeihung.

Was ich vorhin von meinen Landsleuten gesagt habe, sage ich nun zu allen, die meinem Dienst in der Kirche anvertraut waren: Steht fest im Glauben! Laßt euch nicht verwirren! Oft sieht es aus, als ob die Wissenschaft – auf der einen Seite die Naturwissenschaften, auf der anderen Seite die Geschichtsforschung (besonders die Exegese der Heiligen Schriften) – unwiderlegliche Einsichten vorzuweisen hätten, die dem katholischen Glauben entgegenstünden. Ich habe von weitem die Wandlungen der Naturwissenschaft miterlebt und sehen können, wie scheinbare Gewißheiten gegen den Glauben dahinschmolzen, sich nicht als Wissenschaft, sondern als nur scheinbar der Wissenschaft zugehörige philosophische Interpretationen erwiesen – wie freilich auch der Glaube im Dialog mit den Naturwissenschaften die Grenze der Reichweite seiner Aussagen und so sein Eigentliches besser verstehen lernte. Seit 60 Jahren begleite ich nun den Weg der Theologie, besonders auch der Bibelwissenschaften, und habe mit den wechselnden Generationen unerschütterlich scheinende Thesen zusammenbrechen sehen, die sich als bloße Hypothesen erwiesen: die liberale Generation (Harnack, Jülicher usw.), die existenzialistische Generation (Bultmann usw.), die marxistische Generation. Ich habe gesehen und sehe, wie aus dem Gewirr der Hypothesen wieder neu die Vernunft des Glaubens hervorgetreten ist und hervortritt. Jesus Christus ist wirklich der Weg, die Wahrheit und das Leben – und die Kirche ist in all ihren Mängeln wirklich Sein Leib.

Endlich bitte ich demütig: Betet für mich, damit der Herr mich trotz all meiner Sünden und Unzulänglichkeiten in die ewigen Wohnungen einläßt. Allen, die mir anvertraut sind, gilt Tag um Tag mein von Herzen kommendes Gebet.

Benedictus PP XVI.

Allikas: Vatican News 31.12.2022 

Loe testamendi inglise keelset versiooni SIIT.

Marge-Marie Paasi eestikeelne tõlge on saadaval katoliku.ee kodulehel.

Benedictus XVI sark Vatikanis. Matusepäeval, 5. jaanuaril 2023.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga