Suurel Nädalal tähistame Jeesuse paasamüsteeriumi. Jumala Poeg, kes oli süütu, suri ristil meie pattude eest ja kolmandal päeval tõusis Ta surnuist üles. Kristlaste jaoks on need olulised päevad. See aeg tuletab meelde, et oma surma ja ülestõusmise kaudu päästis Jeesus meid patust ja igavesest surmast. Nagu ennustas prohvet Jesaja: „karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.”
Jeesus suri ristil, et meie võiksime elada. Ta andis oma elu meie eest, kui olime veel tema vaenlased. Isegi, kui me ei ole alati nagu Tema sõbrad, Ta armastas meid lõpuni. Tema arm on meie üleastumistest suurem. Suure Reede evangeeliumis kuuleme Jeesuse viimaseid sõnu: „See on lõpetatud!” Need tähendavad: „Mina olengi see, kes on teid armastanud lõpuni.” Oma elu lõpuni. Viimse veretilgani.
Jeesus on meie Lunastaja. Tema kuulekas armastus oma Isa ja meie vastu päästis meid. Seepärast tuleb meil nende päevade vältel taasavastada, uuesti kogeda Jumala Poja tohutut armastust ning veel ükskord otsustada Jeesusele järgneda, tema elu elada – see tähendab elada armastusest Isa ja oma ligimeste vastu.
Aga kuidas me saame Jumalat ja oma ligimesi tõeliselt armastada? Mõtelgem Jeesuse eeskuju kohta. Mida Jeesuse kannatamise ja surma lugu meile õpetab? Jeesus õpetab meile, et kui me tõesti soovime Jumal-Isa armastada, peame õppima Isa tahtmist täitma. Samuti näitab Ta meile, et kui me tahame teisi inimesi armastada, siis tuleb meil nende eest palvetada, neile andeks anda ja tegudega teenida. See ongi see, mida Jeesus tegi.
Evangeeliumit lugedes pole raske vaadata, et Jeesus ei tahtnud kannatada ega surra. Jumalana tahab Ta meid päästa ja sellepärast oli Ta valmis surema. Ent inimesena polnud see Tema jaoks lihtne otsus. Ketsemani aias palvetab Jeesus siiralt oma Isa poole: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära!” Aga kohe, nagu Ta on alati teinud, lepib Jeesus oma Isa tahtega ja ütleb suuremeelselt: „Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” See polnud kerge: ahastuses muutus Jeesuse higi “nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks”. Vaatamata sellele vastas ta Isale “jah!”
Teame oma kogemusest, et ei ole alati lihtne Isa tahtmist aktsepteerida. Mõnikord ei saa me aru, miks Jumal, kes on hea Isa, palub meilt kannatada. Aga teame ka, et ainus tee õnnele ja rahule on armastada Tema tahet. See on ainus tee ülestõusmisele. Seega võime küll palves Jumalalt küsida: „Issand, mida sa minust tahad?” Aga veel olulisem on olla valmis ütlema: „Issand, seda, mida sina tahad, tahan ka mina” ning seejärel tema tahtmist – olgu see kerge või raske – täita nii hästi kui suudame – see tähendab suure armastusega.
Kuigi Jumalat armastada polegi alati lihtne, teame, et ta on hea, halastaja ja armuline Isa.
Seepärast, isegi kui me mõnikord ei mõista, miks ta meilt midagi rasket palub, siis Jeesuse abiga ei ole võimatu Teda usaldada. Aga armastada teisi inimesi – see võib olla kindlasti keerulisem. Me ei ole nii head ega usaldusväärsed kui Jumal.
Mõtelgem nüüd, kuidas oleme meie Jeesust kohelnud – meie, sest need on meie patud, mis Jeesuse Kolgatale viisid.
Kõik Jeesuse sõbrad põgenesid, kui ta kinni võeti. Juudas, üks kaheteistkümnest, andis Ta suudlusega ära. Peetrus salgas Tema kolm korda. Need, kes Ta vangistasid, teotasid, peksid ja alandasid Teda. Jumala Poeg pidi kuulma, kuidas Tema rahvas hüüdis: „Löö risti! Löö risti!” Ja Pilaatus, nõrk inimene, tahtes rahvahulgale meelepärane olla, käskis Jeesust piitsutada ja andis Ta nende kätte risti lüüa.
Aga kas pole tõsi, et mõnikord käitume nii aralt kui Peetrus, ükskõikselt kui Pilaatus, nagu julmad sõdurid või isegi nagu Juudas? Hoolimata sellest ristil olles ei puikle Jeesus vastu, ta ei karju, ei süüdista meid ega vihasta. Taeva ja maa vahel rippudes väljendab iga Tema sõna armastust, pikameelset ja tugevat armastust. Jeesus avab oma käed tervele inimkonnale ja palvetab: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Jeesus on suremas, aga tal on veel aega, et meile andestada. Ta palub Isalt andeks meie pattude pärast ja samal ajal andestab ta ise meile. Jeesuse armastuse mõõt on armastada mõõdutult.
On tõsi, et vahel inimesed solvavad või petavad meid, panevad meid kannatama või teevad meile haiget. Tihiti käitume meiegi samamoodi. Aga Jeesus õpetab meile, kuidas kristlane – see, kes ristimise kaudu on teiseks Kristuseks saanud – peab käituma. Nagu Jeesus tegi, tuleb meil tuleb teiste eest palvetada ja õppida kõigile kogu südamest andestama.
Kõik see näib vahel raske, aga see ongi see, mida Jeesus tegi. Tema, kes on Armastus ja Elu, oli valmis meie eest surema, ja sellega õpetas Ta meile, et tõelisel armastusel on ristikujulised juured. See on kõige ilusam ja viljakam armastus.
Jeesus suri ristil ja kolmandal päeval tõusis Ta surnuist üles. Teame, usume, et Ta on Jumal. Tema surmaga Ta võitis surma ära ja andis meile võimalus elada. Aga kui me tahame Jeesusega jumalikku elu elada, peame õppima ka täitma Jumal-Isa tahtmist. Ja Jumala tahe on päris selge. Jeesus ütles meile: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” Vaadeldes risti peale saame aru, mida „nagu mina” tähendab: „Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud”.
Pöördugem Maarja, ustava Neitsi poole, kes oli Jeesuse risti jalamil, et me püüaksime iga päev seda õpetust ellu viia.
Tunnuspilt: UA&P.asia
- Isa Pedro Cervio sündis Buenos Aireses Argentiinas.
- Ta on õppinud filosoofiat Argentiina Katoliku Ülikoolis ja Navarra Ülikoolis Hispaanias ning teoloogiat Püha Risti Ülikoolis Roomas.
- 2006. aastal Roomas pühitseti ta Rooma-Katoliku Kiriku preestriks, isa Pedro kuulub Opus Dei prelatuuri.
- Enne Eestisse tulemist töötas ta preestrina Hispaanias, Paraguays ja Argentiinas. 2011. aastal kolis ta Eestisse.
- Ta elab Tallinnas ja teenib Peeter-Pauli katedraalis, töötab Vanalinna Hariduskolleegiumis ja Tatari Üliõpilaskodus kaplanina.