Tallinna Püha Siena Katariina kloostri dominikaani vend Alain Arnould on alustanud raamatusarja, mis tutvustab dominiiklaste eelkõige tänapäevast vaimsust. Sel puhul oli esimese autorina Tallinnas külas kaasvend Adrien Candiard OP (sünd 1982). Prantsuse päritolu Candiard, kes igapäevaselt elab ja teenib Egiptuses, kohtus 5. novembril kõigi huvilistega vanalinnas Vene tänaval. Järgnev on väljavõte tema ettekandest, mille ta pidas oma raamatu "Quelques mots avant l’Apocalypse" põhjal.
Te teate paremini kui teised, et tähenduslik kristlik usk ei saa ainult kuuluda minevikku: see peab olema avatud tänapäeva küsimuste jaoks. Ja meil on tõsiseid küsimusi. Kuidas saaksime unustada, et sõda on reaalne oht ja hävitav tegelikkus? Kuidas saaksime unustada kliimamuutusi riigis, mis saab tõenäoliselt tõusva temperatuuriga paremini hakkama kui Egiptus, kuid mida ähvardab otseselt merepinna tõus? Ja need on vaid mõned ilmselgemad ohud maailmas, mis on iga päevaga veidi ohtlikum. Kas kristlusel on sellises maailmas midagi kosta?
Pühakirjas on apokalüptika see kirjanduslik vorm, mis on loodud kriisi ja meeleheite aegadeks. Apokalüptika tähendab ilmutust, mis paljastab maailma nähtavate sündmuste pinna all peituvaid saladusi. See žanr ilmus viimastel sajanditel enne kristlikku ajastut. Läbi kujundite, mis on suured ja kosmilised, mõnikord läbi põimituna kummaliste koletiste ja numbrimõistatustega, mida me ei suuda mõista, väidavad need kirjutajad, et annavad meile võtme inimajaloo kriisidele. Uues Testamendis on Jeesuse apokalüptilised kõned ja Johannese ilmutusraamat.
Pühakirja nägemused ei ole selleks, et pehmendada nägija jaoks karmi tegelikkuse šokki. Kui Jumal tahab oma rahvale anda lootust, ei tee Ta seda lohutavate lugude ja optimistlike ennustustega, säästes kriisist. Jumal ei luba talle, et kõik saab korda. Vastupidi, Ta palub oma prohvetitel vaadata ööd sellisena nagu see on, täpselt nagu Ta palub meil vaadata ilma teeskluseta pimedust, mida inimsüda võib endas kanda – süda, mis on võimeline alustama sõdu ja tapatalguid vajadusest domineerida teise inimese üle.
Seistes silmitsi nende lootusetute reaalsustega, ei vaja me enda rahustamiseks muinasjutte. Evangeeliumi rõõmusõnum ei ole naiivsus. Me ei pea end rahustama kuritarvituste, sõjaohu või kliimamuutuste mõjude pisendamisega pööraste teooriate abil. Me ei vaja optimismi. Me peame minema läbi kriisi, läbi kriiside.
Sest me teame hästi: kriis on koht, kus me kasvame. Me kõik oleme seda teismelistena kogenud, kui pidime täiskasvanuks saamiseks jätma seljataha lapsepõlve õnnelikud veendumused ja hoolikalt kaitstud illusioonid. Noorukiiga oli valus, kuid see oli vajalik valu, eneses küsimuste esitamine, ilma milleta oleks olnud võimatu edasi liikuda. See on meie elu ja eriti meie vaimse elu muutumatu reegel: selleks, et kasvada, peame kaotama jalgealuse.
On illusioon otsida varju minevikust oleviku karmuse vastu, ja eriti kiriku minevikust. Minevikku ei tule unustada ega hukka mõista, kuid see on möödas: see ei anna meile enam lootust. Me peame sellest hoopis välja tulema. Me ei tohi kunagi unustada, et meie ristiusk on sündinud dramaatilisest ja lootusetust kriisist: ei millegi vähema kui Jumala Poja maapealse rahuriigi läbikukkumisest. Peetrus tahtis tõrjuda eemale selle läbikukkumise mõtetki, mida Jeesus oli kuulutanud; ta tahtis probleemi vältida ja sai salvava vastuse: „Tagane minust, saatan.“ Sest suurim kiusatus on tahta minna ringiga mööda kriisidest, otsides varju näiteks triumfeeriva kiriku ajaloomälestustest – kirikust, mis ei peaks käima ristiteed.
Tõde on see, et päästmine on võimalik ainult siis, kui me aktsepteerime meeleheite riski. Seni kuni me selleni ei ole jõudnud, ei vaja me veel lootust. Usu jaoks on kahtlemata olnud paremaid aegu ja ajastuid; kuid meie oleme need, kellel on uus võimalus just sellepärast, et meil on nii suur meeleheite kiusatus. Inimlikud lootused peavad ammenduma, enne kui saab tärgata kristlik lootus, lootus Jumalale. Sest lootus iseenesest ei ole veel voorus; see saab vooruseks siis, kui on lootus millegi, või täpsemalt kellegi peale. Seni kuni meil on inimlikud lootused ise hakkama saada, ei ole me veel jõudnud kristliku lootuseni.
Vähehaaval, samm-sammult õpime lootma üksnes Jumalale, kui avastame oma seotuse Kristuse ristisurma ja Tema võiduga, isegi kui me ikka veel ei tea, kuidas see pääste meieni jõuab. Meie endi päästmisplaanide läbikukkumine, mis on sageli valus, hävitab õnneks meie vale turvatunde ja kiusatuse end ise päästa.

Jeesus sai surmale vastu astuda ja isegi sellele alistuda, kuna Ta ei lasknud end hirmutada surmast ega kõigist mõistlikest põhjustest, mis sellega tavaliselt kaasnevad. Surm on kaotanud oma võimu Tema üle, kuna Ta teab, et surm ei ole suurim kuri, ja teab, et on midagi paremat teha, kui seda mistahes hinna eest vältida. Surm on kuri ja Jeesus ei suhtu sellesse kergelt. Ta astub sellele vastu oma kannatusloos ristil: tõsidusega, aga ka usaldusega, sest Ta teab, et Isa armastus on tugevam kui surm. Tõde meie jaoks ei ole katastroofide eitamises, pigem vastupidi: mitte olla sellest hirmunud. Sõna apokalüpsis tähendab ilmutust ja see ilmutab võitu.
Olla kristlane ja käia ülestõusnud Kristuse järel ei tähenda surma pidamist ebaoluliseks ega selle reaalsuse eitamist tühjade sõnadega, mis kuulutavad, et surm pole midagi. Veel vähem on see surmale alistumine või surmaga rahu tegemine. Vastupidi, see tähendab vabanemist surmahirmust. Mitte sellepärast, et me oleksime sellele alistunud, vaid et me teame nüüd, mis on Jumala armastus, mida me vastu võtame ja milles elame. Surm võib tappa maise armastuse, võttes meilt meie kallid inimesed, nii nagu veetõus hävitab liivalosse. Kuid Jumala kadumatu armastus seisneb Tema kohalolus siin, tulles andma meile elu külluses.
Minu enda surm on üks asi; maailma häving on teine. Sa võid esimesele rahulikult vastu astuda ja siiralt uskuda ülestõusmisse, ning ikkagi elada ahastuses teise pärast. Meie tsivilisatsiooni ähvardav surmav oht ulatub kaugele väljapoole minu enda väikesest individuaalsest päästest.
Jumal tõotab „uut taevast ja uut maad“, ja see tähendab kogu loodu uuendamist. Seega pole küsimus pelgalt planeedi päästmises. Küsimus on Jumala riigis. Kuid need kaks ei ole vastandid. Kristus tuletab meile jõuliselt meelde, et püüdes päästa maailma ei piirdu meie lootus ainult selle maailma alalhoidmisega. Ta lubab meile, et igast küljest ohustatud maailmast sünnib uus maailm – maailm, mis võidab vägivalla ja hävingu, maailm, mis on vastu võtnud Jumala armastuse.
Jeesus kirjeldab meie praeguse maailma krampe kui „sünnitusvalude algust“. Selle kujundiga õpetab Ta meile, et õnnetused ja katastroofid ei ole loo lõpp. See apokalüptiline kõne ongi ilmutus: mitte ainult sellest, kuidas kuri toimib inimajaloos, vaid eelkõige sellest, millises suunas maailma ajalugu liigub. Ajalugu ei liigu edasi kindla progressi ega pideva täiustumise kaudu. See liigub edasi ühest kriisist teise. Kuid kriisid viivad Jumala plaani lõpliku võiduni: need viivad meid jumaliku eluni, Jumala enda eluni, mida Ta kingib meile.
Kindlasti ei ole see tähtsusetu, et meie kriisid ja katastroofid tulenevad inimlikust patust: tahtest valitseda, tahtest omada. Patt ei ole siin eeskätt Jumala käskude rikkumine; see on Jumala armastusest keeldumine. Evangeeliumi rõõmusõnum räägib Jumala armastusest, mis tõmbab meid Tema enda ellu.
Jumala võit, mis on juba saavutatud, ja uus loomine, mida Ta meile tõotab, ei ole mingil juhul soovitus kaotada huvi mööduva maailma või meie ees seisvate väljakutsete vastu. Usk igavesse ellu ei tõuka kristlasi enesetapule ega ükskõiksusele ligimese haiguse ja kannatuse ees; samamoodi ei luba tõotus tulevasest Jumala riigist ükskõiksust meie praeguse maailma suhtes ega võitlustest ja kohustustest taandumist, mis seda maailma kaitsevad.
Evangeelium takistab meid muutmast oma elu või meie planeeti absoluutideks, millest väljaspool pole midagi; kuid me ei pea tegema maailmast jumalust, keda kummardada. Oma õigele kohale tagasi asetatud, nõuab praegune aeg kogu meie tähelepanu. See on olukord, mida sünnituse kujund meile näitab: just selles maailmas, ja mitte kuskil mujal, saab sündida uus maailm, headuse ja armastuse maailm. Meie ülesanne on hooldada seda imelist eostamist kogu oma jõuga.
Toimetas Ingmar Kurg.





