Peapiiskop Paul Gallagher: ÜRO vajab reformi. Maailm on konfliktis, me otsime teed välja

 

Peapiiskop Paul Richard Gallagher on viimased seitse ja pool aastat olnud Püha Tooli riikidevaheliste suhete sekretär. Toome lugejateni Ameerika Ühendriikide Vatikani korrespondendi Gerard O’Conneli usutluse, milles Gallagher hindab geopoliitilist olukorda maailmas, annab ametliku hinnangu Ukraina sõjale, kommenteerib kardinal Zeni arreteerimist Hiinas ning Venemaa ja Vatikani suhteid.

I osa: Maailm konfliktis

Paul Gallagher on aastate kestel kohtunud kõikide kontinentide riigipeade, ministrite ja kirikujuhtidega.

“Me suundume üleilmselt väga ohtlikusse olukorda. Sealt edasi on väga kerge teha asjad veel hullemaks. Me seisame kõikehõlmava konflikti ees,” hindab Gallagher tänast geopoliitilist olukorda.

Üks väljapääs on peapiiskopi arvates multilateraalsete institutsioonide, nagu ÜRO ja OSCE töö tõhustamine. Selle kõrval toetab Gallagher jõulisemat sekkumist poliitilisel, diplomaatilisel ja kiriklikul tasandil, et “tervendada” maailm praegusest lahkmeelest.

Alates 2014. aasta novembrist on Teil erakordne ülevaade geopoliitilisest olukorrast maailmas. Milline see tänase pilgu läbi on?

Leian, et elame pretsedenditu konflikti ja polariseerituse keskel. Paavst Franciscus on öelnud, et kolmas maailmasõda juba tasahaaval käib. Kõik arvasid, et ta rääkis meeletusi, kui ta seda ütles, kuid tegelikkus osutus tõeseks.
Vestlesin hiljuti grupi kloostriõdedega. Me võtsime kätte neli erinevat kaarti maailma eri paikadega ja ma süvenesin kõikidesse riikidesse. Jahmatav, kuid peaaegu kõikjal maailmas on erinevaid konflikte, mis pole tingimata sõjad, küll aga on need sotsiaalsed lõhed ja poliitiliste süsteemide kokkupõrked.

Paavst Franciscus on avalikult välja öelnud, et käimas on kolmas maailmasõda. Kas Te nõustute?

Ma ei leia, et oleksime ametlikult III maailmasõjas – selleks tuleks sõda ametlikult välja kuulutada. Küll oleme jõudnud kriitilisse punkti, kust edasi on kerge asju veel hullemaks teha.

Me peame tõhustama multilateraalsete institutsioonide tööd. ÜRO peab senisest otsustavamalt sekkuma kindlate üleilmsete probleemide lahendamisse. Kui vaja, siis tuleb ÜRO-d ja teisi organisatsioone reformida. Näiteks Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsioon (OSCE) on tänaseks paljuski tardunud. Me peame muutma oma ühendused proaktiivseks.

Kas nõustute, et multilateraalne ehk mitmepoolne koostöö on viimase seitsme ja poole aasta jooksul, mil te Vatikani välissuhete sekretäri ametis olete olnud, suuresti murenenud?

“Murenemine” pole siinkohal õige sõna, kuid see on kindlasti tugevalt nõrgenenud. Eelpool nimetatud institutsioonid ikka ju töötavad ja meil on siiani hea tahe, kuid on tõsi, et need ühendused ei teeni maailma nii hästi, kui võiks.

Praegune paavst on tugevalt pühendunud multilateraalsete suhete ehitamisele. Franciscus usub mitme osapoole koostöösse, just sellisesse reformeeritud koostöösüsteemi, mis vastab 21. sajandi väljakutsetele.

Inimesed räägivad palju reeglitepõhistest organisatsioonidest, kuid samas on nad reeglite suhtes väga valivaks muutunud: nõudeid järgitakse vaid juhul, kui need sobivad. See on väga ohtlik.

Kahjuks olen viimase seitsme ja poole aasta kestel olnud tõesti tunnistajaks rahvusvaheliste suhete kriisi jõudmisele. Me peame seda endale teadvustama ja naastes kriisi varasema tähenduse juurde, hakkama kinni avalduvatest võimalustest, et olukorda parandada.

Külastasite mais Ukrainat. Kas saite visiidil teada midagi uut, mida seni ei teadnud?

Ma viibisin Ukrainas esimest korda ja õppisin seal õudustäratavalt palju.

Õppisin tundma Ukraina riiki, sealset kirikut ja religiooni. Mu külastuse tagamõte oli seotud loomulikult sõjaga ja olulisim, mida nägin, oli selle rahva julgus ja sitkus, pühendumus oma maa kaitsmisel. Samas jõudis mulle kohale maad võtnud kannatuste määr.

Olen reisinud mitmes eri paigus üle maailma, kus valitseb vägivald ja surm. Ukrainas olles külastasin Irpinit ja Butšat, massihaudu, kuhu tapetud tsiviilisikud on maetud. Samuti astusin sisse selleteemalisele fotoväljapanekule kohalikus õigeusu kirikus. Nähtu rabas mind.

Valitsushooneid väisates nägin, kuidas inimesed elasid allkorrustel väga algelise valgustusega ja kõik oli barrikadeeritud liivakottidega. See kogemus süüvis mu mällu.

Kuidas hindate tänast olukorda Ukrainas?

Selge on see, et sõda jätkub. Seda kirjeldatakse kui vinduvat sõda. Kaotused on suured. Silmapiiril lahendust näha pole. Loomulikult ma palvetan selle eest, et lahendus saabuks peatselt, läbirääkimiste ning diplomaatia teel. Ukrainlased ise on selleks valmis. Samas on läbirääkimised neile väga keerulised, kui arvestada nende kannatuste ja trauma sügavust. Kardan, et sõda praegu jätkub ja toob kaasa ohvreid mõlemale poolele.

Rahvusvahelise üldsuse kohustus on hoida alal võimalust dialoogiks ja läbirääkimisteks. Päris kindlasti peaks see olema Püha Tooli südameasi, kuid seejuures mööda vaatamata vägivallast, mida praegu Ukrainas toime pannakse.

Lõppeks me peame rääkima, peame astuma läbirääkimistesse, rahu tuleb taastada.

Kas Moskva on omalt poolt mingilgi moel Vatikanile kui võimalikule vahendajale lähenenud?

Ametlikult mitte. Me küll hoiame sidet nende saatkonnaga Püha Tooli juures. Teatud määral oleme säilitanud kontakti ka nende valitsusasutustega apostliku nuntsiuse kaudu Moskvas. Kuid mingit ettepanekut Moskva poolt Vatikanile vahendajarolli võtmiseks tehtud ei ole.

Kardinal Pietro Parolin on samas eri aegadel öelnud – kaasa arvatud ka siis, kui paavst külastas Vene Föderatsiooni saatkonda Vatikanis –, et Püha Tool on võimaliku vahendajarolli võtmise osas teinud Kremlile mitmeid ettepanekuid. Kas Moskva on ühelegi nendest positiivselt reageerinud?

Vastukaja on siiani olnud: Püha Tooli positsiooni hinnatakse. Samas, olgugi et meie valmisolekut väärtustatakse, ei ole öeldud vähimatki selle kohta, et võiksime koos Ukraina esindajatega sama laua taha maha istuda.

Kas paavst Franciscust on Moskvasse kutsutud?

Ei, mitte otseselt. On küll tehtud mõningaid positiivseid märkuseid ja toredaid remarke tema suunas, aga kutset pole esitatud.

Kui viibisite Kiievis, nimetasite Venemaad agressoriks Ukrainas ja kinnitasite, et Püha Tool toetab Ukraina territoriaalset terviklikkust. Kas Te ütlesite seda paavsti nimel?

Ma kõnelesin Püha Tooli nimel. Püha Isa pole korrigeerinud, mida ma tema nimel laususin. Vatikan toetab Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust – see on meie seisukoht ja usun, et see ühtib ka Ukraina valitsuse omaga. Kui Ukraina soovib oma territoriaalset terviklikkust muuta, siis on see nende otsustada. See on nende valik, kas nad soovivad venelastega läbirääkimistesse astuda. Kuid Vatikan austab Ukraina seisukohta.

Me austasime kümnendeid ka Baltimaade territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust läbi Nõukogude okupatsiooni. Me ei muutnud oma positsiooni kordagi. Eesti, Läti ja Leedu hindasid Püha Tooli vankumatut seisukohta kõrgelt. Eriti avaldus see pärast iseseisvumist 1990-ndatel aastatel.

Seega, ühepoolset Donetski ja Luhanski “iseseisvust” te ei tunnista?

Ei, me ei tunnista ühtegi sellist ühepoolset iseseisvusdeklaratsiooni.

***

Intervjuu II osa – suhted Hiinaga. Kardinal Joseph Zeni arreteerimine. Vatikan ja Püha Maa – ootused USA-le 70 aastat kestnud konflikti lahendamisel

Alustagem Hiinast. Neli aastat on möödas Vatikani ja Hiina vahelisest kokkuleppest, millega Hiina kommunistlik valitsus võib paavsti heakskiidul ametisse nimetada piiskoppe. Kuhu see tänaseks välja on viinud?

Meil on olnud kuus piiskoplikku kohtumist ja kavas on veel mõned. Seega ei saa öelda, et tulemusi poleks. Kuid soovinuksime näha neid rohkem ja palju tööd on veel ees. Leping töötab teatud määrani. Vahepealne koroonaperiood pidurdas küll läbikäimisi, sest delegatsioonidel polnud võimalik omavahel kohtuda. Nüüd oleme selle teema juurde tagasi tulnud ja töötame selle nimel, et kokkulepe sujuks ladusamini kui seni. Lootust on, et kohtumine leiab aset juba lähitulevikus.

Kas see toimub Roomas või Pekingis?

Elame-näeme.

Kas on muutusi teistes küsimustes, millest Vatikani-Hiina leppes juttu pole?

Ei, me arutame ainult kokkuleppes sätestatud teemasid. See on vahend edasiste suhete hoidmiseks ja enesekindluse kasvatamiseks. Kui suudame praegu Hiina võimudega edukalt läbi rääkida piiskoppide ametisse määramise küsimuses, siis võime tulevikus seda teha ka teistel teemadel. Näiteks Hiina põrandaaluste piiskoppide, uute piiskopkondade rajamise või Püha Tooli Pekingi esinduse avamise osas.

Kuid miks pole Vatikan Hiinaga sõlmitud kokkuleppe teksti kunagi avaldanud? Mitmed kardinalid ja piiskopid Aasias ning mujalgi kritiseerivad seda, et nad pole ridagi sellest lugeda saanud ja ei tea lõpuni, milles täpselt kokku lepiti. Miks selline salatsemine?

Kokkuleppe tekst koostati enne minu ametisse asumist. Ma olen aru saanud, et algusest peale otsustati üksmeelselt, et teksti ei avaldata enne, kui sellele pole alla kirjutatud. Enamgi, kui näeme, et mõned asjad ei toimi nii hästi kui peaksid, siis saab teksti muuta ja täiendada.

Kuid need muutused puudutaksid endiselt ainult piiskoppide ametisse määramist Hiinas?

Just, see on ainus teema, mida meie kokkulepe puudutab.

Vatikani-Hiina kokkulepe aegub oktoobris, mistõttu on paavst Franciscus alles hiljuti öelnud, et loodab seda pikendada. Kas pikendate lepet kaheks aastaks või vormistate selle sügisel ametlikult ära?

Nagu öeldud, pole meie delegatsioonid pandeemia tõttu kohtunud kaks aastat. Oleks ennatlik ja ebaküps anda praegu leppele allkirja. Viimati uuendasime lepet kahe aasta võrra, eeldan, et sel korral kordub sama.

12. mail arreteeriti Hongkongis kardinal Joseph Zen. Hiljem vabastati ta kautsjoni vastu. Mida tema kinnipidamisest järeldada?

Mõistagi oli Püha Tool kardinali arreteerimise pärast väga mures. Me ei olnud teadlikud, et ta oli The 612 Humanitarian Relief Fundi¹ liige. Hongkongi võimude jaoks ei olnud ilmselt vastuvõetav tema kuulumine sellesse organisatsiooni. Minu silmis oli tema kinnipidamine väga üllatav ja loodan, et see juhtum lahendatakse õiglaselt lähiajal.

Hongkongi uus piiskop Stephen Chow SJ kirjutas juunis diötseesi väljaandes Sunday Examiner: “Ma tunnen, kuidas Hongkongi, samuti meie kiriku elu oleks justkui elu pragude vahel. Meie vaba eneseväljenduse võimalused muutuvad üha ahtamaks.” Kuidas Püha Tool Hongkongi olukorda hindab?

Vatikan kaitseb usuvabadust. Kui Hongkongi piiskop leiab, et sealsete katoliiklaste vaba ruumi piiratakse, siis loomulikult on see kahetsusväärne ja me peame olema nii toetavad kui suudame. Julgustame inimesi, kasutame olemasolevaid vabadusi viimase piirini, ja seda mitmel pool maailmas, sest inimeste vabadustele on seatud piiranguid mujalgi. Milliseid piiranguid piiskop Stephen Chow täpselt silmas peab, oskaksin ma öelda siis, kui oleksin temaga rääkinud.

Pöördume Hiinast Pühale Maale. Iisraeli valitsus astus juunis tagasi ning juutide ja palestiinlaste vaheline vägivald kasvab aasta algusest saadik. Vaatlejate hinnangul on olukord plahvatusohtlik. Kuidas teile näib?

Teil on õigus, olukord on tõesti äärmiselt delikaatne. Vägivald on kasvav probleem. Mõlemal poolel on institutsionaalseid takistusi. Meeleheide võib eriti kasvada noorte inimeste seas.

Noore katoliiklasest ajakirjaniku Shireen Abu Aklehi surm šokeeris kõiki. See on üks väga ere näide sealsest olukorrast.

Me peame jõulisemalt meelde tuletama oma eestkostet rahule ja dialoogile, peame edendama Püha Tooli jõupingutusi kahe riigi suhete lepitamisel, samuti tõstma esile Jeruusalemma kultuurideülest tähtsust, mida viimastel aastatel on tahetud kõrvale heita.

Järgmiseks küsite selle kohta, mis lahendused meil laual on? Nägime, kuidas president Donald Trumpi administratsioon tegi omapoolsed ettepanekud, millest ei saanud asja. Ma leian, et taas on tärganud soov Lähis-Ida küsimusega tegeleda. Kuid paraku kaldume meedias ja maailmas keskenduma ühele probleemile korraga ning täna neelab meie põhitähelepanu Ukraina sõda. Me ei tohi ära unustada, et selle kõrval on teisigi vaevatud piirkondi: Süüria, Liibanon, Iisrael-Palestiina. Need kõik vajavad rahvusvahelise üldsuse tähelepanu.

Püha Tool püüab lahenduse leidmisel tegutseda nii palju kui võimalik läbi Iisraelis resideeriva nuntsiuse ja apostliku esinduse Jeruusalemmas.

Kui Shireen juutide poolt tapeti, oli sel tohutu mõju nii katoliiklikule kui Palestiina kogukonnale. Palusime Palestiina suursaadikul esitada oma nägemus asjast. Samuti kutsusime Iisraeli suursaadiku Vatikani, et saata nende valitsusele omalt poolt tugev, isegi robustne sõnum.

Shireeni juhtum ei ole ainukordne. Pühal Maal vägivallatsetakse ajakirjanikega pidevalt. Kas Püha Tooli võimuses on seda muuta?

Püha Tool kaitseb kõikide elu, mistahes vahenditega, mis meie võimuses. Kui mistahes inimgrupp langeb rünnaku alla, on see üheaegselt lein ja skandaal. Kuid vaadates maailmas ringi, näeme, et ajakirjanikud on sarnases olukorras väga paljudes konfliktsetes piirkondades, mitte üksnes Iisraeli-Palestiina pingeväljal. Jah, Vatikan ja kohalikud kirikud teevad omalt poolt kõik, et elusid päästa, kuid ka meil pole toimivaid lahendusi igaks olukorraks.

Kui Teile tehtaks ettepanek, kas läheksite Pühale Maale Vatikani esindajana?

Jah, kui mind kutsutakse! Ma pole kunagi Pühal Maal olnud, isegi mitte eraasjus. Kuigi ma ei pea väga tõenäoliseks, et ma sellise kutse saan. Viimastel kümnenditel on minu hinnangul Vatikani riigisekretariaadis valitsenud tendents, et Pühale Maale ei minda. Vaid paavsti visiitidel on temaga kaasas mõned ametnikud. See aeg, mil olen ametis olnud, pole me ka Iisraelist väga palju ametnikke vastu võtnud. Mis on põhjus – mul pole sellele selgitust.

Üks võtmemängijaid Lähis-Idas ja Pühal Maal on enesestmõistetavalt Ameerika Ühendriigid. Pea kõikide sõnul polegi võimalik ilma nende tõsisema kaasatuseta lahendust saavutada. Kas jagate seda seisukohta?

Jagan kindlasti arvamust, et USA on väga oluline. Ka President Joe Biden külastas suvel piirkonda. Kas lahendus on võimalik ilma ameeriklaste sekkumiseta, ei oska mina öelda. Kuid ma loodan nende heale tahtele. Mitmed riigid on eri aegadel teinud olulisi pingutusi Iisraeli-Palestiina vaenukirve matmiseks. Küll olen kindel, et kui Ühendriigid oleksid lahenduse leidmisesse kaasatud, muutuks asjad sellest ainult paremaks.

***
Intervjuu III osa – Ameerika Ühendriikide ja Vatikani suhted. Kliimakokkulepped. Mida toob lähitulevik?

Ilmselge, et Püha Maa kõrval on teisigi piirkondi, kus te USA-ga tihedat koostööd teete.

Võin öelda, et meil on tihedad suhted Bideni administratsiooniga, eriti läbi Ühendriikide saatkonna Vatikanis. Nad teavitavad meid oma käimasolevatest töödest, meie teeme selle põhjal oma ülestähendused ja kommenteerime. Seejuures ei ole meie kommentaarid alati sugugi sellised, mida nad kuulda sooviksid. Kuid meie suhted on väga soojad.

Me ei kõhkle, kui peab dialoogi alustama USA saatkonna või USA Välisministeeriumiga. Mingit tõrget pole ka nende poolt, kui nad soovivad meiega suhelda. Bilateraalsete suhete puhul pole see sugugi tavaline. Kuid saan öelda, et võrreldes eelmise USA administratsiooniga on meil täna palju kergem.

Vahetasime teavet ka eelmise administratsiooniga, kuid me ei kohtunud nii tihti silmast-silma. Loomulikult on meil mõnes kohas keeruline ka Bideni esindajatega ning meie vaated on kindlates tundlikes küsimustes tihti väga erinevad, kuid mõlemad osapooled on sellest teadlikud ja see ei pärsi meie läbikäimist.

Kas nimetaksite mõne sellise tundliku teema?

Võtame näiteks migratsiooni. See on USA-le väga oluline teema, samuti Kesk-Ameerikale, mida ma ise tunnen muidugi läbi ja lõhki. Vatikani ja praeguse Ühendriikide valitsuse vaated lähevad selles küsimuses lahku. Meie soov on näha positiivsemat lähenemist. Nemad kaitsevad aga oma positsiooni, öeldes, et “Ameerika Ühendriikide migratsioonipoliitika on erakordselt heldekäeline”.

Tegelikkuses on USA-l, nagu paljudel teistel maailma piirkondadel täna suured raskused ebaregulaarse sisserändega. Kuidas sellega toime tulla?

Aeg-ajalt avaldame muret, kuidas inimesi seal koheldakse, kuidas maalt deporteeritakse välja neid, kes on aastaid Ühendriikides elanud. Pühal Toolil on seda väga keeruline mõista ja sellega peegeldame suurel määral ka Ameerika piiskoppide ja sealsete katoliiklaste seisukohta selles küsimuses.

Püha Tool ühines hiljuti ÜRO kliimakonventsiooni ja Pariisi kliimakokkuleppega. Kas selgitaksite selle tähtsust?

Me räägime ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist, mis on põhiline juriidiline vahend, motiveerimaks rahvusvahelist kogukonda kliimamuutustega võitlemisel. Püha Tool on kokkuleppest kinnipidamise nimel teinud tohutuid jõupingutusi. See on saavutatud üksnes tänu Vatikani ja Püha Tooli erinevate osakondade heale tahtele. See väärib minu hinnangul tõesti tunnustust! See on tõesti väga oluline.

Püha Tool oli viimane riik, mis konventsiooniga ühines ja nüüd saame öelda, et kliimalepe on universaalne – tõesti, kõik on pardal. Meie seisukohad kliima- ja keskkonnaküsimustes on ennekõike esindatud paavst Franciscuse entsüklikas “Laudato Si”, edaspidi on need paremini seotud riikide üldise kliimapoliitikaga.

Muidugi, see teekond ei saa olema kerge, eriti väiksematele liikmesriikidele, kes peavad kliimanõuete täitmiseks tegema suuri muudatusi. Kuid ma usun, et me jõuame 2050. aastaks seatud dekarboniseerimise eesmärgini.

Milliseid muutusi sooviksite järgmise kahe-kolme aasta jooksul maailmas näha?

Me tahame, et sõda Ukrainas lõppeks. See on põhjustanud viimaste kümnendite suurimat kannatust ja valu. Pealegi tõukub sõjast mitu edasist kriisi: toidukriis, tarneahelate kriis, oht üldisele julgeolekule ja Euroopa tulevikule. Ma olen seotud kõikide nende teemadega. Üks suur küsimus on kahtlemata vilja väljavedu Ukrainast ja Venemaalt – kas see saab toimuma või mitte, sellest sõltub mitmete maailma piirkondade, eeskätt Põhja-Aafrika riikide toidulaud.

Selle kõrval soovin näha kokkulepet migratsiooni teemal, eriti rändekriisides inimkaubanduse lõksu langevate inimeste pärast.

Tahaksin näha selgeid läbirääkimisi Iisraeli ja Palestiina vahel.

Ma tean, et Püha Isa sooviks väga näha suuremat poliitilist stabiilsust Ladina-Ameerikas. Ma ise sooviks näha seda Nicaraguas, kust nuntsius riigist välja saadeti – see on meie jaoks tõeliselt kahetsusväärne.

Soovime, et Myanmaris taastataks demokraatlik režiim ja lõppeks konflikt, mis nõuab ilmselt rohkemate inimeste elu, kui avalikkuseni jõuab.

Milliseid muutuseid soovite näha ÜRO-s?

Nii ÜRO kui ka Vatikan on alati näinud, et see organisatsioon on koht, kus võib aset leida tõeline dialoog. Kuid nüüd näeme, kuidas üks viiest ÜRO Julgeolekunõukogu liikmest – Venemaa – tallab selle põhimõtte jalge alla.

Inimesed on soovinud juba aastaid ÜRO Julgeolekunõukogu reformida, kuid seda on peetud võimatuks, kuna selle viis alalist liiget ei lase sel juhtuda². Kuid kui ÜRO peaassambleest välja kasvav reform oleks võimalik, siis see olekski see, mida ma näha soovin.

Samas peame olema ÜRO kritiseerimisega ettevaatlikud. On tõsi, et organisatsioonil on raskusi lahenduste leidmisel konfliktsituatsioonidele, kuid samas on see korraldanud humanitaarabi- ja rahumissioone kõikjal üle maailma. Oleks vale väita, et nende tegevus on ainult üks häda ja hukatus. Kuid on tõsi, et pettumust valmistab see, mil moel organisatsiooni töösse suhtutakse, eriti New Yorgis ja Genfis.