Sissejuhatuseks

Nüüdseks juba pea tuhat viissada aastat tagasi pandi kirja kõrbeisade targad ütlused. Ma ei liialda, kui ütlen, et see on justkui kaanon – vaimsed juhised ehk kogumik „Pühade isade ütlemised“, ladina keeles Apophthegmata Patrum Aegyptiorum ja kreeka keeles vastavalt Aποφθέγματα τῶν πατέρων. Nende tekstide üle on kristlased paljude aastasadade vältel mõtisklenud, neid ka ümber kirjutanud ja mis peamine, neid elavaks elanud ehk neid järgida proovinud.

Miks on need Egiptuse kuumuses liivaväljadel, kaugel uhketest antiikaja linnadest, kõledas ja paljas kohas elanud varakristlikele kõrbeisadele ja kõrbeemadele omistatud õpetused nii armastatud? Eks ikka sellepärast, et kirjapandud kogemused on elust endast, kuigi väga ekstreemsest, pea täielikult Jumalale ja ligimesele pühendatud, ennast unustama panevast elust. Need varakristlike eremiitide seas ülipopulaarsed, mõned isegi humoorikad ütlused anti edasi mungalt mungale, õpetajalt õpilasele, levides suulise pärimusena esmalt tõenäoliselt kopti keeles ja hiljem kirjapanduna erinevates kogumikes juba kreeka keeles.

Nii nagu tänapäeval külastatakse kloostreid, nõnda võtsid ka varased kõrbeisad ja kõrbeemad vastu külalisi, kes otsisid eelkõige vaimset, mõnikord väga praktilist nõu, mis oli seotud psühholoogiaga, aga ka haiguste, kannatuste ja suremisega. Seepärast on need ütlused üles kirjutatud just küsimuse ja vastuse vormis. Näiteks küsib kõrbeisa Agathoni õpilane Aabraham isa Poimenilt: „ Kuidas saavad deemonid mind kiusata?“ Isa Poimen küsib vastu: „Sind kiusavad deemonid?“, ja lisab, „Niikaua, kui me ise oma tahtmist mööda ei toimi, niikaua on deemonid meie vastu rahus. Sest meie kalduvus oma tahtmist teha ongi deemonlus.“

Me ei pruugi täpselt enam teada, kes täpselt mingi ütluse taga on, kuid see ei muuda nende õpetuste väärtust. Tekstides kohtame meile tänapäeval tuntud ja armastatud kõrbeisasid, sealhulgas püha isa Anonios Suurt, kes elas aastatel 251–356; püha isa Makarios Suurt, kes elas aastatel 300–390; püha isa Poemenit, kes elas aastatel 340–450; püha isa Mooses Musta, kes elas aastatel 330–405; püha isa Arsenios Suurt, kes elas aastatel 350/354–445; püha ema Aleksandria Synclecticat, kes elas samuti neljandal sajandil. Pühadele isadele omistatud eluaastaid vaadeldes märkame tänapäeva mõistes nende väga pikka eluiga, mis ulatab saja aastani ja enamgi. Kuigi me tänapäeval ei tea, kui kaua nad tegelikkuses elasid – mitte et pikk eluiga oleks olnud kõrbeisadele eesmärk omaette –, räägib see fakt nende pühade inimeste tervest eluviisist. Selle väikese mõtisklusega vaatame, milles võiks väljenduda kõrbeisade ja -emade terve eluviis.

Kõrbeisad ja kõrbemad

Enne kui vaatame n-ö tervislikke eluviise, uurime, kes on kõrbeisad ja -emad. Kolme esimese sajandi vältel ei tuntud varakristlikes kogudustes munklust kui alalist eluviisi. Seevastu leidus askeete ja neitseid, kes aktiivselt oma koguduse tegemistes osaledes hakkasid tsölibaati ehk abieluta elu pidama teistest eluviisidest ülemaks ja olid palves püsivamad kui ülejäänud usklikud. Nende seas oli leski, kes ei abiellunud uuesti, vaid kogunesid vennaskondadesse või õeskondadesse, et kaitsta ennast ja pühenduda palvele. Nende vallaspõlve pidavate kristlaste, neitside ja leskede juurest tulekski otsida monastilise elu esimesi ilminguid, millest hiljem kujuneb omanäoline eluviis kristliku koguduse rüpes. Varakristliku monastilise elu tegevus oli väga edukas juba alates teise sajandi keskpaigast, kui varakristlaste kõlbeline elu hakkas nii mõneski kohas alla käima. Selliste abieluta, maailmast eralduvate kristlaste hulk, kes asuvad elama kõrbesse, mitmekordistub III sajandi lõpu ja IV sajandi keskpaiga vahel, ajal, mil kristlusest saab Rooma keisririigi poolt tunnustatud usk. Peaaegu üheaegselt tekib kristliku maailma erinevates piirkondades täiesti spontaanselt monastiline eluviis, mida nimetatakse ingellikuks eluks, kus munk ütleb lahti sellest maailmast, saades juba ette osa uuest loodust, mille tegi võimalikus Jumala Poja inimeseks saamine ja surnuist ülestõusmine ja kus “ei võeta naist ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas” (Mt 22:30). Munklus kui äärmiselt askeetlik eluviis, mille eesmärgiks oli kristlike kõlblusprintsiipide ja palveharjutuse rakendamine kõrgeimal tasemel, tekkis kiriku rüpes loomuliku arengu tulemusena ja seda mitte juudikristlikes, vaid hellenistlik-kristlikes kogudustes. Nii tekivad, tänapäeva sportlaseks olemise metafoori kasutades, koguduse abielus n-ö palve-tervisesportlaste kõrvale monastilise elu palve-tippsportlased.

Mida tähendab kõrbe mõiste? Ehk aitab see meil mõista monastilise eluviisi olemust?

Esimene loomislugu saab alguse külluslikus Eedeni aias (1Ms 2:8). Evangeeliumi ehk rõõmusõnumi kuulutamine Kristuse surnuist ülestõusmisest ja tulevase aja elust saab aga alguse kõrbes (Mt 4:1–17), kuhu Kristus ise uue elu – uue loodu rajab (Js 41:19). Ehk siis oma mässu läbi muudab vana Aadam paradiisi kõrbeks. Uue Aadama, Kristuse kõrbekogemuse läbi saab samast kõrbest taevalik ruum, kus inimene ja läbi inimese kogu loodu kohtub oma Loojaga.

Kõrbesse pagemisest saavad kristlikud mungad Kristuse eeskujul meelekindlust, et kuulutada Kristuse teist tulemist, praktiseerides kogu loodu Jumala ette pühitsemiseks toomist, samal ajal võideldes eesliinil kurjade deemonite vastu. See võitlus kõrbes, keset tühjust, keset päevapalavust ja öökülma ning veepuudust ei ole illusioon, vaid tõeline lahing südamest tulevate kurjade mõtete, kujutelmade ja kiusatustega (vaata Mt 15:19). See on eelkõige palvevõitlus, millest räägib nii ida- kui ka läänekiriku munkluse esiisa, armastatud kõrbeisa püha Antonius Suur, kes peab ingleid oma kaasvõitlejaiks ja vendadeks.

Niisiis asusid kõrbeisad ja -emad elama kõrbesügavusse, aga ka üksildastesse paikadesse, koobastesse, eraklatesse või üksiklase majja. Seega on kõrb palju laiem mõiste kui pelgalt geograafiline asukoht. Kõrb sümboliseerib maailmale suremise, sellest lahtiütlemise kohta, et järgneda kõiges Kristusele, kes ütleb: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle” (Mt 16:24). Nii kantakse oma risti Jeesuse eeskuju järgides, milles seisnebki täiuslikkus. Täiuslikkus on üks Issanda enese käske: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ (Mt 5:48). Püüd saada täiuslikuks, nagu Isa taevas on täiuslik, on püüd jumalikustumise – Jumala elust osasaamise, pühaduse poole, sest see ongi kristlasele kõige olulisem ja kõige tähtsam askeesi ehk vaimse harjutuse põhjus. Seetõttu tähendab kristlaseks olemine kangelasliku valiku tegemist. Askeet elab pidevas surma teadvustamise seisundis, mis sunnib teda viimaks maailmast eralduma ja üksnes Jumala riigi elust osasaamise pärast muret tundma. Kui eremiit, kes on „Jumalast joobunud“, kui kasutada kõrbeisa püha Makarios Suure sõnu, astub palvevõitlusse ja kõrvaldab maailma oma olemusest, siis selle läbi loob ta „kõrbe“ omaenda sisemuses, mis toob kaasa suurema eraldumise maailmast kui lihtsalt inimeste lähedusest põgenemine. Tõepoolest, askeetide jaoks tähendab kõrb maa-ala või ruumi, mis eraldab ta ajalikust langenud maailmast, et saada osa Jumala riigi elust, ja seda eelmaitsena juba siin ja praegu. See on koht, kus Jumalast joobunud asuvad oma taevase päritolu otsingu teele. Postmodernismi ajastu kõrbeisa, püha Essexi Sofroni õpetab, et Kristuse, Jumala Poja isikust inspireeritud äärmine alandlikkus ja mungaelust võrsuv vastupandamatu igatsus Jumala järele tõmbavad inimese poole Jumala armu, mis vabastab pühendunu kirgedest ja kujundab ta Kristuse sarnaseks.

Kõrbeisade eluviis

Kõrbeisa elu saab alguse omaenese inimliku ja kogu loodu langenud seisundi mõistmisest. Võrreldes märtriga, kelle vastu paganlik maailm võitleb ja kes vägivaldselt kõrvaldatakse, näeme siin teistpidist liikumist – Jumalast joobunu ise sureb selle maailma jaoks. Ühest maailmast väljumine tähendab aga teise maailma sisenemist. See nõuab teistsugust strateegiat, mis kõrvaldaks määrdunud või rikutud pärandi, selleks et taasluua puhastatud ja valgustatud inimene, kellele saavad osaks vaimuannid ja kes läheb üle uude seisundisse, kaasates sellesse liikumisse kogu loodu. Selle kohta kirjutab kümnendast sajandist pärit kõrbeisa püha Siimeon Uus Teoloog, et kogu loodu, mis oli Aadama üleastumise pärast muutunud kaduvaks, jääks inimese sõltuvusse, teenides kaduvat inimest, kelle jaoks ta oli loodud ja seda kuni ajani, mil uuenenud inimene saab uuesti vaimseks, rikkumatuks ja igaveseks ja mil kõik loodud olendid, kelle Jumal inimesele tema töös ja vaevas allutas, saavad samuti uuesti vabaks, saavad uueks koos inimesega ja nagu tema, saavad uuesti rikkumatuks ja vaimseks.

Kuna askeetlik eluviis allub täielikult Jumala järele janunemise tungile, saab alandlikkus selleks vooruseks, mis asub ennekõike Jumalale pühendatud elu keskmes ja hävitab kõige otsustavamalt igasuguse laiskuse, uhkuse, edevuse, võimuiha, tõrksuse, ülbuse ja isekuse vaimu. Üks meile teadmata kõrbeisa õpetab, et alandlikkus väljendub andeksandmises – kui sa annad oma vennale, kes on sinuga ülekohtune, andeks juba enne, kui ta on sinult andeks paluma tulnud. Kõrbeisa lisab, et andeksandmine on kui õhk, mida me usu- ja palveelus vajame. Palve kui hinge alaline seisund. Palve, mis on saanud lihaks, muudab oma imelisel moel iga töö, iga sõna, iga teo elava Jumala kohalolu märgiks. Palve on ülistus, kiitus ja tänu. Palvest saab kõrbeisa ja kõrbeema eluviis – ja see peaks saama iga inimese eluviisiks, see on vaimse hügieeni lahutamatu osa. Jumalariigile pühendunud askeedi palve ja usk saab eksisteerida ainult täieliku loobumise kaudu, palvetades ilma igasuguse kavatsuseta isikliku kasu saamiseks, mõtlemata üleüldse enda peale, nagu sind polekski olemas. Nii ütleb meile Pseudo Dionüüsios Areopagiit, ühe meile teadmata Süüria päritoluga kõrbeisa V–VI sajandist pärit traktaadis „Müstilisest teoloogiast“.

Kõrbeisade toitumisharjumusest

Vaatamata intensiivsele ingellikule palveelule, mille keskmes oli pühendumine tuleva ajastu elule ehk eshatoloogilisele perspektiivile kogu oma hingest ja südamest, elasid mungad, erinevalt inglitest, siiski ihulikult ajalikus maailmas. Nad tegid samas palju rasket tööd ja nägid vaeva ihu eest hoolt kandmises, sest inimene ei ole ainult hing ja mitte ainult ihu, vaid ka psühhosomaatiline tervik. Keegi isadest küsis kõrbeisa Johannes Koloboselt: „Kes on munk?“ Ta vastas: „Vaev! Sest munk näeb iga tegevuse juures ränka vaeva. Nii on see mungaks olemine.“ Kannatlikkus muudab meele alandlikuks. Kõrbeisa Antonius rääkis: „Munk, kes mõne päeva töötab ja siis puhkab, et taas tööd teha ning siis jälle ära väsib, ei ole püsiv kannatlikkuses.“

Nii nagu meie, nõnda kannatasid ka kõrbeelanikud janu, nälja ja haiguste käes. Selleks, et ihu eest hoolt kanda, oli vaja liikuda ning teha füüsilist tööd ja süüa tervislikku toitu. Näiteks Püha Siinai Johannes redelikirjutaja, Siinai Püha Katariina kloostri ülem, kes elas VI–VII sajandil, ehitas oma üksildase koopa veeallikast just seepärast kaugele, et iga päev kõrbekuumuses katkematus palverütmis pikki vahemaid läbida. Mitte kõik kõrbeisad ei ole oma ihu eest hoolt kandnud, vaid on oma äärmusliku askeesiga minetanud ihu sootuks, olles kaotanud nõnda oma ihutervise. Suur osa kiriku askeete on siiski püsinud tasakaalus ja mõistnud ka inimihu pühadust ja austamist, et kogu ihu oleks valgust täis (Mt 6:22). Selle kohta ütleb püha Paulus: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt!“(1Kr 6:19). Ka pühakute säilmete ehk reliikviate austamine nii lääne- kui ka idakirikus räägib inimihust kui inimese psühhosomaatilise terviklikkuse ühest olulisest osisest. Kuid vaatamata ihu austamisele olid pühad inimesed alati valmis pigem ära andma oma ihu, kui et teenida ja kummardada midagi muud peale Jumala (Taanieli 3:28).

Meil puudub teadmine selle kohta, kuidas kõrbeisad ja kõrbeemad toitusid ja mida nad täpselt sõid. On siiski üksikuid kõrbeisade ütlemisi, kus räägitakse näiteks iga kahe päeva tagant söömisest. Üheks unikaalseks võimaluseks heita pilk Jumala järele janunenute toitumisharjumusele ja menüüle, on vaadelda tänapäeva Athose mäe ja Siinai kõrbe monastilises elus toimuvat ja seda just sellepärast, et seal elavate munkade toidulaud on üle tuhande aasta püsinud muutumatuna. Esimesed kristlastest erakud asusid Athose mäele VII sajandil, Siinai püha Katariina kloostrisse aga veelgi varem, juba III sajandil.

Athose mäe toitumisharjumusest

Uuringud on näidanud, et Athose mäe kloostrivennaskonnad kuuluvad maailma parimate tervisenäitajatega kogukondade hulka. Mungad elavad kõrge vanuseni ja väga vähesed neist põevad vähki, südameveresoonkonna haiguseid, diabeeti või Alzheimeri tõbe. Nende toitumisviisiga kaasneb loomulik kehakaal. Kloostrielanikud ei loe kaloreid ega käi igal hommikul ennast kaalumas. Nad ei kannata ka toidust loobumise piinu, mida läänemaailmas ilu või moedieediga seostatakse. Nende toitumislaadi, mis tagab normaalse kehakaalu ja hea tervise, ei saagi dieediks nimetada – see on eluviis. Nad söövad head toitu, joovad head veini, tarvitavad iidseid põhimõtteid järgides tervislikke rafineerimata toiduaineid. Mis peamine – nad elavad lakkamatus palverütmis, söövad mõõdukalt, liiguvad regulaarselt, teevad füüsilist tööd, kuuludes nõnda maailma terveimate ja igas mõttes parimas vormis olevate inimeste hulka.

Kõik kloostrid on suuremalt jaolt isemajandavad ja mujalt ostetakse sisse vaid väga väheseid tooteid ja toiduaineid. Igal kloostril on olulisel kohal oma suur maa-ala, mida harida. Seal tuleb värske õhu käes palju tööd teha ja rohkelt vaeva näha. Kloostreid ümbritsevad küpressi- ja seedrisalud, põllud, rohuaiad, viljapuuaiad, viinamarjaistandused, oliivipuude salud ja mesilastarud – seal toodetakse kohalik, hooajaline ja looduslikult puhas, pea kõik toiduks ja eluks vajaminev tooraine ja materjal. Lisaks toiduainetele tuleb kogu küünlavaha mesitarust ja lambiõli oliivipuult. See kõik on Jumala ja inimese koostöö ehk sünergia vili. Jumal annab seemne ja mulla, päikese ja vihma – inimene näeb vaeva ja harib. Athose mäe kloostritel on oma väikesed sadamad, kust tillukeste kalapaatidega merele minnakse. Eriti kirikupühade eel on kalapüük suureks ettevalmistuseks, mille saabudes kalu suuremal hulgal roogitakse, rapitakse ja potti või ahju pistetakse.

Kloostri toidukorrad on osa vennaskonna palverütmist ja elumustrist eshatoloogilises ehk Jumala riigi elust osasaamise perspektiivis. Seda kinnitab igapäevastel palvekordadel loetav usutunnistus, mis lõppeb hüüdega: „Ootan surnute ülestõusmist ja tuleva ajastu elu. Aamen!“ Iga söögikorda alustatakse palvega ja lõpetatakse tänupalvega. Kloostris süüakse kaks korda päevas ja seda tehakse vaikides, ühe venna poolt etteloetavaid pühade kirikuisade õpetavaid ütlusi kuulates. Kuigi mungad vaatavad toidukorrale kui „kütuse tankimisele“, on nende toiduvalik maitsev ja mitmekesine, sisaldades suppe, aedvilju, ube ja palju teisi kaunvilju, isevalmistatud salateid, leiba ja puuvilju, paastuvabal ajal mune, juustu (eriti fetajuustu), meremolluskeid ja suures valikus kala ning oma istanduse viinamarjadest laagerdatud kloostriveini.

Kloostri söömisrütm püsib ühesugusena nii päeva, nädala kui aasta lõikes. Kirikuaastas, mis idakirikus algab sümboolselt maailma loomisega esimesel septembril, on neli suuremat paastuaega, mille sügavaimaks sisuks on vabaneda kõigest, mis lahutab inimest Jumalast ja ligimesest. Suuremad paastuajad kirikukalendri järjestuses on:

1) jõulupaast talvel enne Kristuse sündimise püha,

2) suur paast kevadel enne paasapüha,

3) peeter-pauli paast suve alguses enne ülemapostlite Peetruse ja Pauluse mälestuspäeva,

4) Jumalaema uinumise paast suve lõpus enne Jumalasünnitaja uinumise püha.

Nädala toitumisrütmis on Athose mäel paastupäevadeks esmaspäev, kolmapäev ja reede, ülejäänud päevadel, kui need satuvad aastakalendri paastuvabale ajale, süüakse mõõdukalt nii piima- kui kalatooteid. Sea- ja loomaliha söömisest Athose saarel hoidutakse. Kui väljaspool kloostrielu näeb maailm paastu kui nälgimist ehk toidust ja joogist täielikku loobumist, siis monastilises elus on selliseid päevi, kus üldse ei sööda, väga vähe. Paast ehk n-ö rasketest toitudest loobumine ja kasinam söömine ei ole olnud kõrbeisade jaoks ega ole ka tänapäeval kirikus eesmärk omaette, vaid see on üks suur harjutus ehk askees, mis aitab pühendunul vabaneda suhtekriisist, mis on inimese ja Jumala vahel ning inimestel omavahel. Paastuajal ja -päevadel süüakse peamiselt taimetoitu – piima, loomseid valke, veini ega oliivõli ei tarbita. Paastupäevaroad valmistatakse pigem vee kui õliga. Hoolimata teatud piirangutest sisaldab tüüpiline paastupäeva toidukord küllaldaselt toitu. Üsna tavaline on, et toidulaual jääb toitu üle. Allesjäänud toitu ei visata ära, vaid serveeritakse järgmisel toidukorral uuesti. Mittepaastupäeva menüüd laiendatakse kala, juustu, munade, veini ja jogurtiga, millele lisatakse kloostri mett. Kirikupühadel on laual värskelt püütud ja küpsetatud kala, iseküpsetatud saiad, koogid ja maiustused, isegi jäätis. Jah, mungad näevad neis maiustusi, kuid isegi pühadele vaatamata süüakse mõõdukalt.

***

Selleks, et saada kõrbeisade toidulauast paremat ettekujutust ja ka seda ise järele proovida, toon välja mõned traditsioonilised Athose mäe retseptid. Kaks esimest retsepti paastupäevadeks ja kolmas retsept tavapäevaks.

Athose mäe salat valgetest ubadest kuuele sööjale

• kaks 400 g purki konserveeritud Lima valgeid ubasid loputatult ja nõrutatult
• 10 vart rohelist sibulat
• 2 tl värsket punet
• poole sidruni mahl
• 1 spl oliivõli
• soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Vala oad suurde kaussi. Haki roheline sibul ja petersell ning lisa ubadele koos pune, sidrunimahla, oliivõli ja maitseainetega. Sega hästi läbi ning soovi korral lisa veel sidrunimahla ja erinevaid maitseaineid ning serveeri soojendatult. Tõsisel paastupäeval võib oliivõli ära jätta.

Athose täidetud paprikad neljale

• 4 punast või kollast paprikat pooleks lõigatuna ja seemnetest puhastatuna
• 200 g loputatud basmatiriisi
• 75 g hakitud šalottsibulaid
• 2 suurt küüslauguküünt hakituna
• 100 g hakitud sellerit
• 1 tl fenkoliseemneid ehk apteegitilliseemned
• 125 g puhastatud ja hakitud pruune šampinjone
• 25 g Smürna rosinaid
• 35 g pannil röstitud piiniapähkleid
• 1 tl kuivatatud tšillihelbeid
• maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud pipart

Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Piserda või määri poolitatud paprikad oliivõliga ning tõsta küpsetusplaadile või küpsetusnõusse. Keeda riisi umbes 20 minutit, kuni see on valmis, kuid mitte päris pehme, nõruta ja jäta jahtuma. Piserda suurele pannile pisut oliivõli ning tõsta pann nõrgale kuumusele. Kui pann on kuum, lisa šalottsibul ja küüslauk ning prae pehmeks. Lisa seller ja apteegitilliseemned, seejärel seened ja prae veerand tundi. Kui seened on küpsed, lisa Smürna rosinad, piiniapähklid ja tšillihelbed ning küpseta veel 5 minutit. Lõpuks sega kõik kokku jahutatud riisiga, maitsesta soolaga ja lisa helde käega värskelt jahvatatud musta pipart. Pane riisitäidis paprikapoolikutesse, vajuta lusikaga tihedaks ja pane paprikad 20–25 minutiks ahju küpsema. Serveeri koos ülejäänud riisiga.

Athose mäe köögiviljapada neljale

• 1 spl kuivatatud punet
• 1 spl hakitud värskeid piparmündilehti
• 2 purustatud küüslauguküünt
• 400 g purustatud tomateid
• 1 keskmise suurusega, jämedalt tükeldatud sibul
• 2 keskmise suurusega, kooritud baklažaani, mis tuleb tükeldada 2,5 cm suurusteks kuubikuteks
• 2 spl oliivõli
• ½ kg õhukesteks viiludeks tükeldatud kartulit
• 200 g kreeka lamba- ja/või kitsepiimast valmistatud fetajuustu kuubikuid
• soola ja värskelt jahvatatud pipart

Eelsoojenda praeahi 200 kraadini. Pane tomat, küüslauk, pune ja piparmünt pannile, sega läbi ja kuumuta veerand tundi. Küpseta eraldi pannil baklažaanikuubikuid koos sibulaga umbes 10 minutit, kuni sibul on muutunud poolläbipaistvaks. Kui baklažaan ja sibul on läbi praetud, tõsta need küpsetusnõusse, kata õhukeste kartuliviiludega ja fetajuustuga. Viimaks vala peale tomatikaste, maitsestades iga kihti soola ja pipraga. Küpseta ahjus umbes kolmveerand tundi. Poole tunni möödudes kontrolli küpsemist ning kui peamised kihid on kuivanud või ähvardavad kõrbeda, kata küpsetusnõu kas kaane või fooliumiga. Lase pajaroal enne serveerimist 10–15 minutit jahtuda. Serveeri toorsalatiga.

Lõpetuseks

Vaatamata kloostrivennaskonna rikkalikule toidulauale viib apostel Paulus meie tähelepanu söömisretseptide juurest millegi palju olulisema juurde, kui seda on söömine, öeldes meile: „Jumala riik ei ole ju söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14: 7). Just elu lakkamatus osaduses läbi Püha Vaimu Kristusega ja Jumal Isaga on kõrbeisa igatsus ja kirg. „Inimese suurim tegu on see, kui ta tõstab oma patu kõrgele Jumala palge ette ja arvestab kiusaja poolt tekitatud kannatusega kuni oma viimse hingetõmbeni. Keegi ei pääse taevariiki, ilma et oleks kiusatuste läbi proovile pandud. Kui võtame ära kõik kiusatused, poleks kedagi, kes päästet leiaks,“ ütleb meile kõrbeisa püha Antonios Suur. Kui püha Antoniose mõttekäiku laiendada, siis on kõrbepühakud oma vabast tahtest läbi maailmast eraldumise alandlikkuses ja katsumustes oma risti kandes ja seeläbi Kristust järgides (vaata Fl 2:5-7) tõstnud kõrgele Jumala ette mitte ainult oma patu, aga kogu loodu valu ja vaeva. Seetõttu võtab pühendunu enda kanda inimeseks olemise vastutuse ­– olla ühenduslüli kogu loodu ja Jumala vahel –, mille kohta püha Siimeon Uus Teoloog ütleb, et kogu loodu saaks koos inimesega ja nagu tema, uuesti rikkumatuks ja vaimseks. See on elude vahetus, millest räägib püha Sofroni, kus kõrbeisa toob Jumala ette kogu loodu valu ja oma kaduva ning patuse elu ­– ja Issand annab talle vastu oma piiritu, kadumatu ja igavese elu.

Kõrbeisade märkimisväärselt hea tervis ja pikk eluiga ei tulene pelgalt heast toitumisest ja füüsilisest aktiivsusest, vaid nende katkematust palveosadusest, mis väljendab armastussuhet inimese ja Jumala vahel ning inimese ja inimese vahel. See südames pidevalt korratav palve: „Issand Jeesus Kristus Jumala Poeg heida armu minu patuse peale,“ mis ei katke tööd tehes, süües, liikudes, teistega vesteldes ega ööunes, viib sügava rahuni, mida ei ole võimalik saavutada omal jõul ühegi maise pingutusega. See osadus täidab palvetaja südame Jumala mitteloodud Valgusega, mis Kristuse järele janunenu tahet kõiges Talle järgnema kutsub ja jumalikustumises Tema sarnaseks muutumiseni viib.

 

 

 

Kasutatud ja soovitatav kirjandus lisalugemiseks:

• Kõrbeisade tarkus. Kristlik kirjastus Logos, Tallinn, 1999.
• Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit. Kõrbeisade vaimsus: katsumus kogu eluks, Tallinna Püha Platoni Õigeusu Teoloogia Seminar, 2008.
• Arhimandriit Zacharias (Zacharou). Südame avardamine. Athose püha Siluani ja Essxi püha Sofroni õpetuses, Püha Johannese Kool.
• Dionysius the Areopagite, Works. London: James Parker and Co, 1897, [http://www.ccel.org/ccel/dionysius/works.html] 15.07.2022.
• Storey Richard, Todd Sue, Storey Lottie. The Mount Athos Diet. The Mediterranean Plan To Lose Weight, Feel Younger And Live longer, Richard Storey 2014.

Aabraham Tölpt on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku vaimulik

Fotod: Facebook (autor Dmitris Vlaikos)