Budismisõber Olev Poolamets: kaastunde jõud aitas mul Nõukogude sõjaväes vangivalvurina inimeseks jääda

Budismisõber Olev Poolamets: kaastunde jõud aitas mul Nõukogude sõjaväes vangivalvurina inimeseks jääda

Olev Poolamets on erialalt meestearst, selle kõrval budismiharrastaja ja Uku Masingu mõtteloo tundja.

Eestlasele millegipärast sümpatiseerib budism. Nii mõnigi valgelt lehelt kirikussejõudnu on endalt enne seda otsust küsinud: kas minust ei võiks saada ennemini budist kui kristlane? Teine meie vestluse teema on seksuaalsuse ja religiooni sõlmküsimused tänapäeva inimese teadvuses: tsölibaadinõue, abielu, initsiatsioon – kuidas neid mõtestada seksuoloogi seisukohast.

Kohtumine Olev Poolametsaga leidis aset Tallinnas Radisson Collection hotelli kautsekohvikus. Kohtumisel osalesid lisaks Olevile Lennart Käämer, Liis Kilk ja Jaak Tuksam.

Avafotol Olev Poolamets Tallinna TEDx konverentsil. Foto: Youtube’i ekraanitõmmis

***

Eestis on end budistidena määratlenud ca 2000 inimest. Siinne budismi ajalugu ulatub vast paljasjalgse Tõnissoni ehk vend Vahindrani. Põltsamaa lähedalt Umbusist pärit metsik joogi, kes osales ka Peterburi Kālatšakra templi töös, mis on esimene budistlik tempel Euroopas. Lõpuks suri ta Birmas, tema õpilane ja sõber Friedrich Voldemar Lustig ning Tõnisson olid väga lugupeetud inimesed Birmas. Eestis on budistlikku mõttelgugu edendanud ka mõned saksa parunid. Meie oma autoritest Linnart Mäll, kellel soovitas budismi poole pöörduda just Uku Masing.

Budismis on koolkondi palju, teab Poolamets, kuid välja saab tuua kolm suuremat.

Theravaada/hinajaana – see on esindatud Tais, Sri Lankal, Birmas. Ka Eestis Aegna saarel elab kolm selle koolkonna munka. Doktor Ṭhitañāṇa on ilmselt kolmas eestlasest theravaada munk peale Tõnissoni ja Lustigit, kuid kes teab, ehk on olnud neid veelgi. “Theravaada on munklik suund, isikliku virgumise tee, mille eesmärgiks on budaideaal. Budismis öeldakse, et meis kõigis on buda peidus,” selgitab Poolamets. 

Mahajaana – domineerib Hiinas ja Jaapanis. Selle koolkonna praktikute eesmärk on Bodhisattva-ideaal. Bodhisattvaid võib lugeda budistlikeks pühakuteks, kes võtavad vande sündida ümber teiste olendite hüvanguks. Kui vaja, siis kasvõi miljoneid elusid, kartmata sellega kaasnevaid kannatusi. Mahajaanas tuleb sisse ka zen‘ist tuttav tühjuse mõiste. “Esmalt tuleb mina üles leida, et aru saada, et mina pole olemas,” kordab Poolamets ühe joogi sõnu.

See mõjub esmakuuldes kõhedaltki. Tekib põhjendatud küsimus, kas minatuse ja loobumise teed valides ei või inimene endale hoopis rohkem kahju teha. Triviaalsele näitele toetudes: totaliaarsete režiimide üheks ühistunnuseks ongi depersonaliseeritud kodanik, isiksusetu inimene, kes nagu mutter masinavärgis täidab käske-keelde.

“Iga religiooniga võib puusse panna, kui õpetust mustvalgelt õpetust näha,” selgitab Poolamets. Tema sõnul päästab budismis äärmustest kaastunne. Kui tegevus on suunatud ainult tühjusele, võid sattuda valele teele. Kuid kaastunnet pidevalt silmas pidades, püsid ka Buddha õpetuses.

Vadžrajaana – see on Tiibetis ja Bhutanis levinud haru, koolkond tekkis vanas Indias. See ulatub tagasi müstiliste joogideni – 84 mahasiddhani.

See on kiire virgumise tee, mida käies võib eesmärgi saavutada ühe elu jooksul. “Nagu reaktiivlennukiga sõidaksid,” toob Poolamets naerdes võrdluse ja viitab samas … Rinpochele. (Rinpoche tähendab Tiibeti keeles väärtuslikku. Rinpocheks nimetatakse nii inimesi kui kohti.)

“Tallinnast Berliini on pikk tee. Theravaada on nagu jalgsi minek. Mahajaana on autoga minek. Vadžrajaanas oled reaktiivlennukipiloot. Ahvatlev? Aga pead olema valmis sind varitsevateks ohtudeks. Väga lihtsalt võid reaktiivis ka otse põrgusse sattuda,” hoiatab Olev naerulsui.

Tuleb muidugi arvestada, et Euroopasse jõudnuna modifitseerib iga Lääne ühiskond koolkondi omal moel. Seega pole põhjust arvata, et Eestis, Poolas, Prantsusmaal on Buddha õpetusest identne arusaam. Tugevamad budistlikud kogukonnad Euroopas on Prantsusmaal ja Itaalias, kuid ka Suurbritannias ja Saksamaal. Esimeses nende seast elab ligi üks miljon budisti.

Karl Tõnisson ja Friedrich-Lustig. Foto: estonianworld.com

Kristlus lähedane

“Budismi kõral on ka kristlus mulle väga lähedane,” tunnistab Poolamets. “Olen ristitud ja laulatatud. Mul on olnud väga head õpetajad – Vello Salum ja Toomas Paul. Kristlus on mu theravaada, minu eetika alus.”

Seejuures ei toonud Poolametsa budismi juurde mõni eksistentsiaalne kriis, vaid huvi. Ühel hetkel seisis ta tõelise dilemma ees: kuidas edasi, kas kristluses või budismis. Noore poisina, Nõukogude ajal, käis Olev Jaani kirikus Toomas Pauli jutluseid kuulamas. Need olid tema enda sõnul väga erakordsed. Eks Toomas Paul oligi üks Masingu parimaid õpilasi.

Teine õpetaja, kellega Olev väga lähedaseks sai, oli Vello Salum. Tema oli mitte ainult Masingu õpilane, vaid ka sõber. “Eesti Mõtteloo” sarjas ilmunud raamat “Meil on lootust” ongi väidetavalt koostatud Salumi ja Masingu kirjavahetuse põhjal. Tegelikult polnud need tekstid kunagi ilmuma plaanitud, sest olid rohkem pihtimused ja vastused.

Olevil on oma mentorist meenutada palju. “Vello Salumi toas on tänaseni Masingu käsikirjad. Aga on ka Potala palee ja dalai-laama pildid. Kui dalai-daama esmakordselt Eestit külastas, oli Vello Salum üks tema vastuvõtjatest. Ta ei näinud suurt erinevust nende usundite vahel, oli Masingu filosoofiast nii läbi imbunud.”

“Vello jaoks oli väga oluline ka maaga koos olemine – see on midagi eestlaslikku. Ta nägi kristlust tihedalt seotuna maa, looduse, kasinusega. Vello uskuski, et kristluse tõid Eestisse tsistertslased, kes arendasid aiapidamist ja kandsid samasugust elufilosoofiat,” räägib Olev.

Samuti meeldis Salumile kloostritemaatika. Olgugi, et ise luterlik vaimulik, oli ta lausa kloostrifänn. Säilinud on ta käsikirjad selle kohta, milline ideaalne klooster võiks välja näha. Eks ta kodu meenutaski natukene kloostrit, oli ainult liiga tumedates värvides. Kuna ta maja juures asus kivikalme küüditatutele, siis olid majas ka pildid koonduslaagritest ja põlenud laipadest. Noortele oli ikka päris raske tema koju külla minna.

Olev teab rääkida, et Vellost on veel teada, et Põltsamaal korjas ta omavoliliselt punalippe kokku ja uputas jõkke. Selle eest kuulati ta muidugi üle ja pandi näppe sahtli vahele. Tema juures Pilistveres toimusid ka Nõukogude aja lõpul esinemised muinsuskaitsjate kokkutulekud. Väga julge ja erakordne mees oli Vello Salum! Tänasel päeval on Pilistvere pastoraat helge koht kristliku kogukonnaga.

“Kindlasti on kristlust positiivsest küljest näidanud kokkusaamised Laine Villenthaliga, kes on endise Nõukogude Liidu territooriumi ilmselt esimene naispastor. Tema eluviis oli kasin ja püha. Kokku puutusin temaga küll ainult mõned korrad, kuid see jättis väga sügava mulje. Kuulsin temast muidugi paljudel kordadel, sest ta oli mu isa lähisugulan,” lisab Olev.

Seksuaalsus ja religioon

Olevi igapäevatöö on seotud inimese seksuaalsusega ja meeste tervisega.

“Elu on mind selleni viinud. See pole ainult meditsiiniline valdkond, see on ka psühholoogia, kulturoloogia ja filosoofia. Ka vadžrajaana budismis on erootilised kujundid sees. Need ei pea seejuures väljenduma alastuses, ka lihtsalt käeviibe võib juba olla erootiline.”

Religioon ja seksuaalsus on ikka läbi käinud. Ühest küljest usundid oma moraalsete normatiividega piiravad inimese käitumist, teisalt on nende raamide eesmärk siiski juhatada meid parema, hüvelisema, täiuslikuma olemise poole. Olgu selleks tsölibaadinõue või abieluideaal.

“Tsölibaadinõue on mitmetes religioonides. Ka buda mungad on andnud vande elada sama reegli järgi. Munkadel on erinevad tasemed: täisvannetega mungad ja poolvannetega jne,” selgitab Poolamets.

Loobumine mõneks ajaks võib olla isegi kasulik, isegi nauditav, lisab ta. Ilmikud võivad loobumist praktiseerida mõnepäevastel retriitidel. Seejuures on oluline aru saada, et loobumine pole lahtiütlemine ainult seksuaalsetest tegevusest, see on loobumine ihadest üldse, millega kaasnevad ka teised meeleplekid. “See võib viia selleni, et lõpuks teemegi mõne hea teo,” naerab Olev, lisades, et kõrgema taseme pühendunutel on oma spetsiifilised võtted, kuidas tsölibaadis elades seksuaalsusega toime tulla. Kindlasti ei käi asjad nii, et kannatatakse hambad ristis.

Teisalt tunneb Tiibeti budism ka õpetust, mille puhul inimese vaimne areng toimub seksuaalsete tegevuste läbi. Munklik suund sellesse muidugi liiga hästi ei suhtu ja see tekitab palju poleemikat. Selleks peab olema väga kõrgel tasemel joogi, et seda käia, kerge on eksida. Tiibeti meditsiin on ka ilmikute vaatepunktist kirjeldanud seksuaalsuse vaimset praktiseerimist.

“Tantra Tiibeti loogikas tähendab õpetust või teksti. Seetõttu nimetataksegi seda haru ka tantristlikuks budismiks. Liin algab algbudast, kelle õpetust kannavad edasi teised budad ja virgunud joogid,” räägib Olev, täpsustades, et seksuaalsus ei ole selles liinis mingi eraldi püha lehm, vaid üks osa sellest.

“Minu jaoks on seksuaalsus õndsus, see pole kitsalt vahekord, see on ka vaatamine, vaatlemine, tunnetamine kogu inimolemusse. Eksistentsi saab suhtuda läbi õndsuse prisma. Näiteks mulle toovad naudingu õndsust minu sugulased ja perekond. Seegi on osa inimseksuaalsusest,” avab Olev oma mõttemaailma.

Kokkuvõttes saab öelda, et loobumine ei ole lahtiütlemine millestki ühest ja konkreetsest. Loobumine on tee. See koosneb omakorda astmetest. Eks ikka tuleb ette, et igal teel on komistusi. Aga olles selle tee valinud, tuleb edasi minna. Ekslik on arvata, et budism on liberaalne usund, nagu oleks kristlus reeglitekeskne ja range ning budism vabameelne. Nagu nendib ka Poolamets ise, siis budism on tegelikult väga konservatiivne.

Linnart Mäll dalai-laama kõrval. Foto: estonianworld.com

Tervendamine

Esimest korda Indiat külastades sattus Olev kohe dalai-laama koolitusele. Viis päeva sadade munkadega koos õppides avaldas oma mõju. Näiteks loobus Olev selle ajel liha söömisest ja hoiab seda joont siiani. Ta usub siiralt kaastundesse kõikide olendite vastu. Sääski ta ei tapa kunagi, vaid puhub neid õrnalt minema, kui need ta kehale verd imema tulevad. “Eks muru tuleb niita ja paljud teod saavad seetõttu ikka surma, mis parata,” räägib ta naerdes.

Sealt jõudis Olev ka tänase põhihuvi – Tiibeti meditsiinini. “Meditsiin on universaalne ja loodusravi huvi on mul alati olnud,” tõdeb ta. Tiibeti süsteemis on olemas ka eraldi ravibuda mõiste. 

Siiski tasub olla ettevaatlik, enne kui hakata lääne ja ida ravisüsteeme paralleelselt kasutama. “See pole keelatud. Kuid esmalt tuleb ühte süsteemi põhjalikult tunda,” manitseb Olev.

Tänapäeva ravimeetodites teeb talle muret pealiskaudsus. Viiepäevased kursused on eneseteraapia mõttes okei, aga see ei tee veel kellestki arsti.

Kuigi imesid tuleb ette ka budism tunneb imesid, nagu kristluski. Mõni virgub kohe või mõnest haigusest toibutakse seletamatul moel.

“Ülikooli ajal teenisin raha massaažiga ja praktiseerisin seda ka naaberriikides. Tean, et kätega võib inimesi terveks teha,” kinnitab Olev.

Kuid ta lisab kohe, et peab olema ettevaatlik, et eristada tõelist ravitsemist soolapuhumisest halvas mõttes. Nagu religioonidegagi, võib ka tervendamisega puusse panna ja siis on kahju suurem kui kasu. Samas on Olev veendunud, et lihtsamaid eneseabivõtteid peaks iga inimene teadma. Pisiasjade pärast ei tohiks kohe EMO-sse joosta.

“Meie kultuuris on oma nipid need ette antud ja neid ei pea häbenema. Näiteks viinasokid palaviku korral või raviteed. Seda tuleb säilitada ja edasi kanda.”

Palaviku ja külmetuse kõrval on märksa tõsisemad teemad vaimsed traumad. Nendest ülesaamiseks vajame vaimseid praktikaid. Vanema põlvkonna mehed mäletavad ise Nõukogude sõjaväe tavasid. Alandamine ja karistused olid tavalised. Venemaa vanglates vägistatakse iga päev siiani. Sellega karistatakse kirjutamata reeglite vastu eksijaid. Ukraina sõdab tekitab neid traumasid vaid juurde, seda terveteks põlvkondadeks.

“Olin ise Nõukogude armees vangivalvur. Mul enda endalgi tugevaid traumasid sellest ajast ja põhiküsimus kogu selle aja kestel oli: kuidas inimeseks jääda? Ma arvan, et suutsin sellega hakkama saada. Ma usun kaastunde ja hoolivuse jõusse, seda ei saa ühelgi hetkel unustada,” avab Olev.

“Venemaal on religioon võimuinstrument. Kogu nende identiteediotsing on kinni 1800ndates aastates. Nad ei suuda oma kollektiivseid vanasid traumasid läbi seedida. Samas ei saa Venemaa kasutada ka läänelikku mudelit, sest lääne ja vene traumad on erinevad tulemuseks ongi see, mida täna näeme.”

Imed

Nooremana olid Olevi jaoks olulised imed. Tema sõnul jagatakse budismis imetegusid erinevalt: harlikud imed ja ebaharilikud imed.

“Ebaharilikest imedest kõige kõrgem on virgumine, juhul kui inimene selle ise saavutab. Harilikud imed on läbi seinte käimised ja lendamised – need on sellised tavalised asjad,” naerab Olev rääkides. Rohkem räägitakse neist vadžrajaanas.

Tiibeti budismis on kõrgeim realisatsioon vikerkaarekeha. Vikerkaarvärvid eri kujunditel on vadžrajaana budismis tavaline, kuigi selle tähendus on päris erinev sellest, mis tänasel päeval Euroopas. “Ühel konverentsil tahtsin vikerkaarelipu vardasse tõmmata, aga öeldi, et ära pane, selleks et valesti ei mõistetaks,” meenutab ta.

Vikerkaarekehad on seejuures erinevad. Kõrgeim ehk suur vikerkaarekeha on täielik haihtumine. Tiibetlased jälgivad väga hoolega ka märke, mis mõne päeva jooksul peale surma surnuga toimub ning mis surnute põletamisel võivad ilmneda. Samas ei pea imed olema tingimata paranormaalsed.

Üks kuulsamaid budistlike õpetajaid Nagardžuna on taibanud, et see, et me ärkame hommikul üles, hingame ja toimetame ning läheme õhtul uuesti magama – see ise võibki olla see kõige suurem ime. Tõsi, sellisena võib kirjeldada ka kannatuste ratast, milles me elame ja millest soovime välja pääseda. Kuid seda rütmi – elu – võib tõesti näha ka imena. Kõik sõltub nägijast endast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.