Milles seisneb traditsioon religioosses kunstis?
Sellele küsimusele vastust otsides tuleb ilmselt paljudele silma ette traditsiooniline ikoonimaal, milles on kõige selgemini näha, kuidas religioosses kunstis on püsinud väljakujunenud tavad.
Mis puutub aga läänekiriku kunstitraditsioonidesse, siis aja jooksul on religioossete motiivide kujutamisviis muutunud ja teisenenud. Romaani, gooti, renessanss, barokk, klassitsism jne – kõik need erinevad ajaperioodid on tõlgendanud kujutatavat sisu oma aja vaimus ja jätnud seega oma jälje. Katoliiklikes maades on valdavalt renessansist alguse saanud armsad inglikesed ja aina noorenev Neitsi Maarja paljudel maalidel ning barokiaegsed ülilopsakate ihuvoltidega keerubid. Eraldi tuleks mainida Kristuse kujutamist – kuidas varakeskaegsest aukuningas Kristusest sai aegamisi valude mees ja läbi edasiste muutuste romantiline kangelaskuju romantismi ajaks. Kus ja kuidas avaldub siin traditsioon?
Tänapäeva religioossest kunstist rääkides tuleb inimestele sageli esimesena silma ette 19. sajandi harduspilt: roosades-helesinistes jt pastelsetes toonides lõpmatult kaunid kujutised, mida innukalt aina edasi trükitakse ja mida võib leida palvekaartidelt pea iga kiriku müügiletist, postkaartidelt või piiblilugude illustratsioonidelt.
21. sajandi kunstnikuna, silmitsi ülesandega luua Neitsi Maarjat kujutav piltvitraaž, kerkib paratamatult küsimus: milline on läänemaailma religioosse kunsti traditsioon, millele toetuda ja mida järgida?
Sellised küsimused olid ka minu ees, kui hakkasin kavandama Neitsi Maarjat kujutavat vitraaži Viru-Nigula kabelisse. Asjaolu lihtsustas mõnevõrra see, et n-ö lähteülesandena oli minu ees piiskop Philip Jourdani soov, et vitraaž võiks toetuda oma kujutlusviisilt Maarjamaa Ema ikoonile, mille järgi lõin ka paavst Franciscusele kingitud klaasikooni.
Maarjamaa Ema ikoonil, nagu paljudel pühapiltidel, on pikk ja väärikas ajalugu. Selle ikooni lähtepunktiks ja eeskujuks oli Salus Populi Romani pühapilt, mille kohta räägitakse, et selle algkuju on maalinud püha Luukas ise. Nimetatud ikoon asub praegu Roomas Santa Maria Maggiore kirikus. Tegemist on imettegeva ikooniga, mis on ka paavst Franciscuse jaoks üks olulisi palvepilte – näeme teda sageli selle juures palvetamas enne ja pärast oma olulisi visiite. Selle pühapildi järgi valmis algne Maarjamaa Ema ikoon, mis asus jesuiitide kogukonna hoole all Tartus, tänaseks hävinud Maarja kirikus. Pärast Rootsi-Poola sõda ja jesuiitide pagendamist Tartust 1626. aastal viidi ikoon Tartust katoliiklikuks jäänud Latgalesse (tänapäeva Läti) pakku, kus see säilis kuni teise maailmasõjani. Nüüdseks on see ikoon hävinud, kuid sellest tehti Maarjamaa 800. juubeli tähistamise aastal Maarja Gildi eestvedamisel 2015. aastal uus koopia, mille maalis ikoonikunstnik Sirje Säär. Praegu asub see uus ikoon Tartu katoliku kirikus.
Selle pühapildi eeskujul valmis ka eesti katoliku koguduse kingitus paavst Franciscusele tema Eesti visiidi puhul 2018. aastal. Kingitud klaasikoonil on Neitsi Maarjat kujutatud mõtteliselt, justkui Eesti maastikust välja kasvavana ja seda maad ja maastikku õnnistavana. Pildi alumises osas olid siinsete Maarjaga seotud taimede reljeefsed kujutised, et anda paavst Franciscusele kaasa killuke Maarjamaad.
Selline pikk ja väärikas ajalugu oli siis ühelt poolt Viru-Nigula vitraaži lähtepunktiks ning teisalt Maarja kabel ise, mis on vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Kabeli ehitamise põhjused on jäänud selgusetuks. Oletatakse, et kabel on ehitatud 1268. aastal Liivi ordu ja Vene vägede vahel Viru-Nigula lähistel peetud lahingu mälestuseks. Kabel jäi pärast reformatsiooni hooletusse, mistõttu juba 17. sajandi keskpaiku see osaliselt lammutati ja lagunes. Kabeli omapärase arhitektuuri põhjal on oletatud sedagi, et kabeli püstitasid hoopis venelased.
Kuidas siis kavandada sellisesse väärikasse vanasse sakraalehitisse 21. sajandi alguses loodud uus vitraaž?
Omaette väljakutse esitas ka asjaolu, et tegemist on üksikuna seisvate ja ilmastikule valla varemetega. Kuidas luua ilma valveta keskkonda, n-ö põllu peale klaasist kunstiteos, mis oleks ühtaegu nii vandalismikindel kui ka siinkandi ilmastikutingimustele vastav. Tunnistan, et pikka aega tekitas minus vastakaid tundeid mõte kasutada klaasmaterjali. Lasin peast ja käest visanditena läbi mitmeid erinevaid kivist, puidust ja metallist lahendusi. Ükski neist ei tundunud piisavalt veenev, sest kujunduslikus plaanis oli suureks väljakutseks, kuidas panna uus teos suhestuma olemasoleva vana ja võimsa kabeliga nii, et ta oleks kabelis nähtav, mõjumata selles siiski n-ö häiriva võõrkehana. Jõudsingi tagasi klaasi juurde, sest ükski teine materjal ei andnud sellist värvisära nagu värviline klaas.
Traditsiooni mõttes on vitraaž samasugune nagu Maarjamaa Ema ikoon – Neitsi Maarja ja Jeesuslapse asend, tähed Neitsi Maarja õlal ja kroon tema peas. Värvide valik tuleneb samuti traditsioonist – sinine Neitsi Maarja rüü toonina ja kuldne-kollane taust tähistamas igavikulisust, lilla ja punane, mis väljuvad viirgudena Jeesuslapse käes olevast Pühakirjast tähistavad kannatust ja elu. Graafiline joontevõrk viitab traditsioonilisele tinavitraažile, kus kujutise kontuuri märgivad tinalindid. Vitraaž ise ei ole küll valminud klassikalises tinavitraaži tehnikas, vaid klaasisulatustehnikas, mille arendasin sellisena välja selle töö jaoks. Selle tehnilise lahenduse poolt rääkis vajadus leida võimalikult ilmastikukindel variant.
Ma olen seda meelt, et iga teose loomisel peaks tegija usaldavalt andma ennast Looja käsutusse, nii et töö saaks tehtud kõige selle abil, mida Tema on kunstnikule andnud – need on isikuomadused, oskused ja kogemused, samuti järgides traditsioone ja esmalt kunstniku südametunnistust.
Arvan, et traditsiooni jätkamiseks ei piisa välisest jäljendamisest, sest kujutusviis peab alati olema kujutatava sisu teenistuses. Traditsioon püsib, kui eeskujudele tuginedes anda kujutisele uus elu, lähtudes seejuures nüüdisajas elamise kogemusest. Sel viisil antakse traditsiooni teatepulk ausalt edasi.
Täna paikneb Viru-Nigula Neitsi Maarja kabeli ukse kohal vitraaž, mis sai õnnistuse piiskop Philip Jourdanilt katoliiklaste iga-aastasel palverännakul 2021. aasta augustis.
Olen kuulnud kohalikelt elanikelt, et ka nende jaoks on tegemist uue olulise maamärgiga, mis on südamelähedaseks saanud paljudele muidu kirikukaugetele inimestele. Seal ta nüüd on, keset Maarjamaa maastikku, oodates ja õnnistades iga teekäijat hoolimata tema kirikulisest kuuluvusest.