Isa Tomasz Materna – Tallinna uus kogudusepreester, kes armastab suusahüppeid ja soovis juba koolipõlves vaimulikuks saada

Isa Tomasz Materna – Tallinna uus kogudusepreester, kes armastab suusahüppeid ja soovis juba koolipõlves vaimulikuks saada

Kas olete kunagi huvi tundnud, kui palju preestrid palka saavad või kui vanalt nad pensionile lähevad? Või kuidas usaldatakse vaid 35-aastasele preestrile terve koguduse juhtimine, nagu sündis Eestis  – midagi, mis on Poolas ja mujal katoliiklikus Euroopas võimatu? Nendest ja muudest teemadest rääkisime Tallinna Peeter-Pauli uue kogudusepreestri, poolaka isa Tomasz Maternaga. Usutles Lennart Käämer.

Kuidas Te vaimulikuks saite? Kas see oli Teie enda otsus või vanemad suunasid?

Iga preestri või orduinimese kutsumuse lugu on erinev. Johannes Paulus II kirjutas, et iga kutsumus on and ja saladus. Minu puhul küpses otsus saada preestriks juba lapsepõlves. Tegelikult olen olnud kirikuga seotud lapsest saadik ja võin öelda, et olen kirikus üles kasvanud. Sõna otseses mõttes. Ma elasin kirikust umbes 30 meetri kaugusel. Minu kodu asus kiriku varjus. Preestriks olemine oli teatud mõttes minu unistus. Pean lisama, et minu pere oli üsna sügavalt usklik. Loomulikult lapsepõlveunistused muutuvad. Kuid minu puhul oli see teisiti. 12-aastasena ma sain ministrandiks ja teenisin üsna sageli altari juures, mitte ainult pühapäeviti. Keskkooli ajal tuhmus minus veidi mõte preestriks olemisest, kuid soov oli kuskil mu südame sügavuses. Sel ajal olin ma jätkuvalt ministrant ja lektor. Lõin kaasa ka oma koguduse noortegrupis. Üks aasta enne kooli lõpetamist läksin Maarja pühakotta, mis asus umbes 100 km minu kodust, Ukraina piiri lähedal. Seal asub kirik koos frantsiskaani kloostriga. Palvetasin oma eluvaliku eest. See Maarja pühakoda on tuntud seal asuva Maarja kuju poolest. Maarjat nimetatakse sellel pildil kuulajaks, sest üks tema kõrvadest on katmata ja justkui inimeste poole suunatud. Ma palusin Jumalaemalt mingit märki. Sain selle märgi kohe pärast palverännakult naasmist. Siis otsustasin, et tahan saada preestriks. Pärast kooli lõpetamist läksin koos oma kogudusepreestriga piiskopkonna seminari ja andsin sisse oma dokumendid. Ma sooritasin sisseastumiseksami ja mind võeti vastu. Nii algas minu preestriks saamise teekond. Väljaõpe ning minu vaimne kujunemine kestis preestriseminaris 6 aastat. 11. juunil 2011 pühitseti mind preestriks Rzeszówi katedraalis.

Mis puudutab küsimuse teist osa, siis võin öelda, et mu vanemad ei suunanud mind preestriametisse. See oli ainult minu otsus.

Milline oli Teie haridustee? Kas Teil on ka mõni teine eriala peale teoloogia? Millistes koolides Te õppinud olete?

Ma käisin majandussuunaga keskkoolis. Kohe pärast kooli astusin seminari. Tahaksin lisada, et Poolas astub enamik inimesi seminari kohe pärast keskkooli lõpetamist.

Parandage, kui ma eksin, aga Te pole mitte ühegi katoliikliku ordu ega ühenduse liige. Meil on Eestis Opus Dei preestrid, isa Artur on dominikaan, eelmine koguduse preester isa Alfonso oli neokatehhumeen. Miks Teie ühegi orduga liitunud pole?

Alguses ma ütlesin, et sain piiskopkonna preestriks. See tähendab, et ma töötan konkreetses piiskopkonnas ja allun konkreetsele piiskopile. Kuigi teenin nüüd Eestis, olen ma jätkuvalt Rzeszówi piiskopkonna preester. Ma ei tahtnud kunagi saada mungaks või mingi kongregatsiooni liikmeks. Igal ordul või kongregatsioonil on oma karisma või eripära. Tavaliselt tunneb preestrikandidaat, millisele tööle ta soovib pühenduda ja teeb selleks konkreetse valiku. Ma tahtsin olla tavaline piiskopkonna preester. Ma pole tahtnud kunagi orduga liituda, kuigi tundsin mitmeid orduliikmeid. Minu unistus oli saada tavaliseks preestriks ja töötada inimestega.

Kas plaanite kunagi tulevikus mõne ordu või ühendusega liituda või eelistate jääda sõltumatuks?

Praegu ei plaani ja ma ei usu, et see olukord muutub.

Ma esitaksin ühe isiklikuma küsimuse. Kas Teil on ka vendi ja õdesid ja kui on, siis millega nemad tegelevad? Kas olete oma perekonnas ainus vaimulik?

Mul on ainult üks vend. Ta töötab vabrikus. Ta elab koos meie vanematega. Üks minu sugulane on preester. Mul on temaga vähe kokkupuuteid, sest ta töötab teises piiskopkonnas.

Kuidas on ühel Poola preestril Eestis kohaneda? Mis oli kõige raskem?

Ausalt öeldes kartsin Eestisse tööle tulla, sest see oli tulek tundmatusse kohta. Ma ei teadnud eelnevalt midagi kiriku olukorrast Eestis. Eestist endast teadsin vaid seda, et pealinn on Tallinn ja et Lõuna-Eesti oli kunagi kuulunud Poola-Leedu kuningriigile. Kahjuks teavad poolakad Eestist vähe ja see on nende jaoks mõnevõrra eksootiline riik.

Algus uues kohas on alati raske. Esimene raskus oli eesti keel. Mulle tundus, et seda on võimatu ära õppida. Meie koguduse mitmekeelsus oli teiseks proovikiviks. Poolas töötasin ainult poola keeles ja siin pidin kasutama mitut keelt. Minu esimene talv Eestis oli väga raske. Põhjuseks polnud külm ilm, sest Poola talved on samasugused. Raskeks tegi elu päikese puudumine ja lühikesed päevad. Ennast töös hoida oli raske – aga nüüd on parem. Mis puutub minu töösse preestrina, siis ma igatsen oma poola preestritest sõpru, kuigi ma ei saa kurta halbade suhete üle kohalike preestritega. Ma igatsen natuke Poola pastoraadi järele. Tavaliselt oli sealses koguduses palju üritusi ning pühasid tähistatakse natuke teistmoodi, pidulikumalt.

Mitu inimest meie kogudusest on kiitnud Teie eesti keelt. See on tõesti väga hea! Milliseid keeli Te veel valdate?

Aitäh. Annan endale aru, et mul on veel pikk tee minna. Seepärast õpin veel eesti keelt. Nagu juba ma ütlesin, kartsin oma Eestis viibimise alguses, et kas ma üldse suudan eesti keele ära õppida. See õnnestus. Arvan, et olen palju võlgu oma õpetajale, kes motiveeris mind õppima. Mul on meeles, mida minu ladina keele professor preestriseminaris ütles. Ta väitis, et kui tahame keelt ära õppida, siis peaksime seda armastama hakkama. Ma arvan, et ma armusin eesti keelesse ja seetõttu oli mul seda lihtsam õppida.

Poolakana ma räägin poola keelt. Ma räägin veel inglise ja natuke saksa keelt.

Teie puhul on eriline see, et olete kõige noorem kogudusepreester, kes meil on olnud. Poolas nii noorelt kogudusepreestriks ei saagi. Kui vana Te olete? Ja kui vana peab olema, et Poolas või mujal Euroopas kogudusepreestriks saada?

See on õige. See sõltub preestrite arvust piiskopkonnas. Minu arvates olen katedraali noorim preester. Ma olen 35-aastane ja olen olnud preester 10 aastat. Minu piiskopkonnas Poolas, kus teenib umbes 700 preestrit ja on 230 kogudust, peab preester ootama umbes 20 aastat, et saada kogudusepreestriks. Seal on lihtsalt pikk järjekord. Minu Ukrainas teeniv sõber sai kolme aastaga koguduse preestriks. Seda tingib lihtsalt preestrite vähesus.

Millised nõudmised veel kogudusepreestritele on? Kas loeb ka haridus, ametis oldud aastad või muud tegurid?

Tavaliselt seostatakse kogudusepreestri ametit kogemuste ja tööaastatega. Erilisi haridusnõudeid ei ole. Tavaliselt igal preestril on magistrikraad teoloogias. Kogemus on oluline. Harva juhtub, et preester saab kohe pärast ordineerimist kogudusepreestriks.

Kui vanalt preestrid pensionile jäävad?

Kanoonilise õiguse koodeks ütleb, et 75-aastane preester läheb pensionile. Sõltuvalt piiskopi otsusest või näiteks haigestumisest võib see toimuda varem. Loomulikult ei tähenda see, et kui preester läheb pensionile, siis ta lakkab olemast preester. Preester ollakse kuni oma surmani. Tavaliselt abistab pensionile jäänud preester oma koguduses edasi. Ta võib näiteks pihti vastu võtta, vaimulikuks isaks olla või tegeleda mõne koguduse rühmaga.

Kuid enne pensionile minekut tuleb ka tööd teha. Süüa on vaja ja riideid selga samuti – kas preestritele makstakse palka ja kui palju? Julgen siinkohal uurida, kas peale Teie kogudusepreestriks saamist saite ka nii öelda palgakõrgendust.

Siinkohal peame meeles pidama, et preestri töö on ennekõike teenistus, mitte rahaliselt tasustatud töö. Preestriks saamise motivatsioon ei ole raha teenimine. Vaimulike palk sõltub riigist ja seal vastuvõetud süsteemist. Igas riigis lahendatakse see erinevalt. Näiteks Poolas teenivad preestrid oma elatise peamiselt koguduseliikmete annetustest, mis on seotud tellitud missade või muude teenisuslike ülesannetega. Kui preester õpetab koolis, saab ta palka nagu iga teine õpetaja. Eestis elame peamiselt usklike annetustest. Me saame toetust ka Apostellikust Administratuurist. Kogudusepreestrina saan ma sama palju raha, kui iga teine preester.

Poolas, Prantsusmaal, Hispaanias ja teistes suurtes katoliiklikes maades on pigem haruldane, kui koguduse liige oma piiskopiga personaalselt suhtlema pääseb. Mäletan ühest meie vestlusest, kuidas tõite näite oma emast: ta helistas Teile ja rääkis õhinal, kuidas ta käis piiskopi juures pihil. See oli tema jaoks suur sündmus. Eestis on tavaline, et igaüks võib piiskopi juurde pihile minna, talle kirjutada ja ligi astuda ning temaga rääkida. Kas Teile oli Eestisse tulles harjumatu, et vaimulikud ja koguduse liikmed omavahel nii lähedalt ja familiaarselt läbi saavad? Või on see ikkagi Poolas ka nii?

Riikides, kus katoliiklus on domineeriv religioon ja kiriku struktuurid on rohkem arenenud, on tavainimesel keeruline piiskopiga kohtuda. Tavaliselt piiskopid ei võta vastu pihti. Piiskopiga on võimalik kohtuda näiteks koguduse visiidi ajal, mis toimub iga viie aasta tagant. Kuid need kohtumised on pigem formaalsed.

Tavaliste preestrite puhul on see veidi teisiti. Mul oli palju kontakte koguduseliikmetega. Ma õpetasin koolis, tegelesin koguduse rühmadega, käisin palverännakutel, külastasin peresid, õnnistasin kodusid, külastasin haigeid. Selliseid kohtumisi oli palju.

Millega Te vabal ajal tegelete, on Teil hobisid?

Vabal ajal käin tavaliselt jalutamas või jalgrattaga sõitmas. Tallinn meeldib mulle väga. Iga kord avastan midagi uut. Mulle meeldib ka linnast välja minna ja loodust nautida. Eesti loodus on väga ilus. Sügisel ja talvel käin trennis. Mulle meeldib ka kuulata muusikat ja lugeda katoliku vaimsusega seotud raamatuid.

Mis Teie lemmiktoit on?

Minu lemmiktoit on pierogi. See on poola toit, mida võib võrrelda pelmeenidega. Populaarsematest toitudest maitseb mulle seakotlet kartulite ja salatiga.

Kas Te sporti vaatate? Kes Teie lemmikatleet või spordimeeskond on?

Jah, muidugi. Mulle meeldib suusahüppeid vaadata. Ma vaatan alati ka Poola meeskonna jalgpallimänge. Kui ma elasin Poolas, käisin aeg-ajalt speedway mootorrattaspordi võistlustel. Minu kodulinnas oli päris hea meeskond.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.