Select Page

25. detsembril 2021. aastal saatis Ameerika kosmoseagentuur NASA kosmosesse 12 miljardit dollarit maksva James Webbi teleskoobi, mis asendas 32 aastat kasutusel olnud Hubble’i teleskoobi. Tegemist on ajaloo ühe suurima teadusliku projektiga. Uue teleskoobi peamine eesmärk on uurida infrapunakiirguse abil kuni 200 miljonit aastat pärast universumi algust tekkinud galaktikaid. Mida kaugemale teleskoobiga vaadata, seda vanemad on leitud nähtused ja objektid. 200 miljonit aastat on väga pikk aeg. See on tohutu areng teaduse jaoks, kuna Hubble’i teleskoop ei võimaldanud uurida galaktikaid, mis tekkisid vähem kui 400 miljonit aastat pärast universumi algust. Paraku ei jõua James Webbi mõõteriist kunagi alguspunkti lähedale. Võib-olla suudavad järgmised põlvkonnad kaugemale, kuid siiski võib öelda, et universumi alguse küsimus on praegu üks olulisemaid, kui mitte öelda kõige olulisem küsimus, millega tegeleb kaasaegne teadus ning on uue teleskoobi loomise peamine eesmärk.

A) Debatt Jumala ja teaduse üle

Viimase saja aasta jooksul on debatt Jumala ja teaduse üle väga kaugele arenenud. Kui sada aastat tagasi pidi iga haritud inimene enda käest küsima, kas kaasaegse teaduse avastuste valguses on veel võimalik uskuda Jumalasse, siis 2021. aastal peaks küsimus olema: „Kas kaasaegse teaduse avastusi vaadates on veel võimalik mitte uskuda Jumalasse?“ See küsimus ei tähenda muidugi seda, et läheme kosmosesse otsima Jumalat, nagu olevat teinud omal ajal Juri Gagarin. Tegelikult leiame Looja olemasolu jälgi igalt poolt.

Hiljuti ilmus Prantsusmaal raamat „Dieu, la science, les preuves“, mis käsitleb seda teemat. Autorid Michel-Yves Bolloré ja Olivier Bonnassies on õppinud Prantsusmaa tippülikoolides ning pühendanud kolm aastat oma elust selle raamatu kirjutamisele. Nad võtavad kokku viimase sajandi avastused kosmoloogia, füüsika, bioloogia ja ka matemaatika valdkonnas ning vestlevad paljude tuntud füüsikutega. Nende peamine järeldus on lihtne: saja aasta jooksul on teaduse pakutud maailmapildis toimunud radikaalne muutus. Sada aastat tagasi oli teadus enamasti Jumalat välistav ja materialistlik ning selle väited olid näiteks niisugused: universum on lõputu, igavene ja stabiilne, sellel ei ole algust ning tõenäoliselt pole ka lõppu; elu on tekkinud juhuslikult ja seetõttu, et loodus katsetab pika aja jooksul lõputult kõikvõimalikke kombinatsioone; elusolendid on ainult väga arenenud masinad või mehhanismid; teadus ei vaja Jumalat ega Loojat, et reaalsust seletada.

Kaasaegne teadus edastab radikaalselt erineva pildi: universum on piiratud nii ruumis kui ajas; sellel on lõpp ja algus ning see pole stabiilne, vaid kasvav. Elu on nii keeruline nähtus, et juhus ei saa mängida olulist rolli selle tekkimises, sest tõenäosus, et kõik elu loomiseks vajalik tekiks spontaanselt, on nii väike, et isegi pidev katsetamine universumi terve ajaloo vältel ei võimaldaks luua juhuslikult elule vajalikke elemente. Teiste sõnadega, kunagi pole eksisteerinud n-ö ürgset orgaanilist suppi, kus oleks võinud tekkida elu. Universum ise on nii täpselt määratletud ja üles ehitatud, et praegusel ajal on võimatu seletada, kuidas nii põhjalik täpsus ja korraldus saaks loomulikul viisil toimuda. See on niinimetatud antroopsusprintsiip. Universumi alguse küsimus on jälle päevakorral!

B) Alguse küsimus ja teadus

a) Praegusel ajal on teada, et universum ei ole stabiilne, vaid kasvab. 20. sajandi suured avastused on seda näidanud, näiteks galaktikate eemaldumine ehk kosmiline inflatsioon (Edwin Hubble, 1930), kosmiline mikrolaine taustkiirgus (Robert Wilson, Arno Penzias, 1964), universumi kasvamise kiirenemine (Perlmutter, Riess, 1998). Georges Lemaitre näitas 1927. aastal, et kui universum kasvab, siis see tähendab, et sel on olnud algus (Suure Paugu teooria). Albert Einstein näitas, et aeg, ruum ja mateeria on omavahel seotud.

b) Viimase 30 aasta avastused näitavad, et universumil on ka lõpp, mis suure tõenäosusega on soojussurm. Universum kasvab ja pidevalt jahtub ning kunagi muutub külmaks kõrbeks, ilma tähtede ja mateeriata. Kui universum on jõudnud sellisesse seisundisse, siis see ei saa enam kunagi taastada oma algset seisu. Suur kollaps oli selle hüpoteetilise tagasituleku nimetus, mis võiks tähendada, et universum saaks uue alguse. Aga tegelikult meie universum põleb ja kustub, just nagu puu põleb kaminas. See tõestab veel kord, et universumil pidi olema algus. Universum ei saa olla lõputu minevikus, sest muidu ta oleks juba täielikult kustunud. Kui algus oleks olnud lõpmatus minevikus, siis oleks universum juba pidanud lõppema, kustuma. Kestmine ei ole lõputu, sel peab olema algus. Sarnasel viisil ei saa puu lõputult põleda kaminas. Kui puu põleb meie kaminas, siis see tähendab, et ühel hetkel pidi algama puu põlemine – näiteks sel hetkel, kui kamina omanik süütas puuhalu kaminas. See süütamine ei oleks saanud toimuda lõpmatus minevikus, sest siis lihtsalt seda puud enam ei oleks, ta oleks põlenud juba tuhaks.

c) Kui on olnud algus ning kui aeg, ruum ja mateeria on omavahel seotud, nii nagu on näidanud Einstein, siis enne seda algust ei saanud olla midagi materiaalset ega ajalist ega ruumilist. Sõna otseses mõttes ei olnud mitte midagi. Lisaks sellele on viimaste aastakümnete avastused näidanud, et universum on uskumatult täpselt reguleeritud ja struktureeritud. Teadlased ei oska seletada, kust on tulnud või kuidas on tekkinud need füüsikakonstandid, mille just sellise täpsusega väärtused on võimaldanud universumi ja meie tekkimist. Kui me mõtleme Suure Paugu teooria peale, siis kujutame ette mingit suurt plahvatust. Meie maailmas on plahvatus alati destruktiivne ning hävitab olemasoleva. Plahvatus ei ehita kunagi midagi üles, vaid hävitab. Seetõttu kujutame tavaliselt ette, et universumi algus ja kiire kasv pidi olema kaootiline protsess, mis viis praeguse olukorrani. Aga tegelikult, meie praeguste teadmiste järgi, kui Suur Pauk oli plahvatus, siis oli see konstruktiivne plahvatus – kujutagem ette, et plahvatus oleks toimunud prügimäel ning siis selle tulemusel oleks perfektselt ehitatud lennuk Boeing 747 lennuk. Selline asi on väga ebatõenäoline ja meie kogemus välistab selle. Aga nii ebatõeliselt „konstruktiivne“ pidi reaalselt olema Suur Pauk!

d) Kaasaegne teadus välistab asjaolu, et universum on lõputu. Ainukene viis, kuidas päästa lõputut universumit, on väita, et on olemas multiversum ehk lõputu arv universumeid. See oleks võrdpilt sellest, et iga universum oleks nagu üks sellise katse tulemus, millega saadi plahvatuse tagajärjel perfektselt kokku pandud lennuk Boeing 747. Kui on lõputu arv katseid, võib loota, et üks nendest oleks selline, mille tagajärjel tekib juhuslikult Boeing 747. See muidugi ei seleta seda, miks on tekkinud multiversum. Sellist teooriat ei saa kunagi tõestada ega kontrollida. See on lihtsalt keeruline ja abstraktne spekulatsioon, mille eesmärk on seletada seletamatut. Kaasaegne teadus seisab praegu näiliselt võimatu ülesande ees. Kui on kindel, et on olnud algus ning enne seda algust ei olnud midagi, siis kuidas seletada, et mitte millestki võib saada midagi? Kus on sild olematu ja oleva vahel? Seda piiri teadlane ületada ei jõua. See pole enam füüsika, vaid metafüüsika valdkond.

e) Kokkuvõtlikult saab öelda, et paljud uued teadmised ja avastused näitavad, et meie universum – ning meie elu – ei oleks praktiliselt võimeline eksisteerima, kui üks suur mõistus ei oleks seda sellisel moel korraldanud, nagu praegu kõik paigas on. Kas kaasaegse teaduse teadmiste valguses on veel võimalik mitte uskuda Jumalasse? Vastus on, et see on võimalik, aga ülikeeruline ning paistab, et muutub üha keerulisemaks! Muidugi eelpool nimetatud raamatu autorid ise tunnistavad, et tõestamine ei loo tõekspidamist, sest Jumala küsimus on nii isiklik ning seetõttu ka subjektiivne. Teadus võib avada meie silmi transtsendentaalsusele ja Jumala olemasolule, aga mitte meile öelda seda, kes on Jumal. Vähe on neid inimesi, kes võiksid Jumala juurde tulla kosmoloogia kaudu, välja arvatud mõned, kes pühendavad sellele teadusele oma elu. Pika aja jooksul need argumendid ei pruugi muuta inimese hinge, küll aga tema kultuuri ja maailmavaadet. Teaduse mõjutatud maailmavaade on märkimisväärselt muutunud ning teeb seda pidevalt edasi. Teaduse areng võib küll leida kindla vastuse küsimusele, kas universumil on algus ja kas see algus näitab Looja tarkust. Hoopis teine asi on, et kas inimene ja tema kultuur võtavad omaks need avastused ning uue maailmavaate. Näiteks Suure Paugu teooria, mis avalikustati 1930. aastal, võeti omaks 40–50-aastase hilinemisega ning oli pikka aega hüpoteetiline.

C) Alguse küsimus ja religioon

Eriti huvitav on peatükk, mille autorid pühendavad heebrea rahvale ja Piiblile. Praktiliselt kõik kultuurid ja religioossed traditsioonid on käsitlenud universumit kui midagi igavest, mis kordub tsükliliselt või mis loodi olemasolevast või elementidest (mateeria, väli, määramata reaalsus jne). Täielik olematus, täielik ruumi, aja või mateeria puudumine on midagi, mida inimmõistus ei suuda hästi ette kujutada ning veel vähem loomise algusena käsitleda. Piibel, eriti esimene Moosese raamat, on ainukene allikas või püha kiri, mis räägib põhjapanevalt sellest, et loodu tuli „ei millestki“, täielikust olematusest, ilma et midagi oleks varem olnud. Kuidas sai väliselt tähtsusetul rahval, nagu seda oli juudi rahvas esimesel aastatuhandel enne Kristust, olla nii radikaalne ja revolutsiooniline maailmapilt, mida isegi palju suuremad ja arenenumad rahvad, nagu kreeklased või roomlased, ei suutnud isegi ette kujutada? See küsimus ei ole enam teaduse küsimus, vaid puudutab religiooni. Raamat ei anna sellele vastust, vaid ainult väljendab küsimuse olulisust.

D) Alguse küsimus ja utoopiad

Mainimist väärt on peatükk, mis on pühendatud ajaloole, eriti sellele, kuidas nii Natsi-Saksamaal kui ka Nõukogude Liidus tekkis tagakiusamine nii moraalses kui füüsilises mõttes nende teadlaste vastu, kes hakkasid 1930ndatel aastatel rääkima universumi piiratusest ja alguspunktist. Natsi-Saksamaal oli igavese universumi mõte Hitlerile vajalik osa aaria rahva ja rassi müüdist. Nõukogude Liidus oli mõte universumi algusest täiesti kodanlikku päritolu ning seda tunnistav teadus oli totaalselt vastuolus materialistliku maailmavaatega. Natsism ja kommunism on utoopiad. Josef Ratzinger, tulevane paavst Benedictus XVI seletas väga hästi oma raamatus „Kirche, Ökumene und Politik“, et utoopia – kui idee või mõtte teokssaamine sõltumata olemasolevast reaalsusest – ei saa leppida omaenda piiratusega ja paratamatult eelistab igavese ja piiramatu universumi mõistet. Nii nagu mõned heidavad ette maailma alguse ideele, et tegemist ei ole ainult teadusliku, vaid religioosse mõttega – Albert Einstein ise heitis seda ette Georges Lemaitre’i Suure Paugu teooriale –, võime öelda, et igavene universum ei ole ainult kosmoloogiline hüpotees, vaid sageli ideoloogiline seisukoht.

E) Alguse küsimus ja teadlane

Raamatus on üks eriti põnev peatükk, kuhu on kirja pandud paljude tuntud teadlaste isiklikud arvamused ja tsitaadid universumi ja elu alguse kohta. Lausa sadu tunnustatud teadlasi, Nobeli preemia laureaadid jt, sellised isiksused, nagu Albert Einstein, Karl Popper, Kurt Gödel, Bernard d’Espagnat, Werner von Braun, Fred Hoyle, Allan Sandage, Max Planck, Max Born, Carlo Rubbia, Arno Penzias, Werner Heisenberg, Robert W. Wilson, Richard Feynman jne. Nad annavad tähendusliku ülevaate suurte teadlaste muutuvast visioonist alates 20. sajandi algusest. Lisaks sellele on see ka huvitav statistiline analüüs teadlaste suhtumisest meie maailma alguse küsimusse. See muudab üldiselt levinud eelarvamust, et teadlased on enamasti ateistid.

Lõppsõna

Kas maailmal on algus? Kas maailm on loodud? Vastus esimesele küsimusele on tänapäeval kindlalt jaatav. Vastus teisele küsimusele – ja eriti teada saada, kes on looja – ületab tõenäoliselt teaduse piire. Algus ei tähenda automaatselt loomist. Tänapäeval vaadeldakse maailma tekkimist kui ülitäpselt planeeritud projekti, kus juhusel ei ole kohta – vähemalt suures plaanis. Kui see pole juhuslik, peab sel olema eesmärk. See, et universumil on eesmärk, on teaduse kõige suurem avastus.

Kas 21. sajandi teadus on avastanud Looja olemasolu? Kristlastena teame, et inimene oma mõistusega võib jõuda Jumala olemasolu tõeni. Üks aspekt on see, et teadus avastab Looja olemasolu, teine aga see, et teadlane ise tunnistab seda endale. Teadmine, et Jumal on olemas, ei muuda ainult inimese teadmisi, vaid ka tema elu ja hinge ning seetõttu pole selleks vaja ainult tõestamist, vaid ka sisemist nõusolekut. Jääb soovida, et usuteaduskonnad pööraksid praegusel ajal rohkem tähelepanu dialoogile täppisteadustega. Võib-olla kartusest eksida ning olla naeruväärsed, on teoloogid sageli arvanud, et see valdkond on neile suletud ning seetõttu on nad rohkem tähelepanu pööranud n-ö pehmematele ehk humanitaarteadustele, nagu sotsioloogia, psühholoogia, antropoloogia, jne. Teaduse uued suunad võiksid nüüd seda muuta.

Michel-Yves Bolloré, Olivier Bonnassies, „Dieu, la science, les preuves“. Ed. Guy Trédaniel, Paris 2021